30 oktoober 2011

Reaktsioon

Igasugu lubaduste andmine on libedale teele minek. Tihtipeale ei saa ise arugi millisesse mahhinatsiooni end kergekäeliselt antud jah-sõnaga mässida võid. Algas kõik sellest, et ma praktiliselt omal algatusel lubasin terve ajakirjanumbri läbi lugeda. Hiljem sooviti aga juba, et ma selle kohta ka mingeid mõtteid avaldaksin. Õnneks on tegemist on väärt mahhinatsiooniga ja võimalusega oma blogi haaret suurendada, nii et tegelikult võidavad kõik.
Igatahes, kes veel ei tea, ilmus uue ulmeajakirja Reaktor esimene number. Ja ma lugesingi selle praktiliselt kaanest kaaneni läbi. Ühe väikse erandiga.
Mõned tähelepanekud.
Kui lugeda Mari Järve raamatu arvustust, siis kuni viimase lõiguni tundub mulle, et seda ei ole küll mingit mõtet kätte võtta ja siis korraga hinne 4/5.
Ove mängujutt oli küll üksjagu huvitav, kui lauamängude ajalugu huvi pakub, aga hakkas küllalt suvalisest kohast peale, tundus kuidagi pikavõitu, hüppas ühe teema juurest teise juurde ja lõppes plaksuga ära. Oleks vabalt võinud mitme ajakirjanumbri jaoks jupitada.
Ulmejutulabori tekst oleks võinud ilmselt toimetaja lauanurgale jääda. Ma väga ei usu, et Reaktori lugeja pole jutulaborist siiani midagi kuulnud.
Juttude tase oli korralik. Stalkerit ilmselt ei võida, aga täitsa mõnusad lugeda. Ainult "Kosmosekass" jäi poolikuks. Tundus selline nii klassikaline Fire and Ice kosmoses, et sugugi ei tõmmanud lugema.
Aga need on lihtsalt maitseerinevustest tulenevad vingumised. Idee on iseenesest ju vägagi tervitatav, kui selline poole kohaga ulmehuviline, nagu mina, saab ühest kohast oma ulmedoosi kätte.
Põhiline, et ikka tasemel jutte tuleks. Muide, kommenteerimisvõimaluse puudumine iga konkreetse artikli juures on võibolla isegi hea asi. Selleks ju ajakirjal toimetus ongi, et esmane valik lugeja eest ära teha.
Järgmine kuu loen jälle.

27 oktoober 2011

Räme pohm 2 / Hangover Part II (2011)

Maailmas valitseb tasakaal. Iga Tesla Model S kõrval on i-miev. Iga Kate Bushi kõrval on Mari-Leen (high five, Antsla karvased). Iga 24 Hour Party People kõrval on Hangover II.
Jah, ma teadsin et tegemist on täpselt selle sama filmiga, mida meile juba üks kord näidatud on. Tegevuspaik on lihtsalt muutunud. Aga see esimene oli piisavalt naljakas, et ka kaksikvennale tema võimalus anda. Nagu selgus, siis oleks võinud vabalt pesuveega välja visata.
Selle ma suudaks veel kuidagi andeks anda, kui komöödia naljakas ei ole, paneks "natuke niru" ära ja rahu majas. Ikka juhtub, Simon Pegg kah koperdab vahel. Aga, kui film ei püüagi üldse, kui kogu loomingiline ponnistus jääb allapoole avaliku peldiku viimases latris seinale määritud nimetu õuduse autori lootusele marulisest aplausist, siis vajuvad käed jõuetusest rippu.
Üks näide. Ööklubi. Kamp hängib paari prostituudiga tagatoas. Kuna tegemist on Bangkokiga, siis loomulikult on tegemist transadega, loomulikult kütab üks transa ühele peaosalisele peeru vahele ja loomulikult on see parim seks mida to mees eales kogenud on. Kaua millegi sellise välja mõtlemise võis võtta? Ilmselgelt kauem kui selle kirja panemine. Ja naljakas on see mis otsast?


Erilise boonusena oli filmis ka peaaegu sama tüütu ja ebameeldiv tegelane kui Ruby Rhod. Ma oli nii rõõmus, kui ta suri ja olin nutma puhkemise äärel, kui ta üles tõusis. See kohalik peoloom, kes jäämasinasse topiti, ma ei viitsi ta nime otsima hakata.


Ainuke vähegi positiivne üllatus toimus filmi päris lõpus. Minu soovitus, kerigegi sinnani välja ja säästke oma aega millekski kasulikumaks. Kontrollige näiteks, kas telefoniraamatus on ikka kõik nimed tähestiku järjekorras.

