Täht / The Artist (2011)

Mustvalge tummfilm, mis aastal 2012 ilmsesti sületäie kuldmehikesi kokku roobitseb. Stiilne ja südamlik. Heade näitlejatöödega ja väga korralikult lavastatud. Mitmete lahedate ja meeldejäävate stseenidega.

 Kamaluga viiteid kuulsatele filmidele ja näitlejatele.

Metropolis (1927) ?

Sunset Blvd. (1950) ?

Mark of Zorro (1920)

Iron Mask (1929) ?

Fred Astaire ja Ginger Rodgers?

Oleks see lugu ise ainult natukene põnevam olnud.

Mustvalgete filmide vaatamise vastu pole mul midagi, nende enamjaolt väga kõrgetasemelised lavastajatööd on tegelikult vägagi nauditavad. Parimal juhul võib jääda mulje, et tegelased liiguvad hiiglaslike maalide taustal. Aga  seetõttu kaotab Artist kohe osa oma "uudisväärtusest".

Tummfilmidega on vähe keerulisem. Buster Keatoni ja Harold Lloydi tööd pakuvad meelelahutust igast asendist. Vähe tõsisemad žanrid nõuavad aga oluliselt suuremat keskendumisvõimet. Ma võin küll D.W. Griffithist lugu pidada ja Lillian Gishi näolapp on üksjagu kaunis ning ka lugu ise tundub huvitav, aga ma ei suuda sundida ennast Intolerance (1916) vaatama. Kogemus ütleb, et mul läheb lihtsalt mõte rändama. Ja seetõttu kaotab ka Artist osa oma "nostalgiapaugust".

Ning kuna räägitav lugu on tummfilmile kohaselt ülepingutatud, siis peenemate süžeepööretega harjunud ja neid hindava vaatajana ei ole ma nii rahul kui mitmed teised filmihuvilised. Tugev saavutus, aga mitte suurepärane.

hajusalt teemaga seotud laul

Südaöö Pariisis / Midnight in Paris (2011)

Olen kuulnud viitamisi inimestele, kes on näinud kedagi, kes on kuulnud öeldavat mõtteteri, mis lausa nõretavad elutarkusest. Kes sügisel köhib, ei see kevadet näe. Julge hundi rind on rasvane. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ilmselgelt pole Woody Allen nende Eesti Rahwatarkustega kursis, sattus Inceptionit vaatama, mõtles, et "päris huvitav idee, ainult teostus on kuidagi niruvõitu, aga noh Nolani-poiss on ju noor kah veel." Ning tegi woodiälleni (loe: romantilise komöödia, mida ei ole piinlik vaadata) õrnas unenägu unenäos kastmes.

Alustame kasvõi peaosalisest. Siukese ninaga nüüd mõni romantiline kangelane ja rinnalihased paneks vähegi kinoajalooga kursis oleva inimese pomisema, "doktor, siin on midagi viltu. Selle koha peal peaks olema muskel." Samas, arusaamatul pilgul enda ümber areneva muinasloo kulgu jälgima sobis Owen Wilson päris hästi. Clive Owen oleks raudselt kohe marutama hakanud. Eiffeli torni otsa roninud ja kopteritele porgandeid rootoritesse loopinud.

Clive praegu kinganinasid ei puuriks

Nii et jah, öises Pariisis legendaarseid ja veel legendaarsemaid err... legende kohtama ja päevasel ajal stereotüüpse rikka isa silmateraga pulmaplaane luhtama sobis Wilson ikkagi paremini. Pauli ära kägistamisega jäi ta kahjuks küll jänni, ses osas oleks mõni karmim mees abikäe võinud ulatada.

Üksjagu segaseks jäi mulle aga selleski filmis, et kuidas kaks nii erinevat inimest üldse pulmaplaanide mõtlemise juurde jõudsid. Ei ole nende uuema aja kohtingureeglitega küll päris kursis, aga kas mitte see aeg, kui noored armunud enne pulmi parimal juhul põõsa taha guvernandi silme eest varjudes põsemusi teha said, möödas ei ole. Ja ei paistnud ka sedasi, et kaks kõrget soost lordi abielu läbi enda maavaldusi ühendada soovisid. Ning ei olnud ka noore tüdruku põllepaelte all seeme idanema hakanud. Abielu peaks ju ikkagi olema ...kuni surm meid lahutab vaimus sõlmitud, mitte "oh vaata perekonnaseisuamet, hüppame ehk enne poes käiku läbi."

