laupäev, 2, jaanuar 2010

Kaleidoskoop Osa II

Jätkame uuel aastal sealt kus vana pooleli jäi.

An American Werewolf in London(1981).
Kaks noort jänkit tulevad seljakotid seljas üle Suure Lombi Vana Hea Inglismaa maapiirkondadega tutvuma. Ilma erilise külalislahkuseta näritakse üks päris katki, teisele jääb eluvaim aga õnneks sisse. Õnneks on muidugi halb sõna siinkohal.
Suure pauguga 70. lõpus alustanud John Landis on ainult kiidusõnu väärt. Esiteks selle eest, et vana ja leierdatud libahunditeemat veidi teises nihkes esitata oskas. Veidi zombievürtsi oli küll viimane mida oodata oskasin.Teiseks ja veelgi olulisemaks see, et soust üldiselt sellise mõnusa Vana Hea Inglismaa mekiga oli. Vana hea vakatava pubi stseen ja portfelli ja vihmavarjuga härrasmees ja maailma kõige rahumeelsem bobby. Killuke huumorit tuleb igale õudusfilmile ainult kasuks.Eriefektide meestel kiitus hundiks muutumise-, lavastajale metroo- ja stsenaristile lõpustseeni eest. Muusikavalik oli ka minu kõrvale väga meeldiv kogemus.

Funny Games(1997).
Kaks noormeest tulevad naabriperelt mune laenama. Et nendega žongleerimises nad väga osavad ei ole, hakatakse hoopis uut mängu mängima. Naabripere muutub järjest mornimaks.

Vana perv Haneke ajas kriitikud Naljaka Mänguga täitsa kihevile. Cannes'i Kuldse Palmioksa kandidaat ikkagi. Õudusfilmi kohta kõva tulemus.Mu arust jäi lahjaks. Kõva stardiplatvorm oli olemas, aga ei juletud seda viimast vinti sugugi peale keerata. Põhiline viga selles, et üks kurinahk vahel kaameraga suhtles. Ei ole võimalik mitte kuidagi selgemalt öelda, et rahunege kallis vaataja, see on ainult film. Kogu loodetud psühholoogilise õuduse laeng maandati sedaviisi ära.

Malizia(1973).
Naine sureb, jättes mehe ja kolm poega kurja saatuse pillutada. Pime juhus pillab aga naisekätt vajavasse majapidamisse kenakese koduabilise. Vana sokk ees ja noored täkud tema eeskujul püüavad neiukese soosingut võita.

Algas film naeruga läbi pisarate. Ühe äärmiselt koomilise matusestseeniga. Mida edasi seda mustemaks aga pilt läks. Mängu toodi järjest räpasemad vahendid ja lõpuks oli peaaegu kogu seltskond end ebameeldivaks mänginud. Oma eesmärkide saavutamiseks oldi kõigeks valmis. Isegi esmapilgul süütu kannatajana paistnud Angela osutus tegelikult lihtsaks kullakaevuriks.Kena naisenimena kõlav Malizia tähendab muideks eesti keeles pahatahtlikust (malice).

Hangover(2009).
Neli meest lähevad Vegasesse poissmeestepidu pidama. Pohmakas on väikseim neist muredest, millega järgmisel hommikul silmitsi tuleb seista.

Nüüd on siis mulgi möödundaastane tippkomöödia nähtud. Ei olnud viga midagist. Parajalt õllesena oli naerukohti rohkem kui ühe käe näppudel üle lugeda oleks saanud, üle kümne siis. Sellest saab ilmselt ka tulevikus selline Euro Tripi(2004) tüüpi film, mida parema puudumisel üle vaadata kärab.Tähelepanu sellele, et võrdluseks on Euro Trip, mitte mõni tõeliselt klassikaline linateos, nagu Young Frankenstein(1974) või lähemast minevikust Thank You for Smoking(2005).

