Põgenikelaager nr. 9

Kohe järgnev sissejuhatus sai valmis umbes täpselt samal hetkel, kui District 9(2009) lõputiitirid jooksma hakkasid.
Üldiselt on nii, et kui mõni blogija on mõnest filmist, mida endalgi plaanis lähimas tulevikus vaadata, postituse üles riputanud, siis pigistan ma kohe silmad kinni ja edasi ei loe. Alles siis, kui endal ka film nähtud ja mõtted blogisse tähendatud, lähen ja vaatan mida teised on arvanud. Mingit teist postitust lugedes sattusin Fletchu blogis aga ka D9 arvustuse peale ja jõudsin sealt ära lugeda, et see film ei olegi tegelikult nagu päris film, vaid siuke kahest filmist koosnev film. Millest esimene oli hästi kobe ja teine kohe mitte üldse.
Ja ma olen Fletchuga nõus, on tõesti kaks erinevat filmi. Esimene pool tundi on selline Office (BBC Office muidugi) vaimus dokumentaal suhteliselt äbariku muljet jätvast Wikus Van De Merwest, kes töötab ühes erakapitalil põhinevas immigratsioonibüroos ja saab ülesandeks ligi kahele miljonile tulnukale selgeks teha, et nad kolitakse ühest põgenikelaagrist teise. Ühel hetkel stiil aga muutub ja läbi huumoriprisma väänatud koledus maetakse eeskujulikult võimsa madinakihi alla. Aga esimene film on ikkagi alles, küll sügavamal ja plahvatuste sära ja püssitule ragina varjus, aga pidevalt vupsasid esile käsulauad, mis käskisid meenutada, millest varasemalt räägitud sai.
Ja räägiti ju suvalisest põgenikelaagrist, milles ÜRO valgetes soomukites rahuvalvajad korda peavad pidama. Need soomukid olid filmis kenasti olemas, lihtsalt nimi oli peal teine. Barakid olid püsti, lihtsalt seal elasid limukad, ka aafriklased oma petukirjade ja rahvameditsiiniga olid kohal, spekulandid jagasid klaashelmeste asemel kassikonserve.Keset seda filmi teist osa, madinaosa, oli stseen, kus Wikuse püssitoru ette talutakse suvaline limukas. Ja minu jaoks võeti sellel hetkel kogu eelnev allegooriaosa kokku, sulatati üheks parajaks kobakaks ja lajatati sellega vaatajale silmade vahele. Selline sa siis oledki, Looduse Kroon! Evolutsiooni tipp ärgitab üht poolsurnud meest päästikule vajutama, for greater good. Tekitas tahtmise tulnukate suursaadiku käest vabandust paluda.
Tegelikult võib selle eelneva jutu nüüd ka lihtsalt ära unustada, ei olnud mingit sundi oma pead selliste mõtetega vaevama hakata, sest tegelikult valitses kogu filmi üle vorm. Seoses kõigsugu plahvatuste ja tinatükkide põrkumisega kiiresti ja tihti muutuv vorm. Äärmiselt muljeteavaldav vorm, kohe nii jõuliselt, et kui hetkeks lahinguväljale vaikus saabus, siis ma pidin ammulivajunud suu käega tagasi paigale lükkama. Ja mis sellele kaunile madinakompule veel lehvi peale sidus, oli õrn Jacksoni hõng, mis ilmselt oli võtteplatsil oma elu elanud. Ma tean küll, et kirjade järgi oli Peter ainult produtsent, aga kui tabamuse saanud sihtmärk lendas verepilveks laiali, siis jättis see mulle sellise mulje, et Blomkamp teeb hoopis Bad Taste II-te.Põhjuse vaikseks nurinaks andis aga jällegi lõpp, esiteks ajas muidu südamelähedaseks saanud kangelane ise ladusalt kulgenud operatsiooni keeruliseks tagasi, sinna otsa südantlõhestav hüvastijätustseen (mine sa ees, ma tulen kohe järgi) ja kirsiks prügihunniku otsas istuv lillekest voltiv tulnukas (või kas ikka oli tulnukas?). Need miinuspunktid ei vähenda aga sugugi selle debüüdi üleüldist suurepärasust. Muidugi raudne kinofilm, kodus väikselt ekraanilt vaatamine oleks puhas petukaup.

ma loodan, et ma teen ühele keskmisele popkorni ja vurtsuvett tarbivale kinokülastajale liiga, aga nii huvitaks, kas nad said aru või vaevasid oma pead üldse sellega, miks Aafrika lõunatipus toimuva ulmemöllu peategelaseks on keegi naljaka aktsendiga kiitsakas kahvanägu