Blond fuuria / Bai fa mo nu zhuan(1993)

Selline tunne, et peab Ronny Yu vanemate töödega ka tutvuma. Need uuemad, kodust eemal vändatud filmid on nii ja naa (51st State nii, Freddy vs Jason naa), aga see muinaslugu heledapäisest neiust tasus küll vaatamist. Arvasin, et näen lihtsalt üht toredat filmi, kus mõõkadega vehkivad näitlejad trosside otsas ripuvad ja mingis naljakas keeles vadistavad. Ootamatult pakuti aga lisaks üht äärmiselt veidrat muinasjuttu. Sellist kergelt Libarebased ja Kooljad meenutavat tüüpi veidrat, mitte Princess Bride tüüpi klassikalist. Ei ühtegi heasüdamliku hiiglast.Istub mees kivi peal ja valvab. Mingit lille, mis väidetavalt surnugi ellu peaks äratama. Juba 10 aastat istub ja valvab, et äkki see neiu, kellega kõik see aega tagasi tülli sai mindud, saab surma või midagi ja siis keegi oskab tulla ja tema käest küsida, et kuule mees sul peaks siin üks lilleõis olema, millega saab surnugi ellu äratada.Päris õige libarebasega neiu näol kahjuks tegemist ei ole, aga vähemalt on ta huntide hulgas kasvanud, mis peaks ju vähemalt natukenegi lugema. Ja suure osa ajast on ta hoopis brünett. Blondiks muutub alles päris lõpus, sest tõhust peigmees ei usu teda ja selle asemel, et peigmees piksenoolega maha lüüa, nagu tegelikult kokkulepe oli, teeb neiu gandalfi. Värvikoodide keeles ei tähenda see mitte allaandmise märki vaid leina. Leina purunenud unistuste pärast vms. Oli ju mees talle nime andnud ja nüüd selline pauk.Sinna vahele mahub, nagu ühes tavalises wuxias, kõvasti rivaalitsevaid klanne, rohket trosside otsas kõlkumist ja mõõgaga sahmimist ning korduvat kose all armatsemist. Hea küll, kose all armatsemist Wo hu cang longis vist ei olnud, igatahes mitte sellises kontsentratsioonis. Loodetavasti oli vesi vähemalt soe, pärast põiepõletikuga trossi otsas kõlkuda ja mõõgaga sahmida poleks üldse tore.Konkurentsitult kõige lahedamad tegelased (ja põhipahad) olid Ji kaksikud. Siiami kaksikud. Meeskaksik oskas inimesi surnuks hingata ja naiskaksik oli põhimõtteliselt võimeline inimese surnuks vinguma (filmis seda küll ei näidatud, aga ma olen kindel, et ülesanne oleks talle jõukohane olnud). No ja ei saa mitte jätta kordamata, et nad olid Siiami kaksikud. Kui ma nüüd natuke mõtlen, siis see on vist isegi lahedam kui mees, kes suudab raudhammastega kuule püüda ja hai surnuks pureda. Sama lahe kohe kindlasti.Ning üks eriti tore üllatus oli filmil mulle veel varuks. Selgus, et ei peagi iga kord Ennio Morricone või Henry Mancini juurde tõttama, kui korraliku heliriba tahad. Richard Yuen teeb ka väga korraliku töö. Mitu korda avastasin end mõtlemas, et jälle üks hea lugu.

-Don't go!
-What do you want?
-l have to go take a leak. You stay here and cover for me.
kui peaks selle filmi kõige veidrama stseeni auhinna välja käima, siis see, peaaegu seksistseen oleks kõva kandidaat
ah mina vä? ripun siin natuke. puhkan.

Ülima elaja nõiduslik maailm / The Haunted World of El Superbeasto(2009)

Paadam. Pede. Neeger.
Chuck Norris teeb roundhouse kicki.
Sam Neill näeb nägemust.

