sina hääletad, mina vaatan

17 september 2017

Lõvi talvel / The Lion in Winter (1968)

Teil on väga hea maitse, lugepeetud hääletajad. "Lõvi talvel" osutus väga mõnusaks vaatamiselamuseks. Oma osa siin kindlasti sellel, et tegemist oli näidendi ekraniseeringuga, mis reeglina tähendab üle keskmise dialoogi. Pahatihti juhtub küll sedasi, et ajahammas teeb oma töö ja aastaid hiljem on teravus kadunud. Aga mitte siin. Mõned näited - My finest angle. It's on all the coins.; I haven't kept the Great Bitch in the keep for ten years out of passionate attachment.; In a world where carpenters get resurrected, everything is possible.; Of course he has a knife, he always has a knife, we all have knives! It's 1183 and we're barbarians!

Kes see küll võiks 1183. aastal sedasi omavahel suhelda? Kuninglik perekond loomulikult. Henry II, tema naine, armuke, kolm poega ja Prantsusmaa kuningas Philip, kes on Henry residentsi jõule tähistama kokku kutsutud. Ajaloolised isikud ja väljamõeldud episood perioodist, mil kõik need rivaalitsevad tegelased veel elu ja tervise juures olid. Henry rollis Peter O'Toole, tema laulatatud naine Katharine Hepburn, poeg Richard (tulevane Lõvisüda) Anthony Hopkins ja Philipina astub üles Timothy Dalton. Huvitava seosena veel ka Loll-Ivani (tulevane kuningas John) osas Nigel Terry, kes mitmed aastad hiljem kehastus John Boormani Excaliburis kuningas Arthuriks.

Ehk et terav dialoog ja uskumatult võimekas näiteseltskond. Aga peale selle, mida roomlased tähendab, mida "Lõvi talvel" veel pakub? Ajaloolisi draamasid tehakse ju edasi, peened sitsid ja satsid ning maalilised lossid lausa kutsuvad end filmima. Tudorite sari tuleb esimesena meelde uuemast asjast. Mis mind aga neis uuema aja filmides/sarjades pisut häirib on nende klanitud välimus, sest minu jaoks on see õige keskaegne Inglismaa Monty Pythoni ja Blackadderi määrdunud hallikaspruun Inglismaa. "Lõvi talvel" visuaaliga oli aga kõik korras. Mõnda tuppa olid õledki põrandale loobitud, et ei saaks keegi liigses klanituses süüdistada. Nii et üks pluss jälle kirjas.

Ning ei saa loomulikult mainimata jätta ka helitausta. Et selle kirjeldamisega jääksin ma lootusetult hätta, siis kuulake parem.

Ja nüüd vudinal filmi vaatama. Kaks tundi ja veidi peale kõrgema klassi näitlejatöid ootab. Ainult ärge minge pärast oma tuttavaid värskeltomandatud ajalooteadmistega üllatama (ma kujutan eriliselt pingutamata ette, kuidas tänapäevases uusversioonis algab film kirjaga "based on a true story").

22 august 2017

Kangelanna / A Touch Of Zen (1971)


Andke andeks kallid lugejad, sattusin üks õhtu kergejõustiku MMi vaatama ja nii kümme korda järjest. Aga nüüd olen ka lõpuks jõudnud enda poolt välja pakutud ja Teie poolt hääletatud filmi vaatamiseni.

"A Touch of Zen" (1971) on Taiwani kinematograafide poolt vändatud wuxia. Filmi originaalpealkiri võiks maakeeli kõlada kui "Kangelanna" ja wuxia žanrimääratlusena tähistab võitluskunstide kangelaste seiklusi. Ja seda kolm tundi ja mõned minutid peale. Valmis see film tegelikult kahes osas, esimene tuli välja siis kui teist poolt alles filmiti. Kui mõlemad pooled valmis, siis lõigati nad kokku ja saadeti 1975. aastal Cannes'i filmifestivalile, kus ta võitis teostuse eest peapreemia.

Õnneliku juhuse läbi sattus mulle vaatamiseks just see kaheosaline versioon, mis tähendas et üht filmi kulminatsioonihetkedest, võitlust bambussalus nägin ma kaks korda. Esimene osa sellega lõppes ja teine algas. Filmi ise algab täielikult stsenaariumikirjutamise reegleid rikkudes - esimese viie minutiga ei toimu praktiliselt mitte midagi. Mees jalutab hommikul aeglaselt läbi tasakesi virguva küla tööle ja hakkab oma maalidel katteid eest korjama. Kiiremal sööjal oleks selle aja peale popkorn otsas ja juba igav.

