18 mai 2017

Jälle saab hääletada

Suured tänud kõigile, kes oma eelistusest esimeses hääletusvoorus teada andsid ja mind veidi keerulisse olukorda asetasid. Ma ei ole selles bloggeri mehhanismis väga tugev, nii et praeguseks on eelmine poll juba kadunud ja uus üleval, aga uskuge mind - nii variant Prantsuse La Nouvelle Vague või Itaalia Neorealismo kui ka korralik pisarakiskuja ja samuti inimene ei tohiks nii mitmeks lahti käia said täpselt ühepalju hääli.

Ehk siis Teie soovidest lähtudes on hetkel aktiivses pollis kuus filmi valikus, igast kaks (minu isikliku klassifikatsiooni põhjal). Mõned neist on sellised, mille vaatamise peale olen kunagi mõelnud aga ei ole nendeni veel jõudnud, mõned on sellised mida ma suurima heameelega ei vaataks. Nii et laske käia. Täpike õigesse mullikesse ja vote. Esimene voor tundus mulle, et läks liiga pikale, nüüd tuleb oma eelistus kiiremini paika saada. Filmi, mis saab kõige rohkem poolthääli luban ma nii ära vaadata, et mingite kõrvaliste asjadega ei tegele, ehk ainult tulevase blogipostituse jaoks mõned märkmed paberile teen.

Tehnilise poole pealt - olen teadlik et mobiilses seadmega blogi külastades küljeriba üldse ei kuvata, tegemist bloggeri layoutist tuleneva eripäraga, mida ma hetkel ei tea, kas õnnestub muuta.

05 mai 2017

Palume lahkesti hääletama

Tere, lugupeetud lugeja.
Kui sa vaatad tähelepanelikult blogi parempoolses servas asuvat paneeli, märkad sa seal kindlasti võimalust teha täpp ühte mullikesse ja vajutada nuppu "vote". Ei, ma ei uuri seal sinu lemmikfilmide kohta, see on mul lihtsalt üks uitmõte, et äkki lugejad tahavad kaasa rääkida teemal, et mis filmidest blogis kirjutada võiks. Selle esimese katsetuse korraldan kahevoorulise, esimeses voorus saab hääletada žanri ja teises mingit hulka filme enim hääli kogunud žanris. Ja teises voorus enim hääli kogunud filmist ma kirjutan blogipostituse. Lihtne. Võite selle hääletamise nüüd kohe ära teha ja siis edasi lugeda, ma ootan.

Mul ei ole mingit ettekujutust kui lihtne või raske on hääletusega manipuleerimine, aga arvan, et kui keegi näeb juba niipalju vaeva, et hakkabki tulemustega sahkerdama (äkki on nimekirja näiteks kellegi lemmikfilm sattunud) siis selle pingutuse tasuks on vähim mis ma teha saan võitnud filmist kirjutada.

Sõltuvalt sellest, kuidas mulle endale pilootprojekti edukus tundub võib sellest hääletamisvõimalusest saada püsiv lisand blogisse. On isegi mõte kuidas seda hääletamisprotsessi mõlemapoolselt huvitavamaks muuta.

Ahjaa, üks teine hääletamine on ka käimas, kui on soovi sellesinatse blogi poolt hääletada, siis see võimalus on täitsa olemas.

(postituse juures mõne filmi postrid, mida on kavas teises voorus nomineerida)

04 mai 2017

HÕFF 2017 - pühapäev

Selleaastane väga tervitatav ja loodetavasti jätkuv uuendus oli kordusseansside korraldamine. Tänu sellele oli isikliku vaatamiskava koostamine palju lihtsam ja pühapäeval õnnestus päeva alustuseks tundide kaupa lühifilme vaadata. Pikemaid ja lühemaid, naljakamaid ja tõsisemaid, kunstipunnitusi ja teravaid ideesähvatusi. "Tunnel", "Fucking Bunnies", "You've made your bed, now lie in it", "Lunatique", "George", "The absence of Eddy Table" jätsid mulle pakutuist parima mulje.

