30 aprill 2015

HÕFF 2015 - pühapäev

Pühapäeval võtsin veidi kergemalt, ikkagi neljas päev juba. Soojenduseks lühifilm World of Tomorrow (2015) ja lõpetuseks Housebound (2014). Mõlemad väga head. Homne maailm siiras ja emotsionaalne ning mis eriti vinge, näitas ära kuidas on võimalik ilma rahapakkideta filmi teha.
Koduaresti sisututvustus kõlas vähekese totralt - pisisuli pannakse kaheksaks kuuks kõigi tundemärkide järgi kummitavasse vanematekoju aresti. Ma olen kunagi vaadanud analoogsest ideest kantud 100 Feet (2008) mis oli silmapaistvalt kehva, aga lavastajadebüüdi teinud Gerard Johnstone film kannatab vabalt võrdlust kõige muu hea kraamiga, mida seekordsel festivalil näha sai. Algus oli kui koomilise elemendiga tõsine kummitusfilm, aga reeglitele vilistades, mida aeg edasi seda vähem võrdus üks pluss üks kahega. Klassikaline õudukaelement (pime kelder) + klassikaline õudukaelement (linaga kaetud kogu) = koidest puretud Jeesuse kuju. Väärt ja sobiv lõpp festivalile.

Algas komöödiaga ja lõppes komöödiaga, ning sinna vahele kamaluga veel komöödiaid. Haapsalus vaatasin kokku kümme filmi, neist kaheksa olid taotluslikult pigem naljakad kui õudsad. Bava Saatana Maskis ka mõned filmi vananemisega seotud naerukohad* ja vaid Kanal puhas õudus. Jah, Maja Aegade Lõpus ka õudus ja Nacho Cerda Surma Triloogia ei ajanud samuti naerma ning mõned päevased linastused jäid nägemata, aga huvitav ikkagi, et Õudus ja Fantaasiafilmide festivalil saab rohkem naerda kui hirmust väriseda. Mitte et ma kurdaks, väga tugev programm oli kokku pandud. Aftermath oli igav ja Danger 5 natuke vähem naljakam kui oodanud oleks, kogu ülejäänud kraam mida vaatasin oli tasemel. Programm koostatakse muidugi nendest filmidest, mida valida on, aga hakkasin mõtlema ses suunas, et võibolla on "süüdi" raha. Õigemini selle puudus. Et kui filmitegija, kel pole toa võtit kus raha peidus on, stsenaariumi kirjutades ära tabab, et mõjuva õudusfilmi tegemine eeldab, et ükski õudust kruttiv koht ei tohi mingil juhul kedagi turtsuma ajada, siis põnevam on hoopis vinti üle keerata. Sest vaataja on palju rõõmsam, kui ta näeb et tegijad on püüdnud olla originaalsed ja püüavad latti ületada kavalusega, kui et selle traditsioonilisel viisil kolinal alla toovad.

Auhinnad. Festivalil anti auhind ainult parimale võistlusprogrammis osalenud lühifilmile Salt of the Earth (2014), aga seda on ju selgelt liiga vähe.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia (halvim film) - tundub olevat selline auhind, mida sugugi käest ei taheta anda, oli mitu aastat Atrociouse käes, kaotas selle mõned aastat tagasi Sawneyle ja jääb paigale. Aftermath on lühivorm ja ei lähe arvesse.

Kevadtuules Laperdava Noore Guuli eripreemia (parim debüüt) - klassikalistest õudusfilmielementides midagi väga ootamatut kokku keeranud Housebound.

