James Dean wannabe Kit (Martin Sheen) leiab endale uueks silmarõõmuks Sissy Spaceki kehastatud keskkooliplika Holly. Tolle isa selle üle just ülemäära ei rõõmusta ja väljendab oma seisukohta ka suhteliselt resoluutse sõnavõtuga. Lõngus peab natuke aru, pistab revolvri vöö vahele ja läheb tulevase äiaga uuesti mehejuttu ajama. Loomulikult tuleb püssitorust pauk välja ja noortel armunutel tuleb metsa pageda. Idülli lõpetavad aga nende pelgupaiga otsa koperdavad pearahakütid ja tuvikeste edasist teekonda jäävad veel mitmed laibad ääristama.
Mäletan, et kunagi ammu ammu asusin suurte lootustega vaatama Malicku Thin Red Line(1998) ja pettusin põhjalikult. Jõudsin sellega kuskile poole peale ja panin siis filmi kinni, tolleks ajaks ei olnud seal minu mäletamist mööda veel midagi märkimisväärset juhtunud, mingid mehed istusid kuskil džunglis ja ajasid juttu või no midagi selles laadis. Ses osas on mul rõõm näha, et nooruses oskas mees ka niimoodi filmi teha, et hakkas kohe alguses tegevusega pihta ja küttis korraliku tempoga lõpuni välja.
Ja kuigi sellest hetkest saadik, kui pauk ära käis, oli küllalt selge kuidas see armulugu lõppeb, siis pinged peategelaste omavahelistes suhetes ja nende tegude motiivide äramõistatamine ei lasknud tähelepanul hajuda. Kas üks keskmine viieteistaastane tüdruk, isegi kui ta näeb välja nagu Sissy Spacek, jookseks tõesti ära esimese mehega, kes talle natukenegi tähelepanu pöörab. Isegi kui mees näeks välja nagu James Dean ja sõidaks laheda autoga. Ja kui terve mõistus peaks vahetpidamata kõrva röökima, et tegemist on kontrollimatu maniakiga, seejuures veel veidra aukoodeksiga maniakiga. Ning kas see maniakk oli lihtsalt liiga-cool-et-millestki-hoolida, oli tal liiga palju vaba aega või oligi ta loomu poolest natural born killer? Kasutas seda kogemata sooritatud esimest mõrva ettekäändena edasisele amokijooksule? Elas tüdrukule põhjuseta mässaja rolli esitades tegelaskujju liiga sügavale sisse? Tahtis ajalehte pääseda?Just selle ära mõistamine, et miks nad nüüd nii tegid ja mis nad nüüd edasi kavatsevad teha, pakkus mulle selle filmi vaatamise juures kõige rohkem pinget. Näitlejatööd olid vinged ja lavastajale ei olnud ka visuaalse külje pealt midagi ette heita, aga seekord võlus mind ebaratsionaalsus. Samas neid kolme neidu, kes juhtusid mu seljataga istuma, selgelt mitte. Pärast veerand tundi filmivaatamist nad otsustasid, et see on üks nõme film ja tegelased käituvad nõmedalt ning pühendusid edasise filmi jooksul kõigi väiksemate ja suuremate nõmeduste põhjalikule valjuhäälsele lahkamisele. Mitte et see mind seganud oleks, aga võta nüüd kinni, kellel õigus on.
0 comments:
Postita kommentaar