Lühifilmidele järgnes intrigeeriva pealkirjaga arutelu - „Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet ja röövib elanikelt une?” mida võimalik täies pikkuses järelkuulata/vaadata. Kuna arutelu üks loodetud osapooltest valis oma seisukoha väljendamiseks kirjaliku vormi, siis kujunes sellest pigem festivali positiivsete mõjude üleslugemine. Veidigi kriitilisemat seisukohta esindas kohalik aktivist publiku seast, kelle sõnavõtust sain mina aru, et teema on aktiivne põhiliselt selle pärast, et HÕFFi kasutegur linna majandusele ei rahaliselt võrreldav Augustibluusiga. Mina nende päevade jooksul linnas ringi liikudes nägin kolme ettevõtet, kes eelmisel aastal olid veel tegevad ja hetkel enam mitte. Linna peatänaval on lihtsalt ruumid tühjalt seismas. Ja siis tuleb kellelegi pähe mõte, et kas linnal on ikka vaja rahvusvahelist filmifestivali toetada?

Rahvusvahelise haardega filmifestival jätkus aga Raseda Raevuga / Prevenge (2016). Kaheksa päevaga linti võetud Alice "Sightseer" Lowe film, mida naised vaatavad ühe pilguga ja mehed teisega. Mina siis põhiliselt selle pilguga, et kõige kindlam on vast edaspidi nii kui ühegi raseda naisega pilkkontakti ei loo. Parim üllataja, ohverdasin ju selle vaatamise nimel Tulnukad (Aliens suurelt ekraanilt, mõtelge!), aga olen valikuga siiani rahul. Täpselt selle piiri peal film, et ei ole probleemi uskuda, et selline tulevane ema võib päriselt kuskil ringi askeldada. Ja vähemalt minule on sellist peaaegu et võibki nii olla tüüpi filmid palju õudsamad kui kuskil metsas askeldav inbreed perekond.

Nii nagu reedel alustasime, nii ka pühapäeval lõpetasime. Festivali lõpufilmiks oli Morgan Spurlocki dokumentaal Rotid / Rats (2016). Kaasahaaravalt üles ehitatud, mitme vägagi ebamugava stseeniga lugu sellest, et kui peale ei passi on rotid varsti ise looduse kroon. Rott jookseb ringi selline kogus mürki keres, et tal endal ei ole sellest seedehäiredki, aga kui mõni rumaluke ta maha murrab ja süüa üritab, siis jääb see ka viimaseks söömiseks. Näidati küll jah, kuidas erinevais maailmajagudes nende püüdmisega rohkem või vähem ebameeldivad isikud tegelesid (inglise džentelmen ikka eriliselt võigas tegelane), aga see energia mis kulutati ei tundunud mulle küll saavutatud tulemusega vastavuses olevat.

Kokkuvõttes on mul hea meel tugeva dokumentaalfilmide valiku üle, vaatasin rõõmuga vanu häid klassikuid ja nautisin kaheksakümnendate retrofilme. Kahetsen, et ei leidnud kavast eelmise aasta "Under the Shadow"
ega "Baskini" masti filmi. Ja jään kannatamatult ootele, mida järgmisel aastal pakutakse.


Muide, neil kes taaskord mõnusas taskuformaadis festivali kava koju kaasa võtsid, soovitan selle avada leheküljelt 34. Seal on avastamiseks nii mõnedki täispikad kui ka hulk lühifilme, mis sõsarfestivalidel on kiita saanud. Mulle endale avaldas küll mitu treilerit muljet ja peab täitsa uurima, kus ja kuidas neid filme võimalik näha on. Oodates abiks ikka.

Auhinnad.
Uskumatult Tõetruu Krati eripreemia (parim dokumentaalfilm) - "Frankensteini kompleks"
Totakalt Irvitava Marduse eripreemia (parim halb film) - "Bad Black"
Surematu Kaštšei eripreemia (parim vana film) - "The Thing"
Terashammastega Ebasurnu peapreemia (parim film) - "Mine ja vaata"

Ja ongi kõik. Alla aasta järgmise korrani.

03 mai 2017

HÕFF 2017 - laupäev

Laupäev algas, nagu viimastel aastatel tavaks saanud on, mälumänguga. Ilmselgelt on Helmut kõik lihtsad küsimused juba ära küsinud, nii et meie kolmeliikmeline võistkond, kes kolmanda väga tubli liikme leidis alles saalist ja kes esimesest viiest küsimusest vastas õigesti ühele, jõudis juba natuke meeltki heita, ent suutis lõpuks lisaküsimuse abiga pressida end tublile kolmandale kohale.