Tegelikult ongi kogu räägitav lugu ühe tänapäevase popkornikinofilmiga võrreldes lihtsavõitu. Surnud ellu ei ärka ja kellegi ema kellegi teise isaks ei osutu. Mis aga tähendab, et stsenaristid ei saa end süžeepöörete taha peita. See oma lihtsuses elegantne lugu on algusest lõpuni kenasti jälgitav ja haarav. Mulle vaatajana jääb mulje, et tegelased teevad otsuseid oma sisemisest kompassist lähtudes, mitte ei käitu võimalikult etteaimamatult, et seeläbi mu tähelepanu hoida. Ilmselt suuremamhulise võitlusöö järgsel hommikul ühe peategelase mööda lahingutandrit jalutamine kõige parem sellekohane näide (ja üks kuulsamaid stseene filmist). Õpetlane, kes näeb enda hiilgavalt toiminud sõjakavaldusmasinaid lõkerdab vägagi ebamugavust tekitaval moel naerda, kuni märkab sõjameeste laipu, kes nende masinate abil loojakarja saadetud said.

Mida siis aga tähendab see teostuse eest võidetud peapreemia? Väga lihtne - kaunis on see vaatamine.
Maastikud on kaunid, majad on ilusad, võitlused pingelised. Sellele viimasele aitab kaasa mulle isiklikult väga meeldiv komme, kus peamine kurjam on nii kõva, et teda tuleb mitte hea tüübiga nahutada, et mingitki võidulootust oleks. No ja muidugi muusika. Juba avatiitrite ajal kõlanud sissejuhatus andis aimu, et tuleb üks eepiline vaatamine.

Ehk et kui wuxia žanrina natukenegi kõnetab (loe: oled näinud "Crouching Tiger Hidden Dragonit" ja/või "House of Flying Daggers" ja meeldisid), siis "Kangelanna" tasub kindlasti vaatamist.


04 juuli 2017

Oh jummel, mida ma just vaatasin

Vaatasin just kaks osa "Ameerika Jumalusi" ja meenus kohe Herchell Gordon Lewis. Kesse? Täitsa võõras nimi? Küll oleks hea, kui keegi veidi selgitaks, miks ühe 2017. aasta sarja avaosa loob seose ühe 1926. aastal sündinud taadiga.
Ning kes oleks osanud seda arvata, milline vedamine, värskeltilmunud Reaktoris ongi igal huvilisel võimalus nimetatud taadi kohta veidi rohkem teada saada.
Nüüd jääb veel lahendada müsteerium, kui arusaadav on "American Gods" neile, kes ei ole Gaimani raamatut lugenud. Eriti veider sari oli umbes kuuldud kommentaar ühelt selliselt isikult, kui nüüd mälu ei peta.

25 juuni 2017

Hing Anumas / Ghost in the Shell (2017)

Ma ilmselt olen sel teemal ka varem sõna võtnud, aga näed, kasu ei miskit. Kallis lavastaja/stsenarist/produtsent - mind väga häirib kui sa pead mind nii lolliks, et mulle peab sinu filmimaailma toimimise reegleid enne filmi algust lahti seletama. Või oled sa lihtsalt nii laisk, et ei viitsi seda seletamist filmi siseselt teha? Mis on ehk isegi halvem variant. Mina olen valmis kulutama oma aega ja võibolla ka raha, et vaadata ühte filmi, aga filmilooja ei suuda/taha pingutada selle nimel, et tema loodud maailm oleks nii loogiline, et ei vajaks lisaselgitust.

Ehk et minu Ghost in the Shell (2017) vaatamine ei alanud just väga paljulubavalt. Eriti kuna ma olin soojenduseks vaadanud ka 1995. aasta versiooni. Niisiis. Tuumasõja järgses maailmas lõi kuri korporatsioon väga raskelt haavatava tehiskeha (shell) ja pani sinna sisse päris inimese aju (ghost)* ja saatsid tulemuse heade poolel kuritegevusega võitlema. Ühel hetkel sekkub mängu korporatsiooni üks eelmistest ebaõnnestunuks kuulutatud, kuid sellevõrra siis ka vihasem looming ja hakkab temale teadaoleva nimekirja alusel tasumisretkele.

Head Majorit kehastab Scarlett Johansson, kelle loomine ja talle ettesöödetud taustalugu jättis vägagi robocopiliku mulje. Ta ise teadvustas endale väga selgelt, et ta on eriline/ainuke, korporatsioon loomulikult suhtus temasse kui omandisse, ehk et küborgiks olemise äng tõsteti esikohale.

