sina hääletad, mina vaatan

30 detsember 2009

Kaleidoskoop

Selle hiljuti mainitud nimekirjaga on aga see häda, et nii kui natuke rihma lõdvaks lased paisub raip nagu pärmi peal. Seoses läheneva aastavahetusega otsustasin ses osas midagi ette võtta. Põletan ära raisa!
Samas, mõni oli täitsa kobe vaatamine, endal ju ka hea kui märk ikka kuskile maha jääks. Teeb siis nii, et ma panen kirja lihtsalt ühe portsu mõtteid, mida ma väga ei püüa sidusaks jutuks kombineerida ja katsun tulevikus hoolsam olla. Reaalsem oleks muidugi lubada, et ma selliseid postitusi mitte üle kahe korra aastas ei kirjuta.

12 стульев(1977). Ostap ja Kiisuke jahivad Kiisukese ämma briljante, mis mutt revolutsiooni ajal ühe tooli sisse tallele pani. Pihisaladust rämedalt ärakasutav Isake Fjodor loodab aga ise kalliskividele käpa peale panna.
Suured, suured tänud sellele mehele, kes võttis kätte ja mitte millestki 305 minutit subtiitreid genereeris. Päris võõras ma vene keelega küll ei ole, aga nii tihe tekst oleks mu raudselt maha murdnud ja vaatamisrõõmust poleks midagi alles jäänud. Seda rõõmu oli aga valusalt palju, kõhtu naerust valutama panevalt palju. Tõeliselt hea komöödia, ei ole küll neid teisi versioone näinud (veel), aga vaevalt küll, et Ostapi seiklusi kuidagi paremini annab filmilindile kohandada.
Huvitav kas Ilf ja Petrov tapsid Ostapi mõlemas raamatus omal algatusel ära, või tuli kellelgi nende mõttelendu selles suunas kallutada.
Eeskujulik saavutus.

In Bruges(2008). Kaks palgamõrvarit saadetakse pärast äpardunud tööotsa Bruggesse pakku. Plaan on selline, et tagasi tuleb ainult üks, aga plaanidel on filmides kombeks vett vedama minna.
Ma olin ausalt öeldes pettunud. Ootasin mingit eriti võimast huumoripommi, sain aga huumorisugemetega draama. Ja kahjuks ei jaga ma ka Ray vaimustust kääbuste suhtes, nii et lootuste petmise eest, natuke niru.Vanem seltsimees oli küll täitsa sümpaatne, selline rahulik keegi-peab-seda-tööd-ka-tegema tüüpi härra. Ei rapsinud, ei rabelenud, rääkis mõistliku juttu. Mönus sell, selline kellega võiks muretult viina võtta, ei pea kartma, et päästikusõrm äkitselt sügelema võiks hakata.

Cool Hand Luke(1967).
Luke teeb ühiskonnale teene, lõhub paar parkimisautomaati ära ja saadetakse selle eest vangi. Poiss ei suuda oma koerustükke aga jätta ja nagu tavaliselt tuleb pill pika ilu peale.
See kuulus munaõgimise stseen on põhjusega kuulus, kõige eredam mälestus sellest filmist ikkagi. Neiu autot pesemas oli ka muidugi vaatamist väärt.
Luke tegelaskuju jättis kehva mulje, istund rahulikult ära oma aeg, mis tal seal nii väga viga oli. Mune sai süüa nii palju kui sisse mahtus ja vabas õhus tee-ehitusel nokitseda ja autot pesevat naist piiluda kah. Vanglaelu nagu hernes.Shawshank Redemption oli parem vanglafilm ja One Flew Over the Cuckoo's Nest oli parem vaba vaimu murdmise film. See jäi vähekese niruks.