Vististi kolmandat korda oli HÕFFi kavas hispaanlase Oriol Paulo süžeepööreterikas triller, seekord Nähtamatu külaline / Contratiempo (2016). Selle konkreetse filmi õnnetuseks olen ma seksistlik mölakas ja pidasin filmi tegevuse käima lükanud liftist ilmuvat naist maskeeritud meheks ja kui ma veel ühel seinal üht mustvalget pilti nägin, siis järeldamine, mis mäng käimas on, ei olnud väga keeruline. Lavastaja/stenaristi Oriol oli oma filmi üles ehitanud viimasele ootamatule paljastusele, aga kuna see ei üllatanud, siis jäi film ise keskpäraseks.

Nähtamatule külalisele järgnes Tulnukas / Alien (1979). Tulnukas, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid Tulnukat elus esimest korda.

Tulnuka lõppemise järel kiirustasin retrosaali, kus oli just lõppenud festivali kõige karmima filmi Mine ja Vaata / Come and See / Idi i smotri (1985) (filmi enda olin kodus ette ära vaadanud) linastus, millele järgnes Andrei Hvostovi juhtimisel ja teiste seas Jüri Lumiste osalusel päris pikk, põhjalik ja huvitav vestlusring. Film ise on nii mõjus, et sattusin pühapäeval selles näidatud õuduste üle täiesti ootamatus kohas täiesti tundmatu inimesega arutlema.

Kell 19.45 sattus aga väikeses saalis Ove Mart Sanderiga lühidalt rääkima mehe raamatust Lux Gravis ja üks teine mees Mart Sanderiga sisse juhatama Juhusliku nimetaja / Behind the Random Denominator (2017) maailma esilinastust. Ausalt või küüniliselt, kuidas kellelegi, põhjendas Mart sissejuhatuseks ära miks on filmi dialoog inglise keeles - see tagab filmile paremad võimalused rahvusvahelisel turul. Ma olen siis vastutasuks samuti aus ja ei kommenteeri filmi läbi "eesti filmi kohta täitsa nitševoo" filtri. Taotluslik või mitte, filmis kõlav dialoog kõlas nii kõrvakriipivalt, et umbes viiendal minutil kaalusin ma tõsiselt saalist lahkumist. Kui filmi tegevuse aeg on kuupäevalise täpsusega fikseeritud, siis ei tohi sõnakasutus olla sellega karjuvas vastuolus, ükskõik siis mis kümnendist lavastaja/stsenaristi/peaosalise enda filmilemmikud pärinevad. Ja no see jump scare - kunagi olid populaarsed need lollakad videod, kus meelitati sind mingit ühte punkti vaatama ja siis ehmatati tooli pealt maha. Labane, aga mitte õudne. Postiivse poole pealt kiidan ideed ennast. Mulle numbrid meeldivad, nii et ma oleks sellises mängus mida joodikkirjanik mängis heameelega kaasa löönud, soovitavalt muidugi kuskil rahvarohkemas ja parema valgustusega kohas kui lossitorn küünlavalgel.

Festivali minu jaoks teise (Raw kõrval) oodatuima uue filmi Sünge lugu / A Dark Song (2016) alguse veetsin retrosaalis küllalt rohkearvulisele publikule Tapvat Treeningsessiooni / Killer Workout (1987) sisse juhatades, mistõttu jäi nägemata nii Steve Orami videotervitus kui ka ehk 15 minutit sissejuhatavat osa. Kahetsusega pean nentima, et see mis ma nägin jäi jällegi ootustele alla. Praktilise meelega okultist ja kahtlasevõitu motiividega ema väga musta huumoriga vürtsitatud tegemisi oli üksjagu aega täitsa põnev jälgida ja kõhedavõitu oli ka nii mõnigi stseen. I'm just the fucker that sounds like your son ehk parima näitena huumori ja kõheduse sümbioosist. Aga need tegevused ei eskaleerunud, väike naksakas oksakääridega ja kõik, oligi õnnelikuvõitu lõpu aeg.

Laupäev sai aga lõpu Võõrkeha / The Thing (1982) linastusega. The Thing, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid seda filmi elus esimest korda.