Vastukaaluks kirjutati tema vastane, Kuze, frankensteini koletiseks. Lõite, hülgasite, tapan maha. Välimus muidugi ka. Ühelt filmi pöördelisel hetkel pandi ta küll sügavamõttelist monoloogi pidama, aga kahjuks polnud tegemist Rutger Haueri tasemel näitlejaga ja mul on selle monoloogi sisu suuresti ununenud, like tears in rain.

Tegelikult meenutas kogu see maailm, kus need kaks ja väiksemad kõrvaltegelased toimetasid päris palju Blade Runnerit. Hiidhologrammid olid lisatud ja hiidkalad võib toreda detailina välja tuua. Pliiatsi vastu on CGI-l muidugi raske saada, on stseene mis on animatsioonist üksühele üle võetud, aga filmi tumedus/hämarus/suitsus muudavad meeleolu vähekese rusuvaks.

Nüüd aga teavitus. Ma räägin kohe lõpu ära. Major saab iseendaga rahujalale seeläbi, et ta kiidab heaks omakohtu. Filmi lõpuks teab ta kust ta tuleb, kes talle halba tegi ja see halb on nüüd surnud. Kuidas edasi? Mis selle loo moraal on? Kättemaks on inimlikkuse alus?

Ja üks olulisem küsimus veel. Paljastab samuti olulist teavet filmi sisu kohta. Miks oli vaja ajudoonoreid röövida? Kuulutus ajalehesabas - "Me paneme Teie aju praktiliselt hävimatu keha sisse". Vabatahtlike oleks jooksnud kohale nagu murdu. Ja oleks kättemaksumotiiv ära langenud ja poleks seda filmi vaja olnudki.
Ning olengi jõudnud Ghost in the Shell (1995) juurde. Vaadake parem seda. Maailm ise on juba palju värvilisem, sügavam ja filmi toon elujaatavam. Teadvuse tõusmist mingile teisele tasemele nähakse seal kui arengut, mitte kui karistust.


*mulle on nüüdseks hakanud see esiti naljakana tundunud tõlge "Hing Anumas" täitsa meeldima. Anum on ju midagi sellist, kuhu võib mida iganes sisse panna

12 juuni 2017

Reklaami vägev jõud

Nii nagu eelmisel aastal lubasin nii ka sündis. Massiivne reklaamikampaania tõi tulemuse. Minu siiras tänu neile saja kuuekümne ühele hääletajale, kes ühel või teisel põhjusel sellesinatset blogi EBA2017 hääletamisel parimaks kultuuriblogiks pidasid.

Hästi lahe, et blogi mis õieti elustub korra aastas HÕFFi toimumise eel, kinos linastuvaid filme väga ei kajasta ja veidigi lähemalt eesti keele grammatikareeglitega kursis lugejal närvi mustaks ajab, läheb korda rohkematele iskutele kui minu isiklik leibkond (kellest pooled ei mõista veel lugeda ja kellele enamik blogis kajastust leidvatest filmidest ei ole vististi veel eakohased).

Ja kui ma nüüd tulemuste otsimise käigus tutvusin ka galal tehtud fotomaterjaliga, siis mulle tegelikult meeldibki selline väike nišiblogi olla. Väikelinna poisile oleks see olnud liigne kultuurišokk pealinna peenete prouade ja klanitud härrade seas spitziklaase kõlistada. Oleks seal ilmselt vale koha peal mõne porutšiku anekdoodi rääkinud, siis Stirlitzi "suure ime" loo otsa ja olekski pahandus majas.

Aga kuna on olemas seltskond, kellele meeldivad ülemääraselt pikaks venitatud laused, millega lõppu jõudes on algus ammu meelest läinud, kellel ei ole midagi selle vastu, et blogis ilmub kirjutisi umbes sama tihedalt kui kalendris lehed vahetuvad ning kes hindavad mingite obskuursete filmide kohta punnitatud killurebimistega vürtsitatud ülevaateid, siis samas tempos jätkates on aastaks 2037 mul kakssada häält koos. Ja vot siis ma lähen küll kohale ja räägin kohe kolm porutšiku anekdooti.

