23 aprill 2019

Roheline raamat ja Soosik ka / Green Book (2018) & The Favourite (2018)

"Roheline Raamat" võitis selle hääletuse ülekaalukalt. Tegelikult ei ole siin blogis nii ühepoolset hääletust varem olnudki. Teise kahe filmiga tehti kindel vahe sisse esimese paari päevaga ja mul tuli lihtsat leida see vaba õhtu, mil eelmise aasta parim film ära vaadata. Mõtlesin siis aga, et kui juba siis juba, vaatan ka selle kõvasti kiitust kogunud "Soosiku" ära.
Sellest vaatamisest on nüüd juba omajagu aega möödas. Ja kui ei oleks seda lubadust, et teie hääletate ja mina kirjutan, siis päris ausalt, jääks kirjutamata. Isegi nende kahe filmi peale kokku, on päris keeruline seis. Ei ole kumbki halb film, aga ei ole kumbki selline film mida vaadates tahaks diivani pealt püsti karata ja öelde, et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim film" või et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim naispeaosaline". Ja kui seda emotsiooni filmist  ei tule, siis mina ei ole rahul.

Jah, mul oli hea meel teada saada, et meil siin Eestis on ikka kõik superhästi. Vähemalt ei ole kuulnud küll, et keegi oleks lasknud trükkida raamatukese Tartu toidukohtadest, kuhu välistudeng võib suurema peksasaamishirmuta sisse astuda. Ma sellest järeldan, et ju siis ei ole vajadust. Ameeriklastel oli. Nii et sellise informatiivse ajaloodokumendina täitsa tore film. Võib muidugi olla, et mu häälestus oligi vale. Otsisin seda miskit, mis Spike "BlacKkKlansman lavastaja" Lee endast nii välja võis ajada, et auhinnatseremoonial saalist välja otsustas tormata. Ei leidnud. Nii demonstratiivse käitumise jaoks peaks filmis teravust ikka oluliselt rohkem olema. Roheline raamat oli pigem aga selline armas ja sõbralik patukahetsusreis, kus itaallane õpetas neegri kanakoibi sööma.
Aga, et ei oleks ainult vingumine, mulle väga meeldis see nimekiri, mis Hr. Lip Dr. Shirleyle ette vuristas vastusena klassikalisele "what do you mean, your people?" päringule - Chubby Checker, Little Richard ja Aretha Franklin ning kuidas hea doktor ainult suud muigutas ja tunnistas, et ta neist artistidest midagi ei tea.

Yorgos Lanthimose kohta lugedes on mulle silma jäänud väljend provokaator. "Lobster" on küll mingil põhjusel veel vaatamata (ilmselt tuleb hääletusse lisada), "Püha hirve tapmise" ja nüüd "Soosiku" põhjal võib aga öelda, et väga õige väljend. Veidi on aga tunne, et see provotseerimine on natuke nagu eesmärk omaette, veits nagu emotsioonitu pihkulöömine, stiilis et vaadake ja tundke nüüd midagi. "Pühas Hirves" see eemalolek viis lõpuks mõjuva kulminatsioonini, sophie'lik valik mõjub ju igaühele. "Soosikus" ei ole mul ühtegi halba sõna öelda ühegi kolme naispeaosalise rollisoorituse kohta, kas ma aga suutsin neile kaasa elada? Pigem mitte. Jah, mul võis neist kahju olla. Inimesena ma ju saan aru kui sitt võib olla, kui kogu aeg jalad valutavad ja need kuradi jänesed haisevad oma puurides ning meigitud mehed püüavad sind oma pilli järgi tantsima saada, aga sul ei ole ilmselt muud mõttes kui seitseteist surnud last. Kaasa elamiseks tahaks aga mingit pidet, seda konksu või iva või ideed, mis pärast filmi lõppu sinuga jääks. Midagi, mille sa saad just selle konkreetse filmiga ära siduda ja millest hiljem harutamata hakates filmi headus ka sulle endale meelde tuleks.

Olivia Colman on muuseas mänginud kahes suurepärases sarjas "Green Wing" ja "Peep Show". Soovitan vaadata. Ja hääletage ja tulge kõik HÕFFile.

25 veebruar 2019

"Seltsimees lapsest" "Tõe ja õiguseni"

Sedapsi siis. Juubel on peetud. Argipäeva tagasi. Aga on, mida meenutada. "Seltsimees laps", "Võta või jäta", "Eia jõulud Tondikakul", "Tõde ja õigus","Lotte ja kadunud lohed", "Teofrastus", "Tuulte tahutud maa" ja muidugi ka "Pank". Ja siit on mõned nimed veel puudugi. Sellest loetelust vaid kaks ei täitnud minu isiklike ootusi. Muljetavaldava vaatajanumbri on nad aga kõik kogunud.