02 mai 2017

HÕFF 2017 - reede

Kuidas edasi? HÕFF on nüüd läbi. Mida sellest aastast veel oodata on? Et natukenegi pikendada seda pettekujutelma, et aasta oluliseim kultuurisündmus ei ole alatult ja liiga kiirelt mööda läinud pöördume tagasi reedesse, kus kõik kaunis alles ees oli.

Need kannatamatud, keda oli suures saalis vist Maria Reinupigi üllatuseks ootamatult palju, sättisid end juba kell viis vaatama prantsuse dokumentaali Le complexe de Frankenstein / Creature designers: The Frankenstein Complex (2015).
Filmisõbrana, kes väga hindab seda pühendumust ja käsitööoskust mida nõuab ühe lateksist ja sulatatud plastmassist ja nätsust ja kõigest muust kättesaadavast ehitatud vaimusünnituse liikuma saamine sobis mulle filmist kõlama jäänud äratuntav kibedusenoot kenasti. CGI üksi ei tööta, vanu filme ei ole vaja selle pärast ümber tegema hakata, et nende kollid ei ole usutavad ja arvutiga saab nad tänapäeval sujuvamalt liikuma panna. Mulle on vaja kolli idee maha müüa, panna mu fantaasia tööle, kui kogu energia läheb 3D renderdamisele, mida siis võimalikult tihti võimalikult valges ja võimalikult erinevate külgede alt näidatakse, siis see ei toimi. Üks kurvemaid stseene oli The Thingi 2011. aasta uusversiooni juures tegevate nukumeistrite avaldus, et kui neil ei oleks alles musta materjali, siis filmi vaadates ei saaks üldse aru, et nad tegemise juures kaasa lõid.

Pärast kultuurikeskuse ees aset leidnud tantsuetendust tuli näitamisele aga festivali ametlik avafilm Väikesed Kuriteod / Small Crimes (2017). Maailmas kolmas, Euroopas esimene suure ekraani linastus ja suure ja võimsa Netflixi tahtel ka viimane. Räpane politseinik, kelle räpategudele filmi edenedes järjest rohkem valgust heidetakse, saab vanglast välja ja jätab umbes sealt kus pooleli jäi. Korralik krimifilm, mille suurimaks tugevuseks just eelnevalt räägitud, et kõike ei seletatud/näidatud lõpuni. Oli üks narratiivi osas oluline tuba, kus toimusid halvad asjad, aga et seda isegi mitte ei näidatud ja nüüd sai igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele mõelda, kuidas, kui tihti ja kui pikalt seal toas halvad asjad teoks said.

Kuidas täpselt 90. aastate alguses eestikeelne tekst videokasseti peale sai oli võimalus retrosaalis 21.45 alanud dokumentaalfilmi Tartu Video Kroonikad (2017) maailma esilinastusel näha. Üks toonastest superstaaridest, Hannes Villemson oli ka ise kohal ja tegi pärast doki lõppu Naked Guni põhjal ka väikse live esinemise. Publik hullus. Ühtlasi annan siin ka edasi filmitegijate (Erkki Ergma ja Lauri Hermann, tartuvideo@gmail.com) üleskutse, et kui on kuskil laka peal vedelemas VHS kassett, mis on Tartu Video poolt dubleeritud, siis võtke nendega ühendust.

Õhtune järgmine film Toorelt / Raw / Grave (2016) lubas tutvustuse järgi väga teravat elamust. Body-horror, mille linastuse ajal inimesed minestusse langevad. Mina, kes ma Hostel 2 vaatamise väga varajases faasis pooleli jätsin, olin täiesti valmis et prantsuse horrori uue laine uus laine sinna taluvuspiiri lähedale tükib. Filmi õnnetuseks ei ole ma aga nii andestava loomuga, et suudaksin nende ootuste petmise järel objektiivseks jääda. Pigem oli tegemist aeglasevõitu coming of age draamaga, mida mõnes kohas keskmisest teravamaks krutiti (I wanna be your dog stseen üks paremaid ja mõjuvamaid näited).

Varakult alanud reede tõmbasin kokku sõnavõtuga retrosaalis Tervistkahjustava Saaklooma / Deadly Prey (1987) sissejuhatuseks. Kolmandat korda kuu jooksul ise filmi vaadata ei jõudnud.

17 aprill 2017

HÕFFiks valmis?