Where the Truth Lies(2005).
Noor ajakirjanikuhakatis on otsustanud välja uurida, kuidas sattus kahe kuulsa koomiku hotellitoa vanni noore neiu alasti laip. Juhtumist on kahjuks juba viisteist aastat möödas, nii et tõde teavad ainult koomikud ise. Kui nemadki.
Täitsa pädev põnevusfilm. Seksi ja vägivalda täiesti arvestatavas koguses. Vahel täiesti ootamatust allikast. Ajaviiteks täiesti kõlbulik. Mina küll ära ei arvanud, miks ja kuidas neiu sinna vanni sattus.

Phantom of the Paradise(1974).
Noor Elton Johni moega helilooja jääb oma kantaati ettekandes valele inimesele kõrva. Järgneb kompott Faustist, Ooperifantoomist ja rokkooperist.
Kõige rohkem Ooperifantoomist. Kõige parem rokkooperi osa. Paradiisi avamisstseen, kui täpne olla. Ja päris lõppu veel ka näpuotsaga Dorian Gray portreed.Kogu see puder osutus aga täiesti söödavaks, veidi küll venis, aga alla läks siiski kenasti.
de Palma on ka kätte võtnud ja nokitseb uusversiooni kallal, aga see on veel väga toores projekt. Natuke huvitav on küll mis sest välja tuleb.

RocknRolla(2008).
Vene härrasmees otsustab Londonis kinnisvaraäri ajama hakata. Operatsiooni ladusaks kulgemiseks tuleb kohalike ametimehi veidi määrida ja selleks võtab ta ühendust kohaliku ristiisaga. Ritchile kohaselt asuvad aga igasugu väiksemat masti tegelased suurte kalade varjus omi väikseid asju ajama.
Hea meel, et Guy jällegi häid filme teeb. Uudsus on küll kadunud huumorit oli vähem, tegelased ei olnud päris nii värvikad, kui oleks oodanud, aga ehk oligi RnR mehele pärast abielu lõppu teraapia eest. Ronis tagasi ree peale ja niipaljukest kui ma uut Sherlockit näinud olen, siis see paistab küll uudne tulevat.

kolmapäev, 30, detsember 2009

Kaleidoskoop

Selle hiljuti mainitud nimekirjaga on aga see häda, et nii kui natuke rihma lõdvaks lased paisub raip nagu pärmi peal. Seoses läheneva aastavahetusega otsustasin ses osas midagi ette võtta. Põletan ära raisa!
Samas, mõni oli täitsa kobe vaatamine, endal ju ka hea kui märk ikka kuskile maha jääks. Teeb siis nii, et ma panen kirja lihtsalt ühe portsu mõtteid, mida ma väga ei püüa sidusaks jutuks kombineerida ja katsun tulevikus hoolsam olla. Reaalsem oleks muidugi lubada, et ma selliseid postitusi mitte üle kahe korra aastas ei kirjuta.

12 стульев(1977). Ostap ja Kiisuke jahivad Kiisukese ämma briljante, mis mutt revolutsiooni ajal ühe tooli sisse tallele pani. Pihisaladust rämedalt ärakasutav Isake Fjodor loodab aga ise kalliskividele käpa peale panna.
Suured, suured tänud sellele mehele, kes võttis kätte ja mitte millestki 305 minutit subtiitreid genereeris. Päris võõras ma vene keelega küll ei ole, aga nii tihe tekst oleks mu raudselt maha murdnud ja vaatamisrõõmust poleks midagi alles jäänud. Seda rõõmu oli aga valusalt palju, kõhtu naerust valutama panevalt palju. Tõeliselt hea komöödia, ei ole küll neid teisi versioone näinud (veel), aga vaevalt küll, et Ostapi seiklusi kuidagi paremini annab filmilindile kohandada.
Huvitav kas Ilf ja Petrov tapsid Ostapi mõlemas raamatus omal algatusel ära, või tuli kellelgi nende mõttelendu selles suunas kallutada.
Eeskujulik saavutus.