Tuulte tahutud maa on kõige edukam (kodumaine) kinodes linastunud dokumentaalfilm. Minu probleem temaga on aga, et puudus haarav narratiiv. Põdrad ja droonikaadrid üksi jäävad natuke väheks. Ka loodusdokumentaalist ootaks ikkagi mingit lugu. Ainult ilusad kaadrid emotsiooni ei tekita.

Väga erinevate emotsioonide tekitamisega sai aga näiteks "Pank"väga edukalt hakkama. Mulle ta üldiselt meeldis ja lugesin huviga ka järgmisel hommikul vaatamisele lisaks artiklisarja "...aga mis toimus tegelikult". "Pank" on minu silmis aga eriliselt tähtis seetõttu, et me oleme nüüd natukenegi lähemal sellele tasemele, mida Netflix ja HBO ja Amazon Prime pakuvad. Ei ole nii, et jood kalja ja kohe tulevad nipsti "The Wire" või "The Marvelous Mrs. Maisel" või "True Detective" välja. Harva kui ma mõne kodumaise sarja esimesegi osa viitsin ära vaadata, lõpuni vaatamisest rääkimata. Võite aga vabalt omas peas mõelda praegu ainuüksi nende välismaiste sarjade peale, mida viimase aasta jooksul maraton-vaadanud olete. Mõned ilmselt tulid ette. Midagi talve tulekuga ehk?

Need lohed, keda Lotte oma väidetavalt viimases täispikkas joonisfilmis "Lotte ja kadunud lohed" otsima läheb, lambaid ei söö ja sõjamehi ei grilli. Sest lotteversum on vägivallatu. Kahjuks seekordsel külastusel ka üllatustevaene. Ma ei oska kokku lugedagi mitu korda ma eelnevaid kolme filmi näinud olen ja "Leiutajateküla Lotte" on täielik kuld mu meelest. Nende kahe filmi põhimõtteline erinevus seisneb selles, et lohede film on kui joonlauaga tõmmatud. Ükski kohatud tegelastest ei mõjutanud selle seikluse kulgu ega tulemust. Ning Albertit ja Brunot ei olnud üldse kaasas. Mis seiklus see ilma kassita?

Kõigi kassisõprade rõõmuks valmis eelmisel aastal aga ka plastiliinianimatsioon "Teofrastus" Väga soe ja ilus film. Ma arvan, et isegi koerainimesed elavad kogu hingest sellele oranžile plastiliinist kassile kaasa. Turovski pealelugemine ei tule ka loomulikult kahjuks. Uisapäisa kassi võtma aga ärge minge, igaühel ei vea nagu Teofrastusel.

Muidugi, igasugune uisapäisa tehtud otsus võib väga ootamatul hetkel ennast meelde tuletada. You had sex without a condom. What did you expect? A plasma TV? "Võta või jäta". Jah, kõrvaosalistel sügavus puudub. Aga selle eest on filmis Reimo Sagor. Ehe ja usutav. Täpselt nagu lugu isegi. Minu poolest oleks vabalt võinud dokumentaalfilmiks nimetada, oleksin uskuma jäänud. Sellele dokumentaalsele tundele aitas muide ka pildikeel kaasa. Lugege kokku, kui palju on filmis stseene mis on filmitud teisest toast, läbi ukseaugu.

"Seltsimees lapse" vaatamisest saadud emotsioonide kohta on aga võimalik lugeda siit. Lugesin isegi üle ja pean oma arvamust kohendama. "Seltsimees laps" on Eesti filmi tüviteos.

Eesti jõulude tüvifilmiks saab aga "Eia jõulud Tondikakul." Ainuke film sellest alguses loetletud nimekirjast, mida ma kaks korda kinos vaatamas käisin. Nii helge film, et mul ei tule pähegi selle kallal norida. Puhas jõulumuinasjutt. Selle vaatamise ajal ma tahan uskuda, et selline koht ja sellised inimesed on olemas ja kui piisavalt palju inimesi niimoodi usub, siis see positiivsus jääb ka pärast filmi lõppu kestma. Muide, huvitava faktina, esialgsete tulemuste põhjal oleks Eia võibolla valmimata jäänud. Selle teksti kirjutamise hetkel veel on aga tegemist kõige rohkem vaatajaid kogunud juubeliprojekti filmiga.