Hästi valitud parool on üks toreda koosistumise eeldusi. Võib muidugi ka lihtsalt omas tempos võtta (ja täiesti võimalik on ka kaine peaga filme vaadata), aga parool on ikka kindla peale minek. Esimese hooga tundub, et mis filmivaatamisest saab üldse juttu olla, kui pool aega üks mees püüab keskendunult võimalikult vähe alkogoli pitsist mööda valada ja kaasvaatajad hoiavad hingevärinal pöidlaid pihus, et valajal võimalikult vähe alkogoli pitsist mööda läheks. Aga, kui üks täiesti keskmine naine suudab, ilma eriliselt pingutamata, kirgliku seksuaalvahekorra ajal pesu triikida ning vahepeal ka prügiämbri välja viia, siis suudab üks mees filmivaatamise ajal ka pitse täita. Pealegi sunnib see vaatajat eriliselt tähelepanelikult filmis toimuvat jälgima, et mingil juhul ükski võtmise koht vahele ei jääks.Vaatamata oma väheldasele pikkusele, annaks selle Rob Zombie multika vaatamise ajal end väga põhjaliku mällarisse juua, kusjuures igaüks võib endale mingi oma parooli valida. Vilavate silmadega kõhetud animesõbrad võtavad iga kord, kui paljas joonistatud ihu välgatab, testosteroonist punnis isased ootavad, kuni kellelgi pea otsast lüüakse, ning pikaajalisest pimedas ruumis istumisest päikesevalgust pelgav filmisõber võtab iga kord, kui Rob teeb vihje mingile teisele filmile.Saladuskatte all avaldan, et filmisõber ei peaks kümmet minutitki vastu (kui kellelgi peaks olema üks tore filmisõbrast sõber, keda ta soovib kümne minutiga täis joota). Samas, ega animesõbral ja machomehel ka eriliselt pikemat pidu ei oleks.Sisust (mis küll väga oluline ei ole, aga no nii on filmiblogides kombeks) sedapalju, et stsenarist ja lavastaja RZ on väiksemast peast kõvasti Johnny Bravo multikaid vaadanud ja mõtisklenud, et vürtsi on na vähevõitu. Tõmbas Johnnyle maski pähe, moosis Sheri Mooni õe ossa ning pani nad Dr. Saatana pulma nurja ajama. Sest Saatan ei ole mitte kübekestki õnne ära teeninud, isegi kui tegelikult on ta väike kidur tolgus lollakas maskis. Ning et vürtsi tundus endiselt vähevõitu, siis mõtles välja ka vahetevahel autoks muutuva roboti ja Hitleri pead kummardavad natsizombied, kes valmistuvad III Reichi taassünniks (või on see siis juba IV Reich?).

#It's all right to jerk off to cartoons...
'Cause masturbation's good for your prostate
It lowers blood pressure and it helps you sleep. #

Anda või mitte anda / For Your Consideration(2006)