In Bruges(2008). Kaks palgamõrvarit saadetakse pärast äpardunud tööotsa Bruggesse pakku. Plaan on selline, et tagasi tuleb ainult üks, aga plaanidel on filmides kombeks vett vedama minna.
Ma olin ausalt öeldes pettunud. Ootasin mingit eriti võimast huumoripommi, sain aga huumorisugemetega draama. Ja kahjuks ei jaga ma ka Ray vaimustust kääbuste suhtes, nii et lootuste petmise eest, natuke niru.Vanem seltsimees oli küll täitsa sümpaatne, selline rahulik keegi-peab-seda-tööd-ka-tegema tüüpi härra. Ei rapsinud, ei rabelenud, rääkis mõistliku juttu. Mönus sell, selline kellega võiks muretult viina võtta, ei pea kartma, et päästikusõrm äkitselt sügelema võiks hakata.

Cool Hand Luke(1967).
Luke teeb ühiskonnale teene, lõhub paar parkimisautomaati ära ja saadetakse selle eest vangi. Poiss ei suuda oma koerustükke aga jätta ja nagu tavaliselt tuleb pill pika ilu peale.
See kuulus munaõgimise stseen on põhjusega kuulus, kõige eredam mälestus sellest filmist ikkagi. Neiu autot pesemas oli ka muidugi vaatamist väärt.
Luke tegelaskuju jättis kehva mulje, istund rahulikult ära oma aeg, mis tal seal nii väga viga oli. Mune sai süüa nii palju kui sisse mahtus ja vabas õhus tee-ehitusel nokitseda ja autot pesevat naist piiluda kah. Vanglaelu nagu hernes.Shawshank Redemption oli parem vanglafilm ja One Flew Over the Cuckoo's Nest oli parem vaba vaimu murdmise film. See jäi vähekese niruks.

Seconds(1966).
Vaheldust sooviv mees laseb endale uue näo külge monteerida ja et kirurgid juba asja kallal on, siis võtab ka üldise noorenduspaketi. Siis tulevad aga kahtlused.
Pealkirja järgi ootasin mingit viimasel sekundil ära hoitud tuumaplahvatust, sain hoopis keskeakriisis vaevleva mehe, kes uuele ringile aidatakse. Tuli meelde kunagi Pioneeris järjejutuna avaldatud Neljajalgne miljonär. Veits naljakas oli muidugi see, et filmis näidatud ulme on tänaseks praktiliselt reaalselt saavutatav.Jällegi ei suuda peategelase motiive lõpuni mõista. See ei olnud ju mingi uisapäisa rindade suurendamise operatsioon. Mehel oli aega ikka kaaluda, mis ta teha kavatseb, aga nii kui uut elu elama hakkas tõmbas nina vingu ja hakkas jalgadega põtkima. Ostnud elutuppa uus vaip kui ainult natuke vaheldust tahtis.
Kaameratööd kiidan. See oli meeldejääv. Ja muidugi lõpp oli ka tasemel. Punkte jagaks, siis ainuüksi püändi eest võiks paar tükki lisaks anda, aga ma ütlen lihtsalt, et täitsa viisakas oli.

Ninth Gate(1999). Haruldastele raamatutele spetsialiseerunud Dean Corso saab endale uue ja huvitava tööotsa. Otsida üles väidetavalt saadananaha enda kirjutatud raamatuke, mille teeb eriti väärtuslikuks autori illustratsioonid.
Sellega ma jään nüüd küll hätta. Peale sisukokkuvõtte nagu ei olegi midagi öelda. Ega ta halb ei olnud, aga midagi nagu eriliselt meelde ka ei jäänud. Deemon tahtis seksi saada ja jooksutas vaest Deppi selleks mööda maailma ringi.Õrnalt tuletas Oomenit meelde ja natuke ka Rahvusliku aaret.
Ajaviiteks kõlbulik.

Night of the Demon(1957).Okult
Okultismihuviline maahärra palub ühel sõbralikul deemonil paar ebameeldivat tegelast mehe teelt koristada. Vapper kangelane koos kauni kaaslannaga astuvad aga julgelt kurjale vastu.