04 juuni 2017

Viiskümmend Halli Varjundit / Fifty Shades of Grey (2015)

Kõige ilusam see lahendus küll ei ole, aga pärast erinevate variantidega katsetamist tuli leppida sellega, mis blogger ise välja pakub. Ehk et veidi ülespoole vaadates näete te (ka mobiilses seadmes) hääletust, kus on lihtsalt kolm väga erinevat filmi. See kahesüsteemne - esmalt žanri ja siis filmivalik, venitas protsessi liiga lohisevaks. Sedasi peaks olema lihtsam ja läbipaistvam. Korra mängisin ka mõttega, et kasutaks filmide eestindatud peakirju, aga kardan, et siis läheks häälte jagamine suhteliselt huupi pakkumiseks. Nii et hääletage aga, kõige rohkem hääli saanud filmi vaatan ma ära ja kirjutan temast pikema kui 140 tähemärki ülevaate.

Ning olemegi jõudnud esimese Onu Kalveri Filmiblogi Rahvahääletuse võitjani. Viiskümmend Halli Varjundit. Teadaolev kassatulu maailmas $ 571 006 128, Eestis kindlasti rohkem kui 75 592 kinokülastust. Viis Kuldse Vaarikat. Võiks teha hästi lihtsalt ja öelda, et tegemist on kohutavalt halva filmiga, aga mul on siin leheküljetäis märkmeid, mis ma kavatsen ära kasutada ja oma võimete piires objektiivselt argumenteerida, miks minu hinnangul on tegemist kohutavalt halva filmiga.

Tegelased. Täiesti kuradi üheplaanilised. Sellel paberil mida praegu käes hoian on ka rohkem sügavust. Selleks et näidata, kui süütuke su filmi naispeategelane on peab olema ka veidi elegantsemaid meetodeid kui jätta ta meikimata, tõmmata patsikummiga juuksed hobusesabasse, paluda kampsun eest kinni nööpida ning lasta siis esimesel kohtumisel oma unelmate mehega käpuli käia. Unelmate mees on loomulikult ülikonnastatud ja rikas kui Onu Robert.

Väiksem mure veel selles, et polnud kumbki näitlejatest selline, kellele peale vaadates võiks nentida, et on jah kompud. Palju suurem ja olulisem aga selle armuloo dünaamika. Naisterahvas oli täiesti olematu enesehinnanguga. Tal puudusid selged tulevikuplaanid, ta sulas puudutusest vastu põske, küsimusele: "kus sa küll olnud oled" oskas ta vastata: "oodanud". Filmi keskpaigas toimunud ärikohtumisel oli mul siiralt hea meel näha kuidas neiu natukenegi iseloomu välja näitas ja lepingus mõned punktid maha käskis kriipsutada, aga tasus mehel ainult natuke patujuttu ajada ja kohe oli vaja jälle alahuult näkitsema hakata.

Mees vastandina enesekindlusest pakatav. Nii nagu tema ütleb nii on. Sa oled minu. Kui tahad positsioneerin su telefoni, kui tahan solvun kui sa minuga kokku leppimata kuskile ära sõidad. Mis iganes esmapilgul üllal eesmärgil mees midagi tegi oli see lõpuks ikkagi tema kontrollivajaduse rahuldamiseks. Täiesti balansist väljas suhe.


Mõned päevad tagasi lugesin ühe noorsootöötaja muret, kuidas tänased teismelised korraldavad tohutu draama sellest, kui nende armuobjekt koheselt näoraamatus saadetud sõnumile ei reageeri. Anastasia ja Christian olid minu silmis samal tasemel. Ehk siis kellele see film saab üldse meeldida? Kellel see erootiliste püüdlustega film vererõhku kergitada suudab?  Mind iseloomutu naine ei eruta, ehk et täiesti null tulemus. Jah, ma mõned korrad oigasin küll valjult, aga need ei tulenenud seksuaalsest erutusest vaid vajadusest eriti lollide kohtade peal pinget leevendada. Aga ma muidugi teadvustan endale, et ma ei ole filmi sihtrühmast. Umbes kolmandik filmi kinos vaadanutest olid mehed (kui suur osa neist sinna vastutahtsi veeti jäägu huvilistele väljaselgitamiseks). Nii et siis selge naistekas. Ja siin ma jään hätta. Need raha- ja vaatajanumbrid ei ole loogilised. Olgu, on olemas mingi hulk naisi kellele meeldibki alistuda. Ilmselt oli mingi osa uudishimulikke. Aga see on ikkagi väiksem osa naissoost, vist? Kui ma filmi vaatamise aegu välja pakkusin, et lähen kapist lipsu otsima, siis mind naerdi välja. Ons see hall argipäev tõesti nii väheste varjunditega, et ükskõik mil viisil väljendatud kirg reaktsiooni tekitab?