Istuvad neli filmilavastajat köögis ümber laua ja viskavad viina. Korteriperemehe naine käib vahel hommikumantlis ukse peal sisistamas, et mehed vaiksemaks võtaksid, lapsed ei saavat magada ning hetkeks sumin tõesti vaibub, aga vägijook on peas sellised grandioossed ideed käärima ajanud, et absoluutselt hädavajalik on neid teistele suurvaimudele tutvustada.
"Teate mis," alustab James, "ma mõtlen siin, et ma vist järgmise filmi teen kangelaslikust ameerika sõdurist, kes saadetakse inkognito Venemaale kolhoosiesimeheks! Ja kuna ta on nii tubli, siis kutsutakse ta, koos teiste tublide kolhoosiesimeestega, Stalini juurde audientsile ning just siis kui Jossif talle Tööeesrindlase auraha rinda kinnitama hakkab, tõmbab meie mees kirsasäärikust välja piitsa ja kägistab Stalini ära!"
Ütleb nii ja vaatab ise vilksti Steveni poole, äkki see piitsa asi härrale ei meeldi. Steven sügab aga ainult habet, haarab siis kindlakäeliselt laualt pitsi, kallab selle kõrist üheainsa elegantse liigutusega alla ja mühatab: "A mis siis kangelase nimeks ka saab?" Enne veel, kui James sellele küsimusele vastata jõuab kilkab Quentin vahele: "Kurat piitsaga surnuks kägistamine on muidugi huvitav mõte, aga enne võiks mehed ikka veerand tundi samuraimõõkadega sahmida ja lund võiks langeda ja siis päris lõpus võiks ameeriklane Jossifile viisnurga otsaette kratsida."
"Jobu", mõtleb Steven, "endal pole ühtegi Oscaripoegagi ette näidata". Tal endal on neid lausa kaks, üks on suvila välipeldikus ajalehtede peal raskuseks, et nood tuulega lendu ei läheks ja teine on ka kuskil, viimati lõi naisuke vist teisega naela seina. Kõvasti ütleb aga: "Vala parem klaasid täis ja las James räägib." Viimatinimetatu laksab tühja pitsi vastu lauda, raputab korraks pead, otsekui tahaks kõik kõrvalised mõtted kõrvade kaudu välja peletada ja sõnab: "No eesnimi on raudselt Arnold, isanimeks konspiratsiooni mõttes Ivanovitš ja perenimi võiks olla midagi sümboolset, no näiteks Рыцарь."
Sidney, kes seni vestluses kaasa löönud ei ole, on röötsakile laua peale ära vajunud ja pomiseb nüüd rohkem nagu enda ette, kui teistele: "Ja järjefilmi esimese poole näitan kuidas Правда ja Известия ajakirjanikud Kremli ümber tunglevad ja teise poole näitan vandemehi, kes Arnoldi üle kohut peavad mõistma." "Höhö," irvitab Quentin ja näitab näpuga teise poole, "Sindey ei kanna ikka üldse." Ise on kavalpea enne küllatulekut kodus kõhu rasvast liha täis söönud ja iga teise pitsi salaja lillevaasi tühjaks valanud, mis viga nii teist naerda.
"Kuradi poisirajakas, mis sa ilgud siin, Sidneyl on vähemalt Kuldne Gloobus kodus, sul pole sedagi," ei pea nüüd Steven enam vastu ja raksab oma sõnade toetuseks rusikaga vastu lauaplaati. "Tasa, tasa," asub James vahemehe rolli, "egas siis Quentin paha pärast. Eks ta jutus ole väike tõetera ka sees, mäletad ju isegi kuidas Sidney viimati sinu pool suvilas Pauka kuuti oksendas ja peenramaal kõplavale naabrimammile külge lööma läks. Pärast jäigi sinna vagude vahel põõnama, hea et lendva sisse ei löönud."
Tõsi ta on, Elizabeth oli järgmine päev ikka väga tigedust täis ja ähvardas kõik oma kaks tosinat eksmeest Steveni vastu üles ässitada. Pealegi, Jamesi sõnal on kaalu, eks ole talgi üks kuldne mehike välja käia, kui palgapäevani veel nädal aega on ja midagi vaja pandimajja viia. Nii rehmabki Steven käega ja lausub: "Eh, ägestusin jah vist ilmaasjata. Räägi, poiss, veel sellest viisnurga ideest."

Umbes sedamoodi kujutan mina ette, kuidas pannakse selliste meeste seltskonnas käsuliin paika. Üks Oscar on kõva sõna, kaks veel parem ja kui Oscarit tõesti ei ole, siis Kuldne Gloobus läheb umbes poole häälena arvesse.Cristopher Guestil pole aga sedagi, üksainuke närune Emmy, seegi kamba peale. Ehk peab siit otsima põhjusi, miks võttis mees kätte ja väntas Akadeemia Auhinda pilava satiiri. Täpsemalt siis seda rõõmsat elevust, mis valdab näitlejaid, kes ootamatult avastavad, et neid võibolla valitakse sellele auhinnale kandideerima.Mitte päris nii säravalt naljakas, kui näiteks Best in Show, aga piisavalt tugev saavutus siiski. Eriti ühe filmisõbra jaoks. Üks tipphetki näiteks kuidas "Home for Purimist" sai "Home for Thanksgiving".Selline mõte ka veel, et kas Eugene Levy äpu agendi idee on pärit pigem filmis väikest osa mänginud Ricky Gervaisi peast või oli Cristopheril stsenaarium enne valmis, kui Extras teleekraanidele jõudis.

