sina hääletad, mina vaatan

21 detsember 2009

Ajaränduritest

Ajalugu on õpetanud, et vahel tasub mõne filmi kohta kirjutamisega natuke kannatada. Teed endale kuskile märke, et see ja see film on küll vaadatud, aga postitus jääb paremaid aegu ootama. Ühel päeval võtad selle nimekirja neist blogisse ülestähendamist ootavatest filmidest ette, libistad sealt silmadega üle ja teed ohhoo, vot sellest filmist ma nüüd kirjutangi.
Võibolla küll jah, et mõned detailid on natukese tuhmuda ja esimene emotsioon lahtuda jõudnud, aga nii seniilne ma veel ei ole, et midagi väga olulist lootusetult sassi suudaks ajada. Plussiks on aga see, et ainult Los Cronocrimenes(2007) ainetel seletamise asemel tuleb juttu ka Anubise väravatest (orig. 1983, Tim Powers).
Üks on hispaanlaste ulmepõnevik mehest, kes kogemata kombel satub ajamasinaga jahmerdama ja iga järgmine hüpe teeb asjad veelgi segasemaks, teine aga ameeriklase raamat mehest, kes läbi Anubise värava ligi kakssada aastat mineviku satub ja asjad lähevad segaseks niisamagi, erinevate eesmärkidega värvikaid tegelasi on lihtsalt nii palju.
Hispaanlane püüab idioodi järjekindlusega ühe uuesti ja uuesti läbi ajamasina hüpata, et eelmise hüppega korda saadetud segadus ära klaarida. Selge, et Heinleini "Enese ees ja järel" on mehel lugemata. Ameeriklasest, kes pidi suurema seltskonnaga koos ainult korraks minevikust läbi põikama, saab klassikaline valel-ajal-vales-kohas-mees, keda erinevad huvigrupid vaheldumisi hiilgavaks võluriks ja absoluutseks hädavareseks peavad.
Mis mind nende kahe teose juures võlub on käsitööoskus. Vormitust mütsakast turritavad lahtised otsad igasse ilmakaarde ja osavate kätega mees leiab üles just täpselt need õiged otsad, mis omavahel kokku sõlmida, nii et mütsakast saab... no tegelikult on küll endiselt tegu ühe mütsakaga, lihtsalt et kõik otsad on kokku sõlmitud. Vaataja peab filmi/raamatu lõpus täpselt mäletama, kumma jala suure varba kangelane esimeses peatükis ära lõi. Ei saa hakata näpuga algusest järge ajama ja kenasti ilma viperusteta lõppu välja jõuda. Jupike siit, teine sealt ja see puhas rõõm, kui näed millise elegantsusega kandiline klots läbi ümmarguse augu mahub.*Primerit(2004) üheks vägagi virgutavaks elamuseks pidava inimesena jäid need kaks küll natukese kergeks suutäieks, aga film kompenseeris selle paljude muhedate huumorikildudega ja raamat originaalse Egiptuse mütoloogia ja maagia ja 19. sajandi alguse Inglismaa eluolu sulamiga. Ja oi kuidas tahaks näha Horrabini filmiversiooni. 3D-s.

*Politseikoolis on eksam, mille käigus tuleb kandiline klots läbi ümmarguse augu saada. Eksami kokkuvõtteks võib öelda, et kandidaadid jagunesid taibukateks ja tugevateks. Taibukad loobusid keskeltläbi pärast pooletunnist pusimist. Tugevad täitsid ülesande eeskujulikult.

0 comments: