31 august 2009

Põgenikelaager nr. 9

Kohe järgnev sissejuhatus sai valmis umbes täpselt samal hetkel, kui District 9(2009) lõputiitirid jooksma hakkasid.
Üldiselt on nii, et kui mõni blogija on mõnest filmist, mida endalgi plaanis lähimas tulevikus vaadata, postituse üles riputanud, siis pigistan ma kohe silmad kinni ja edasi ei loe. Alles siis, kui endal ka film nähtud ja mõtted blogisse tähendatud, lähen ja vaatan mida teised on arvanud. Mingit teist postitust lugedes sattusin Fletchu blogis aga ka D9 arvustuse peale ja jõudsin sealt ära lugeda, et see film ei olegi tegelikult nagu päris film, vaid siuke kahest filmist koosnev film. Millest esimene oli hästi kobe ja teine kohe mitte üldse.
Ja ma olen Fletchuga nõus, on tõesti kaks erinevat filmi. Esimene pool tundi on selline Office (BBC Office muidugi) vaimus dokumentaal suhteliselt äbariku muljet jätvast Wikus Van De Merwest, kes töötab ühes erakapitalil põhinevas immigratsioonibüroos ja saab ülesandeks ligi kahele miljonile tulnukale selgeks teha, et nad kolitakse ühest põgenikelaagrist teise. Ühel hetkel stiil aga muutub ja läbi huumoriprisma väänatud koledus maetakse eeskujulikult võimsa madinakihi alla. Aga esimene film on ikkagi alles, küll sügavamal ja plahvatuste sära ja püssitule ragina varjus, aga pidevalt vupsasid esile käsulauad, mis käskisid meenutada, millest varasemalt räägitud sai.
Ja räägiti ju suvalisest põgenikelaagrist, milles ÜRO valgetes soomukites rahuvalvajad korda peavad pidama. Need soomukid olid filmis kenasti olemas, lihtsalt nimi oli peal teine. Barakid olid püsti, lihtsalt seal elasid limukad, ka aafriklased oma petukirjade ja rahvameditsiiniga olid kohal, spekulandid jagasid klaashelmeste asemel kassikonserve.Keset seda filmi teist osa, madinaosa, oli stseen, kus Wikuse püssitoru ette talutakse suvaline limukas. Ja minu jaoks võeti sellel hetkel kogu eelnev allegooriaosa kokku, sulatati üheks parajaks kobakaks ja lajatati sellega vaatajale silmade vahele. Selline sa siis oledki, Looduse Kroon! Evolutsiooni tipp ärgitab üht poolsurnud meest päästikule vajutama, for greater good. Tekitas tahtmise tulnukate suursaadiku käest vabandust paluda.
Tegelikult võib selle eelneva jutu nüüd ka lihtsalt ära unustada, ei olnud mingit sundi oma pead selliste mõtetega vaevama hakata, sest tegelikult valitses kogu filmi üle vorm. Seoses kõigsugu plahvatuste ja tinatükkide põrkumisega kiiresti ja tihti muutuv vorm. Äärmiselt muljeteavaldav vorm, kohe nii jõuliselt, et kui hetkeks lahinguväljale vaikus saabus, siis ma pidin ammulivajunud suu käega tagasi paigale lükkama. Ja mis sellele kaunile madinakompule veel lehvi peale sidus, oli õrn Jacksoni hõng, mis ilmselt oli võtteplatsil oma elu elanud. Ma tean küll, et kirjade järgi oli Peter ainult produtsent, aga kui tabamuse saanud sihtmärk lendas verepilveks laiali, siis jättis see mulle sellise mulje, et Blomkamp teeb hoopis Bad Taste II-te.Põhjuse vaikseks nurinaks andis aga jällegi lõpp, esiteks ajas muidu südamelähedaseks saanud kangelane ise ladusalt kulgenud operatsiooni keeruliseks tagasi, sinna otsa südantlõhestav hüvastijätustseen (mine sa ees, ma tulen kohe järgi) ja kirsiks prügihunniku otsas istuv lillekest voltiv tulnukas (või kas ikka oli tulnukas?). Need miinuspunktid ei vähenda aga sugugi selle debüüdi üleüldist suurepärasust. Muidugi raudne kinofilm, kodus väikselt ekraanilt vaatamine oleks puhas petukaup.

ma loodan, et ma teen ühele keskmisele popkorni ja vurtsuvett tarbivale kinokülastajale liiga, aga nii huvitaks, kas nad said aru või vaevasid oma pead üldse sellega, miks Aafrika lõunatipus toimuva ulmemöllu peategelaseks on keegi naljaka aktsendiga kiitsakas kahvanägu

30 august 2009

Laastatud maa

Kui midagi liiga lihtsalt kätte tuleb, siis pahatihti ei oska seda piisavalt hinnata. Nädala aega näidati suurelt ekraanilt tasuta filme, aga mina käisin ja vaatasin kogu sellest pundist ainult ühe ära (võrreldes eelmise aastaga oli muidugi tegemist edasiminekuga). Terrence Malicku Badlandsi(1973).
James Dean wannabe Kit (Martin Sheen) leiab endale uueks silmarõõmuks Sissy Spaceki kehastatud keskkooliplika Holly. Tolle isa selle üle just ülemäära ei rõõmusta ja väljendab oma seisukohta ka suhteliselt resoluutse sõnavõtuga. Lõngus peab natuke aru, pistab revolvri vöö vahele ja läheb tulevase äiaga uuesti mehejuttu ajama. Loomulikult tuleb püssitorust pauk välja ja noortel armunutel tuleb metsa pageda. Idülli lõpetavad aga nende pelgupaiga otsa koperdavad pearahakütid ja tuvikeste edasist teekonda jäävad veel mitmed laibad ääristama.
Mäletan, et kunagi ammu ammu asusin suurte lootustega vaatama Malicku Thin Red Line(1998) ja pettusin põhjalikult. Jõudsin sellega kuskile poole peale ja panin siis filmi kinni, tolleks ajaks ei olnud seal minu mäletamist mööda veel midagi märkimisväärset juhtunud, mingid mehed istusid kuskil džunglis ja ajasid juttu või no midagi selles laadis. Ses osas on mul rõõm näha, et nooruses oskas mees ka niimoodi filmi teha, et hakkas kohe alguses tegevusega pihta ja küttis korraliku tempoga lõpuni välja.
Ja kuigi sellest hetkest saadik, kui pauk ära käis, oli küllalt selge kuidas see armulugu lõppeb, siis pinged peategelaste omavahelistes suhetes ja nende tegude motiivide äramõistatamine ei lasknud tähelepanul hajuda. Kas üks keskmine viieteistaastane tüdruk, isegi kui ta näeb välja nagu Sissy Spacek, jookseks tõesti ära esimese mehega, kes talle natukenegi tähelepanu pöörab. Isegi kui mees näeks välja nagu James Dean ja sõidaks laheda autoga. Ja kui terve mõistus peaks vahetpidamata kõrva röökima, et tegemist on kontrollimatu maniakiga, seejuures veel veidra aukoodeksiga maniakiga. Ning kas see maniakk oli lihtsalt liiga-cool-et-millestki-hoolida, oli tal liiga palju vaba aega või oligi ta loomu poolest natural born killer? Kasutas seda kogemata sooritatud esimest mõrva ettekäändena edasisele amokijooksule? Elas tüdrukule põhjuseta mässaja rolli esitades tegelaskujju liiga sügavale sisse? Tahtis ajalehte pääseda?Just selle ära mõistamine, et miks nad nüüd nii tegid ja mis nad nüüd edasi kavatsevad teha, pakkus mulle selle filmi vaatamise juures kõige rohkem pinget. Näitlejatööd olid vinged ja lavastajale ei olnud ka visuaalse külje pealt midagi ette heita, aga seekord võlus mind ebaratsionaalsus. Samas neid kolme neidu, kes juhtusid mu seljataga istuma, selgelt mitte. Pärast veerand tundi filmivaatamist nad otsustasid, et see on üks nõme film ja tegelased käituvad nõmedalt ning pühendusid edasise filmi jooksul kõigi väiksemate ja suuremate nõmeduste põhjalikule valjuhäälsele lahkamisele. Mitte et see mind seganud oleks, aga võta nüüd kinni, kellel õigus on.

24 august 2009

Võlurpoisi kuues tulemine

Minu suhe Harry Potteriga sai alguse aastal 2000 ja kestab tasakesi üle kivide ja kändude kulgedes siiani. Meie vahel ei ole kunagi suurt armastust olnud, aga üheöösuhteks on võlurpoiss täiesti paslik kaaslane. Raamatutele saigi lõpuks saatuslikuks see, et mida edasi, seda tüsedamaks nad muutusid ja mina neist enam ühe õhtuga üle käia ei jaksanud. Kui mälu ei peta, siis oli see neljas osa, millest jõud veel üle käis, aga järgmised meenutasid juba kahtlaselt vene babuljasid, nii et need jäid minust puutumata.
Filmidega õnneks seda muret ei ole, formaat paneb piirid peale, ma olen nad (vist) kõik ära näinud. Päris kindel muidugi ka ei ole, sest kes see ikka päevavalges tahab eelmise õhtu patte meenutada. Aga seda viimast filmi Harry Potter and the Half-Blood Prince(2009) käisin isegi kinos vaatamas, naised vedasid ja pilet oli 45 krooni (täpselt nii seltsimehed Tallinnast, nelikümmend viis krooni), nii et eks ma jah moepärast natukese puiklesin vastu, aga saalis lasin kohe kenasti lebosse ära.Ja ega ei olnudki põhjust kahetseda. Mida film edasi, seda süngemaks ja tihedamaks tegevustik muutub. Tuleb juurde selliseid väikseid, enamjaolt meeldivaid, nüansse. Põhijooned on samad, Potter ja sõbrad katsuvad jälle Voldemortile ära susata, aga kes see lapsi ikka kuulab ja mingid nõmedad tunnid on vahepeal ja Draco on ikka endiselt eriline töll ja lendluupalli meistrivõistlustelt puududa ei saa ja Hermione on ka kübekese apetiitsem. Aga mis on juures, on täiesti arvestatavad horrorielemendid, miljoni laiba stseen ja kõhtu lahti ehmatav nähtamatule ristile löödud tüdruku stseen. Ma jäin ühel hetkel täitsa pikalt juurdlema selle üle, kas kirjanikupreilil hakkab sir Doyle efekt välja lööma, et nii kopp on ees neist tegelastest, et oi kuidas tahaks väntsutada ja kellatoronist alla tõugata, aga näed fännid ei luba.Lõpuga ma päris rahule ei jäänud, mu arust olekski võinud selle kukkumisega plõksti kaamera kinni lülitada ja no selle läbi filmi jooksnud esimese armumise teema oleks võinud ka kuidagi peenemalt välja mängida, mitte selliselt tobenaljakalt, aga üldiselt ei olnd siiski häda kedagist, eesmärki täitev meelelahutus.

poliitiliselt täiesti korrektne stseen, kuidas kaks õppejõudu õpilase juuresolekul ninad täis võtavad ja tükk aega lällavad. Juba see üllatusväärtus, et midagi sellist tsensorikääride vahelt läbi suutis lipsata ja ühte perefilmi sisse pugeda.

23 august 2009

Tehtud!