Nüüd aga selle koha juurde, kus ma igasuguse enesevalitsuse kaotasin. Filmil on teatud kohustuslikud elemendid, nagu algus, keskpaik ja lõpp. Ja reeglina on filmis kulminatsioon ning sellele järgneb väike hingetõmbepaus. Umbes nagu sigareti suitsetamine pärast õnnestunud koitust. See koht kus vaataja saab natuke mõelda ja seedida, et mis siis nüüd juhtus ja kuidas edasi. Selle konkreetse filmi stsenaristid leidsid, et paras on kohe pärast kulminatsiooni lõputiitrid jooksma panna. Selleks et veel selgemalt väljendada suhtumist "meil on täiesti ükskõik mis te sest filmist arvate, aga tulge kahe aasta pärast järge vaatama ja andke meile veel raha" peaks lavastaja selle tiitrite asemel reaalselt kaamerasse ütlema.

Et aga mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis ka mõned positiivsed märkused. Jäid silma mõned sümbolid. Anastasia hellitas huulte vahel hariliku pliiatsit, millele GREY peale kirjutatud. Kopterisõidu ajal sulges Christian Anastasia turvavöö. Ning Christiani elu esimesele armastusele viidati kui Mrs. Robinsonile. Kellel The Graduate nägemata, siis tasub ette võtta. Anne Bancroft lööb seal seksikusega noore Dustin Hoffmani jala pealt maha.

18 mai 2017

Jälle saab hääletada

Suured tänud kõigile, kes oma eelistusest esimeses hääletusvoorus teada andsid ja mind veidi keerulisse olukorda asetasid. Ma ei ole selles bloggeri mehhanismis väga tugev, nii et praeguseks on eelmine poll juba kadunud ja uus üleval, aga uskuge mind - nii variant Prantsuse La Nouvelle Vague või Itaalia Neorealismo kui ka korralik pisarakiskuja ja samuti inimene ei tohiks nii mitmeks lahti käia said täpselt ühepalju hääli.

Ehk siis Teie soovidest lähtudes on hetkel aktiivses pollis kuus filmi valikus, igast kaks (minu isikliku klassifikatsiooni põhjal). Mõned neist on sellised, mille vaatamise peale olen kunagi mõelnud aga ei ole nendeni veel jõudnud, mõned on sellised mida ma suurima heameelega ei vaataks. Nii et laske käia. Täpike õigesse mullikesse ja vote. Esimene voor tundus mulle, et läks liiga pikale, nüüd tuleb oma eelistus kiiremini paika saada. Filmi, mis saab kõige rohkem poolthääli luban ma nii ära vaadata, et mingite kõrvaliste asjadega ei tegele, ehk ainult tulevase blogipostituse jaoks mõned märkmed paberile teen.

Tehnilise poole pealt - olen teadlik et mobiilses seadmega blogi külastades küljeriba üldse ei kuvata, tegemist bloggeri layoutist tuleneva eripäraga, mida ma hetkel ei tea, kas õnnestub muuta.

05 mai 2017

Palume lahkesti hääletama

Tere, lugupeetud lugeja.
Kui sa vaatad tähelepanelikult blogi parempoolses servas asuvat paneeli, märkad sa seal kindlasti võimalust teha täpp ühte mullikesse ja vajutada nuppu "vote". Ei, ma ei uuri seal sinu lemmikfilmide kohta, see on mul lihtsalt üks uitmõte, et äkki lugejad tahavad kaasa rääkida teemal, et mis filmidest blogis kirjutada võiks. Selle esimese katsetuse korraldan kahevoorulise, esimeses voorus saab hääletada žanri ja teises mingit hulka filme enim hääli kogunud žanris. Ja teises voorus enim hääli kogunud filmist ma kirjutan blogipostituse. Lihtne. Võite selle hääletamise nüüd kohe ära teha ja siis edasi lugeda, ma ootan.

Mul ei ole mingit ettekujutust kui lihtne või raske on hääletusega manipuleerimine, aga arvan, et kui keegi näeb juba niipalju vaeva, et hakkabki tulemustega sahkerdama (äkki on nimekirja näiteks kellegi lemmikfilm sattunud) siis selle pingutuse tasuks on vähim mis ma teha saan võitnud filmist kirjutada.

Sõltuvalt sellest, kuidas mulle endale pilootprojekti edukus tundub võib sellest hääletamisvõimalusest saada püsiv lisand blogisse. On isegi mõte kuidas seda hääletamisprotsessi mõlemapoolselt huvitavamaks muuta.

Ahjaa, üks teine hääletamine on ka käimas, kui on soovi sellesinatse blogi poolt hääletada, siis see võimalus on täitsa olemas.