HÕFFi linastuste ajakava ja ürituste nimekiri on üleval. Festivalini ei ole enam kahte nädalatki jäänud, nii et viimane aeg mingi orienteeruv plaan paika panna, et mitte pärast kahetseda, et midagi väga olulist jäi nägemata või tähtsat tegemata.

Reedel veel enne avatseremooniat on võimalus vaadata dokumentaali "Frankensteini Kompleks", avafilmiks on valitud "Cheap Thrillsi" mehe uus töö "Small Crimes", sealt edasi soovitan siirduda retrosaali, kus "Tartu Video Kroonikate" mehed teevad muuhulgas live-helindamise. Pool kaksteist tuleb näitamisele prantslaste "Raw" ja ööd jääb lõpetama säravalt halb "Deadly Prey", millele pidavat eelnema sissejuhatus.

Laupäeval ei saa läbi viktoriinita, hispaanlased tulevad oma ära tegema "Nähtamatu Külalisega", festivali
ilmselt karmim film tuleb näitamisele kell neli keldrisaalis "Mine ja Vaata" tasub kindlasti vaatamist, eeldab aga ka keskmisest kõrgemat taluvuspiiri. Märgiliselt tähtis linastus toimub kolmveerand kaheksa väikeses saalis - "Juhuslik Nimetaja", iiri "Dark Song" ja Steve Oram ootavad suures saalis 21.15, öösse jääb saatma klassikakuld "The Thing"

Pühapäeval saavad kindlasti vaadatud "Prevenge" ja "Rats"

Minu õnneks on mul festivaliks valmistumise käigus õnnestunud mõned filmid ette ära vaadata ja sellevõrra on järgmisel nädalavahetusel Haapsalus kergem. Aga "Free Fire" ja "Kaiju Mono" ja "Bad Black" ja "Alien" ja "Aliens" on ka filmid millega igal filmisõbral tuleb oma kava koostamisel kindlasti arvestada. Edu teile sellega :)

Ühtlasi juhin aga kõigi filmihuviliste tähelepanu juba sel neljapäeval Elektriteatris (ja Tallinnas Sõpruses) algavale Miyazaki retrospektiivile. Viis päeva, maksimaalselt kolm filmi päevas, soojenduseks täpselt paras.

04 aprill 2017

Tervistkahjustav saakloom / Deadly Prey (1987)

Kaheksakümnendatel nalja ei mõistetud. Filme tegid ainult tõsised mehed tõsistest asjadest tõsiste mulletitega. Sellest, kui tõsised mehed tegutsevad filmis "Deadly Prey"  saab aimu juba kolmandal minutil, kui tegelane, kes viiendaks minutiks surnud on, elab üle jalge ees plahvatav granaadi. Elab üle tähendab siinkohal, et klopib püksipõlved tolmust puhtaks ja jookseb edasi, ehk et täpsem oleks öelda - ei tee märkamagi jalge ees plahvatanud ründegranaati M67.

Vanem vend David kirjutas stsenaariumi ja lavastas ning noorem veli Ted näitles. Sõnade stsenaarium ja näitlemine kõige laiemas mõistes. Väga tungivalt soovitan iga kord kui tekib filmi vaadates mõte stsenaariumi järjepidevuse või loogilisuse üle mõtisklema hakata hoopis üks õllelonks võtta (ühest pudelist jääb kindlasti väheks).

Meie kangelane napsatakse koduhoovist ära hetkel, kui ta pahaaimamatult prügikotti õue viib, jäetakse selga ainult teksad, mille pikkus suurt midagi kujutlusvõime hooleks ei jäta ja saadetakse metsajooksu tegema, kamp automaatrelvadega sõjaväelasi kannul. Loomulikult paljasjalgne Vietnami sõja veteran võidab. Aga oluline ei olegi siin võit ise, loeb see elegants millega pahad ühe kaupa vahele võetakse. Krokodill Dundee manööver näiteks üüratult kaunis.

"Deadly Prey" ei ole film igaühele, selle nautimiseks on vaja rafineeritud maitsega vaatajat. Sellist vaatajat, kelle arvates öösel magamise asemel on igati normaalne võtta õlled näppu ja sättida end vaatama filmi, mille kohta  Steven Seagal kurdaks, et ta ei saa seal oma näitlejameisterlikust realiseerida, Arnold Schwarzenegger tuleks välja parandusettepanekutega, kuidas stsenaariumi kõpitseda (kaklus karuga näiteks) ja Sly Stallone räägiks võtteplatsil kõigile, kui hea film on tegelikult "Party at Kitty and Stud's".