Kuigi nõrgema närvikavaga õnnetusekuulutajad ennustasid terve möödunud nädala pühale üritusele hukku ja kadu, siis tänu korralduskomitee liikemete ennastsalgavatele jõupingutustele ja ootamatult appi saabunud delfi ajakirjanikule, sai filmiblogijate kapist välja tulemine ikkagi teoks.
Laupäeval, 22. augustil umbes täpselt kell 14.00 hakkasid kaks, üks Tallinnast teine Tartust, erutusest värisevaid filmiblogijaid täis topitud sõidukit vurama Saeveski metsaonni suunas, mis oli varasema pika ja sisutiheda diskussiooni käigus Eesti Filmiblogijate Keskliidu I Iga-aastase Kokkutuleku kohaks valitud.
Detailidessse süvenemata võib ürituse absoluutselt kordaläinuks lugeda. Rõõmsalt pragiseva lõkketule ümber istusid filmiblogijad kui üks mees õlg õla kõrval, kuulasid innukalt lektorite ettekandeid kõige erinevamatelt elualadelt ja võtsid ka ise aktiivselt sõna, loomulikult kenasti järjekorras. Keegi lõkkesse ei kukkunud, metsa ära ei kadunud, ütlemata tore oli viibida selliste hästikasvatatud ja laia silmaringiga inimeste seltskonnas. Nimeliselt moodustasid selle toreda seltskonna Onu Kalver, Metsavana, Xipe, Trash, Soprano, Fletchu, MNC, Juurak, Priit, Ove (mitte küll filmiblogija, aga ikkagi oma) ja Riks (mitte küll blogija, aga ikkagi oma). Väikse vihjena kõigile huvilistele (pane nüüd tähele, delfi ajakirjanik) maksab neid blogisid lähimas tulevikus teraselt silmas pidada, ehk avaldab keegi veel mõne eriti mahlaka üksikasja.
Üldjoontes sai peaaegu kokku lepitud ka talvise vahekokkutuleku toimumise osas, aga ei hakka sündmustest ette ruttama. Need, kes seekord veel pidurdasid, pange vaim valmis, tuleb ka teie võimalus!

Eesti Filmiblogijate Keskliidu I Iga-aastase Kokkutuleku Korralduskomitee liige ja kaardilugeja Onu Kalver.

17 august 2009

Üles!

Kõik pisikesed põnnid ja animatsioonilembesed täiskasvanud, kes te lasite ennast pealkirjast petta, keerake kohe pea ära! Juttu ei tule mitte Pixari viimasest ponnistusest, vaid hoopis teist masti linateosest, vana pervo Russ Meyeri Up!(1976). Ilusate värviliste joonismehikeste asemel askeldavad ekraanil Adolf, täitmatu isuga politseimees, vähese jutuga metsamees ja loomulikult mitmed rinnakad daamid.
Seda filmi vaadates hakkas mind kohe eriti huvitama, et kuidas need Meyeri filmid ikkagi valmisid. Kes see seda paljast ihu sinna filmidesse sisse surus, kas produtsent lõi käega lauale ja ütles, et saagu siia alasti naine ja vaene Russ, kes tegelikult valmistus just üht unenäostseeni üles võtma, allus alandlikult raha jõule. Või keeldus Russ hommikul enne oma treilerist välja tulemast, kui võtteplatsil vähemalt kolme paljast tissipaari näha ei olnud.Ühest küljest on tohutu eksistentsiaalne probleem, seekord saavad oma osa natsid, varasemates filmides on räägitud rängast kuulsusetagast ja vabaduseihast ja rahaahnusest ja millest kõigest veel, aga teisalt on alati kohal ka rinnakad neiukesed. Päris pornoks kätte ei lähe, penetratsiooni ei näidata, aga väga paljut fantaasia hooleks ka ei jää.See et Russile suured rinnad meeldivad, ei ole ei eriline üllatus ega patt, ei ole ühtegi uuringut, mis väidaks nagu oleks näitlemisanne ja rinnaümbermõõt pöördvõrdelises seoses. Võta või Pamela, puhas Oscarimaterjal. Nii et kelle kuri käsi see on, mis muudab padudraama kergeks ja lihtsaks meelelahutuseks, kus draamaosa pigem segama kipub.

väike unenäostseenialge
meestel oli kamba peale üksainuke hiigeldildo, mida siis vahetati vastavalt sellele, kelle kord kaamera ette asuda oli
gorestseenide peale paistis mehel annet olevat, peab ta horrorikatsetused ka üle kaema
tänud Xipele, kes oma blogis saladuse paljastas - Eva Brauni alasti tütar vedruvoodil, maas avatud viiulikast ja paljastatud peenisega mees kohtumõistjarollis, ränk sümbolitemäng