...love in her eyes

7. HÕFF näitab Eesti kultusklassikat

27.-29. aprillil Haapsalu kultuurikeskuses toimuv 7. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on pühendatud Eesti kultusfilmidele ning 1980ndate aastate fantaasiaklassikatele.


Ega palju rohkemat avaldada ei olegi, aga juba see infokild peaks ühel pühendunud Hõffihundil vere kihelema ajama. Esialgse info kohaselt on üks neist Eesti kultusfilmidest "Madude Oru needus", täpsem kava saab selgeks kunagi märtsikuus.


Festivali jätkab ka Põhja-Ameerika filmide programmi, mille on HÕFFiga koostöös kokku pannud maailma enim loetava õudus- ja kultusfilmidele pühendatud veebiportaali Twitch peatoimetaja ning filmiprodutsent Todd Brown Kanadast. Samuti ei puudu programmist olulisemad õudus- ja fantaasiafilmid eelmisest ja käesolevast aastast, ning ekstreemfilmiseanss. Eraldi kummardus tehakse 1980ndate aastate maailma filmiklassikale.

Reageerime terviseks

No nii, Reaktori neljas number on juba nädalapäevad väljas olnud ja kõigil on see ilmselgelt juba läbi loetud. Ehk siis viimane aeg on teile võrdluseks enda peas ajakirja lugemise ajal tekkinud mõtted kirja panna.

Oletatavasti olen ma ses osas Reaktori lugejate hulgas selges vähemuses, aga isegi Baasis mälu värskendamise kuuri järel tuleb tunnistada, et Siim Vekimees on minu jaoks üksjagu tundmatu suurus. Täheajas ilmunud lühiromaani "Sõda kosmose rannavetes" alustasin, aga ei lõpetanud. Ühegi romaani kohta ei saa sedagi öelda, mingis osas kindlasti tänu kaaneillustratsioonidele. L. Ron Hubbardi Võitlustanner Maa on ka just kaante pärast lugemata. Samas lühijutt "Kuldhordi teine tulek" oli parajalt hea lugemine. Kombinatsioon arvustusest, intervjuust ja kahest fan-fictioni? katsetusest aga vaid kinnitasid mu arusaama, et kunstnikutööst tingitud eelarvamus on mind hoidnud. "Moby Dick" sai läbi näritud vaid ÕTD raamatukogu puudulike valikuvõimaluste tõttu, aga ma ei näe mingit põhjust miks peaks end sundima lugema raamatut selle pärast, et see on kirjutatud minu emakeeles. Eriti kui üks paljulubav sari peab huvitavate/klassikaliste/mis iganes teoste asemel Veskimeest avaldama.

Ülejäänud artiklite kohta üldistaks samas toonis kui eelmisel korral. Lahe on lugeda kaastöid, millest paistab läbi kirg ja rõõm kirjutatava teema kohta. Ei olnud ühegi artikli lugemisel tunda läbi kokkupressitud hammaste punnitamist, samas ei olnud ka tegemist tühjade heietustega. Lauamänguarvustus pani kohe uurima, et mis üks eksemplar kaubandusvõrgus maksta võiks. 65 euri, küllalt kallis raibus.

Juttude osas selline fifty-sixty olukord. Kahe puhul ei jõudnud sissejuhatusest kaugemale, aga Neljatuulekõlad ja Verepulm vaksalis olid väga mokka mööda. Ühe väljapeetud stiil ja teise ülevõlli vägivald.

Reageerimiseni.