Küll PÖFFil saate end väärtfilmidega vaatamisega lunastada, vahel tuleb aga rihm lõdvaks lasta ja lubada end vendade Priorite poolt VHS kuldaega tagasi kanda. Ja kellel sellest elamusest väheks jääb, siis on olemas ka film "Deadliest Prey" (2013)


30 märts 2017

Sünnipäevalised

"Reaktori" järgmine number on kohe kohe ilmumas ja seal saab kombekohaselt ilmuma ka minu kaastöö. Seekordset sünnipäevalugu kirjutades avastasin aga, et ma olen siin juba olnud. Märtsikuu sünnipäevalaste juures. Ehk et "Palju õnne, Kuulus Filmiinimene" alustab teist ringi. Mis tähendab, et nüüd on täpselt paras aeg teha väike kokkuvõte.Võibolla on Teil mõni õnnitletav kahe silma vahele jäänud, võibolla tahate uuesti üle lugeda, miks ühte või teist persooni õnnitlema tõttasin. Väga lihtsas formaadis. Nimetan ja viitan persoonile ja nimetan selle ühe filmi, mille vaatamata jätmisest kaotaksid ainult sina ise.

märts - Kurt Russell - The Thing
aprill - Richard Donner - The Omen
mai - Lance Henriksen - Pumpkinhead
juuni - Robert Englund - Nightmare on Elm Street
juuli - Paul Verhoeven - RoboCop
august - William Friedkin - Exorcist
september - Dan O'Bannon - Return of the Living Dead
oktoober - Sam Raimi - Evil Dead
november - Jamie Lee Curtis - Halloween
detsember - Joe D'Amato - Buio Omega
jaanuar - Roger Vadim - Barbarella
veebruar - Don Coscarelli - Bubba Ho-Tep

Muide, kui kedagi peaks huvitama, et miks üldse selline rubriik ja kellelgi teisel peaks olema mure, et kas ma
ikka jätkan selle kirjutamist, siis jah, jätkan küll, minul endal on seda rubriiki ju kõige rohkem vaja. Vananedes ikka mälestused veidi tuhmuvad ja on tarvis vana head kulda üle vaadata. Ühtlasi võib ju siis mõned read ka kirja panna, pärast endal hea üle lugeda.


07 märts 2017

Koll nimega Mono / Daikaijû mono / Kaiju Mono (2016)

"Dakaiju mono" on põhimõtteliselt nagu "Pacific Rim". Ainult et koletis nimega Mono ronib välja maapõest mitte merepõhjast ja temaga võitlema ei saadeta mitte hiigelmechat vaid imetrussikutes kangelast. Kangelane on filmi alguses küll natuke kõhetu olemisega, aga cosplay huvilisest proffessori imerohu abil kasvab ta musklisse ja kõrgusse. Huvitava kõrvalmõjuna muudab imerohi ka mehe näojooni, aga reaktsiooni põhjal filmi naispeategelane seda kas ei märka või siis kiidab vaikides heaks. Häälekalt kiidab ta lihtsalt mehe muskulatuuri.

Võibolla kui veel mõnest väiksest erinevusest sellesama "Pacific Rimiga" võrreldes rääkida, siis CGI osakaal on "Daikaijû Monos" põhimõtteliselt olematu. On muidugi vana hea silmadest välkude tulistamine, aga suures osas toimetavad jaapanlased miniatuuridega. Hõffisõbrale on see stiil ehk kõige tuttavam "Danger 5" filmiseeriast.

See oli nüüd vast kõige ilmsem vihje sel liinil, et suure tõenäosusega saab "Daikaijû Mono" olema üks kõige jaburamaid filme, mida sel kevadel Haapsalus näidatakse. Selline armsalt siiras jabur, mitte "Tokyo Gore Police" stiilis. Praegu mälu pingutades, siis verd näeb vist umbes ühes stseenis. Põhiline oli ikkagi Mono ja imetrussikutes maadlusmeistri vastasseis, kus vaheldumisi üksteisel selga prügiseks püüti teha ja selle käigus mudelautod ja -tankid ja majamaketid kannatada said.