See oli ikka täielik huumorilaks, kui ma just oli lõpetanud kiidulaulu, et näe kui ilusasti mängitakse valguse ja varjuga ja luuakse atmosfääri, ei ole sugugi vaja mingit kummikolli hirmu tekitamiseks... kui see pagana kummikoll keset kaadrit materialiseerus ja böö tegi. Aga enamus aega mängiti ikkagi valguse ja varjuga ja koll oli ka täiesti pädev, nii et ma ei pea nende filmimeeste vastu eriti vimma.
Lõpp tuli kuidagi tuttav ette. Nagu oleks seda kuskil näinud juba. Drag me to Hell tundus et on väikse laenu teinud. Muidugi see kui elegantselt doktorihärra kingitustest keelduda oskas oli vaatamisväärsus omaette.
Omaette vaatamisväärsuseks neis vanades filmides on ka võttekohad. Vanad lossid ja kaunid maastikuvaated, nagu maalinäitusel oleks. See kunst on tänapäevaks küll mu arust kaduma läinud. Selliseid staatilisi majesteetlike kaadreid, mis oleks lihtsalt silmale ilusad vaadata, neid on ikka vähe uuema aja filmides.
järgneb...

kolmapäev, 23, detsember 2009

Unetu kunstniku seiklused selvehallis / Cashback(2004,2006)


Tüdruk jätab Poisi maha. Poiss on kurb. Poiss leiab endale Uue Tüdruku. Vana Tüdruk suudleb Poissi. Uus Tüdruk saab vihaseks. Poiss ja Uus Tüdruk lepivad ära.
Milleks küll seda vana ja kulunud lugu uuesti rääkida on tarvis? Ühtegi sinist ebardit ekraanil ringi ei kalpsanud, proovisin ka 4-pakist leitud prillidega, ikka ei midagi. Puhas ajaraisk.
Või siis mitte.
Kõige rohkem meeldis mulle see, et kuigi lühifilm on põhimõtteliselt kogu täiega täispikka linateosesse sisse susatud, siis on tegemist täiesti erinevate filmidega. Lühifilm viskab lihtsalt nalja ja näitab alasti naisekeha ilu. Täispikk teeb seda ka, aga põhiliiniks on selles Poiss ja Uus Tüdruk. Ei ole lühifilmi lihtsalt pikaks venitatud ja sinna veel rohkem nalja ja alasti naisekeha sisse pikitud.
Täpselt sama stseen omandab uues taustsüsteemis hoopis teise tähenduse. Täpselt nagu seegi, et kui mina kujutaks ette, et ma suudan aega peatada ja naisterahvaid pesust vabastada, siis ma oleks pervert. See kui filmi peategelane täpselt sedasama teeb on OK, sest tema on kunstnik ja näeb alasti naisekeha ilu hoopis mingil kõrgemal tasemel.

Vahel läks Sean Ellisel natuke sassi, kas ta tahab rohkem nalja või sensuaalset armastusfilmi teha ja nalja tegemine läks veidi käest ära. Jalgpall on tore mäng küll ja üks õige inglane magab putsad jalas ja fännisall kaelas, aga see "sõpruskohtumine " oleks küll olemata võinud olla. Ei olnud eriliselt naljakas ja  nii väiksel väljakul oleks isegi nii kobad mängijad ühe värava ikka pidanud ära kobistama.
Lõpus keerutatakse end lumesajus, nii et siit tuleb siis minu selleaastane pühadefilmi soovitus. Õigemini siis küll kaks. Lapsed tasub ehk enne magama sättida.