Kurja vilja puu / The Night of the Hunter (1955)

Suure Depressiooni aastail liigub külast külla üks tont. Jutlustaja Harry Powell, kes oma kauni lauluhäälega iga eevatütre kihevile suudab ajada, aga kelle hundiks lambanahas nimetamine ei oleks metsasanitari suhtes aus. Hunt sedasi saagiga ei mängi. Igatahes, väikese poisi isa usaldab vahetult enne kinninabimist röövsaagi poja hoole alla, sest ema lacks common sense. Juhuslikult satub kohut ootav mees kambrikest jagama samuti ajutiselt vangleivale mõistetud jutlustajaga, sonib vähekese liiga palju unes ja saab siis endale kena kanepise nööri kaela ümber. Harry Powell väldib aga edukalt mõne kohaliku autoriteedi poiss-sõbraks saamist, surub vanglaväravast välja astudes mütsi kõvemini pähe ja läheb kosja. Aga a corrupt tree can't bring forth good fruit. Wherefore by their fruits ye shall know them. Ning Powelli nimeline puu hakkab päris kiiresti vilja kandma.

Lausa nii tunnustatud film, et 92. aastal nõutas USA Kongressi Raamatukogu paar filmirulli endale ja pani need tulevaste põlvede jaoks riiulile tolmu koguma. Minu meelest aga üks väga halvasti vananenud teos, nii et ta võiks vabalt sinna riiulile jäädagi. Enamike tegelaste mõtteviis tundub nii vale ja võõras, et mingist suhestumisest ei ole juttugi. Ma ei ole muidugi ka pidanud mööda tolmust teed talust tallu kõndima, lootes mingitki tööd leida. Aga teemast annab ka sedasi rääkida, et see mulle kohale jõuaks. Küsige või Steinbecki käest.

Praegu pakuti miskit segapudru draamast, trillerist ja piibliviidetest. Ainus leevendav asjaolu on eeskujulik kaameratöö, mis võimaldab asjast huvitatuil  tosinaid kauneid hetkevõtteid napsata ja blogi kaunistamiseks kasutada. Hmm...

huvitav mitu korda Ed McBain seda filmi näinud on. Nukk oli  tal väga hea raamat.

see on muide Lillian Gish

Viimane vagun vasakult / L'ultimo treno della notte (1975) / Night Train Murders

Kaks noort tüdrukut sõidavad rongiga ühe vanemate poole jõule veetma. Kaks noort pätti pagevad neid jälitava politseiniku eest sellesama rongi peale. Enam mitte esimeses nooruses naine satub ka juhuslikult just seda transpordivahendit kasutama. Kas Piilupart rongijuht oli, jäägu vaatajale mõistatamiseks.

Igatahes. Naine ja mehed leiavad omavahel kiirelt ühise keele ja kinnitavad värskelttärganud sõpruse kehavedelike vahetamisega. Noored neiud on ehmunud. Õhtu hakul vahetatakse ronge ning edasi läheb juba Jungfrukällan/Last house on the left rada.

Küllaltki igav vaatamine. Eriti veel sellest hetkest alates, kui tabas äratundmine, et mis filmi itaallased järgi teevad. Omal verisel moel rääkis selle Bergmani loo ju Craven juba ära, Lado lisas õige vähe. Kui väga pingutada, siis põhimõtteliselt annab nimetu naise mõelda nimetu/sihitu vägivalla sümboliks, sest oli ju tema see, kes kuumaverelisi pätipoisse mõrvale suunas. No ja see uskumatu perv oleks ka ilma naise tähelepanuta ainult vaatamisega pidanud piirduma ja käänispeaga nuga poleks ka noormehed ise vast sedasi kasutanud.