Boonusena lisaks ka väike metsas vana meistri käe all tugevaks saamise treeningmontaaž, mille taustamuusika kõlas õrnalt Eye of the Tigeri rütmis. Minu jaoks just see koht, mis näitas kõige paremini ära, et lavastaja/stsenarist Minoru Kawasaki ei läinud lihtsalt suvalise jaburdamise peale välja, vaid tal oli selge idee, kuidas see kummardus klassikaliste kaiju fimide suunal piisavalt viisakas välja paistaks.

Väga positiivne elamus. Usutavasti kulub festivalil kõigi nende rappimiste vahelduseks täpselt ära.

01 märts 2017

When Animals Attack: The 70 Best Horror movies with Killer Animals

Totally coincidentally I have on my writing desk (among other books) „1001 Movies You Must See Before You Die“ and „100 European Horror Films“ and not so coincidentally an e-reader with „When Animals Attack: The 70 Best Horror movies with Killer Animals“. I've read them all from cover to cover. So you could say I'm the target audience.
Naturally I don't take them as must see lists but it's nice to randomly open them up, spend a few minutes to read about a movie and based on that decide if it might be worth the effort of actually watching it.
Yes, it easy to counter that thought – we all like different things in movies, what works for one might not work for another. But, especially for genre movies – passion counts. Because genre movie is (most of the time) not a classically good movie. Either the script is full of holes or acting leaves emotions to be desired. There is always something to pick on. But if a movie has that something that forces you to ovelook its deficiencies and makes you grin with glee, then if you can put some of that emotion into your review – for me that is recommendation enough.
As you might expect „When Animals Attack“ is a book about movies where different animals try to wrestle the crown of nature out of the hand of an unsuspecting humanity. The earliest example „The Devil Bat“ (1940) with Bela Lugosi (who unexpectedly doesn't turn into bat himself) to „Birdemic“ (2010) and „Sharknado“ (2013).
Of course „Jaws“ (1975) and „The Birds“ (1963) are also included. But when consensus for these two tends to gravitate to „great movies“ category, the other sixty eight are more or less up for „good, bad or trash“ debate where it boils down to passion of the reviewer. The best example to me was the review of Sharknado where reviewer used „Sharktopus“ (2010) as a reference point to what is good in Sharknado but not in Sharktopus. And of course - review for Sharktopus was up next where the reviewer uses a phrase „A giant piece of cheesy cinematic goodness...“
Those different angles and styles of writing is the bases of me recommending this book. If you want to watch a movie open up the book, read a review maybe one more and maybe a third also, just to be extra sure. When none of those three tickle your interests you're clearly not into b-movies and should choose another book. However, my favourite review in the book paints Orca: The Killer Whale (1977) as a multi-layered drama (I thought it as a Dino de Laurentiis atempt to cash in on Jaws success) and several other writers bring out some interesting connections to movies you might not have noticed yourself. I certainly didn't see the connection between „Them!“ (1954) And „Aliens“ (1986).
My own personal tragedy is, that I would have preferred chronological order to alphabetical, so that the development of genre, mentioned in the foreword by editor Vanessa Morgan, whould have been more clear to reader. 50s with atomic diet that made animals grow, 70s when ordinary animals turned on humans and 90s onward when animals started to gain on size once more but humans show less and less sense.
70 is not 1001, so obviously the book doesn't contain all the movies where animals stage an uprising against the tyranny on men. Simple question to my better half „Name three animals that could turn against men“ gave me those options – a rhino, a constrictor, a cow. I suppose that list is not definitive and I'm not even sure there is a animal attack type of movie about a rhino or a cow. But snakes, birds, spiders, slugs, sheep and many more fuzzy, cuddly and deadly animals, bugs, fish do. And, I can without effort imagine a scene where a enormous white rhino impales a great white hunter and I would gladly watch a movie about the empire of cows where armored ox take on the last of men led by Russell Crowe.
When Animals Attack“ is certainly worth a read. Especially on paper format because you also got pictures there to complement writing.

Kes on Vanessa Morgan?