Sängi Alt Sirutuva Karvase Käe eripreemia (suurim üllatus) - film, mida sugugi vaadata ei kavatsenud, aga mille vaatamist lõpetada ei suutnud The Apple

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - neetult raske valik. Kas The Canal, mis ainukese filmina judisema ajas. Kas Turbo Kid, mis näitas, et ka armastusfilmid saab meestele meeldima panna. Või The Guest, täpselt väljapeetud stilistika ja suurepärase soundtracki eest. Ning ei tohi unustada ka Wyrmwoodi, mis zombiežarist veel kõvasti elu välja pigistas. Samuti ka The Editor, kus stiilipuhas giallo kohtus Kanada huumoriga. Ning ka juba eripreemiatega pärjatud Housebound ja The Apple. Et mitte siin jaanipäevani plusse miinuseid kaaluma jääda, siis esmalt jätan komöödiad kõrvale. Kahetsen, et Canal end veidi tempokamalt käima ei tõmmanud ja lõpus katakombides uitamist veidi stiilsemalt ei lahendanud. Ning ütlen, et ühtlaselt tugev sooritus kõigis elementides: stsenaarium, kaameratöö, näitlejatöö, muusika annab auhinna The Guestile. Palju õnne.

11. HÕFF toimub 2016 aprilli viimasel nädalavahetusel. Kohtumiseni.


*lugesin  seonduval teemal artiklit pealkirjaga Stop Laughing at Old Movies, you $@%&ing Hipsters. Ja kasutan võimalust oma meelsust väljendada.
Mine puu otsa. See film, Hercules In the Haunted World, mida Amy vaatamas käis ja mille publik ta nii endast välja ajas on täies pikkuses Sinutorus vaadatav. Klõpsisin seda veidi ja ei hakka salgama, muigasin minagi. Aga isegi enda inetut teguviisi kõrvalt vaadates, ei näinud ma selles pahatahtlikust. Neetud solvumiskultuur. Film mille pealkirjas figureerib müütiline kangelane on juba oma eos eeskätt meelelahutuslik ja siis tuleb kõik muu. Stseen, kus üks tegelane hoiab noort naist enda käte vahel, lubab kaugusse vaadates Herculesi külmaks teha, mille peale neiu end kaanina mehe huulte külge imeb, on millises filmiversumis tõsiseltvõetav?
Eriti veider tundus mulle mõtteavaldus, et klassikute kallal pole kellelgi õigust mögiseda. Mulle näiteks Godfather kustumatut muljet ei jätnud, kas ma peaks nüüd oma blogi kinni panema või?
Only two things are infinite, the universe and human stupidity, and I'm not sure about the former. Nii et minna endast välja selle pärast, et kinos keegi sinu selja taga popkorni krõbistab ning sellest lähtuvalt rämedalt üldistama kukkuda tundub väheke snooblik.

29 aprill 2015

HÕFF 2015 - laupäev


Laupäeva alustasin kahe esilinastusega. Meie oma kraam. Üks puhtalt tegijate entusiasmi najal valmis saanud ja teine Eestis enim müüdud Iiri viski rahasüsti toel vändatud lühifilm. The Most Beautiful Day (2015) ja Rauapuudus (2015). Esimeses on Einar Kuusk lavastaja, stsenarist ja peaosaline. Postapokalüptilises maailmas jääb mees mingisse punkrisse lõksu ja ei pääse sealt kuidagi välja. Väga ilus oli. Eriti need veeäärsed pealtvaates kaadrid. Kahju ainult, et lugu ise nõrgaks jäi. Stsenaarium oleks tubli karmi käega toimetaja kätt vajanud, kes kõik lugu mitte edasiviiva kraami välja oleks pookinud. Seda toredam oligi näha Sander Jahilo lavastatud ja kirjutatud lühivormi, kus kaks meest rabas taimetoidu kasude ja kahjude üle väitlesid, kuni puändika lõpuni. Puhta iluga tegi Einar Sandrile ära, aga aplausi tugevuse järgi otsustades hindas publik tugevamat lugu kõrgemalt.