Aga no nende üksikute hetkede pärast kohe Video Nasty listi pista? Minusugusel veidrikul lähevad ju kohe silmad särama ja mõtleb ei tea mis kokku. Vaadake pigem altpoolt pilte või siis Jungfrukällanit.

saame tuttavaks 

mina vä? niisama piilun siin, und ei tule.

põhjus nr. 1 

 põhjus nr. 2 

tagajärg nr. 1

 tagajärg nr. 2

Kannatuste rada / YellowBrickRoad (2010)

 Ühe väikese Ameerika linnakese elanikud võtsid ühel kaunil 1940. aasta päeval linnalähedases metsas ette jalutuskäigu, millelt tagasi ei tuldudki. 68 aastat hiljem otsustavad noored dokumentalistid, et kadunud populatsiooni saladus väärib lähemalt uurimist ja astuvad rajale, mille lõpus ootab neid muheda näoga šveitser. Vahepeal ähvardab aga püsiv kuulmiskahjustus ja mingi õhus heljuv feromoon, mis on kõrvalasuvast sõjaväelaboratooriumist valla pääsenud ja idiootset käitumist esile kutsub.
See feromooni teema on mul tegelikult enda välja mõeldud. Et kuidagi seletada, miks kamp normaalseid inimesi korraga vähekese irratsionaalselt käituma hakkavad. Neljakümnendate muusika pole ka just minu eriline lemmik, aga ma ei lähe selle kuulmisest ka nii segi, et hakkan näitsikutel jäsemeid küljest kiskuma. Õnnetu pointofnoreturn oli nii jabur ja punnitatud, et kogu lootus Blairi nõiafilmist tuttava ebamugavustunde järele suri sealsamas koos selle matkaselliga.

triigi mul seda vasaku sääremarja, kisub teine krampi natuke

ai kurat, kurat kõdista.

ohhsaa, mis vahva aparaat, kohe ei saagi teist käest panna ja neiule appi minna

No ja nii see seltskond siis trambibki metsas ringi ja kasutab aktiivselt võimalust, et korrakaitsjaid kuskil läheduses ei viibi. Kohati sellest imelisest vabadusetundest nii ekstaasi sattudes, et kuidagi seksuaalset erutust alla suruda ei suuda. Väikene lootus veel tõusis vahetult lõpu eel, et ehk suudetakse Cigarette Burnsi teha, aga ei tulnud ka sellest midagi. Pandi mingile memmele vanaaegne peakate pähe, kästi tal ebamaise häälega This is our home kähistada ja pandi kaamerad seisma.

Ma arvan, et parema/põnevama/kõhedama filmi oleks saanud, kui noored kineastid oleks lihtsalt istunud ja Wizard of Ozi vaadanud. Pealkiri oleks ka kohe rohkem mõtet omanud.

Lohetätoveeringuga tüdruk / The Girl with the Dragon Tattoo (2011)

Võrdlev postitust Fincheri, Oplevi ja Larssoni teoste põhjal.

Nii palju kui hetkel kinodes jooksvast filmist inspireeritud arvamusi silma on jäänud, siis enamik arvajaid on mõlemat filmi näinud ja raamatut lugenud. Mis tähendab ühtlasi ka seda, et filmi sisu on huvi tundva inimese jaoks korduvalt lahti räägitud ja ma saan kohe võrdluse juurde siirduda.
Kohe pärast seda, kui täiesti ausalt tunnistan, et Zeppelini "Immigrant Song" on nii hea lugu, et seda bondifilmi vääriliste algustiitrite ajal kasutav linateos saaks andeks ka maskeeringu, mille alt habemetüügas välja punnitab.
Võibolla.

The Girl with the Dragon Tattoo Opening Titles from Onur Senturk on Vimeo.

Nüüd siis aga võrdlus.
punkt 1. Noomi Rapace on parem Lisbeth kui Rooney Mara. näitlejatöö koha pealt pole midagi norida, aga välimus ja olek annavad Noomile edu.
punkt 2. stsenaristid on Daniel Craigi Mikael Blomkvisti suhteliselt juhmiks mugandanud. kõik raskemad läbiampsamised on Lisbethi kanda jäetud. Michael Nyqvist oli võrdsem partner.
punkt 3. Stellan Skarsgardi Martin oli ülivõimas. Tema viis minutit tähelepanu keskpunktis on kahtlusteta väärt kohta raamatus "1001 stseeni mida elu jooksul nägema peab".

punkt 4. raamatutruum on, üllatus-üllatus, Fincheri film. õnnetu kassi, tulusa investeerimisvõimaluse ja kibeda lõpuni välja. ühe erandiga.
punkt 5. mida iganes ühe "ajalehe" filmiblogi ka ei väidaks, kadunukese saladuse lahendus on rootslaste filmis sama moodi kui raamatus lahendatud, Fincher läheb vähe teist teed.