13 august 2009

Jõletu doktorihärra

Kui sul on ikka ligi kakssada osatäitmist erinevates linatöödes ette näidata, siis ei ole imestada, kui vaatajal üht filmi vaadates mälus hoopis teine varemnähtud teos esile kerkib ja keskendumist segama hakkab. Täpselt nii juhtus The Abominable Dr. Phibes(1971) vaatamisel. Kusjuures film, millega teda hoobilt võrdlema hakkasin, oli selle filmi tegemise ajal veel valmimata. Valmis kaks aastat hiljem ja oli oma eelkäijast igati üle. Theater of Blood(1973). Nii et Dr. Phibese näol ei ole meil seekord tegemist mitte lahja järjelooga, vaid pigem sellise pooltoore roaga, mis natukese liiga vara ahjust välja võetud sai.Hea doktor Phibes on ühe kamba šarlatanide peale nii kuri, et hakkab neid ükshaaval järjekorras hiidvanade needustega nuhtlema. Milles siis häda on? Vincent Price askeldab ringi, laseb ühe õnnetukese peale toatäie nahkhiiri lahti, teisele sokutab rotid kokpitti, kolmanda vaesekese imeb verest tühjaks ja samas stiilis lõpuni välja. Kõlab ju küll hästi. Aga miks peaks tema arvates mingil viisil Hippokratese vannet rikkunud soolapuhujaid Egiptuse needustega nuhtlema. Kreeka tuli ja kreeka armastus tulevad mulle esimesena pähe. Praegast jäi mulje, et keegi stsenaristidest juhtus ühel kokteilipeol mõne napsitanud professoriga juttu ajama, too mõtles kirjatsura väheke hirmutada ja kirjeldas elavalt neid hirmsaid needusi ning järgmine hommik pani tindinäpp jooksuga stuudiobosside juurde, et temal on midagi peaaegu valmis.Stuudiobossidele idee isegi meeldis, aga raha nagu väga ei olnud ja lootsid, et kui Vincent kaamera ette seisma panna, siis saab efektide pealt kokku hoida. Aga läksid sellega vähe liiale, nii et tulemus meenutas Ed Woodi, kes Bela Lugosi peale karjub, et too kummist kaheksajala haarmeid raputaks, et elukas rohkem elus paistaks. Ühest küljest küll veidi naljakas, aga rohkem ikka kurb. Mesimumme ju ei näidatud üldse.
Nii et mina ütlen küll, et kui tahate ühte filmi vaadata, vaadake pigem Theater of Bloodi, kui tahate mõlemaid vaadata, vaadake enne dr. Phibes ära.
oli tegelikult ikka häid elemente ka, näituseks seesama abiline

