sina hääletad, mina vaatan

07 jaanuar 2018

Blond Aatomik / Atomic Blonde (2017)

Tundub, et Charlize Theron on võtnud plaaniks oma põlvkonna kõige kõvemaks märulikangelannaks saada. Ohustab tegelikult ka juba Sigourney Weaveri läbi aegade "kõige valema naise, keda peotujus külmkappide vahele meelitada" tiitlit, kaasaegsematest Joliest, Johanssonist ja Jovovichist rääkimata. Varasemast "Æon Flux" (2005), "Mad Max: Fury Road" (2015) ja ega selle "Monsteris" (2003) kehastatud naisega ka ei tasunud väga suud pruukida ning nüüd siis "Atomic Blonde" (2017).

Berliini Müür on veel ühes tükis ja erinevate riikide erinevate eesmärkidega spioonid ja spioonihakatised elavad seal ilmselt suhteliselt mugavat elu seniks kui Nimekiri, milles on kirjas nende kõigi kodused aadressid, loetelu halbadest harjumustest ja algklassides kasutusel olnud hüüdnimi, kaotsi läheb. Charlize kehastab filmis MI6 agenti Lorraine Broughtonit, kes saadetakse Berliini Nimekirja otsima, et see valedesse kätesse ei satuks (st. siis ükskõik kelle teise kui inglased). Sõbrad on vaenlased ja venelased on vaenlased ja need sõbrad kes ei ole vaenlased ega venelased saavad surma, nii nagu see ühes klassikalises külma sõja loos ikka käib.

Sama klassikaliselt on filmis puänte ja paljastusi rohkem kui üks, mis lähtudes sellest, et filmi
stsenarist ei ole John le Carre, tekitab vaatajal, kes selles spioonirägastikus järge jõuab pidada mõningaid küsimusi. No näiteks, miks selline pingutus Pikksilma elus hoidmiseks? Väike pingutus, et mitte kahtlusi äratada, seda küll, aga oma eluga keskmisest rohkem riskida? Ei tundunud mõistlik.

Muus osas ei ole aga midagi öelda. Toby Jones tõi "Tinker Taylor Soldier Spy" (2011) seosega tõsiseltvõetava spioonifilmi hõngu. Kohati sinakas tonaalsus seondus mul absoluutse klassiku "Paybackiga" (1999). Ja muidugi muusika - kui tahaks postituse poole pikemaks venitada, võiks siia umbes 83% filmi heliribal kõlavatest väärt lauludest üles lugeda. Eelmise aasta parima soundtracki osas kõva konkurent "Baby Driverile".

Ning loomulikult ka sissejuhatuse aluseks olnud Charlize/Lorraine rollisooritus, mis äkilisematel hetkedel tõi silme ette Jason Bourne tegelaskuju. Ma vaataks hea meelega filmi, kus need kaks tegelast üksteiselt mõõtu võtavad. Ja panuseid ma seal emmale-kummale panna ei julgeks.

30 detsember 2017

Cujo tuleb, Cujo tapab

See hetk kui Cujo peaga vastu Ford Pinto ust jookseb lõi minul kohe seose ühe teise filmiga. Ilmselt küll mitte kõige originaalsem seos, aga kuna ei leidnud, et keegi oleks vaevaks võtnud ise see asendus ära teha, siis siin ta on

Ja ostke endale ikka suurem auto kui Ford Pinto.

27 november 2017

Allakäigu Lapsed / Children of the Fall (2017)

Kui kuskil seltskonnas peaks juttu tulema iisraeli kinost, siis ma saaks teemale vahele lennata nimedega "Big Bad Wolves" ja Ari Folman. Ja ilmselt kasutaks nende filmide iseloomustamiseks sõnapaari "sitaks head". Sest nagu ma viimaste päevade meedivaatluse põhjal olen selgeks saanud, siis filmidest rääkides tuleb vältida kasutamast sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib (mõtiskleva kõrvalpõikena - ma püüdsin ette kujutada filmiarvustusi lugevat normaalset inimest, kes sõna metafoor tähendust peab ÕS-ist otsima - ebaõnnestusin).