Absoluutselt kindlalt ja absoluutselt teenitult lööb Eia suurusjärku 150000 vaatajat üle juubeliprogrammi viimane teos "Tõde ja õigus" Nädalavahetusega üksi rohkem kui 50000 vaatamist. Minge ja vaadake seda filmi kinos. See pilt ja heli ja lugu on suurt ekraani väärt. 
Mina ostsin filmile piletid "Teofrastuse" algust oodates 18. jaanuaril, pärast seda kui usaldusväärne allikas oli kinnitanud, et hommikul müüki tulnud piletitest on pooled müüdud. Boonuseks siis lavastaja Tanel Toom, kes isiklikult kohal viibis ja filmi saamisloost rääkis.

Tema keskkoolis raamatu lugemisest viilis ja meie kõigi õnneks jäi see teda häirima, sest kui ta kümmekond aastat hiljem jõudis raamatu lugemiseni, kõnetas see teda piisavalt, et stsenaariumi kirjutamise juurde asuda. Tema vestluse käigus väljaöeldud mõte, mis tol hetkel saalis naerupahvaku esile kutsus jäi mind aga häirima. Ta oli suhteliselt kindel, et noor Tanel Toom ei oleks raamatust sellist kogemust saanud kui kümme aastat vanem, aga nõustus sellega, et keskool on ainuke aeg, kus kedagi saab legaalselt lugema sundida. Ja vot just see on minu meelest põhimõtteliselt vale. Mõistmist ei saa peale sundida, saab suunata ja rääkida. Kui mina oleks kasvanud ainult kohustusliku kirjanduse dieedil, ma ilmselt jälestaks lugemist. Lasin praegu silmadega oma raamaturiiulist üle ja ei leidnud ühtegi, mida mul keskkoolis lugeda oleks kästud. Jah, mu riiul on žanriliselt veidi kaldus, aga no näiteks Edgar Allan Poe, Ray Bradbury, Neil Gaiman, Patrick Süskind ja Kazuo Ishiguro peaks olema kirjandustehniliselt piisvalt tasemel, et nende abil lugemisharjumust kasvatada. Ei pea kohe Dostojevski või Tammsaarega lajatama.

Minul muide oli enne filmi nägemist "Tõde ja õigus" lugemata. Pärast panin aga lugeri laadima ja läksin tõmbasin Rahva Raamatust tasuta esimese köite alla. Lugesin kuni Krõõda matusteni. Film oli kogu aeg silme ees ja tegelased olid näitlejate nägudega. Edasi aga ilmselt ei loe, liiga palju on liigliha, kirjeldusi ja tegevusliine, mis tegevust edasi ei vii, annavad veidi tausta, aga lugu ei arenda. Terve peatükk on pühendatud mingile karjapoisile, keda edaspidi enam kordagi ei mainita. Selle peatüki iva oleks raudselt saanud mõne natukenegi olulisema tegelase kaudu välja tuua. Krõõda surm ja matus on filmis üks emotsionaalseid kõrgpunkte. Kuivade silmadega Andrese palvet vaadata ei õnnestu, ukse eest laua ära kangutamine paneb lootma, et mees on võimeline natukenegi muutuma, midagigi õppima. Pearu monoloog Andrese õla najal annab Oru peremehele sügavust ja muudab ta sümpaatsemaks. Raamatus aga tõmbab Andres palvega joone alla, tema on nüüd kõik teinud, mis mehe võimuses, edasine on jumala kätes, Andres läheb hoopiski külvab edasi. Ning kuigi Pearu tekst raamatus on küllalt sarnane filmidialoogiga, siis esitatakse seda purjus inimese lällamisena ja sellisena ei mõju ta sugugi.

Kõige olulisem tarkusetera, mis mina enda jaoks "Tõde ja õigusest" üles korjasin on üteluse "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" tõeline sisu. Ma olen eluaeg olnud arvamusel, et Tammsaare seda täpselt nii mõtleski. Terved põlvkonnad mehi on nii mõelnud. Sittagi. Kohe järgmise lausega ütleb noor Andres kui vale see arvamine on. Ütleb nii, et isegi vana Andres saab aru.

Ma väga loodan, et need inimesed, kel on voli otsustada, kui palju raha EFI laiali saab jagada, on mõndagi neist juubelifilmidest näinud ja ükski neist on neid sedasi mõjutanud, et kinopublik ei pea nüüd järgmise juubelini mingi lahja lurri peal vastu pidama.