teisipäev, 22, detsember 2009

OKnFF

Võrreldes mõne teise seltsimehega, kodanike Mets A. Vana ja X. Ipega,  polekski mul nagu erilist õigust siin praegu häält teha, aga nädalavahetus läks ikka käest ära natuke. Reedel väike soojendus, laupäeval suuremat sorti orgia ja pühapäeval rängas pohmellis veel väike suts otsa. Ning mitte viinapohmellist ei ole juttu, kuigi tuleb tunnistada, et sai antud ka oma tagasihoidlik panus tšehhide trooni kõigutamiseks, filme vaatasime. Nähud olid aga täpselt samad. Ühe filmi vaatame veel ja siis on küll kõik, no võibolla et kaks, järgmine päev kohe kui silmad lahti lööd hakkad mõtlema, et ega täna küll midagi asjaliku teha ei jõua, vaataks äkki ühe filmi. Eelpoolmainitud härrasmeestel polnud ka kummalgi piisavalt jõudu, et öelda stopp! ma enam ei vaata. Samas nende tsükkel hakkas ka juba neljapäeval peale, nii et pigem siis on suurem süü minu peal, et hädalisi õigel ajal mingi muu tegemise juurde suunata ei osanud. Õues lumememme ehitada või metsas jõulukuuske otsida.
Nüüd uue nädala alguses on esmaspäev ikka täitsa sinine. Minu kontol üheksa täispikka filmi, teistel mõnevõrra rohkem. Mis nüüd? Teha nägu et midagi pole juhtunud ja eluga edasi minna? Ei! See oleks ju Lugeja petmine, Lugeja kes on seisnud sellesinatse blogi kõrval nii headel kui halbadel aegadel, kes tahabki teada, et kuskil on keegi, kes ei oska oma vaba ajaga midagi targemat peale hakata, kui idiootses koguses filme vaadata, et saaks naisele/ämmale/ülemusele öelda, et "ja sina arvad, et mina ei tee oma vaba ajaga midagi mõistliku."
Seega nimetame üldkoosoleku otsusega nädalavahetuse ümber Onu Kalveri nimeliseks Filmiblogijate Filmifestivaliks ja kasutame sellest ülevaate andmiseks ametliku festivalist ülevaate andmise formaati (mitte ajada segi säästupostitusega).

Nu Ren Zhe(1983) - tuntutud ka nimede Challenge of the Lady Ninja ja Chinese Super Ninja 2 all. Säravalt halb film. Täpselt nagu Chinese Super Ninja järjelt oodata võibki. Sisu on parasjagu nii palju, et oleks õigustatud tähikute ja tossupommide ja naisterahvaste riiete loopimine.
Eriline kiitus selle eest, et kui ühel hetkel tundus, et midagi väga uudset siit filmist ei tule, siis lõpuvõitluse moleattack pani mõnust lausa oigama.

ninjakoolituse alustala - klassikaline mudamaadlus
mole power!!!

The Devil Rides Out(1968) - esimene film festivali alamprogrammist Õpetame Onu Kalveri Filmikunsti Suurkujude Cushingu ja Lee Vastu Piisavalt Aukartust Üles Näitama.
Astroloogihuvine noormees satub satanistide võrku ja Lee asub teist sealt välja päästma ja välja päästma ja välja päästma... Noormees on selles võrku langemises nimelt väga järjekindel.Tegelikult oli täitsa hea vaatamine, efektid olid natuke ajale jalgu jäänud ja lõpumoraal oli ka samavõrra ootamatu kui vastumeelne, aga positiivse poole pealt olid vanade ilusate autode kontsentratsioon nii kõrgeks aetud, et see kompenseeris need möödalasud.


The Real Ghostbusters: The Collect Call of Cathulhu(1987) - Tondipüüdjad ajavad inglisekeelses! tõlkes Necronomiconi jälgi ja peavad lõpuks meresügavusest tõusnud Cathulhuga rinda pistma.Vaadatud kahjuks originaalkeeles, mitte selles armsas tuttavas ninahäälses dubleeringus. Mõnus vahepala siiski.

The Curse of Frankenstein(1957) - Mõningate väikeste mugandustega (mis ilmselt seotud autoriõigutega) klassikaline frankensteinifilm. Cushing paruni ja Lee koletise rollis.
Andku Cushingu ja Lee Kanoniseerimise Ühingu juhatuse esimees Xipe mulle andeks, aga kuna märkimisväärset lisaväärtust originaalile ei lisatud ja Lee näitlemine oli pehmelt öeldes puine, siis jään kiitusega kitsiks.

jajah Xipe, ma tean. Lee oli koletis. Diktsiooni kallal oleks ikka võinud väheke tööd teha.