Igatahes, lähtudes loogikast, et iisraeli kino ehk ongi sellisel tasemel nagu mulle teadaoleva kolme filmi tase, siis haarasin võimalusest näha "Allakäigu Lapsi" enne selle maailmaesilinastust naksti kinni.
1973. aastal saabub noor neiu Iisraeli, et anda ühes kibbutzis oma panus riigi õitsenguks. Tema ja tema kaasimmigrantide õnnetuseks peavad kohalikud neid sünnipärast lähtuvalt endist alamaks ja oma nägu kapuutsiga varjav isik läheb isegi niikaugele, et võtab Yom Kippurit rikkuvad isikud ükshaaval vastutusele.

Iraani päritolu Babak Anvari on üsna sarnase nurga alt vändanud filmi "Under the Shadow". Õudusfilm, mille vaataja peaks muuhulgas jääma mõttesse ka taustsüsteemi üle. Otses võrdluses tõmbas iraanlane siin iisraeli lavastajale Eitan Gafnyle aga koti pähe. "Allakäigu lapsed" ei ole slasherina eriliselt silmapaistev.  Kamp noori, kes teevad täpselt seda mida neid keelatakse tegemast, notitakse ükshaaval maha. Kes rohkem, kes vähem silmapaistvalt/originaalselt. Mina ei tundnud küll, et nende taustalood nad kuidagi ühest keskmisest slasheri noortekambast südamelähedasemaks oleks muutnud.

Mis mulle läks korda ja mille peale ma julgelt tunnikese kulutasin olid lõimed, mis hakkasid hargnema wikipedias märksõnade "Six Day War" ja "Yom Kippur" põhjal. Ma pakun, et tipphetkel oli mul korraga avatud vast kümmekond artiklit. Ehk et selles osas toimis film eeskujulikult, et ma läksingi ja lugesin ja mõtlesin ja püüdsin nähtut konteksti asetada.

Tuline kahju, et õudusfilmi osa nõrgukeseks jäi, teada-tuntud puändini välja. Mul on aga idee. Üks ajaloohuviline filmisõber võib selle eeltöö ette ära teha ja minna siis filmi vaatama ning filmi vaatamise järel vestlusringis Eitanile oma teadmistega muljet avaldada. Ja ma luban, et ei sekku sellesse vestlusse Ari Folmani nime hüüdes. Või siiski...

17 november 2017

Aplus / Les Affamés (2017)

Käesoleva filmi põhjal on Kanada umbes nagu Eesti. Samasuguseid udusse mattunu aasu on terve Eesti hommikuti täis, samasuguses metsas võin ma käia vanematekodu lähedal hulkumas, samasuguses autentses laudas võin käia naise vanematekodus. Zombide osas on meil ainult vajakajäämisi.

Selles maailmas liigub nii-halbu-et-on-head anekdoote rääkiv Bonin, Michonnet meenutav pükskostüümis fuuria, Tšehhovi püssi kandev kuhu-ma-olen-sattunud olekuga naine, žanrile kohustuslik pisitüdruk ja mõned veel hammustamisest pääsenud tegelased lisaks.

Lavastaja Robin Auberti varasemate töödega tutvudes ei saanudki enda jaoks selgust, kas "Aplus" jäi juhuslikult poolele teele või taotluslikult. Žanrikino austajana jäi mind nimelt segama see kunstiline ambitsioon, mis ei viinud lugu edasi. Stseenid/kompostsioonid, mis olid küll ilusad vaadata, aga mis tõmbasid tempot alla ja viisid mõtte ekslema. Kui tegevuse taust on ilus, siis see on kindlasti boonus, aga kui sellel taustal tegelased võtavad lihtsalt ilusaid ja oletatavalt sügavamõttelisi poose, siis zombiefilmist ma ootaks ikkagi rohkem dünaamikat.