Seconds(1966).
Vaheldust sooviv mees laseb endale uue näo külge monteerida ja et kirurgid juba asja kallal on, siis võtab ka üldise noorenduspaketi. Siis tulevad aga kahtlused.
Pealkirja järgi ootasin mingit viimasel sekundil ära hoitud tuumaplahvatust, sain hoopis keskeakriisis vaevleva mehe, kes uuele ringile aidatakse. Tuli meelde kunagi Pioneeris järjejutuna avaldatud Neljajalgne miljonär. Veits naljakas oli muidugi see, et filmis näidatud ulme on tänaseks praktiliselt reaalselt saavutatav.Jällegi ei suuda peategelase motiive lõpuni mõista. See ei olnud ju mingi uisapäisa rindade suurendamise operatsioon. Mehel oli aega ikka kaaluda, mis ta teha kavatseb, aga nii kui uut elu elama hakkas tõmbas nina vingu ja hakkas jalgadega põtkima. Ostnud elutuppa uus vaip kui ainult natuke vaheldust tahtis.
Kaameratööd kiidan. See oli meeldejääv. Ja muidugi lõpp oli ka tasemel. Punkte jagaks, siis ainuüksi püändi eest võiks paar tükki lisaks anda, aga ma ütlen lihtsalt, et täitsa viisakas oli.

Ninth Gate(1999). Haruldastele raamatutele spetsialiseerunud Dean Corso saab endale uue ja huvitava tööotsa. Otsida üles väidetavalt saadananaha enda kirjutatud raamatuke, mille teeb eriti väärtuslikuks autori illustratsioonid.
Sellega ma jään nüüd küll hätta. Peale sisukokkuvõtte nagu ei olegi midagi öelda. Ega ta halb ei olnud, aga midagi nagu eriliselt meelde ka ei jäänud. Deemon tahtis seksi saada ja jooksutas vaest Deppi selleks mööda maailma ringi.Õrnalt tuletas Oomenit meelde ja natuke ka Rahvusliku aaret.
Ajaviiteks kõlbulik.

Night of the Demon(1957).Okult
Okultismihuviline maahärra palub ühel sõbralikul deemonil paar ebameeldivat tegelast mehe teelt koristada. Vapper kangelane koos kauni kaaslannaga astuvad aga julgelt kurjale vastu.

See oli ikka täielik huumorilaks, kui ma just oli lõpetanud kiidulaulu, et näe kui ilusasti mängitakse valguse ja varjuga ja luuakse atmosfääri, ei ole sugugi vaja mingit kummikolli hirmu tekitamiseks... kui see pagana kummikoll keset kaadrit materialiseerus ja böö tegi. Aga enamus aega mängiti ikkagi valguse ja varjuga ja koll oli ka täiesti pädev, nii et ma ei pea nende filmimeeste vastu eriti vimma.
Lõpp tuli kuidagi tuttav ette. Nagu oleks seda kuskil näinud juba. Drag me to Hell tundus et on väikse laenu teinud. Muidugi see kui elegantselt doktorihärra kingitustest keelduda oskas oli vaatamisväärsus omaette.
Omaette vaatamisväärsuseks neis vanades filmides on ka võttekohad. Vanad lossid ja kaunid maastikuvaated, nagu maalinäitusel oleks. See kunst on tänapäevaks küll mu arust kaduma läinud. Selliseid staatilisi majesteetlike kaadreid, mis oleks lihtsalt silmale ilusad vaadata, neid on ikka vähe uuema aja filmides.
järgneb...

10 comments:

MNC Broz Tito ütles ...

Huvitav kas Ilf ja Petrov tapsid /......./mõttelendu selles suunas kallutada./-/
Eee...hmm....nagu mismöttes?
"12 tooli" kirjutamisel nad tõmbasid enne lõppu loosi, et kas jääb elama või mitte - ei jäänud, aga juba "Kuldvasikas" käib mainitud seltsimees jälle omal jalul ning kaela peal on lihtsalt arm.
Raamatu lõpus saab Ostap lihtsalt haledalt peksa, aga ära teda ju ei tapeta....

Kalver ütles ...

no ses mõttes, et kirjaniku sulg on vägev.
päris elus on kõri läbi lõikamine ja külmas lumes läbipekstuna lamamine küllaltki fataalsed sündmused.

MNC Broz Tito ütles ...

Ta nagu ei jäänud ju sinna lumme lamama, vaid komberdas sotsialistliku isamaa poole tagasi, vist isegi jõudis kuskile, aga ma nii täpselt ei mäleta...