07 august 2009

Hubisev tuluke

Lasin silmad George Cukori lavastatud filmide nimekirjast üle ja ei saand targemaks midagi. Need üksikud mis neist paljudest kellukese helisema panid olid kas komöödiad või romantilised komöödiad. Nii ei oskagi ma öelda, kas Gaslight(1944) oli mehe esimene (ja viimane) katsetus põnevike vallas või lasti tal veel proovida. Arvestades, et film teenis parima linateose kategoorias (minu arust teenimatu) Oscari nominatsiooni, siis ilmselt lasti küll.
Küsimused "Kes" ja "Miks" said vastuse nii kiiresti, et mingisugust põnevusealget ei jõudnudki tekkida. Ei mingeid alternatiive, valet-meest, vale-MacGuffinit, mitte midagi. Saab küll nii head põnevikku teha, Double Indemity tuli kohe meelde, aga Cukor sellega hakkama ei saanud. Äkki ei tahtnudki saada, ehk tahtiski keskenduda inimsuhetele. Sest peategelaste mäng, eriti Ingrid Bergmani (teenitud Oscar) oma, oli muljetavaldavalt hea.Naine(Bergman) armub mehesse(Charles Boyer) ja pärast kiireid pulmi kolitakse elama majja, kus aastaid varem tüdrukutirtsuna on naine oma tädi surnukeha otsa komistanud. Mõrvar jäi toona leidmata ja edasi võite siit juba ise mõelda. Igatahes hakkab mees süstemaatiliselt kallist kaasat hulluks ajama, tõstab seinalt pilte maha ja varastab ta käekotist nipsasjakesi. Ja nagu juba öeldud, siis Ingridil tuleb sellise haavatud metskitse mängimine suurepäraselt välja: suured silmad, värisevad huuled, katkev hääl. Ning kontrastiks filmi finaalis aset leidev kannapööre, mitte Katharine Hepburni stiilis robustne jõudemonstratsioon, aga sama mõjuv ja palju peenemalt välja mängitud lõpustseen.Vaatamise ajal ei tekkinud minul isiklikult mingit probleemi uskumisega, et selliselt koheldud naine, selle asemel et mehele jalaga p..sse kütta arvaski, et on hoopis meelemõistust kaotamas. Armunud inimesed käitusid ebaloogililiselt siis, käituvad nüüd ja jäävadki edasi käituma. Kusjuures, vist kõik kuulsad sarimõrvarid on kuulsad ka sellepoolest, et neil on vanglas tosinaid austajannasid, kes neile kirjutavad ja hakkajamad kohalegi tulevad. Ma nii tahaks teada, kuidas selline romaan edasi areneks, kui mees mingil viisil vanglast vabanema peaks ja oma kirjasõbra üles otsiks.
see sõbralikult viipav härrasmees on Ted Bundy
lõpetuseks siis kohustuslikud kaunid vaated sellele kohustuslikult kaunile maailmale, milles neis vanades filmides reeglina askeldatakse (muideks, sellist gaasiga mängimist ei ole mina varem näinud, väga lahe detail igaljuhul)

Kokkusaamine

Viimaste päevade jooksul olen jõudnud arusaaamisele, et demokraatia on selgelt ülehinnatud. Seega piiran filmiblogijate meeli juba piisavalt kaua hullutanud erinevaid valikuid kaheni. Tulen ja saan osakeseks ajaloost, ei tule ja nutan pärast silmad peast.
22. august lähevad filmiblogijad metsa. Katus pea kohal saab olema, lõket saab teha, veevärki ja elektrit ei ole. Saabumise kellaeg ei ole piiratud. Erusõjaväelasena panen kõigile südamele, et lisaks söögile joogile tasub mõelda ka magamiskoti kaasa võtmisele, sest kuigi põhimõtteliselt on võimalik end kaasblogija vastu surudes sooja saada, kaasnevad selle tegevusega ka teatavad ohud.
Muu varustus vastavalt vajadusele. Sealhulgas siis ka füüsilise vormi tõstmiseks hantlid; pimedateks öötundideks kaisuloom; luulekogu, millest õhtul seltsimeestele ette lugeda; kärbik, kohalike peletamiseks või mis iganes muud tavaari peate vajalikuks metsa kaasa vedada.
Kõigile napsusõpradele tuletan meelde vanarahvatarkust, et õhtu jooksul saab ära joodud ka see pudel, mis esmalt sai ainult igaks juhuks kaasa võetud. Ei tahaks öisest metsast ühtegi ööklooma otsima hakata.

Harrastusmaaler ja Filmiblogijate Kokkutuleku Komitee Initsiatiivgrupi protokollija Onu Kalver.