'tea kas näiteks Meryl Streep ka kunagi laseb endal suu kõrvuni vedada, samas tal on juba kaks Oscarit taskus, nii et vist ei ole vaeva väärt

see neiu vist ainult vaimselt tasakaalutuid tegelasi mängibki (kiire üldistus kahe nähtud filmi põhjal)

Kallis kivike / The Hot Rock(1972)

Robert Redford oli 70. alguses (ja hiljem muidugi ka) väga kuum nimi. Peaaegu sama kuum nagu Paul Newman. 69. tegid mehed tegusid Butch Cassidy ja Sundance Kidina, 73. trikitasid Stingis. Sinna vahele jäi siis ka paar sellist filmi, kus Robert ilma Paulita üles astus. Aga mitte sugugi halvemat filmi.
Ja ega ta päris üksi ei olnudki. Vaevalt vanglast vabanenud Dortmunder (R.R.) tõmmatakse varastatud autosse ja veel enne, kui mees jõuab öelda kriminaaljärelvalveametnik, on töös plaan, mis hõlmab nelja elukutselist pätti ning üht suurt ja kaunist teemanti. Kahjuks ei tähenda "elukutseline" siinkohal "eriti osavat" ja nii tuleb meestel seda kivikest varastada üha uuesti ja uuesti ja uuesti.Tõeliselt muhe meelelahutus. Nii pea-, kui kõrvaltegelased on parajalt värvikad, plaanid on vähemalt paberil täiesti geniaalsed ja kogu see ringisahmimine pakub nalja rohkem kui rubla eest. Alles päris lõpus laseb stsenarist end natuke lõdvaks ja tuleb välja ideega, mis töötamiseks eeldab väga avatud meelega vaatajat. Redford & Co saab sellega kenasti ja parasjagu põnevust pakkuvalt hakkama, aga kui varasemate katsetuste käigus püüti takistustest kõrvale hiilida, siis see viimane põrutas neist otse läbi.

salakuulaja imbus just konfidentsiaalsele kokkusaamisele sisse

Daytona Speedway in stereo

maailma kõige usaldusväärsema näoga advokaat

Metsalise maja paksus metsas / House of the Devil(2009)

Mitte ei suuda meenutada, millega Ti West selle ära on teeninud, aga mingil põhjusel olen ma ta paigutanud lavastajate hulka, kelle töödest kaarega mööda käia tuleb ja kui ei oleks olnud mitut vägagi positiivset blogijuttu, jäänuks House of the Devil minust vaatamata. Pidevas õudusenäljas naisvaatajate soovil panin ma selle aga ühel õhtul mängima ja pean nüüd vabandust paluma.
Mul on väga kahju, et ma teile sellist käkki näitasin. Tasub oma sisemist häält ikka kuulata, isegi kui mingit loogilist põhjendust härrase Westi vältimiseks polnud. Seni.
Kuna mul ei ole mingit kavatsust seda filmi kellelegi vaatamiseks soovitada, sisaldab järgnev tekst mitmeid spoilereid.

Rahahädas neiu laseb ennast sõbrannal töökohta sõidutada. Öösel. Kuhugi linnast välja. Inimese juurde, keda ta kunagi varem näinud ei ole.