25 oktoober 2011

Väsimatud peoloomad / 24 Hour Party People (2002)

Ma tean, et Joy Divisionil on superhea laul Love Will Tear Us Apart, olen kuulnud Happy Mondaysi päris head kaverit Step On, oleks nagu kuskilt lugenud plaadilepingust, mis kirjutati verega, aga isik nimega Tony Wilson ja Hacienda nimeline klubi oleks ainult õlgu kehitama pannud.
Ning mul ei olnud ka mingit erilist tungi seda hägust ala oma teadmiste varasalves selgemaks muuta/laiendada/kategoriseerida. Joy Divisioni legendi aluseks oli minu teada lihtsalt nende frontmani enesetapp vahetult enne suurt läbimurret. Lävepakult, kust bänd oleks võinud ei tea kuhu tõusta, tõusis Ian Curtis hoopis taburetile ja pani endale nööri kaela. Nende muusika on mind suures osas külmaks jätnud. Aga see on tegelikult rohkem ühe teise filmi teema.Igatahes, oleks ma ette teadnud, et 24 Hour Party People on film Manchesteri linna moosekantidest, kes 80. aastatel kohaliku muusikascene uueks muutsid, oleks ta ilmselt siiani vaatamata. Enda arust panin nimelt ühe korraliku inglise komöödia käima.
Sain aga, nagu ehk juba aimatagi võite, oluliselt rohkem. Film täitis nii oma esmase eesmärgi, põhiliselt siis erinevaid linnalegende tõsieluliste sündmuste vahele põimides, aga teisalt oli täitsa huvitav näha, millise mussooni saatel inglise proled pärast rasket tööpäeva mustmiljonis Manchesteri tehases lõõgastuda suvatsesid. See kuidas suvalistel hetkedel kaamera poole pöörduti ja vaatajale toimunu kohta mõni lisakommentaar poetati oli samuti elegantne nüke.Ning selgus ka, et arenenud muusikamaitse ei asenda sugugi külma kaalutletud ärivaistu. Steve Coogan mängis Tony Wilsoni väga muhedaks tegelaseks, aga no nii kehva ärimeest pole nähtud vist juba sellest ajast, kui Pealik Katkine Kumm Manhattani saare Leonardo da Vinci helikopterikavandi ja kotikese maagiliste tulbisibulate eest maha parseldas.
Pärast filmi lõppu veetsin julgelt tunnikese wikipedias ühe artikli juurest teiseni hüpates, lugedes kõigi nende juba nimetatud tegelaste kohta tekste, mida suvalised inimesed täiesti oma äranägemise järgi suvalisel hetkel sudida saavad. Mis, arvestades et ma viitsisin ka filmi heliriba hankimisega vaeva näha, mis osutus täitsa viisakas kuulamiseks (Joy Divisonil on ikka paar head lugu veel), kuigi mitte minu muusikamaitse alustalasid kõigutavaks teoseks, on päris kõva saavutus.


19 oktoober 2011

Märkimisväärsete filmide kättemaks

Action movies to laugh out loud to eri

Death Wish 3 (1985)
Suure hooga pensionieale lähenev Charles Bronson tahaks lihtsalt rahus ja vaikuses sõbraga koos kiiktoolis istuda, viina visata ja vanu aegu meenutada, aga no ei saa. Jälle jooksevad mingid värvitud nägudega pätid amokki ja Charles peab lihtsaid inimesi ja kohalike politseivõime kaitsma asuma.
Ses mõttes täielik petukas, et ei ole ta sugugi nii jabur ega naljakas, kui lubatud või kui nii mõnigi teine film selles nimekirjas. Korralik kaheksakümnendate Cannoni möllufilm. Bronson on lihtsalt natuke liiga kortsus ja pillub liiga vähe one-linereid, et seda absoluutsete klassikute kõrvale tõsta. Omad momendid muidugi on, meeldivalt pika toruga .475 Wildey Magnum ja palja käega leegisummutist kinni hoidev Charles. Vanasti olid mehed ikka rauast. No ja lõpp, klassikaline paha mees vs. bazooka. Vähe tehti toona häid filme, mis ei lõppenud sellise vastasseisuga.

Delta Force 2: The Columbian Connection (1990)
Chuck Norris jamab vale narkoparuniga. Mõtleb, et teeb vähekese pulli, viskab teise ilma langevarjuta lennukist alla, aga parun ei saa naljale pihta, lööb Chucki sõbra perekonna maha ja võtab sõbra pantvangi. Mispeale Chuck naljast aru ei saa ja paruni pärusmõisa põldudele soola külvab. Ja muuhulgas ka pärisorjadele molli sõidab. Elegantselt. Pöörde pealt.
Klassikaline ja korduvalt nähtud Chuck. Sisu praktiliselt olematu, aga ikka on lahe vaadata, kuidas mr. Norris lihtsalt kõigile kümpsi kütab, nii et ise oluliselt kriimustadagi ei saa. Loomulikult padupatriootlikult, the man bleeds red, white and blue. Sest kuigi me keegi kahtle, et Chuck suudaks üksipäini terve eraarmee laiali peksta (ta on seda ju korduvalt tõestanud), siis lihtsamad ülesanded on usaldatud US Army ja parasjagu põrunud kindrali kätesse.
Üksjagu lahe on ka see, et kuigi filmis seda kordagi välja ei öelda, siis ilmselgeid vihjeid pillutakse vasakult ja paremalt, et mis maalt peapahalane pärit on ja mis ta päris nimi võiks olla. Madistatakse San Carloses ja seosed mõne päris riigiga on täiesti juhuslikud.