Ning kohtunikekogu otsusega võtab siit punktivõidu ... Lohetätoveeringuga tüdruk by  David Fincher. Napilt, peamiselt kõhutunde alusel.

Seletus, miks uus Sherlock piletiraha asemel trääsa näeb.

Loorberitele puhkama jäämine on muidugi üsna mugav tegevus, aga vahel tuleb end ikkagi üles ajada ja lugejaid millegi uuega üllatada. Nii et siin ta siis on, esimene filmipostitus sellesinatse blogi ajaloos, mis põhineb treileril. Ehk aus ülestunnistus, miks mul ei ole mingi kavatsust raha eest Sherlock Holmesi uusi seikluseid kinno vaatama minna. Võib täiesti juhtuda, et ma need seiklused oma kodu mugavuses ette võtan ja teoreetiliselt on ka võimalus, et need mulle meeldivad. Aga. Kui mingi asi võtab kätte ja algupärandist põhimõtteliselt teise suunda tüürib, siis minu arust oleks paslik ka see viimane pingutus teha ja tegelastele uued nimed välja mõelda. Ma ei ütle, et kõik Sherlockid peaks Livanovi näoga olema aga no kurat, mingi austus võiks Sir Arthur Conan Doyle loomingu vastu siiski olla.

Kas on mingisugunegi võimalus, et keegi selle "maskeeringu" alt meisterdetektiivi ära ei tunne? Kas on vähimgi lootus, et et sellisel tasemel maskeeringuga Sherlock saaks hommikusööki nautivale Watsonile sellise tünga tehtud? Vähemalt habeme oleks võinud ära ajada.

Reaktsioon III

Arvustajal on ikka palju kergem töö kui toimetajal. Kui ikka mingi kuupäev on paika pandud, siis tuleb ajakiri selleks kuupäevaks lugejateni toimetada. Mina saan aga vabalt viidata aastavahetuse saginale ja eelmiste numbritega võrreldes veidi kasvanud mahule ja järjekordse reaktsiooniga alles nüüd välja tulla.
Ning kasvanud mahu all ei viita siin mitte ainult artiklite arvule, mida kolmandas numbris kolme võrra enam kui eelmises. Artiklid jätsid kuidagi sisukama ja tummisema mulje, liigliha oli kas toimetaja või juba väheke kogemust omandanud kaastöötajate poolt tublisti vähemaks roogitud. Ilmselt aitas sellele muljele kaasa ka enamiku artikleid läbiv ühine teema. Selle eest muidugi eriline kiitus, et on leitud üks kohalikul ulmemaastikul oluline ilmumine ja see ajakirjas põhjalikult erinevate külgede pealt ära lahatud. Uudisväärtus ja informatsioonilaks kõik ühest kohast. Oleks veel ainult see kirjastuse väike möödapauk ka sisse susatud. Ajakirja ilmumise ajaks oli see nimeäpardus ju juba teada? Natuke kahju on ka sellest, et Jüri Kallas ja Andrzej  Sapkowski sugugi ühist keelt ei leidnud. Kas ongi kirjanikuhärra selline tõre või õnnestus intervjueerijal ta juba esimese küsimusega enda vastu häälestada, aga vastuste külmus kumas suhteliselt kõvasti läbi.
Orjapäevikute juurde kommentaariks, et kuigi väiksema kannatusega lugeja paneb edulugu kõvasti proovile, siis kerkib sellest läbinärimisest ikkagi kasu. Ka kõige tuhmim algaja kirjanik peaks jõudma selgusele, et kuu ajaga surematu romaani kirjutamine on praktiliselt VÕI-MA-TU ülesanne ja ei lange ehk loomingulise blokini jõudes nii kergesti masendusse.
Larpi kirjelduse juures oleks võinud kaaluda pildimaterjaliga heldemat ümberkäimist või kui siis olemas olnud fotode hajutamist veidi suuremate vahedega. Osaleja jutt oli küll huvitav ja korralikult liigendatud, aga vahel oleks tahtnud tekstist väsinud silmi puhata. Üksiti räägib ju üks pilt tuhat sõna.
Seekordse jutuvaliku juures saab toimetus kõige rohkem sarjata selle eest, et minu subjektiivse hinnangu alusel oli kõige parem jutt kõige esimene, mis tähendab et ülesköetud meelt tabasid järjest väiksemat sorti pettumused, kui vähem meeldivamaid lugusid sinna otsa lugema pidin.
Tehniliselt annaks Läbimurret kindlasti kohendada veelgi paremaks, aga twisti üles ehitamine ja paljastamine tabas nii täpselt närvilõpmeid, et vähemalt selles numbris pole hr. Vedrule teistel võimalik vastu panna. Jutt Kahe maailma vahel esitab muidu ka päris huvitava mõtte, aga puudu jääb pingest ja lõpu puust ja punaseks teostus ei aita ka kuidagi kaasa. Suudle mind! puudutab korraks sedasama närvi mida Hyperioni Veristaja ja Kindlus Taevas mõnusalt lobe.
Reageermiseni.