18 veebruar 2019

Halle Berry efekt

Ma olen viimasel ajal lisaks (ja vahelduseks) sünnipäevaõnnitluse kirjutamiseks vajalikule materjalile ka mõned värskemad filmid ära vaadanud. Sellised, mis juba on mõned auhinnad korjanud ja päris kindlasti korjavad mõned veel. Ja mind hakkas neid vaadates segama Halle Berry efekt. Minu enda poolt hetk tagasi sedasi nimetatud nähtus viitab olukorrale, kus kas objektiivselt märkimisväärse (või siis mingil subjektiivsel põhjusel kõigile olulistele kriitikutele erutavalt mõjunud) rollisoorituse tuules tõstetakse ka film (vähemalt ajutiselt) pjedestaalile. Näiteks nagu küllalt keskpärane Monster's Ball (2001), kus Halle muuhulgas terve filmi jooksul ühtegi karvapalli välja ei köhi ja teenis selle saavutuse eest parima naisnätleja Oscari. Mõned värskemad näited: DiCaprio ja "Revenant"(2015), Cumberbatch ja "Imitation Game"(2014), DD Lewis ja "Lincoln"(2012), Lawrence ja "Silver Lining Playbook"(2012),  Redmayne ja mis iganes tema film. Mitte just ilmtingimata halvad filmid, aga filmid, mis on eeskätt tuntud selle poolest, et keegi neis tähelepanuväärse rolli teeb.


Ja häirib mind see nähtus sel põhjusel, et valimist "BlacKkKlansman", "A Star is Born", "Bohemian Rhapsody", mis kandideerivad kõik muuhulgas 2018. aasta parima filmi Oscarile jääb neist kõige parem - "BlacKkKlansman" suure tõenäosusega tühjade pihkudega. Sest Lady Gaga ja Bradley Cooper laulavad koos seda laulu ja Rami Malek teeb Freddy maneere nagu kulda.

"Shallow" on mõjuv duett ja saan aru ka sellest, et Lady Gaga lõpulaul võib ninad lörisema panna. Bradley enesetapp (oih, spoiler) jätab mulle aga laisa stsenaristi mulje, ühtegi paremat mõtet ei tulnud, las siis poob ennast üles. Garanteeritud pisarameri. Samas, kõige elulisema näitena, Johnny Cash elas kõrge vanuseni, ei läinud lihtsama vastupanu teed, aga ei saa kuidagi öelda, et "Walk the Line" (2005) emotsionaalsel tasemel Johnny jäärapäiselt edasi elamisest tingituna nõrgemalt mõjuks.

Ei hakka oletamagi, kui palju füüsilisi ebamugavusi hambaproteesid Rami Malekile filmimise ajal (ja ka filmimisele eelnenud aastal) valmistada võisid ning oman piiritud austust igaühe vastu, kes Freddy vuntsi välja kannab, olen aga iseenda õnnetuseks seda originaalset Live Aid esinemist varem näinud (minu esimene Queeni faas oli kuskil selles vanuses, kui "Head Ended" eesti keeles ilmusid) ning ei oska seetõttu kuidagi vaimustuda filmist, mis on eelmäng ühele võimsale esinemisele ja püüab ajaloo suhtes teatavaid loomingulisi vabadusi võttes lisaemotsiooni välja pigistada. Seda ei ole vaja. Võtke see 20 minutit ja vaadake originaali. Huvitav fakt - andmebaaside kohaselt on Freddy Ramist ainult 2cm pikem. Laval on Freddy aga hiiglane.

"BlacKkKlansmani" vaadates kaasa laulda ei saa. Enesetappu keegi ei tee. Surmavat haigust kellelgi ei diagnoosita, aga emotsioon, millega filmi lõppedes tegeleda tuleb, on ehe. Sain just mõnuga David Duke üle naeru pugistada, kui juba üks idioot oma Dodgega meeleavaldajate hulka kihutab. Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis need kunstlikud emotsioonid on äkki tõesti paremad. Kui oled piisavalt kaua neis marineerinud saad nad lihtsalt maha raputada ja eluga edasi minna. Heather Heyeriga võrreldes võidus.

31 jaanuar 2019

Ajastusega läks puusse / Bad Timing (1980)

Nicholas Roeg siirdus novembris vägagi austusväärses üheksakümneaastases vanuses taevastele võtteplatsidele. Ja kuigi minu suhe tema filmidega on seinast seina, näituseks "Don't Look Now" fenomenist ma keeldun aru saamast, siis lugejahääletusse läks Bad Timing sisse ning teie tahtel ta selle hääletuse ka võitis.
Taaskord pean tunnistama, et hästi hääletatud.