The Lavender Hill Mob(1951) - rahulikus tempos kulgev Ealingi stuudio kelmikomöödia pangaametnikust, kes pärast 20 aastat truud teenistust otsustab koos paari abilisega ühele kullakoormale käpa peale panna.Mitte päris nii naljakas kui Whiskey Galore, aga omas mõnusas tasases kulgemises siiski täitsa nauditav. Eriti meeldiv peategelase tarmukas olek, kes end pidevalt esilekerkivatest takistusest häirida ei lase, kõvakübara tugevamini pähe surub ja sirgeseljaliselt oma unistuse täitumise poole rühib.


In the Mouth of Madness(1994) - Carpenteri nägemus raamatumaailmast, mis kipub vägisi pärismaailmaks saama. Jama on selles, et see raamatumaailm on veidi kombitsaline ja eriti senisest elukorraldusest ei hooli.
Täitsa tugev triller. Sam Neill saab järjekordselt maha tugeva rollisooritusega mehest, kes vägagi kiirelt normaalsusest hullumeelsusesse kaldub.




Our Man Flint(1966) - puhtakujuline bondiparoodia. James Coburn kehastab superagent Derek Flinti, kes peab nurjama kurjade hipigeeniuste plaani maailma suurriikide desarmeerimiseks.Lootsin sellist ilusat värvilist spektaaklit, midagi Diaboliku stiilis ja filmi esimene pool vastas neile ootustele täielikult. Ükski loogikakübe ei seganud meie kangelase tegutsemise suurejoonelisust.
Hetkest kui pahalased Flinti kinni nabisid trügis aga esiplaanile lihtne tolatsemine. Kahju, Flint seikleb kahes filmis veel. Need jäävad nüüd vaatamata.


Frankenstein Must be Destroyed(1969) - Originaalideest on säilinud dr. Frankenstein ja tema lennukas unistus. Seekord on kandvaks liiniks tehniline küsimus, et kuidas oleks kõige parem võtta üks aju ja see teise aju asemele susata.
Võrreldes 57. aasta filmiga meeldis mulle oluliselt rohkem. Esiteks juba see, et oli põnev vaadata, et kuhu siis lõpuks välja jõutakse. Teiseks oli aeg veidi edasi läinud ja film tuntavalt teravamate vägivallastseenidega.

The Haunted Palace(1963) - presenteeritud ka Edgar Allan Poe's The Haunted Palace nimelise filmina. Puhtalt vaatajate meelitamise eesmärgil, Poe'ga on sidet niipalju, et lõpuks loetakse üks värss tema loomingut ette. Tegelikult suhteliselt lõdvalt Lovecrafti Charles Dexter Wardi juhtumil põhinev linateos. Charles Dexter Wardi rollis hr. Vincent Price.
Kui need nimed pole juba praeguseks ihu kihelema ajanud, siis ega ei ole mõtet seda filmi vaatama hakata. Sest no kristalselt aus olles, siis ainult plusse/miinuseid üles lugedes on tegemist ühe keskmist sorti vaatamiselamusega.
Subjektiivselt aga... Vincent Price muutub Charles Dexter Wardiks digimuutub Joseph Curweniks!


20 Million Miles to Earth(1957) - kosmoselaev toob Veenuselt tagasi näidise kohaliku loomariigi esindajast, kes Maa värskes õhus kasvuspurdi läbi teeb, nii et sõjavägi elukat ohjeldama peab asuma, enne kui see iidse Rooma linna maatasa jõuab lõhkuda.
Eriefektide eest vastutab Ray Harryhausen. Millega peaks kõik öeldud olema.