Algsetes plaanides mul Külalist vaadata ei olnud. Võibolla oleks läinud aega parajaks tegema, aga sama suure tõenäosusega oleks eestoas õlut libistanud ja mõne tuttavaga juttu teinud. Kahjuks polnud Danger 5 nii särav kui oodanud oleks, nii et võtsin The Guesti (2014) kavva. Vedas. Sõdurpoiss David võtab sõbrale antud lubadust väga tõsiselt ja ei põlga missiooni eesmärkide saavutamiseks ühtegi vahendit. Mis leebemal juhul tähendas murtuid lõualuid. Suurem osa filmist väga mõnusa küllalt minimalistliku pildikeelega. Ei mingit kaameraga edvistamist või ülemäära peeneid võttekohti. Päris palju tegevust toimus näituseks äärmiselt mittekägisevas ja hästivalgustatud majas. Mis Davidi tegelaskuju sugugi mitte vähem kõhedaks ei muutnud. Vastupidi, ma tean mitmeidki androide, kes on võimelised oluliselt rohkem emotsioone üles näitama. Minu eriline kiitus läheb aga selle lõpulabürindi valmisehitamisele, mida kasutati vaid loetud stseenides, mis võibolla mõne vaataja jaoks filmi liialt koomuski tegemiseks viis, aga mida mina mõnust nurrudes vaatasin. Bruce Lee ise oleks ka peeglisaali nähes soojendusdressi seljast rebinud ja see kaunis "tantsustseen" põrandal tupruvas udus diskotulede veiklevas valgusvihus. Väga kaunis.

Küllalt inetu tembuga said aga järgmiseks hakkama austraallased. Nende Wyrmwoodi (2014) kangelased nimelt kasutasid õnnetuid elu hammasrataste vahele jäänud zombiesid südametunnistuspiinadeta alatul kombel isikliku kasu eesmärgil ära. Ja kui üks oli tühjaks pigistatud, visati see kõrvale ja võeti järgmine. Muude kohustuste tõttu jõudsin seansile küll väikse hilinemisega, aga nii värskendav on selles trööbatud žanris ka millegi uue nägemine. Lisaks nii minu kui ka enamiku vaatajate naljasoonega hästi passiv austraalia huumor. kiire tempo ja muidugi see lahtiste puusadega doktor. Väikestest detailidest rõõmu tundva inimesena hindasin ka seda, kuidas osati lõpuvõitluses ära kasutada zombievere keemilisi omadusi.

Peale filmi lõppu veel üks kõrvalepõige ja laupäeva lõpetuseks Editor (2014). Kui ei oleks enne maha istumist festivali kava sirvinud oleks olnud selle aasta kõige suurem tüng. Manborgi tegijad on siin see võtmefraas. Treilerit vaadates võib jääda mulje kui ausast giallost, mis tehtud mõned head aastakümneid hiljem Kanadas, kui itaallased ammu käega olid löönud. Oleks küsida, oleks Bava, Argento ja Martino poistele öelnud, et mis te ikka jandite, meil juba kõik tehtud, mis selles žanris annab. Hea et ei küsitud. Astron-6 poisid võtsid giallo elemendid kõik kokku, keerasid neile igale kaks vinti peale ja panid siis omale õigele kohale tagasi. Igas võimalikus ja võimatus kohas paljas naiseihu. Naiste kohutav objektistamine, mis mõnegi vaataja esimese hooga ära ehmatas, kui heledad laksud käima hakkasid. Lõpupuändi puändi puänt. Haljad terad ja nahkkindad loomulikult ka. Võluv.