Aga ärge nüüd eelneva põhjal "Aplust" maha kandke. Žanrikino austajana meeldis mulle väga, et zombide hekseldamine ja peade otsast laskmine oli lahendatud praktiliste effektidena. Alati on ilus vaadata näitleja põselt lahti rebitud rippuvat nahka. Ning kui tänapäeva trendide kohaselt kiired zombid jalad kõhu alt välja võtsid ja muusikataust käima läks tekkis ka filmi kohe pinge sisse. Üsna selge viitamine sellele, et zombied suutsid selles filmis organiseeritult tegutseda sai ekstra mõnusa vindi jahipasuna häält meenutavast taustamuusikast. Kuulake ja mõelge selles suunas läbi metsa kulgeva jälitamise ajal.

Muide, kui on huvi film produtsendi käest uurida, et miks need ema ja tütar seal metsasihi peal sedasi seisma pidid, lootes et sõidab mööda keegi kes nad ära tunneb ja tahab tulla lähemalt uurima, miks nad seal seisavad, siis see võimalus on juba täna õhtul. Vastamise kohta ei oska lubada.
Ja järgmine kord kui kuskil Põlvamaa metsas seenel olles kaugelt jahipasuna häält kuuled, katsu mitte paanikasse sattuda. Kui sa just ei ole mõni hetk varem mänguasjadest laotud hunnikust möödunud.

16 november 2017

"Gogol" - telesarja pilootosa (2017)

Ametlikult olevat Nikolai Gogoli jutustuse "Vii" ainetel valminud film "Vii" (1967) esimene Nõukogude Liidu õudusfilm. Siiani väga hästi vaatamist kannatav film. Originaalne ja kõhe. Gogol ehk kõige tuntum on ilmselt kõigi Eesti teatrite mängukavas mingil hetkel olnud komöödia "Revident" autorina, kaasaegsetele tuntuks sai ta aga esmalt just täpselt selliste rahvapärimustest inspireeritud kõhelugude nagu "Vii" kirjutajana. 1831/1832 ilmus kahes jaos kogumik "Õhtud külas Dikanka lähedal", kokku kaheksa lugu.

Nii et kui venelased ühel hetkel otsustasid, et mis juhtuks kui paneks veidi neist skandinaavia uuema aja vaevatud detektiividest inspireeritud Gogoli seiklema iseenda loodud maailma, siis telesarja kavandasidki nad täpselt kaheksa osa pikkuse (praeguseks olevat neist pooled valmis). Õnnestus sellest sarjast ära vaadata pilootosa, PÖFFil linastub kahest esimesest sarja episoodist kokku sobitatud filmiversioon.

Laenumõjutusi on piloodis tunda veel. Ilmselt on venelastel tõsine plaan see sari lõpuks ka kuskile välismaale müüa, mitte ainult kodumaisele turule orienteerida (loe seda hüpoteesi kinnitavat infot siit). Peaosaliste tandem viskab Holmesi ja Watsoni dünaamikat sisse, piloodi üldine toon meenutab vere ja palja ihu konsentratsiooni osas HBO sarju.

Mingil põhjusel see kõik aga toimib. Sarju, millest ma olen üks kaks avaosa ära vaadanud ja siis nad sinnapaika jätnud, oskan ma nimetada rohkem kui kaks. Gogolit ma vaataks veel. Esiteks ei ole ma seda kogumiku lugenud (veidi sisukokkuvõtteid vaid), nii et huvitav on näha kuhu esimese osa lõpust edasi liigutakse ja teiseks oli see vaatamine (kui CGI efektid välja arvata) väga kaunis. Piltpostkaartlik tundub siinkohal paslik väljend kasutamiseks.