Erilist rõõmu teeb mulle Reaktori kalendri juures muidugi see, et toimetus on muuhulgas ära märkinud nii rahvusvahelise holokaustipäeva kui ka minu isikliku sünnipäeva :)

Vait olla ja edasi kakelda / Undisputed II: Last Man Standing (2006) ja Undisputed III: Redemption (2010)

Ei taha küll kuidagi vähendada Expendables 2 treileri eepilisust, aga ühe väikse apsaka on selle tegijad ikkagi sisse lasknud. Oma roll on filmis ka Scott Adkinsil. Võibolla seisneb see Lundgreni poolt esimese minuti jooksul pooleks tulistatud saamises, aga pigem ma usun, et mehel on ikkagi nii palju ekraaniaega, et oleks võinud ta treilerisse sisse pista. Kui keegi Hemsworth ja Crews sinna passisid, siis passiks ka Adkins. Oleks vähe pikkust ka juurde saanud, ei peaks teist testokalaksu saamiseks 7 korda järjest vaatama.
Need ignorandid, kes Scott Adkinsi tähtsusest filmikunstiajaloos aga midagi ei tea, siis võtke teadmiseks, et mees on oma koha aegade ilmselt kõige vingemas treileris ära teeninud äärmiselt raskes žanris, vanglaturniirikakluse vähemtuntud pärlites, Juri Bojka kehastamise eest. Turniirikakluste filme on üldse raske teha, aga kui tegevus veel vanglamüüride vahele kandub, siis mingil põhjusel muutub ülesanne veelgi raskemaks, ilmselt on see kuidagi seotud trellide ahistava mõjuga emotsionaalse spektri laiusele. Legendaarne Bloodsport särab küll püramiidi tipus, aga Van Damme isegi on nii The Questi kui ka täiesti kohutava In Hell näol näidanud, kuidas isegi meisterkakleja suudab pealtnäha nii lihtsa valemi parasjagu metsa keerata.
Seda enam tuleb kiita Adkinsit, kes triloogia, mille esimest osa ma staarblogija soovitusel vaadata ei kavatse, teises osas hullumeelselt lihaselise Michael Jai White vastu vangla kõige kõvema mehe tiitlit kaitsma peab ja kolmandas kõigi arstiteadustega kursis inimeste kiuste suhteliselt tõsisest vigastusest paraneb ja ühes teises vanglas sealse kõige suurema pahaperse krooni ihaleb.
Päris heldimuspisarat kumbki küll välja pigistada ei suutnud, aga ühtlaselt kõrge tasemega olid mõlemad, võitlused meeldivalt brutaalsed ja nende koreograafia vägagi muljetavaldav. Filmikaklustes treenitud silm saab vahest kohe aru. Võtke või Blood and Bone kõrvale. Ka ringis tümitamine saab ilma wuxia tasemele tõusmata ilus olla. Reaalsus imegu muna.

soojenduskaklus