Invasion USA (1985)
Chuck Norris peksab põhimõtteliselt üksipäini terve Ameerikat anastama saabunud eraarmee laiali. Kõik. Kogu sisu.
Vot see oli nüüd sellise jaburusastmega film, et pool aega ei osanud valida, kas valust oiata või naerust leevendust otsida. Selle asemel, et lihtsalt rahulikult oma plaani järgida otsustab üks kolepaha mees, et läheks teeks Chuckile pulli ja laseks ta sõbra maha ja põletaks tolle maja kah maha. Norris oleks rahulikult seni hurtsiku ümbert võsa koristanud, kuni Valges Majas juba uus valitsus istunud oleks, aga taaskord ei suuda hr. Roundhousekick head huumorit hinnata ja lõpp on ette aimata. Paha mees vs. bazooka.

The Exterminator (1980)
Robert Ginty sõber lüüakse asja eest teist taga mättasse ning Robert leiab endale seepeale uue hobi. Erinevate lahedate vahenditega (käepäraste materjalidega korraldatud põletusmatus, tööstuslik hakklihamasin) kohalikule crime scenele pinda käimine.
Vaikselt hakkab nagu muster välja kujunema, ilmselgelt tasus kaheksakümnendatel endale sõpru hoolega valida. Igast sõjaveteranidest ja muidu kõvadest meestest tuli ringi mööda minna, kui ei tahtnud pätsi leiva ja paki piimaga kodu poole jalutades ja Bon Jovi laule ümisedes nuga saada. FBI oleks raudselt pidanud välja andma Top10 nimekirja isikutest, kelle sõber ei tasu olla. Stallonet, Schwarz, Chucki ja Bronsonit teati muidugi niigi, aga just selliste Ginty suguste meeste eest ei osanud end keegi hoida.
Film iseenesest oli kahjuks halb ja igav. Paar tipphetke oli, eelpool mainitud vahenditega seoses, aga üldiselt oleks linateosele kasuks tulnud see, kui teda tagurpidi vaadata, sest kõigi vägevam stseen oli kohe kõige esimene. Mõni sähvatus filmi keskel veel, aga muidu ikka lahja. Isegi bazookat polnud lõpus. See oli ka juba alguses ära.

Stone Cold (1991)
Brian Bosworth on võmm, kes peab Lance Henrikseni juhitud mootorrattajõuku infiltreeruma ja seal salahilju kõigile pasunasse kütma.
Väga märgiline film. Kaheksakümnendad on läbi ja suvalise mehe rahva seast asemel on politseinik ja tänavajõugu asemel bikerid. No ja need mulletid. Täilik nostalgiapauk. Muidu on kõik nagu vanasti, sisu lonkab mõlemat jalga, aga madin on kõva. Arvestades, et Bosworth on siiski küllalt tundmatu nimi, žanri suurte staaridega võrreldes, siis tegelikult üllatavalt kõva. On näha, et rahad on taga olnud ja finantse on mõnuga kulutatud.
Aga pole siiski oma juuri unustatud ja lõpp pigistab kõigil klassikaliste löömafilmide sõbral silmanurgast pisara välja. Bazookat küll ei ole, aga on helikopter ja mootorratas ja Briani rinnalihased.

millised detailid, millised mehed, millised bikerid

Filmidena ei ole neist muidugi ükski midagi väärt, meelalahutusena käravad küll.

17 oktoober 2011

Õhtul Athenasse!

Väike promo väärt üritusele. Täna õhtul kell 18.30 Athena Kinos Bill Hicksi õhtu.


Siuke mees.
Isegi kui varem stand-up komöödiaga kokkupuudet pole olnud või on see puude suhteliselt leigeks jäänud, siis tasub kohale tula, sest esmalt tehakse teile selgeks, miks üldse sellise mehe nimelist õhtut korraldatakse, näitamisele tuleb üks raudselt lahe eluloofilm, siis punnitavad kohaliku stand-up scene mehed ninast vere välja ja kirsiks tordil on Billi enda live show salvestus.
Ise kavatsen kindlasti kohal olla.