(postituse juures mõne filmi postrid, mida on kavas teises voorus nomineerida)

04 mai 2017

HÕFF 2017 - pühapäev

Selleaastane väga tervitatav ja loodetavasti jätkuv uuendus oli kordusseansside korraldamine. Tänu sellele oli isikliku vaatamiskava koostamine palju lihtsam ja pühapäeval õnnestus päeva alustuseks tundide kaupa lühifilme vaadata. Pikemaid ja lühemaid, naljakamaid ja tõsisemaid, kunstipunnitusi ja teravaid ideesähvatusi. "Tunnel", "Fucking Bunnies", "You've made your bed, now lie in it", "Lunatique", "George", "The absence of Eddy Table" jätsid mulle pakutuist parima mulje.

Lühifilmidele järgnes intrigeeriva pealkirjaga arutelu - „Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet ja röövib elanikelt une?” mida võimalik täies pikkuses järelkuulata/vaadata. Kuna arutelu üks loodetud osapooltest valis oma seisukoha väljendamiseks kirjaliku vormi, siis kujunes sellest pigem festivali positiivsete mõjude üleslugemine. Veidigi kriitilisemat seisukohta esindas kohalik aktivist publiku seast, kelle sõnavõtust sain mina aru, et teema on aktiivne põhiliselt selle pärast, et HÕFFi kasutegur linna majandusele ei rahaliselt võrreldav Augustibluusiga. Mina nende päevade jooksul linnas ringi liikudes nägin kolme ettevõtet, kes eelmisel aastal olid veel tegevad ja hetkel enam mitte. Linna peatänaval on lihtsalt ruumid tühjalt seismas. Ja siis tuleb kellelegi pähe mõte, et kas linnal on ikka vaja rahvusvahelist filmifestivali toetada?

Rahvusvahelise haardega filmifestival jätkus aga Raseda Raevuga / Prevenge (2016). Kaheksa päevaga linti võetud Alice "Sightseer" Lowe film, mida naised vaatavad ühe pilguga ja mehed teisega. Mina siis põhiliselt selle pilguga, et kõige kindlam on vast edaspidi nii kui ühegi raseda naisega pilkkontakti ei loo. Parim üllataja, ohverdasin ju selle vaatamise nimel Tulnukad (Aliens suurelt ekraanilt, mõtelge!), aga olen valikuga siiani rahul. Täpselt selle piiri peal film, et ei ole probleemi uskuda, et selline tulevane ema võib päriselt kuskil ringi askeldada. Ja vähemalt minule on sellist peaaegu et võibki nii olla tüüpi filmid palju õudsamad kui kuskil metsas askeldav inbreed perekond.

Nii nagu reedel alustasime, nii ka pühapäeval lõpetasime. Festivali lõpufilmiks oli Morgan Spurlocki dokumentaal Rotid / Rats (2016). Kaasahaaravalt üles ehitatud, mitme vägagi ebamugava stseeniga lugu sellest, et kui peale ei passi on rotid varsti ise looduse kroon. Rott jookseb ringi selline kogus mürki keres, et tal endal ei ole sellest seedehäiredki, aga kui mõni rumaluke ta maha murrab ja süüa üritab, siis jääb see ka viimaseks söömiseks. Näidati küll jah, kuidas erinevais maailmajagudes nende püüdmisega rohkem või vähem ebameeldivad isikud tegelesid (inglise džentelmen ikka eriliselt võigas tegelane), aga see energia mis kulutati ei tundunud mulle küll saavutatud tulemusega vastavuses olevat.

Kokkuvõttes on mul hea meel tugeva dokumentaalfilmide valiku üle, vaatasin rõõmuga vanu häid klassikuid ja nautisin kaheksakümnendate retrofilme. Kahetsen, et ei leidnud kavast eelmise aasta "Under the Shadow"
ega "Baskini" masti filmi. Ja jään kannatamatult ootele, mida järgmisel aastal pakutakse.


Muide, neil kes taaskord mõnusas taskuformaadis festivali kava koju kaasa võtsid, soovitan selle avada leheküljelt 34. Seal on avastamiseks nii mõnedki täispikad kui ka hulk lühifilme, mis sõsarfestivalidel on kiita saanud. Mulle endale avaldas küll mitu treilerit muljet ja peab täitsa uurima, kus ja kuidas neid filme võimalik näha on. Oodates abiks ikka.

Auhinnad.
Uskumatult Tõetruu Krati eripreemia (parim dokumentaalfilm) - "Frankensteini kompleks"
Totakalt Irvitava Marduse eripreemia (parim halb film) - "Bad Black"
Surematu Kaštšei eripreemia (parim vana film) - "The Thing"
Terashammastega Ebasurnu peapreemia (parim film) - "Mine ja vaata"

Ja ongi kõik. Alla aasta järgmise korrani.