Oodatud lapsehoidja koha asemel pakutakse talle aga vanaema hooldaja positsiooni. Naeruväärselt suure palgaga. Eriti tungivalt.

see on ju Tall Man, jookse tüdruk, jookse

Ahne tütarlaps võtab muidugi pakkumise vastu ja saadab sõbranna ära. Kuigi varem on kokku lepitud, et kui mingigi asi kahtlane tundub siis minnakse koos. Kuigi sõbranna peab linna jõudes otsa uuesti ringi keerama ja neiule järgi tulema.
Sõbranna jõuab sõita mõnisada meetrikest ja keerab siis kuhugi pimeda metsa vahele suitsu tegema. Loomulikult ta saab surma. Mingi karvane kahtlase välimusega mees laseb ta maha.
Neiu jääb majja perenaise ja mehega korraks juttu ajama, enne kui need punast karva autosse istuvad ja minema sõidavad. Selle asemel, et neiul kohe käed seljataha väänata ja keldrisse ohverdamist ootama viia, jäetakse ta üksipäini maja peale uitama, kus ühes toas on täiesti töökorras telefon ja teises toas paar laipa. Arvestades, et öösel leiab aset ajaloo pikim kuuvarjutus, mis on saatanlikeks rituaalideks kui loodud, siis tundub selline käitumine veidi rumal.

Üksinda jäetud neiu unustab koheselt, et kuskil maja peal on täiesti adekvaatne täiskasvanu ja suundub rõõmsalt kõiki uksi avama ja igasse sahtlisse piiluma. Leiab ühest komkust pildi, kus peal on sama punane auto, aga mingid võõrad inimesed ja flipib outi. Rabab köögist noa ja kavatseb ilmselt minna ja memmekesel kõri läbi tõmmata, kui see nende tema jaoks tundmatute inimeste identiteeti ei avalda. Absoluutselt ratsionaalne tegutsemine. Ma käitun esimest korda võõras kohas olles samuti. Minu isiklik lemmik on pesusahtel. Te ei kujuta ette milline elevus seltskonnas tõuseb, kui ma perenaise trussikute teema tõstatan.

lootsin sel hetkel, et ehk ta teeb selle noaga seppuku ja film ongi läbi

Kogu see sehkendamine teeb muidugi kõhu tühjaks ja õnneks ongi ühel varasemal hetkel tellitud pitsa nüüd kohale jõudnud. Neiu rahuneb hetkega. Pitsa kohaletooja on karvane kahtlase välimusega mees, kes ilmselt ootas kuskil telefoniputkas (mobiile ju veel ei ole) neiu kõnet, kaks tosinat erinevate lisanditega pitsat käeulatuses.
Veidi söönud, ehmatab kolisev veevärk kangelannal uuesti kõhu lahti ja ta tormab uuesti mööda maja ringi tuuseldama. Nuga ta seekord kaasa ei võta. Tänu õnnestunud muusikavalikule on see viis minutit ainus osa filmist mida kiidan. Ainult tänu muusikale.
Pööningutrepil vajub ta tänu pitsale lisatud unerohule kokku ja toibub keldris, pentagrammi sees, käsist jalust seotuna. Kus vanaeit ta rasedaks torkab. Esmalt joonistab verega kõhu peale ja siis hirmutab kitsepeaga. Tehtud. Rase valmis.Järgmiseks rebib neiu katki köied, millega võiks kaks vasikat kokku siduda ja jookseb trepist üles. Üles! Mitte majast välja. Üles! Kahtlase välimusega mees üritab teda maha lasta. Satanist üritab maha lasta naist, kes kannab Metsalise beebit. Õnneks kardab ta viie sammu pealt mööda lasta ja kummardab abivalmilt piisavalt lähedale, et nuga saada. Järgmine neiut jälitav lollike läheb oma lahkuses veelgi kaugemale ja keerab talle kogunisti selja.
Viimane vastaseis leiab aset surnuaial, kus valust ja õudusest hullumas tüdruk otsustab iga hinna eest emaks saamist vältida ning tulistab endale pähe. Kas kõht ei oleks mõistlikum valim olnud? Erilist vahet muidugi ei ole. Film lõppeb äärmiselt pahaendelise kaadriga, kus õde teda patsutab ja lubab et kõik saab korda. Nende mõlemaga.Mitte ühtegi originaalset ideed, kamaluga klišeesid ja tegevust edasiviivaks jõuks on lollus. Üks kõhe stseen, kaks naerukohta (I promise to make it as less painless for you as possible) ning üks lihtsalt lahe kaader.