Nii et kõigil neil, kellele Vii muljet avaldas (see peaks siis olema kõik need, kes filmi näinud on) või ka lihtsalt folkhorrori sõpradel tasub leida endale sobiv linastusaeg või siis kannatada, kuni sari ühel hetkel valmis saab ja vaatamiseks kättesaadavaks muutub.
Muide, toreda viitena oli sarja sisse kirjutatud Nikolai poolt iseenda raamatute põletamine, nii olevat päriselus juhtunudki tema viimase ilmsetel põhjustel avaldamata jäänud tööga.

14 november 2017

Mees pureb peni / Man Bites Dog (1992)


Meil kõigil on see üks sõber, kellega koos asjad juhtuma hakkavad. Lähed üksinda välja, võtad kaks õlut ja satud pensionäride päevakeskuse bingoõhtule. Temaga koos aga pole sugugi välistatud sattumine kinnisele peole, mille peremehelt on paras nõuda: "Tee seda kalatrikki, see on ilgelt lahe."

Umbes sedamoodi tundega on suur osa filmist "Mees pureb peni". Algajad dokumentalistid on kuidagi saanud tuttavaks väga viljaka sarimõrvari Beniga, kelle jaoks oleks käkitegu Midsomeri populatsiooni nulli vähendamine. Aga kuna Beniga koos on põnev, siis lasevad dokumentalistid kaameral vuriseda ja vajadusel aitavad ka nõu ja jõuga. No näiteks äärmiselt inetult rassistlikus stseenis, kus Ben tahab hirmasti teada, kas ühe keskmise neegri vemb on tõepoolest nii suur, nagu kole rahvauskumus väidab, aga ei taha mustale mehele ise kätt külge panna.

Ben tundubki olevat selline uudishimulik ja laia silmaringiga mees.  Suudab pikalt laialt rääkida arhitektuurist, tunneb end kodus kunstinäitusel, armastab rannakarpe ja klassikalist muusikat, lisaks muidugi hobiks vajalikud teadmised (näiteks kui palju raskusi on vajalik laiba uputamiseks).

Selline tore mustavõitu mokumentaal teeb ühel hetkel aga väga rängalt mõjuva kannapöörde. Isegi sellele jõulude aegsele lembestseenile eelnenud lapsetapp oli vastuvõetavam, sest seda Ben ise ju natuke kahetses, öeldes et see oli tal alles teine või kolmas. Vägistamistseenis laseb aga kogu meeskond endast looma välja, küll häält tõstmata, Ben näitab isegi niipalju viisakust üles, et küsib naise mehelt temakese nime, aga seda võikamalt see stseen mõjub. Kurat, keegi ju peaks karjuma sellisel hetkel, natukenegi.

Ehk et ärge uskuge seda žanrimääratlust, millega "Mees pureb peni" ennast vaatama meelitab. Komöödia ei jäta sind mõtisklema teemal, kes siin õieti see moraalne värdjas on? Ben, kes on terve karjääri laipadega palistanud? Võttegrupp, kes filmi nimel ei karda ka ise käsi määrida? Vaataja, kelle arvates vanainimese südamerabandusse ehmatamine oli üksjagu humoorikas stseen?

02 november 2017

Rocky (I'd Do Anything for Love)

Muusika on filmides ikka tähtsal kohal olnud. Esimene helifilmgi oli ju "Jazz Singer". Ja reeglina püütakse ikka sedasi sättida, et filmi toon ja muusika omavahel kokku klapiksid ja üksteist täiendaksid. Aga mis siis saab, kui võtta üks vana tuttav film, sellest üks kuulsavõitu stseen ja panna selle taustaks midagi vähe teistsugust?
Esimene selline katsetus on siinsamas. Võib juhtuda, et neid tuleb tulevikus veel, mõned ideed täitsa on.