Üldiselt erandlik päev ses osas, et vaatasin filme ainult suures saalis, tavaliselt on ikka kas väikses või nostalgiasaalis vähemalt üks film, mis intrigeerivam tundub. Nostalgiasaal ongi muide neist kolmest kõige põnevam koht, sest jääb ta põhilisest käiguteest veidi kõrvale ja näidatakse seal eranditult ajahambale eeskujulikult vastu pannud kraami, mis vanadel meestel heldimuspisarad habemesse tilkuma panevad. Kui reedel õnnestus seal võistkonna Dan5er kooseisus täpsete kalkulatsioonide tulemusena kaitsta eelmise aasta filmiteemalises mälumängus saavutatud kolmandat kohta, siis laupäeval pidin kahel korral üksipäini püünele astuma ja filmihuviliste kannatuse kinopiltide näitamise eel proovile panema. Viisakate inimestena kuulati mind ära ja jutule vahele ei hõigatud, aga hiljem eneseanalüüsi käigus jõudsin mõttele, et ehk peaks kuskile ka jäädvustama selle portsu filme, milledele jutu käigus viitasin või kavatsesin viidata.
Company of Wolves (1985) -  Cannon Grupi poolt levitatud varajane Neil Jordani tumedates toonides Punamütsikese lugu
Fast Times at Ridgemont High (1982) - John Hughesi tööde kõrval üks kiidetumaid kaheksakümnendate noortekomöödiaid
Porky's (1982) - labaselt naljakas
Superman IV (1987), Masters of the Universe (1987), Captain America (1990) - suure rahaga tehtud camp
Mortal Kombat (1995), The Quest (1996), DOA (2006) - Mortal Kombatil on suurepärane teemalaul, Questis mängib van Damme, DOA peategelased on napilt rõivastatud naised - turniirifilmidena üldiselt siiski kehvakesed
Bloodsport (1988) ja Kickboxer (1989) - van Damme tippvormis, Bloodsport minu hinnangul, eeskätt tänu Bolo Yeungile, parem turniirifilm kui Enter the Dragon ning Kickboxeris veel vägevam vastane Dennis Alexio.
Undisputed 2 (2006) ja Undisputed 3 (2010) - parimad uued turniirifilmid, mida on näha õnnestunud, staar Scott Adkins samuti selline mees, kes reaalselt võidelda oskab.

28 aprill 2015

HÕFF 2015 - reede

Reedel (ja laupäeval) oli kavas niipalju huvitavat kraami, et pidin veidi kodutööd tegema ja mõned asjad enne HÕFFile tulekut ära vaatama. Kirjutan neist festivalil linastumise järjekorras.

Reaalselt saali jõudsin kenasti kella kuueks, kui suures saalis tuli näitamisele Electric Boogaloo: The Wild Untold Story of Cannon Films (2014). Dokfilm samalt mehelt, kes on teinud ka sellise filmi kui Not Quite Hollywood: The Wild Untold Story of Ozploitation!. Mingil põhjusel tõmbasid lühifilmid küll publikut palju rohkem, kui üks vinge dokumentaal, aga vähemalt paar inimest õnnestus mul endaga kaasa meelitada ja kui neile film pooltki nii palju meeldis kui mulle, siis ei pidanud nad kahetsema. Veidi noriks dramaatilise efekti saavutamiseks tehtud ülelibisemiste pärast. Tõsi, Cannon läks Stallone ja superkangelase filmidega priiskama, aga nad tegid nende kõrvalt veel ikkagi ka mitu kassaedukat filmi (Cyborg, Bloodsport, Kickboxer). Filmi suurim väärtus on aga eelkõige selles, et mitut puhku sai rõõmsalt nipsu lasta - ah et siis see film on ka Cannoni tehtud, seletab nii mõndagi. Superman IV(1987) kõige säravama näitena.

Mõned aastad tagasi säras HÕFFil Ohtlik viisik ning sel korral oli Danger 5 (2014) oma teise hooajaga platsis. Kahjuks mitte nii hiilgavas vormis kui esimesel korral. Üle võlli huumorit oli, aga pikemate intervallidega ja suuresti puudusid korduvad naljad. Mulle endale tundus, et liialt vaevati ennast narratiiviga. Kui tõesti väike kirjutamisblokk peale tuli, siis oleks võinud ka veidi lühema hooaja teha, kui see oleks tähendanud tihkemalt naerukohti.

Viisikuga samal ajal linastus suures saalis Venetsueela nagiseva maja film La Casa Del Fin De Los Tiempos (2013). Vaatasin kodus järgi. Üldiselt tubli saavutus, oleks tõesti uhke kui eestlased sellisel tasemel filmiga hakkama saaksid.Teemavalik ise veidi kulunud maiguga ja midagi väga revolutsioonilist ka vaatajale ei pakutud, aga mõneti kõhe oli küll. Eriti see noaga vanamees, kes dramaturgilistel põhjustel emal esmalt kõhu lahti pidi ehmatama ja siis alles suu lahti tegi. Peamurdmiseks selline mõte, et kuna vanamees sai tulla tagasi ema aitama, siis järelikult on ta juba varasemalt oma ajast välja nopitud. Aga kes noppis?