Dilliga metsas / Rogue(2007)

Austraallased on teinud Anaconda uusversiooni, kus hiiglasliku mao asemel otsib kõhutäidet hiiglaslik krokodill. Aga see ei ole mitte halb asi. Esiteks oli esimene Anaconda lahe vaatamine ja teiseks on sellest juba niipalju aega möödas, et võib sama lugu uuesti kaeda küll.
Paadimatkal seltskond läheb hädasignaali uurima ja satuvad ise suhteliselt täbarasse olukorda. Naine laevas, laev põhjas ja näljane krokodill pimeduses lõugu lõksutamas.Kuigi loodusvaated jätsid täiesti uskumatu mulje, siis tuleb tõsiselt kaaluda, kas sellise vaate kohapeal nautimisega kaasnev hädaoht on seda ikka väärt. Lavastaja Greg McIean keerabki vaataja kohe alguses kauni loodusega meelitades kavalasti ümber sõlme. Lisaks sellele on esimese vere valamine filmi algusminutitel kauni loodusega täiusliku ühildatud, nii et ma olin juba enne, kui päris mölluni jõuti, otsustanud et tegemist on hea meelelahutusega.Ning et krokodilliga sehkendamine ka parasjagu põnev vaatamine oli, siis ei ole mul põhjust oma esialgset arvamust muuta.

huumorit oleks võinud selgelt rohkem olla, kahjuks jäi see vana hea kärbes suhkrutopsis nali ainukeseks

see loom, kes seal ennast umbes poolenisti veest välja on upitanud, ainult süvendas minu veendumust, et Austraalia kaunis loodus on piisavalt ohutu vaid filmilindi vahendusel.

vana hea vankrirattaga muna purustamise trikk

Parim koer võitku / Best in Show(2000)

Üks film, mis ma suudan ette kujutada kuhu peeretava koera nali põhimõtteliselt võiks sobida, on mocumentary koertenäitusest. See ei oleks mingi žanripiire nihutav nali aga no parema puudumisel ajaks asja ära. Minu suureks rõõmuks oli Cristopher Guestil neid paremaid nalju aga rohkem kui koeralital jooksuajal ukse taga nuuskivaid peigmehi.
Erakordselt värvikas seltskond koertekasvatajaid sõidab suurelt laialt Ameerikamaalt Philadelphiasse kokku, et nende lemmikud saaksid üksteiselt Mayfloweri Sinise Lindi võitmise nimel mõõtu võtta.Kassiinimesena oleks ma peaaegu suutnud uskuma jääda, et tegemist on tõsimeelse dokumentaaliga ja oleks napilt Ameerika Kennelliidule kirja koostama asunud, milles oleks palunud Beatrice saatuse kohta informatsiooni, aga Eugene Levy osatäitmine andis Cristopheri ära. Michael McKean oli tegelikult ka tuttav nägu, aga ülejäänud oleks minu poolest võinud vabalt päris õiged koertekasvatajad olla. Tegelikult kui nüüd natuke mõelda, siis ma vist ikka pean selle kirja Kennelliidule teele saatma, et filmis tegutsesid professionaalsed näitlejad ei tähenda ju seda, et tegelikult üks kamp veidrike oma koertega mööda näituseid ringi ei võiks sõita.Kaasvaatajate kohta ei oska praegu öelda, aga minu arust oli algusest lõpuni tegemist ühe ütlemata naljaka komöödiaga. Äärmiselt haruldane nähtus filmimaailmas. Ma ise olin peale filmi lõppu valmis seda kohe uuesti vaatama ja see soov ei ole siiani kadunud. Kindel vaatamissoovitus.

I mean, he still pushes all my buttons.
And you know what? I'm the one having to push him away.

You know what would be funny? It's just an idea off the top of my head. Why didn't he put
a Sherlock Holmes hat on it and put a pipe in his mouth?

Small, sturdy, bright and true
They give their love to you
God didn't miss a stitch
Be a dog or be a bitch
When he made the Norwich merrier
With his cute little derriere
Yes, God loves a Terrier