23 oktoober 2017

Mees Maalt / The Man from Earth (2007)

"The Man from Earth" on mul pikalt vaatamisjärjekorras seisnud. Aga nagu selliste seisvate filmidega ikka, siis kipub aja jooksul meelest minema, miks täpselt ta sinna vaatamisjärjekorda on sattunud ja mis prioriteediga. On ta ehk "10 elumuutvat linateost mida enne surma peab nägema" tasemel  või "joogise peaga hea peale möliseda" taies või hoopiski "krt, miks ma küll sellise jurtsu endale vaatamisnimekirja panin". "Mees Maalt" õnneks kippus ta ikka siit ja sealt silma jääma, et kui vähegi ulmeteema kõnetab, siis tasub vaadata. "Mees Maalt" õnnetuseks ei seondunud mul temaga aga ühtegi hoobilt tuttavat nime, kes kohe joonelt oleks andnud omalaadse topeltgarantii, et tasub tõesti film ette võtta.

Aga nagu tavaliselt, siis selgus, et ise olin teadmatu, stsenarist Jerome Bixby ju tegelikult natuke kuulus ikkagi on. Lühijuttude kirjutajana ja mõne telesarja osa stsenaristina. Ühe väga hea lühijutu It's a Good Life (eesti keelde tõlgituna "Elu on hea" ja mitmekordselt ekraniseerituna "Twilight Zones") ja paari Star Treki osa stsenaristina. Üks neist osadest kandis nime "Requiem for Methuselah" ja olevat vähemalt osaliselt aluseks ka "Mees Maalt" stsenaariumile, mille kirjutamise Jerome lõpetas veidi enne oma surma 1998. aastal.

Stsenaarium ja tühised 200 000 $ anti kätte kellelegi Richard Schenkmanile, kelle portfoolios on muuhulgas ka teos "Playboy: Playmates in Paradise" ja paluti selle isegi meie oma kodumaise filmitööstuse mõistes kommirahaga film vändata. Nii et selle spoilerdan ma nüüd kohe ära, et kosmoselaeva selles filmis ei ole. On hoopis üks mees, kes laadib oma maist varandust auto peale ja keda tulevad teele saatma kolleegid ülikoolist. Kuus erineva ala professorit ja üks tudeng kauba peale. Istuvad korraks elutuppa maha, võtavad lonksu Johnny Walkerit ja jutt keerab kuidagi selle peale, et lahkumist planeeriv mees on suurusjärku 14000 aastat vana. Loomulikult peetakse meest esmalt hulluks, aga omalaadse mõtteharjutusena üritatakse seda väidet ühe ja teise nurga alt teaduslikult kaaluda. Nii et vähe sellest, et kosmoselaeva ei ole, harva kui toastki välja minnakse. Enamjaolt toimub lihtsalt tsiviliseeritud vestlus teemal, kas põhimõtteliselt on võimalik, et keha nii pikalt vastu peab, kuidas vaim võiks vastu pidada ja miks ometi ei ole mehel aegade jooksul kastide kaupa artefakte kogutud, millega oma väiteid tõestada. Connor MacLeodil oli ikka palju lihtsam, tal tasus vaid kellelgi pea maha lüüa ja sellega olid kõik kahtlused kustutatud.

Huvitav idee nõuab kaasahaaravat teemaarendust. See osa oli filmis olemas. Täpi I-le peab aga panema lõpp.  Ja selles filmis oli neid lausa kaks. Esmalt see suur paljastus, kuidas täpselt Jeesuse surnust ülestõusmise legend alguse sai ja sellele järgnenud pettumustvalmistav valelõpp, kus suurem osa professoreid ära koju läks. Ning siis see õige, rahuldustpakkuv rasvane täpp.

Kui kellelgi lugejaist peaks ka "Mees Maalt" vaatamisjärjekorras seisma, siis muutke kohe prioriteet kõrgemaks ja need, kes enne selle ülevaate lugemist filmist midagi kuulnudki ei olnud, siis nüüd ei ole teil vaatamata jätmiseks enam sedagi vabandust.