03 mai 2017

HÕFF 2017 - laupäev

Laupäev algas, nagu viimastel aastatel tavaks saanud on, mälumänguga. Ilmselgelt on Helmut kõik lihtsad küsimused juba ära küsinud, nii et meie kolmeliikmeline võistkond, kes kolmanda väga tubli liikme leidis alles saalist ja kes esimesest viiest küsimusest vastas õigesti ühele, jõudis juba natuke meeltki heita, ent suutis lõpuks lisaküsimuse abiga pressida end tublile kolmandale kohale.

Vististi kolmandat korda oli HÕFFi kavas hispaanlase Oriol Paulo süžeepööreterikas triller, seekord Nähtamatu külaline / Contratiempo (2016). Selle konkreetse filmi õnnetuseks olen ma seksistlik mölakas ja pidasin filmi tegevuse käima lükanud liftist ilmuvat naist maskeeritud meheks ja kui ma veel ühel seinal üht mustvalget pilti nägin, siis järeldamine, mis mäng käimas on, ei olnud väga keeruline. Lavastaja/stenaristi Oriol oli oma filmi üles ehitanud viimasele ootamatule paljastusele, aga kuna see ei üllatanud, siis jäi film ise keskpäraseks.

Nähtamatule külalisele järgnes Tulnukas / Alien (1979). Tulnukas, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid Tulnukat elus esimest korda.

Tulnuka lõppemise järel kiirustasin retrosaali, kus oli just lõppenud festivali kõige karmima filmi Mine ja Vaata / Come and See / Idi i smotri (1985) (filmi enda olin kodus ette ära vaadanud) linastus, millele järgnes Andrei Hvostovi juhtimisel ja teiste seas Jüri Lumiste osalusel päris pikk, põhjalik ja huvitav vestlusring. Film ise on nii mõjus, et sattusin pühapäeval selles näidatud õuduste üle täiesti ootamatus kohas täiesti tundmatu inimesega arutlema.

Kell 19.45 sattus aga väikeses saalis Ove Mart Sanderiga lühidalt rääkima mehe raamatust Lux Gravis ja üks teine mees Mart Sanderiga sisse juhatama Juhusliku nimetaja / Behind the Random Denominator (2017) maailma esilinastust. Ausalt või küüniliselt, kuidas kellelegi, põhjendas Mart sissejuhatuseks ära miks on filmi dialoog inglise keeles - see tagab filmile paremad võimalused rahvusvahelisel turul. Ma olen siis vastutasuks samuti aus ja ei kommenteeri filmi läbi "eesti filmi kohta täitsa nitševoo" filtri. Taotluslik või mitte, filmis kõlav dialoog kõlas nii kõrvakriipivalt, et umbes viiendal minutil kaalusin ma tõsiselt saalist lahkumist. Kui filmi tegevuse aeg on kuupäevalise täpsusega fikseeritud, siis ei tohi sõnakasutus olla sellega karjuvas vastuolus, ükskõik siis mis kümnendist lavastaja/stsenaristi/peaosalise enda filmilemmikud pärinevad. Ja no see jump scare - kunagi olid populaarsed need lollakad videod, kus meelitati sind mingit ühte punkti vaatama ja siis ehmatati tooli pealt maha. Labane, aga mitte õudne. Postiivse poole pealt kiidan ideed ennast. Mulle numbrid meeldivad, nii et ma oleks sellises mängus mida joodikkirjanik mängis heameelega kaasa löönud, soovitavalt muidugi kuskil rahvarohkemas ja parema valgustusega kohas kui lossitorn küünlavalgel.

Festivali minu jaoks teise (Raw kõrval) oodatuima uue filmi Sünge lugu / A Dark Song (2016) alguse veetsin retrosaalis küllalt rohkearvulisele publikule Tapvat Treeningsessiooni / Killer Workout (1987) sisse juhatades, mistõttu jäi nägemata nii Steve Orami videotervitus kui ka ehk 15 minutit sissejuhatavat osa. Kahetsusega pean nentima, et see mis ma nägin jäi jällegi ootustele alla. Praktilise meelega okultist ja kahtlasevõitu motiividega ema väga musta huumoriga vürtsitatud tegemisi oli üksjagu aega täitsa põnev jälgida ja kõhedavõitu oli ka nii mõnigi stseen. I'm just the fucker that sounds like your son ehk parima näitena huumori ja kõheduse sümbioosist. Aga need tegevused ei eskaleerunud, väike naksakas oksakääridega ja kõik, oligi õnnelikuvõitu lõpu aeg.