Nicholase tulevane naine Theresa Russell kehastab seda tüüpi naist, kelle õrnalt hullumeelne energia mehi kui magnetiga tõmbab. Jamaks läheb aga siis, kui mees naise pakutud tempoga kaasa ei jõua minna või mis veel hullem, arvab et tal on õigus naise vabadust piirata. Denholm "kõrvalosatäitjate superstaar" Ellioti tegelane valib väsitamise taktika, Art "mis häält teeb vaikus" Garfunkeli mängitud professor laseb aga olukorral üle pea kasvada ja välismaa keeles väljendudes fucks up.
Armastuse-vihkamise suhe ei ole aga ka naisele kerge ja Roegile tüüpilises ajatelge väga vabameelselt suhtuvas maneeris peab Harvey "Scorsese armastab mind" Keitel leidma vastuse küsimuse, kas arvatav enesetapukatse ka päriselt enesetapukatse oli.

Ma pean tunnistama, et kodus telerist filmi vaatamise ajal pole mu tähelepanu hajutamine ülearu keeruline. Nii kui mulle tundub, et järgmised minutid jookseb tegevus ekraanil mingit kindlat rada pidi ja üllatusi sealt oodata ei ole, on oht, et mul tekib tungiv vajadus näiteks korraks kööki lipsata ja kohvivesi üles panna. Bad Timing sellist võimalust ei paku. Tema fragmenteeritus tähendab seda, et kui on tahtmine toimuvast mingitki sotti saada, on pidevalt vaja just nähtud filmilõik eelnevatega konteksti paigutada. Ja mis selle visuaalse poole minu jaoks veel eriti nauditavaks tegi, olid need üleminekud ja erinevate ajahetkede ühtesulandamine. Näiteks lõppeb ühes ajahetkes stseen toas tule põlema panemisega ja tegevus jätkub minevikus sellega, et tegelene avab silmad või siis see tehniliselt hiilgav stseen, kus kiirete lõigetena näidatakse Milenat üheaegselt opilaual kõõksumas ja voodis naudingust oigamas (praegu seda viimast osa üle lugedes - Jah, see on üks parasjagu veider ja küllalt karm film, ühe levitaja sõnadega a sick film made by sick people for sick people).

Mida filmiga edasi, seda rohkem hakkas mind häirima Garfunkeli tegelaskuju. Algselt tema välimus või no täpsemalt siis minu suutmatus lahti saada tundest, et kohe kohe astub stseeni Paul Simon ja mehed hakkavad Sild üle vaevavetet lõõritama, hiljem siis aga tema ebamehelikus. Mina austan stereotüüpe ja selliseid lödipükse ei kannata, kes oma armuvalu normaalse mehe kombel alkoholi ei suuda uputada. Mind tõesti häiris see nõrkus, kuidas naise eelmise mehe vari Garfunkeli professori järjest rohkem ja rohkem puntrasse ajas. Aga, filmi kui terviku mõistes, lavastaja poolt suurepärane valik ja Garfunkeli poolt samaväärne rollisooritus. Ma ei suuda ettegi kujutada mõnd teist seitsmekümnedate lõpu staari selles osas - Dustin Hoffman, Robert Redford, John Travolta? No ei.

Roeg ei ole kindlasti mitte selline lavastaja, keda võiks sajaeurosega võrrelda - kõigile meeldib. Lihtsad vaatamised ei ole ükski ta filmidest olnud. Aga Janar Ala sõnadega - popkultuuri mõistes üks tähtis mees. Mina ise pean püüdma meeles pidada, et lastele koduseks kinoõhtuks "The Witches" vaatamiseks hankida.

03 detsember 2018

Alice (1988)

Ma olen siinsamas blogis kunagi mõtisklenud selle üle, kui lihtne on nüpeldada halba filmi ja kui raskeks võib osutuda hea filmi kiitmine. Seal vahepeal on aga veel kategooria "ei tekitanud emotsiooni". Ja see on neist veel see kõige keerulisem. Vaatad ta ära, ajast otseselt kahju ei ole, midagi nii erakordselt lolli, mille pealt end käima tõmmata ei näidatud, on episoodid, mis panevad tunnustavalt noogutama, aga ei tule seda insipratsioonipuhangut, et nüüd ma alles istun ja kirjutan.

Jah, ma olen kursis selle teooriaga, et tulebki istuda ja kirjutada ja küll tuleb siis ka inspiratsioonipuhang. Kolm esimest aastat see blogi niimoodi toimiski, rohkem kui sada filmijuttu aastas ei ole mingi naljategu. Tuligi istuda ja kirjutada. Sellise tempoga jõuab aga ühel hetkel punkti, kus endal on järjest raskem filme vaadates üllatuda ning veel keerulisem on neist kirjutades leida selline lähenemine, mida ei oleks juba kasutanud.