Uskumatult lihtne on saada inimesi klõpsima lahti tundmatult adressaadilt saabunud kirja. Minu puhul piisas lihtsalt intigeerivast pealkirjast. Grow 5 inches... oot, ühest teisest kirjast tahtsin rääkida. When Animals Attack: The 70 Best Horror Movies with Killer Animals. Loomulikult ma avan selle kirja. Selle saatis mulle Vanessa Morgan (@eeriestories), kes osutus sellenimelise raamatu koostajaks ja kes minule teadmatul põhjusel arvas, et ma äkki tahan seda raamatut lugeda ja selle kohta oma mõtted kirja panna. Loomulikult et tahtsin. Iga normaalne inimene ju tahab sellise nimega raamatut lugeda. Vist?

Viisaka inimesena suutis Vanessa säilitada professionaalsuse isegi pärast seda, kui algaja intervjueerija minu isikus tema loomingu suhtes täieliku ebateadlikust üles näitas ja vastas neile mõnele küsimusele, mis ma olin talle kirja teel saatnud. Siin on need küsimused ja vastused.

Vanessa Morgan - Obsessed with horror movies, cats, and living my dreams. (Selliselt tutvustab kirjanik end oma Twitteri kontol)

How did you become obsessed with horror? A book you read or a movie you saw?
I must have been born that way. I can’t remember NOT being obsessed with horror. As a child, I went to the horror section of the video store just to look at the gruesome covers and imagine the stories that would go with them. And I may or may not have been torturing my Barbie dolls.

As a writer your stories seem to delve on themes of the darker side of human spirit. Not a fan of supernatural horror?
Supernatural horror is a favorite. I’ve already published several supernatural horror stories (Drowned Sorrow, The Strangers Outside) and I’m currently working on my third supernatural thriller.

Drowned Sorrow“ was a self published book? As you're still writing – that gamble worked out well?
I tried both the traditional and self-published route. Self-publishing is the most lucrative, but it’s hard work. You can compare it to working for a company or having your own business. The problem is not all self-publishers are willing to put in the work. They write the book, and that’s it. But you still need to pay for professional edits, lay-out, cover design, and promotion.

Moving on to „When Animals Attack„ How did this idea come to life? You woke up one morning and had an eureka moment?
It’s an idea that has been with me for a long time, so I can’t remember how it came about. I probably thought it would be nice to read a book about the subject and then noticed that it didn’t exist.

70 movies made the book. I'd imagine you approached more than 70 writers with the idea. Were they easy to convince?
I know many of the writers personally, so that really helped. However, having them deliver a text on time was a problem. Most writers don’t seem to be familiar with the term “deadline.”

How was it decided who gets to write about „Jaws“? Based on the amount of references at least half on contributors had it as their favourite animal attack movie.
Make that 90% of the contributors. Indeed, I didn’t need a writer to tell us how awesome Jaws is or to tell us some well-known facts. I wanted the reader to learn something new from the essay. So when Warren Fahy mentioned he saw a screening of Jaws in Mexico where the cinema staff put a piece of cardboard in front of the screen each time the movie became too violent, I knew that he was the right man for the job. His essay is overflowing with such original anecdotes.

Jaws was a certain entry, but in your foreword you mention that some of your personal favorites are missing. Now's the chance to name those (I missed „Piranha 3D“ most).
I’m not a fan of Piranha 3D, so I don’t mind that it doesn’t have a place in the book. An animal attack classic that’s really missing, in my opinion, is Tarantula. It’s the first animal attack film I saw as a kid, and it traumatized me to a point that I concocted ways to survive if a giant tarantula would ever attack me. Oh, and The Uncanny, too. Great film. Most of the animal attack films are guilty pleasures, though. You can’t possibly say they’re “quality” but they are fun beyond belief. Some of the “guilty pleasures” I would have loved to see included in When Animals Attack are Snake Island, King Cobra, Octopus, Spiders, and Crocodile.

Which is more fun - to write or to edit?
I like both, but I think I prefer editing, especially when I can assemble a group of such talented writers. I think I’m too hard on myself to really enjoy writing to the fullest.

Can we expect a sequel „When Animals Attack Again“ or are you done with editing for now?
Absolutely. There are still so many fun animal attack movies that deserve their special spot that a sequel is inevitable. It won’t be for this year, but the animals will definitely attack again.

Kes soovib tekste eesti keeles lugeda, siis sellekuises Reaktoris on olemas nii raamatuülevaade kui ka miniintervjuu.

Ja pisikese boonusena, neile kes nii kaugele lugesid By the way, if you want a horror movie with cows, you may want to look into Isolation (2005) ;-)