Muide, üks faktike siia veel. Vaatamise ajal mulle tundus, et see film on vist küll mõne teatritüki ekraniseering. Tegelikult on aga lugu selline, et filmi põhjal on hoopiski 2012. aastal valminud näidend.
Ah jaa, ning kui sul, kallis lugeja, on soov soovi avaldada, mis filmist järgmine blogipostitus võiks olla, siis on sinu õnnepäev. Hääletusnupuke on lehe ülalservas.

17 september 2017

Lõvi talvel / The Lion in Winter (1968)

Teil on väga hea maitse, lugepeetud hääletajad. "Lõvi talvel" osutus väga mõnusaks vaatamiselamuseks. Oma osa siin kindlasti sellel, et tegemist oli näidendi ekraniseeringuga, mis reeglina tähendab üle keskmise dialoogi. Pahatihti juhtub küll sedasi, et ajahammas teeb oma töö ja aastaid hiljem on teravus kadunud. Aga mitte siin. Mõned näited - My finest angle. It's on all the coins.; I haven't kept the Great Bitch in the keep for ten years out of passionate attachment.; In a world where carpenters get resurrected, everything is possible.; Of course he has a knife, he always has a knife, we all have knives! It's 1183 and we're barbarians!

Kes see küll võiks 1183. aastal sedasi omavahel suhelda? Kuninglik perekond loomulikult. Henry II, tema naine, armuke, kolm poega ja Prantsusmaa kuningas Philip, kes on Henry residentsi jõule tähistama kokku kutsutud. Ajaloolised isikud ja väljamõeldud episood perioodist, mil kõik need rivaalitsevad tegelased veel elu ja tervise juures olid. Henry rollis Peter O'Toole, tema laulatatud naine Katharine Hepburn, poeg Richard (tulevane Lõvisüda) Anthony Hopkins ja Philipina astub üles Timothy Dalton. Huvitava seosena veel ka Loll-Ivani (tulevane kuningas John) osas Nigel Terry, kes mitmed aastad hiljem kehastus John Boormani Excaliburis kuningas Arthuriks.

Ehk et terav dialoog ja uskumatult võimekas näiteseltskond. Aga peale selle, mida roomlased tähendab, mida "Lõvi talvel" veel pakub? Ajaloolisi draamasid tehakse ju edasi, peened sitsid ja satsid ning maalilised lossid lausa kutsuvad end filmima. Tudorite sari tuleb esimesena meelde uuemast asjast. Mis mind aga neis uuema aja filmides/sarjades pisut häirib on nende klanitud välimus, sest minu jaoks on see õige keskaegne Inglismaa Monty Pythoni ja Blackadderi määrdunud hallikaspruun Inglismaa. "Lõvi talvel" visuaaliga oli aga kõik korras. Mõnda tuppa olid õledki põrandale loobitud, et ei saaks keegi liigses klanituses süüdistada. Nii et üks pluss jälle kirjas.

Ning ei saa loomulikult mainimata jätta ka helitausta. Et selle kirjeldamisega jääksin ma lootusetult hätta, siis kuulake parem.

Ja nüüd vudinal filmi vaatama. Kaks tundi ja veidi peale kõrgema klassi näitlejatöid ootab. Ainult ärge minge pärast oma tuttavaid värskeltomandatud ajalooteadmistega üllatama (ma kujutan eriliselt pingutamata ette, kuidas tänapäevases uusversioonis algab film kirjaga "based on a true story").

22 august 2017

Kangelanna / A Touch Of Zen (1971)


Andke andeks kallid lugejad, sattusin üks õhtu kergejõustiku MMi vaatama ja nii kümme korda järjest. Aga nüüd olen ka lõpuks jõudnud enda poolt välja pakutud ja Teie poolt hääletatud filmi vaatamiseni.