06 august 2009

Siivutu ettepanek

Üht peab Proposali(2009) kiituseks ütlema, ma ei mäleta küll, et varem oleks mõnes filmis mõni naine nii avalikult mõnd meest solgutanud ja oma tahtmist tegema sundinud. Salaja, nii et vaataja aru saab, nii küll. Suvaline film noir. Aga nii et mees aru saab, et tema otsustada ei ole siin midagi ja et tal ei jää ka suurt muud üle, kui kaasa mängida, see oli uus lähenemine. Neetud Pankhurstid, kas teile valimisõigusest veel vähe oli.
Igatahes on siis Sandra Bullock kroonilises seksivaeguses piinlev kuri ülemus ja Ryan Reynolds tema ülipüüdlik, -innukas, -andekas assistent. Juhtub aga nii, et raamatumessi asemel tuleb neil kahel veeta nädalavahetus Ryani vanemate juures noori armunuid teeseldes. Vanemad elavad muideks Alaskal ja on ropprikkad. See viimane on tegelikult hull oluline lause. Alaska toidab huumoriliini (kotkas varastab mobiili, interneti püsiühendus on ulme ja mitmed sellised ääreala naljad veel), rikkuse teemal saab aga draamat sisse tuua (poeg ei taha isa rahast midagi kuulda, soovib kõike ise saavutada). Pärast kõiki eelpool nimetatud ja nimetamata jäänud sekeldusi tuleb aga välja, et karmi kesta all on peidus õrn naine ja assistent mehistub täieõiguslikuks toimetajaks.
Ma mõtlesin filmi vaatama asudes, et kui suudetakse vältida stseene, mida on piinlik vaadata, siis ma ei kobise midagi, panen täitsa viisaka ära ja püüan mitte norida. Aga ei suudetud. Esmalt toodi mängu mingi rõve eksootiline tantsija, kes iga terve naise omasooiharaks hirmutama peaks, teiseks pandi Betty White hommikukohvi LSD-s immutatud suhkrutükk ja lasti tal siis ümber lõkke kalpsata ja suust hapet välja pritsida ning kolmandaks see kohustuslik imal lõpustseen, kus üks jookseb ära, teine jookseb talle järgi ja siis nad suudlevad ja kõik plaksutavad.
muideks grimmimeistritele kaks pöialt püsti, Sandra Bullock näeb märkimisväärselt apetiitne välja, oluliselt apetiitsem kui näiteks Megan Fox, mis muidugi mingi eriline näitaja ei ole, Helen Mirren näeb ka apetiitsem välja kui Megan Fox.

02 august 2009

Hukule määratud

Terve Condemned(2007) vaatamise aja kõlkusin ma natuke niru ja päris kole vahel. Lootes ise, et oodatud laheda madinafilmi asemel tuima tampimist pakkunud teosel on viisakust enne ära lõppeda, kui moraali lugema hakatakse. Loll lootus.
Predator lõppes väikese tuumaplahvatusega, Rocky sülitas viimast korda verd põrandale, Bloodspordis tehti roundouse kick, ei mingit salajast tagamõtet või päris avaliku näpuga viibutamist. Miks siis peaks üks tänapäevane möllufilm püüdma samaaegselt ka miskeid draamaelemente pakkuda? Heeringas maasikamoosiga.Ja need rõvedad topeltstandardid, isegi tapamasin peab ameeriklastel see kõige parem olema, ainult et loomulikult on see tapamasin hella südamega mürakas, kes ainult äärmise vajaduse korral kärbsele liiga teeb. Ühest küljest on džunglis teiste tapamasinate tapmine väga inetu, aga no kui see oma poiss on, siis talle võib ju ikka kaasa elada. Pealegi temal on ju luba tappa, rahvusliku julgeoleku nimel. Aga need teised on viimatsed jätised, kel ei ole mingit õigust Emakese Maa pinda rüvetada.
Samas on nende jätiste tapmine mittekontrollitavas keskkonnas täiesti lubamatu ja seda veel filmida. Issand sa näed, aga sa ei mürista. Vanglas publiku ees - OK, metsas teiste elajate poolt - EI, EI, EI. See moraalne dilemma jäi positiivse poole peale, kõik ülejäänud kuhjus teisele.

korraks vaatada, puhtalt uudishimust, ma usun küll. mingit pappi selle eest välja käia, kindlasti mitte. muideks 40 miljonit korda 50 taala on 2 miljardit dollarit, oleks kenasti oma lubadustest kinni pidanud, oleks elu lõpuni rahulikult vuntsi keerutada võinud.
kui sa paha laps oled, tuleb üks hull sõdurpoiss ja laseb su maha, nii et söö nüüd oma puder kenasti lõpuni
selle pommiga seoses tekkis mul küsimus, et miks seda lõhkeainet sinna niiapalju pandi, oleks ju piisanud ka sellest kogusest, mis lihtsalt jala oleks otsast ära kaksanud