Üks variant ongi jutustada pikalt mingil suvalisel teemal, mis vaadatud filmiga väga servapidi seostub (vähemalt ma ise olen veendumusel, et see seos on olemas). Teine, kirvemeetod, on alustada tuimalt filmi sisukokkuvõttega. Kõvemad kriitikud räägivad selles sissejuhatuses ka filmi lõppu ära.
Nii et, Jan Švankmajeri filmi Alice (1988) lõpus ärkab Alice üles ja selgub, et ta nägi oma seiklusi unes. Või kas ikka nägi...


Need seiklused iseenesest on suhteliselt teada tuntud, ainuke kes nende peale üllatuda võib on keegi, kes ei ole varem ühtegi Alice Imedemaal filmi näinud (või no, kui ainuke Alice Imedemaal film, mida oma elus nägema olete juhtunud on X reitinguga muusikal, siis küll ). "Söö mind" / "Joo mind" episood, Hullu Kübarsepa teejooming, "pea maha tal" etüüd, siilipoistega kroketi mängimine - klassikalised elemnedid kõik. Mis Švankmajeri loomingut teistest adaptsioonidest eristab on aga siis tema une pealt äratunav stiil (kuigi kohati võib filmi vaadates tunduda, et näed endiselt mitte kõige tervema ratsu unenägu). Rännusellist rott oma halvasti valitud laagriplatsiga ja teejooming kohe eriliselt meeldejäävad ja kiitust väärivad stseenid.



Nüüd aga jõuamegi ringiga tagasi sinna kohta, et ma vaatasin seda filmi juba mitu nädalat tagasi ja no ei tulnud seda kirgastumist, hädas nigu Jorh Aadniel, inimesed ju ootavad, aga mina käin ringi häbi nägu ees, postitust ei kusagil. Mõtlesin siis, et vaatan konditsiooni viimiseks natuke Švankmajerit - "Dimensions of Dialogue", "The Pendulum, The Pit and Hope", "Food"-  ja oligi olemas. Alice on liiga pikk ja liiga tuttav. Tuttav siis selles mõttes, et sa tead kuhu lugu edasi läheb. Jani on paras kümne viieteistkümne minuti kaupa tarbida. Vaatad ühe stseeni ära ja naudid visuaali.Või no, vaatad sellise näoga nagu oleks just kuulnud, et Mart Helme kutsus Indrek Tarandi enda poisile jõuluvana tegema.



*tehnilise poole pealt - bloggeri enda küsitluse plugin saadeti pensionile, nii et olude sunnil on kasutusel kolmanda partei rakendus, mida aga ei õnnestunud sedasi seadistada, et ta hääletustulemusi jooksvalt näitaks, lisan siia siis vähemalt kokkuvõtva pildi

27 september 2018

Pärast Pauku 2 / After Porn Ends 2 (2017)

"After Porn Ends 2" (2017) on, üllatus-üllatus, järg filmile "After Porn Ends" (2012). On ju intrigeerivad pealkirjad? Ma seda esimest osa näinud ei ole ja teise otsa koperdasin juhuslikult Netflixi sirvides. Mingil põhjusel jääb sedasorti pealkiri aga rohkem silma kui näiteks "The Gardener: How to trim a bush". Hmm, vist ei ole kõige parem näide.

Igatahes, "Pärast Pauku 2" on dokumentaalfilm, kus antakse rohkem sõna oma karjääri tänaseks päevaks juba lõpetanud näitlejatele ja näitlejannadele. Ning veidi vähem lubatakse suud pruukida aktiivselt tegutsevatel staaridel. Lühidalt kokku võttes - teemal oli potentsiaali rohkem, kui lavastaja välja meelitada suutis. Esimene probleem tõusis minu jaoks juba valimist endast. Ma saan aru, et filmi müümiseks on vaja argumente, ehk siis praegusel juhul kõlavaid nimesid. Bellanova nimega vaevalt et filmi Netflixile maha parseldada oleks õnnestunud. Kõlavad nimed tähendavad aga seda, et pigem näeb vaataja tööstuse seda poolt, kus on selles läbi löönud inimesed. Reeglina teadlikult sellise valiku teinud ja oma karjääri suunata osanud artistid.