"A Touch of Zen" (1971) on Taiwani kinematograafide poolt vändatud wuxia. Filmi originaalpealkiri võiks maakeeli kõlada kui "Kangelanna" ja wuxia žanrimääratlusena tähistab võitluskunstide kangelaste seiklusi. Ja seda kolm tundi ja mõned minutid peale. Valmis see film tegelikult kahes osas, esimene tuli välja siis kui teist poolt alles filmiti. Kui mõlemad pooled valmis, siis lõigati nad kokku ja saadeti 1975. aastal Cannes'i filmifestivalile, kus ta võitis teostuse eest peapreemia.

Õnneliku juhuse läbi sattus mulle vaatamiseks just see kaheosaline versioon, mis tähendas et üht filmi kulminatsioonihetkedest, võitlust bambussalus nägin ma kaks korda. Esimene osa sellega lõppes ja teine algas. Filmi ise algab täielikult stsenaariumikirjutamise reegleid rikkudes - esimese viie minutiga ei toimu praktiliselt mitte midagi. Mees jalutab hommikul aeglaselt läbi tasakesi virguva küla tööle ja hakkab oma maalidel katteid eest korjama. Kiiremal sööjal oleks selle aja peale popkorn otsas ja juba igav.

Tegelikult ongi kogu räägitav lugu ühe tänapäevase popkornikinofilmiga võrreldes lihtsavõitu. Surnud ellu ei ärka ja kellegi ema kellegi teise isaks ei osutu. Mis aga tähendab, et stsenaristid ei saa end süžeepöörete taha peita. See oma lihtsuses elegantne lugu on algusest lõpuni kenasti jälgitav ja haarav. Mulle vaatajana jääb mulje, et tegelased teevad otsuseid oma sisemisest kompassist lähtudes, mitte ei käitu võimalikult etteaimamatult, et seeläbi mu tähelepanu hoida. Ilmselt suuremamhulise võitlusöö järgsel hommikul ühe peategelase mööda lahingutandrit jalutamine kõige parem sellekohane näide (ja üks kuulsamaid stseene filmist). Õpetlane, kes näeb enda hiilgavalt toiminud sõjakavaldusmasinaid lõkerdab vägagi ebamugavust tekitaval moel naerda, kuni märkab sõjameeste laipu, kes nende masinate abil loojakarja saadetud said.

Mida siis aga tähendab see teostuse eest võidetud peapreemia? Väga lihtne - kaunis on see vaatamine.
Maastikud on kaunid, majad on ilusad, võitlused pingelised. Sellele viimasele aitab kaasa mulle isiklikult väga meeldiv komme, kus peamine kurjam on nii kõva, et teda tuleb mitte hea tüübiga nahutada, et mingitki võidulootust oleks. No ja muidugi muusika. Juba avatiitrite ajal kõlanud sissejuhatus andis aimu, et tuleb üks eepiline vaatamine.

Ehk et kui wuxia žanrina natukenegi kõnetab (loe: oled näinud "Crouching Tiger Hidden Dragonit" ja/või "House of Flying Daggers" ja meeldisid), siis "Kangelanna" tasub kindlasti vaatamist.


04 juuli 2017

Oh jummel, mida ma just vaatasin

Vaatasin just kaks osa "Ameerika Jumalusi" ja meenus kohe Herchell Gordon Lewis. Kesse? Täitsa võõras nimi? Küll oleks hea, kui keegi veidi selgitaks, miks ühe 2017. aasta sarja avaosa loob seose ühe 1926. aastal sündinud taadiga.
Ning kes oleks osanud seda arvata, milline vedamine, värskeltilmunud Reaktoris ongi igal huvilisel võimalus nimetatud taadi kohta veidi rohkem teada saada.
Nüüd jääb veel lahendada müsteerium, kui arusaadav on "American Gods" neile, kes ei ole Gaimani raamatut lugenud. Eriti veider sari oli umbes kuuldud kommentaar ühelt selliselt isikult, kui nüüd mälu ei peta.