Edasi oli kindel plaan minna suurde saali Nacho Cerdat kuulama ja tema Surma Triloogiat vaatama. Aga juhtus see, et veidi oli aega ja nostalgiasaalis algas The Apple (1980). Istusin korraks, aga jäin terveks filmiks. Püha BIM. Kurja madu kehastab muusikaprodutsent, Aadamat ja Eevat maanoortest lauljapaar ja õuna rollis plaadistusleping. Dokis väitis keegi mees, et Apple oli Cannoni püüe teha oma Tommy (1975). Vinge eesmärk, ainuke mure, et Menahem Golan pole Ken Russell ja kes iganes filmile muusika kirjutas polnud The Who. Eriline äramärkimine läheb näitlejatele, kes suutsid tõsise näoga laulda ridu America the land of the free / Is shooting up with coke energy / And everyday she has to take more / Speed või siis Come to me / Come do me / I'll come for you. Ja sedasi sa istud ja vaatadki suurte silmadega ja laulud on kaasahaaravate refräänidega ja vaatad ja mõtled, et see ei saa olla päris film ja siis hakkavad tuletõrjujad põleva maja taustal tantsima ja film on alles poole peal.

Samal ajal aga näidati suures saalis inimestele, kes olid eeskätt ikkagi õudusfilmide festivalile tulnud , seekordse ürituse võikaimat teost Aftermath (1994) ja sellega mõtteliselt seotud Awakening (1992) ja Genesis (1998). Vaatasin kodus järgi. See keskmine ja neist kõige verisem jättis mind täiesti külmaks. Surnukuuri töötajad on nagunii kõik imelikud, neist nüüd veel eraldi vaja mingit filmi teha. Nekromantik (1987) mul iseenesest mingi eriline lemmik ei ole, aga filmina Aftermath-ist üle. Cerda eeliseks on lihtsalt väga hea silm kaunitele kaadritele. Täpselt see, miks mulle Awekening ja eriti Genesis palju rohkem meeldisid. Samavõrra kui Aftermath oli igav, oli Genesis põnev jälgida, veidi perversne ja kõhe. Ehk siis paremini balansis.

Reedet jäi lõpetama The Canal (2014). Ainuke puhas õudusfilm, mida sel aastal Haapsalus kohapeal vaadata õnnestus. Ei meenu, et kordagi oleks naerda saanud. Ja minu jaoks täiesti töötas. Ei pakkunud midagi revolutsiooniliselt uut, oleks ehk veidi kiirema tempoga areneda võinud, aga kui õuduse osani jõudis, siis oli kõhe küll. Isegi kui oli teada, mida see teeservast tõusnud naine tegema hakkab, pani vaataja (loe: minu) toolil nihelema, just see täpselt doseeritud kandev paus. Ei ole midagi, veel ei ole midagi, ikka veel ei paista midagi ja siis nätaki - Ringu. Ehk andis elamusele lisa ka lapsevanemaks olemine, isa rähklemisele oli sellevõrra lihtsam kaasa elada, eriti sellele sprindile kodust hotelli. Lõppu ma olen kuskil varem näinud, mõni parema mäluga õudusfilmisõber võib aidata meenutada.

HÕFF 2015 - neljapäev

Juubeliürituse neljapäeval toimunud avaüritusest said osa kohalikud elanikud ja siis need imelikud, kes oma puhkust HÕFFi järgi planeerivad, arvan ma. Mina ei ole kohalik.
Avamarss tasus vaadata küll. Terminaatorid mürasid, värvilisest plastmassist kõrvarõngastega neiud kriiskasid ja mulle tol hetkel veel tundmatust filmist märgistusega inimesed jäljendasid Thrilleri tantsuliigutusi.