Laupäev sai aga lõpu Võõrkeha / The Thing (1982) linastusega. The Thing, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid seda filmi elus esimest korda.

02 mai 2017

HÕFF 2017 - reede

Kuidas edasi? HÕFF on nüüd läbi. Mida sellest aastast veel oodata on? Et natukenegi pikendada seda pettekujutelma, et aasta oluliseim kultuurisündmus ei ole alatult ja liiga kiirelt mööda läinud pöördume tagasi reedesse, kus kõik kaunis alles ees oli.

Need kannatamatud, keda oli suures saalis vist Maria Reinupigi üllatuseks ootamatult palju, sättisid end juba kell viis vaatama prantsuse dokumentaali Le complexe de Frankenstein / Creature designers: The Frankenstein Complex (2015).
Filmisõbrana, kes väga hindab seda pühendumust ja käsitööoskust mida nõuab ühe lateksist ja sulatatud plastmassist ja nätsust ja kõigest muust kättesaadavast ehitatud vaimusünnituse liikuma saamine sobis mulle filmist kõlama jäänud äratuntav kibedusenoot kenasti. CGI üksi ei tööta, vanu filme ei ole vaja selle pärast ümber tegema hakata, et nende kollid ei ole usutavad ja arvutiga saab nad tänapäeval sujuvamalt liikuma panna. Mulle on vaja kolli idee maha müüa, panna mu fantaasia tööle, kui kogu energia läheb 3D renderdamisele, mida siis võimalikult tihti võimalikult valges ja võimalikult erinevate külgede alt näidatakse, siis see ei toimi. Üks kurvemaid stseene oli The Thingi 2011. aasta uusversiooni juures tegevate nukumeistrite avaldus, et kui neil ei oleks alles musta materjali, siis filmi vaadates ei saaks üldse aru, et nad tegemise juures kaasa lõid.

Pärast kultuurikeskuse ees aset leidnud tantsuetendust tuli näitamisele aga festivali ametlik avafilm Väikesed Kuriteod / Small Crimes (2017). Maailmas kolmas, Euroopas esimene suure ekraani linastus ja suure ja võimsa Netflixi tahtel ka viimane. Räpane politseinik, kelle räpategudele filmi edenedes järjest rohkem valgust heidetakse, saab vanglast välja ja jätab umbes sealt kus pooleli jäi. Korralik krimifilm, mille suurimaks tugevuseks just eelnevalt räägitud, et kõike ei seletatud/näidatud lõpuni. Oli üks narratiivi osas oluline tuba, kus toimusid halvad asjad, aga et seda isegi mitte ei näidatud ja nüüd sai igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele mõelda, kuidas, kui tihti ja kui pikalt seal toas halvad asjad teoks said.

Kuidas täpselt 90. aastate alguses eestikeelne tekst videokasseti peale sai oli võimalus retrosaalis 21.45 alanud dokumentaalfilmi Tartu Video Kroonikad (2017) maailma esilinastusel näha. Üks toonastest superstaaridest, Hannes Villemson oli ka ise kohal ja tegi pärast doki lõppu Naked Guni põhjal ka väikse live esinemise. Publik hullus. Ühtlasi annan siin ka edasi filmitegijate (Erkki Ergma ja Lauri Hermann, tartuvideo@gmail.com) üleskutse, et kui on kuskil laka peal vedelemas VHS kassett, mis on Tartu Video poolt dubleeritud, siis võtke nendega ühendust.

Õhtune järgmine film Toorelt / Raw / Grave (2016) lubas tutvustuse järgi väga teravat elamust. Body-horror, mille linastuse ajal inimesed minestusse langevad. Mina, kes ma Hostel 2 vaatamise väga varajases faasis pooleli jätsin, olin täiesti valmis et prantsuse horrori uue laine uus laine sinna taluvuspiiri lähedale tükib. Filmi õnnetuseks ei ole ma aga nii andestava loomuga, et suudaksin nende ootuste petmise järel objektiivseks jääda. Pigem oli tegemist aeglasevõitu coming of age draamaga, mida mõnes kohas keskmisest teravamaks krutiti (I wanna be your dog stseen üks paremaid ja mõjuvamaid näited).

Varakult alanud reede tõmbasin kokku sõnavõtuga retrosaalis Tervistkahjustava Saaklooma / Deadly Prey (1987) sissejuhatuseks. Kolmandat korda kuu jooksul ise filmi vaadata ei jõudnud.