Kalver ütles ...

katsun kunagi lähemas tulevikus lõpu üle lugeda.

aga toona kui ma raamatut lugesin, siis jäi küll selline mulje, et ega sest mehest enam elulooma ei saa.

metsavana ütles ...

Kolmas raamat pidi ju ka tulema..

metsavana ütles ...

Kuldvasika lõpp on järgnev: "Teadvusele tuli ta jääl, nägu lõhki löödud, ühe saa paga, ilma kasukata, ilma graveeritud portsigarideta, ilm kellade kollektsioonita, ilma vaagnata, ilma valuutata ilma risti ja briljantideta, ilma miljonita. Kõrgel kaldal seisis koeranahast kraega ohvitser ja vaatas alla Ostapilr «Neetud Sigurantsa!» hüüdis Ostap paljast jalga tõstes «Parasiidid!» Ohvitser võttis püstoli aeglaselt välja ja tõmbas kuke vinna. Suur kombinaator nägi, et intervjuu on lõppenud. Kummargil lonkas ta tagasi Nõukogude kaldale. Jõelt kerkis valget udu nagu paberossisuitsu. Rusikas kätt avades nägi Bender peopesal lamedat metallnööpi. kellegi musta juuksetutti ja heitluses imekombel allesjäänud Kuldvillaku ordenit. Suur kombinaator vahtis teil biit oma trofeesid ja oma rikkuse riismeid ja sammus edasi jääkonarustel libisedes ja valu pärast nägu krimpsutades: Pikk ja tugev, kahuripauguna kõmisev kärgatus pani jääpinna kõikuma. Kõigest väest puhus soe tuul. Bender vaatas maha ja nägi jääl laia rohelist pragu. Jääplatoo, millel ta asus, lõi kõikuma ja hakkas nurgeti vette vajuma «Jää hakkas liikuma!» hüüatas suur kombinaator õudusega. «Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed!» Ta hüppas ühelt jääpangalt teisele, rutates kõigest väest maale, millega nii kõrgilt oli tund aega tagasi hüvasti jätnud. Udu kerkis tähtsalt ja aeglaselt, ilmus välja lagi madalik. Kümne minuti pärast astus Nõukogude kaldale imelik mees, ilma mütsita ja ühe saapaga. Kellegi poole pöördu mata ütles ta valju häälega: «Ovatsioone pole vaja. Krahv Monte Kristot minust ei saanud. Peab majavalitsejaks hakkama.»"

Kalver ütles ...

hea küll, eksisin selles pisikeses tähtsusetus detailikeses, päris välja Ostapil hinge ei nahutatud.

aga minu mõttearendus jääb ikkagi õhku, et kas see moraliseerimine, tuli kirjanikuhärradel sisemisest sunnist või välispidistest mõjudest.

MNC Broz Tito ütles ...

sisemisest ikka sulle öeldakse ju inimeseloom :D
Minu teada killiti nad mõlmad 38/39 nende sisemiste soovide eest ära ja igasugu Sevastopoli jutud on muinasjutt, aga Metsavana väidab, et neile antud käsk kolmas osa kirjutada, kus Ostap paranduslaagris tubliks kommunismiehitajaks kasvab..

Raamatute kirjutamise hetkel- eriti "12 tooli " - polnud tsensuur veel õieti pihtagi hakanud ning negatiivse kangelase kurb lõpp on kirjanduses tavapärane nähtus.

Kalver ütles ...

no pms ma ju võiks selle selgitusega leppida.

aga. mulle meeldib palju rohkem kujutluspilt, kuidas verinoor Furtseva, palitu seljas ja barett silmini veetud, kõladal sügisõhtul aknaklaasi kriibib ja dramaatiliselt häält madaldades sisistab: "Pea maha tal!"

(jah ma tean, Furtseva oli tollal veel lihtne töölisnoor, aga väga teoreetiliselt ju oleks võinud selline situatsioon aset leida)

MNC Broz Tito ütles ...

Muhahhahah..panid ka mu'l mötte liikuma kuidas Ilf Ja Petrov on koos tsaariperekonnaga nagaanide ette üles rivistatud ning kõik kollektiivselt Ostapile seitset surma kaela kirjutavad...

Pole ka ajalooliselt eriti täpne, aga.... hehh- who cares?