Ning kõige krooniks sõitis Maria seekord lavale KITTis, et pärast kohustuslikku eeskava juhatada sisse avafilm Turbo Kid (2015). Ärge nüüd lugemist siin pooleli jätke, aga kurat, küll oli kaunis armastusfilm. Selline, kus aiapäkapikust ja pesapallikurikast saab gnomestick, kus poissi õpetatakse lööma silma, kõrri ja kubemesse ja kus Tom Sixile õpetatakse, kuidas eriti vähese vaevaga midagi inimsajajalgse laadset ehitada. Nii et võibolla mitte just selline esimese kohtingu armastusfilm. Jason Eisener võis ju ainult produtsendi rollis olla, aga Pumpüssiga Parmu hõngu oli ka Turbojõmpsikas tunda. Minu isiklikku festivali väga täpselt määratlev film.

Ning sellega oligi kultuurikeskuse neljapäevasel programmil joon all. Aga mitte neljapäevastel filmidel. Eriti kanged huvilised sõidutati Ungru lossi, kus pärast Jüri Kuuskemaaks kehastunud Mart Sanderi sõnavõttu sai vabas õhus tutvuda Mardi suure lemmiku Mario Bava La Maschera Del Demonio'ga (1960). Olen filmi varem näinud, lugesin igaks juhuks ka oma toonased muljed üle ja midagi ei ole muutunud. Film algab väga lubavalt, on läbivalt väga ilus, aga kokkuvõtvalt on Вий(1967) mulle sümpaatsem. Lossivaremed vaatamiskohana on muidugi üle prahi.
Edasi jätkus töö sektsioonides.

06 aprill 2015

Hõff X näidisprogramm

Pange nüüd tähele. Kõige keerulisem osa Hõffist on koostada selline vaatamisplaan, mis oleks ideaalses balansis, nii musta huumorit, lihtsalt verd kui ka puhast õõva kõike parasjagu saaks. Kui teil on samasugune maitse kui mul, siis olete täpselt õiges kohas, printige aga järgnev nimekiri välja ja oma peaga pole tarvis miskit mõelda.
Neljapäev algab kaugemat nurga meeste jaoks  kell 19:00 Turbo Jõmpsikaga, nipa napa Mad Maxist mõjutatud armastuslugu. Treileri tipphetk nibudega rinnaturvis. Peale filmi lõppu töö sektsioonides.


Reedel on juba valikuvõimalust. Kell neli ja natuke peale müttavad hollandlased Laukas. Kell kuus ajaloolise tõe otsijatele Electric Boogaloo. Kell kaheksa on esimene raske valik. Kriuksuv ja tulesid vilgutav Maja Aegade Lõpus või viie peale tehtud huumorilaeng Danger 5. Kell kümme üks väga oluline külaline ja raudselt kõvasti rahvast meelitav ekstreemseanss Nacho Cerda ja Surma Triloogia. Isegi laipu see mees ei austa. Ning reedese filmiprogrammi lõpetuseks 00:00 pea ees Kanalisse. Samas, kellele Nacho Cerdast väheks jäi võivad ka veidi Saksa Ängi kaeda.


Laupäeval püüavad kella kahe ajal vietnamlased alustuseks hingi Hingepüüdjas, siis kell neli müttavad Soos hispaanlased ning kell kuus on kord meie käes. Lühifilmid Rauapuudus ja Sitaks Ilus Päev. Kell kaheksa sõltub palju reedesest valikust. Ühes saalis jätkub Danger 5, teises on Külaline. Kolmveerand kümme on kord jälle Mad Maxi mõjutuste käes Wyrmwood. Ning maasikaks Barbaarne Mehhiko. Kuigi Monteerija klõbistab ka kutsuvalt kääridega. Ja loomulikult Bloodsport. Seekordse nostalgiaprogrammi kõige nostalgilisem film.


Ning et pühapäeval päris ilma filmideta ei peaks kodu poole sättima, siis esmalt kaheteist ajal kohtuvad kanadalased Looduse Rüpes karuga ja siis pannakse üks Uus - Meremaa naine Koduaresti.
Kes minu maitset ei usalda, siis põhimõtteliselt on võimalik koostada ka alternatiivne plaan.