Hea dokumentalisti sellest aga ära tunnebki, et suudab ka sellised inimesed üles leida ja rääkima panna, kes tegelikult üldse ei ole huvitatud kaamera ees oma elukäiku lahkama. Darren James, kel 1994. aastal HIV diagnoositi oli sunnitud endale uue professiooni leidma, laulugi sisse pandud Chasey Lain tundus oma elu ja valikutega mitte rahul olevat ning Janine Lindemulder kukkus uimastite ja nende tarvitamisest tulenenud lapse hooldusõiguse kohtusaaga tagajärjel auku. Nemad kolm olid sellised, kelle puhul oli veidi intriigi hõngu filmis. Aga Darren tahtis rääkida sellest, et ta teeb kõvasti üldfüüsilist, Chasey ei tahtnud üldse väga rääkida ja Janine kujutas end vaese kannatajana. Oleks kas mõnda teravamat küsimust oodanud või siis vastandamist, näituseks mõne endise töökaaslasega. Ajajoon, mida kaetatakse on filmis küll päris lai, alates kuuekümnendast kuni tänapäeva välja, aga kindlasti oli ju filmis osalisi, kes enamvähem ühel ajal imetegusid sooritasid. Miks neid kokku ei lastud?

Huvitav oli näha ja kuulda seda, et mitut puhku nüüdsed pensionärid kahtlesid, kas nad tänapäeval enam läbi lööksid või kas tahaksidki üldse lüüa. Näiteks seitsmekümnendatel tegutsenud Georgina Spelvin käis muidu kontoritööl, aga kui paluti, siis tegi nädalavahetusel natuke haltuurat. Kaheksakümnendate staar Ginger Lynn kurtis, et tänapäeval istuvad kõik võtte ootuses ninapidi telefonis ja mingit omalõbuks nusserdamist ei toimu. Üheksakümnendatel karjääri alustanud Tabitha Stevens mainis ära, et tema kartis kõige rohkem dialoogi pärast.

Veidi lõi kontrasti tänaste näiteljannade jutt, kes kõik pidid aastakse paari pärast midagi hoopis muud tegema hakkama, aga praegu on vaja kool lõpetada ja natuke kõrvalt teenida ning väga teadlikult oma brändi üles ehitanud Lisa Ann, kes ilma põdemata aktsepteeris seda, mis tööd ta teeb, mis on selle töö eesmärk ja kuidas ta seda kõike enda huvides kõige paremini ära saab kasutada.

Jäi väheks kergekaaluliseks, võinuks rohkem süvitsi minna, aga kordagi ei tulnud mõtet pooleli jätta. Tausta uurides jäi mulje, et esimene osa olevat parem. Kui porno huvi pakub... tahtsin öelda, et kui on huvi oma silmaringi laiendada, siis tasub ette võtta. Ma nüüd lähen postituse ergastamiseks pildi- ja videomaterjali otsima. Nii... crtl+shift+p.







23 juuli 2018

Pildikesi abielust / Scenes from a Marriage (1974)

Ma ei ole kunagi saanud aru sellest loogikast, et kui midagi on halvasti, siis peaks mind kuidagi lohutama see, et kellelgi kuskil on veel halvem. Ei pea isegi nurisema, piisab ainult fakti konstanteerimisest ja kohe on platsis mõni tarkpea, kes ilmselt kõige paremate kavatsustega tuleb lagedale mõtteavaldusega, mis peaks mu meeleolu hoobilt ekstaatilise kiljumise tasemele tõstma. Päriselt ka vä? Ah, et sa tead ühte algajat kunstniku, kes teeb neljateisttunniseid tööpäevi tehases, kus tema tööülesandeks on doominokividele mustade täppide joonistamine ja kelle nädalapalgaks on kaks naerist ja nii palju musta värvi kui taskusse mahub? Väljas on umbes niipalju sooja, et Emajõe sängis on beduiinide laager püsti löödud, kontori kliimaseadmest tuleb sama palju külma, kui nendest torudest, mis rokk-kontserdil fraasi "I'm the god of hellfire and I bring you fire" peale tuld sülgavad ja ma higistan umbes sellises koguses, et alumise korruse üürnik käis uurimas, et kas meil on äkki mõni veetoru katki, aga nüüd on kõik hästi. Ilmselt ma palun oma puhkuse tühistada, et saaks edasi oma laua taga mõnuleda, mõeldes sellest üheksa aastat maksimummääras õppelaenu võtnud värvilödistajast.

Seesama tarkpea soovitaks raudselt ka just suhtega puntrasse jooksnud sõbrale filmi "Pildikesi abielust." Värdjas. Mitte, et see filmisoovitus oleks halb, vastupidi, aga tema motiiv oleks läbinisti vale. Selle seriaali/filmi soovitamisega on üldse natuke kahtlane lugu, väidetavalt olevat Rootsis aasta pärast seriaali linastumist lahutuste arv kahekordistunud.