ilu on muidugi vaataja silmades, aga mustvalge on ikka parem

esmaspäev, 21, detsember 2009

Ajaränduritest

Ajalugu on õpetanud, et vahel tasub mõne filmi kohta kirjutamisega natuke kannatada. Teed endale kuskile märke, et see ja see film on küll vaadatud, aga postitus jääb paremaid aegu ootama. Ühel päeval võtad selle nimekirja neist blogisse ülestähendamist ootavatest filmidest ette, libistad sealt silmadega üle ja teed ohhoo, vot sellest filmist ma nüüd kirjutangi.
Võibolla küll jah, et mõned detailid on natukese tuhmuda ja esimene emotsioon lahtuda jõudnud, aga nii seniilne ma veel ei ole, et midagi väga olulist lootusetult sassi suudaks ajada. Plussiks on aga see, et ainult Los Cronocrimenes(2007) ainetel seletamise asemel tuleb juttu ka Anubise väravatest (orig. 1983, Tim Powers).
Üks on hispaanlaste ulmepõnevik mehest, kes kogemata kombel satub ajamasinaga jahmerdama ja iga järgmine hüpe teeb asjad veelgi segasemaks, teine aga ameeriklase raamat mehest, kes läbi Anubise värava ligi kakssada aastat mineviku satub ja asjad lähevad segaseks niisamagi, erinevate eesmärkidega värvikaid tegelasi on lihtsalt nii palju.
Hispaanlane püüab idioodi järjekindlusega ühe uuesti ja uuesti läbi ajamasina hüpata, et eelmise hüppega korda saadetud segadus ära klaarida. Selge, et Heinleini "Enese ees ja järel" on mehel lugemata. Ameeriklasest, kes pidi suurema seltskonnaga koos ainult korraks minevikust läbi põikama, saab klassikaline valel-ajal-vales-kohas-mees, keda erinevad huvigrupid vaheldumisi hiilgavaks võluriks ja absoluutseks hädavareseks peavad.
Mis mind nende kahe teose juures võlub on käsitööoskus. Vormitust mütsakast turritavad lahtised otsad igasse ilmakaarde ja osavate kätega mees leiab üles just täpselt need õiged otsad, mis omavahel kokku sõlmida, nii et mütsakast saab... no tegelikult on küll endiselt tegu ühe mütsakaga, lihtsalt et kõik otsad on kokku sõlmitud. Vaataja peab filmi/raamatu lõpus täpselt mäletama, kumma jala suure varba kangelane esimeses peatükis ära lõi. Ei saa hakata näpuga algusest järge ajama ja kenasti ilma viperusteta lõppu välja jõuda. Jupike siit, teine sealt ja see puhas rõõm, kui näed millise elegantsusega kandiline klots läbi ümmarguse augu mahub.*Primerit(2004) üheks vägagi virgutavaks elamuseks pidava inimesena jäid need kaks küll natukese kergeks suutäieks, aga film kompenseeris selle paljude muhedate huumorikildudega ja raamat originaalse Egiptuse mütoloogia ja maagia ja 19. sajandi alguse Inglismaa eluolu sulamiga. Ja oi kuidas tahaks näha Horrabini filmiversiooni. 3D-s.

*Politseikoolis on eksam, mille käigus tuleb kandiline klots läbi ümmarguse augu saada. Eksami kokkuvõtteks võib öelda, et kandidaadid jagunesid taibukateks ja tugevateks. Taibukad loobusid keskeltläbi pärast pooletunnist pusimist. Tugevad täitsid ülesande eeskujulikult.

esmaspäev, 14, detsember 2009

Püss pihku ja sõtta! / Johnny Got His Gun(1971)

Mõni film töötab kenasti ka kontekstiväliselt. Pole oluline, kunas või mis asjaoludel kellegile pähe tuli ta valmis vändata. Pauk jalaga tagumiku on ikka ühtviisi naljakas. Sõjavastase filmiga on aga lugu keerulisem. Eriti kui see film põhineb romaanil, mis kirjutati rohkem kui 30 aastat tagasi. Filmiks sai aga alles 1971.
Vähemalt on algupärandile truuks jäädud ja noormees läheb ikkagi 1. MS kaevikutesse mitte Vietnami džunglisse. Saab ühe mõttetu missiooni käigus viga. Kohe päris kõvasti viga. Poisist jääb alles tomp. Suhtlemisvõimetu aga teadvusel tomp. Esiti püüab Joe hulluks minemisest pääseda ja hiljem püüab leida mingit viisi kuidas siiski enda põetajatega kommunikeeruda.Valdav enamus filmist jättis täiesti külmaks, ei puudatanud kohe mitte mingil tasandil. Ideeliselt ma saan aru, miks tahetakse sõjakoledusi näidata rohujuure tasandilt, kuidas üksikisikud kannatavad, sest kuigi sõja kuulutavad teineteisele küll kaks riiki, siis sõdima hakkavad isad ja vennad ja pojad. Kui vaataja kuidagi suudab filmi peategelasega suhestuda, siis loomulikult jagab ta ka tema kannatusi ja loomulikult nõustub filmitegijatega. Sõda on paha. On küll jah, aga milleks on vaja hakata ilmselget rõhutama siis, kui sõda juba ammu käib ja tegelikult hakkab vaikselt läbigi saama.
Lisaks veel finaalis esile kerkinud huvitav dilemma. It is not glorious and honourable to die for one's country, aga eutanaasia osas meil vastuväiteid pole. Sulg võib olla teravam kui mõõk, aga tankirügemendi vastu ma sületäie lillede ja "Sõda on pähh" loosungiga ei läheks. Kui relvad juba kõnelevad, siis on hilja jutlustama hakata.

paar päris humoorikat stseeni olid ka sisse lipsanud, siin sattus isa noortele armunutele peale
siin anti uus tähendus sõnale halastajaõde
siin pandi taustal muru nosima ükssarvik
väike džunglivihje surati ka ikka sisse
see vestlus oli kõige parem osa filmist. Donald mängis jumalat, kes igati vaevatud hinge avitada püüdis

reede, 11, detsember 2009

Udujutt / The Mist(2007)

"Feels pretty goddamned thick to me. A Stephen King book for sure. He sells by the inch, America buys by the pound."
Stephen King, "The Dark Tower"

Tõsi ta on. Mees kirjutab palju ja ekraniseeritakse teda praktiliselt sama palju (kvaliteedi osa jäägu igaühe enda hinnata). Ma suudan täiesti vabalt ette kujutada produtsentide ümarlauda, mis on just omadega lootusetult ummikusse jooksnud. Raha on nagu raba, aga keegi ei oska mingit head välja pakkuda. Emmerich keksib kuskil nurgas ühe jala pealt teise peale ja siristab nagu linnuke, et temal on üks ainulaadne maailmalõpufilmiidee välja pakkuda. Pahur koristajatädi palub produtsendihärrastel lahkesti oma jalad laua peale tõsta, et laua alt lapiga suurem mustus ära tõmmata. Ja kui sellega valmis saab ja Razziede pealt tolmu võtma läheb siis ühmab üle õla, et tehke sellest, tõmbab kitlitaskust ühe paperbacki välja ja viskab lärtsi lauale. Nii saigi Mist filmiks.
Kingi enda standardite kohaselt lühijutu masti töö ja Kingi ekraniseeringute keskmist taset arvesse võttes üle keskmise linalugu. Sajandi tormi üle elanud Maine väikelinna peale langeb udu. Udus on asju. Ning ellujäänud peavad selvehallis kõvasti vaeva nägema, et mitte oma staatust kaotada.
Tavapärase kirjanikuhärra asemel oli peategelaseks seekord kunstnikuhärra ja ühtegi lapsepõlvetraumat ka meenutama ei hakatud. Väga tubli. Õudsatele kollidele väljaspool selvehalli pakkus kõva konkurentsi kergelt maniakaalne usukuulutaja selvehallis sees. Mida ühelt õuduspõnevikult veel tahta.
Lõpp. Filmi lõpp. Lihtsa ajaviitefilmilõpuna täitsa normaalne. Üks lahe tüng on alati vaatajatele hästi peale läinud (Bruce Willis on kummitus).
Aga.
Kui peaks hakkama mõtlema. Vapper ameerika sõdur toob Iraagile vabadust ja laseb samal ajal mingitel tulnuktõbrastel kodumaal vabalt mööbeldada. Nii ei lähe mitte.
Selles valguses oleks raamatu mittemidagiütlev lõpp parem olnud. Ahjaaa, Mark Wahlberg sõbralik hoiatus, sinu kõige mittemidagiütlevama näoga filminäitleja troon on kõikuma löömas. Thomas Jane tuleb ja tapab.

erilise tagasihoidlikusega kirjanikuhärra ka just ei hiilga, aga selline muhe viide oma teistele töödele oli täitsa kavalalt välja mõeldud