Piisab kui oled korragi veidi pikemaajalise suhte purunemise üle elanud, et filmi vaadates "äratundmisrõõmu" tunda. Mis minu enda jaoks vaatamise raskeks tegi, oli meespeaosaline. Kuradi odratolgus. Kõrvalt näed, kuidas Liv Ullmanni karakter areneb ja kohandub, mees rapsib aga nagu kana takus. Kõige arusaamatum lahkumineku segment, kus Johan veenis ennast lahkuma võimalikult palju rääkides, aga argumentatsioon keskendus talle endale ja Mariannele ja rahaasjadele, lapsed jäid sisuliselt kõrvale.

Ning kui mõnda aega hiljem jõutakse lahutuspaberite allkirjastamiseni jätab jällegi mehe käitumine soovida. Ja nüüd mõelge filmi algusele, kus uhkusest särav mees vuristab ette, kui ideaalne tema elu on, juba tema nägemus ideaalsest on mu meelest veidi vildakas, aga viskab selle kõik ise minema ja siis ronib tagasi töinama. Kaks varianti - ära ole jobu või kui juba olid, siis ole vähemalt niipalju mees, et ära ole eit.

Tehnilise poole pealt ka veidi - esmalt võttis Bergman materjali üles Rootsi televisiooni tarbeks kuueosalise miniseriaalina ja lõikas selle hiljem pea kolmetunniseks filmiks kokku (mina vaatsingi filmiversiooni). Rahaga väga priisata ei olnud, nii et valdavas osas toimub tegevus siseruumides, kus siis Johan ja Marianne omavahel räägivad ja küllalt staatiline kaamera neid jälgib. Operaator küll hiljem kurtis, et oleks teadnud, et lõpuks filmiks läheb, siis oleks vähe dünaamikat lisanud, aga vaatajana ongi ehk sedasi parem, et visuaal ei eksita, saab rahulikult suhte dünaamikale keskenduda. Bergmanil oli muide alles sünnipäev, tehke sel puhul endale üks kingitus ja võtke "Pildikesi abielust" ette.

18 juuli 2018

Unustatud ja Kassikullane / Forgotten Silver (1995)

Sedasi, jalkaga on nüüd mõneks ajaks rahu majas ja saab jälle filmidest kirjutada. Mul oli küll plaan, et kui hääletus kipub viigisadamasse tüürima, siis agiteerin mõnda lähisugulast hääletama, aga magasin õige hetke maha ja sedasi ongi seekord kaks võitjat ja tuleb kahest filmist kirjutada. Mõlemad on head, nii et kõik võidavad.

Enne veel kui Peter Jackson ilmakuulsaks sai kirjutas ja lavastas ta koos sõbra Costa Botesiga Uus-Meremaa televisioonile ühe peaaegu tunnise dokumentaali "Forgotten Silver" (1995) unustusehõlma vajunud kinokunsti pioneerist Colin McKenziest. Mees, kes muuhulgas filmis kohaliku nupumehe õnnestunud lennuüritust mõned kuud varem kui vennad Wrightid oma nikatsi kuuri alt välja ajasid. Mees, kes katsetas nii heli- kui värvifilmiga ammu enne seda, kui keegi teine isegi mõtles, et nende vahekaartide asemel võiks ju näitlejad hoopis rääkida ja ehk oleks päris äge, kui rohi oleks ka filmis päriselt roheline. Mees, kes armastuse nimel (armastuse nii ühe naisterahva kui ka filmikunsti vastu) ehitas oma kätega džunglisse valmis dekoratsioonid, mis jätavad Xanadu häbisse. Teatavatel põhjustel mattis mees aga suurfilmi sinnasamma dekoratsioonide alla ja haihtus ajahõlmade hämarustesse. Seniks kuni Peter ühest kuurialusest varasemate filmikatsetuste lindid leiab ja asub ajaloolist õiglust jalule seadma.

Siinkohal on paras kõigil huvilistel lugemine pooleli jätta ja leida võimalus, kuidas endal seda filmi näha õnnestuks. Sest, kui nüüd lõpuni aus olla, siis on ajalooline tõde see, et tegemist on väljamõeldisega. Peter ja Coats koos Harvey Weinsteini ja Sam Neilli surmtõsiste intervjuukatketega veavad elegantselt vaatajat ninapidi. Nad hoiavad nimelt täpselt seda piiri, et ei kaldu täielikku jaburdusse. Vastupidi, neid Colini filmikatsetusi, mis peavadki selle "päriselt oligi selline mees" tunde looma, on väga püüdlikult sajandialguse tummfilmide vaimus üles võetud. Avatud maailmavaatega ja usaldav vaataja võibki seda lugu, mida tegijad keel põses tõesena maha üritavad müüa, uskuma jääda.

Kindlasti väärt otsimist ja vaatamist. On naljakas ka.