Conan ja Red Sonja

Ajaloo parimat linateost, Conan the Barbariani(1982), nägin esimest korda pisikese poisikesena ÖÖ-TVs. Vist oli Vigla vaimusünnitis, aga kindel ei ole. Igatahes aeti saates kakskend minutit juttu ja näidati siis kümme minutit filmi ning siis aeti jälle juttu. Geniaalne idee. Mõelge selle kontseptsiooni peale järgmine kord, kui telerist filmi vaadates reklaamipausi ajal televisiooniinimesi sõimata tahaks. Kuidas teile meeldiks, kui reklaamipausi asemel oleks üks pooletunnine omasaade või uudistemagasin või poliitpöördumine? Arnie on just üht kurja meest oinasarveks keeramas ja siis plaks! on ekraanil Savisaar, kes jalutab mööda Tallinna vanalinna, väike käru nööriga sappa seotud. Kärul on sületäis küttepuid ja korv kartulitega. Ühe maadligi vajunud majakese ees jääb suurmees seisma ja sammub siis otsustavalt väravast sisse. Koputab korra uksele, rüsib avama tulnud memmekest mööda ja trambib poriste saabastega otse kööki. "Istuge vanaemake siia samma taburetile, küll ma ise toimetan." Teeb pliidi alla tule, koorib kartuleid ning seni kui kartulid potis keevad lõikab eidel varbaküüned ära... Saate lõpus, veerand tundi hiljem vaatab Edgar otse kaamerasse ja sõnab: "Kõik see, ainult ühe tühise häälekese eest" ja plaks! Arnie lööb kurjami mõõgaga pooleks. See oleks alles televisioon!
Ma vist isegi ootaks neid vaheklippe huviga, sest film jäi nüüd ülevaatamisel vähekese lahjaks. Arnold on küll oma võimete tipul, otsekui graniidist välja tahutud kehaga, nägu kaasaarvatud, aga fantasy kohta oli fantaasiat kuidagi vähevõitu. Tulsa Doom oskas maoks muutuda ja vinged nooled olid tal ka, aga mis veel? Mitte et mul midagi mõõgaga sahmiva Arnoldi vastu oleks. Ma usun, et nii mõnigi film saaks kohe poole paremaks, kui peategelasele kahekäemõõk pihku pistetaks ja sellega möllata lastaks. Leonardo Titanicus päästepaadi pärast võitlemas või Tom Forrest Gumpis vietkonge poolitamas. No aga isegi selle sahmimisega oldi kitsid, praegast näppude peal lugedes sain kokku neli märkimisväärset madinastseeni. Kahetunnise muinasmaa elu olu kajastava filmi kohta kuidagi vähe. Ja see maailm ise oli ka siuke säästumaailm, üks peenisekujuline torn ja üks hiiglaslik mausoleum.
Võibolla ma muidu ei olekski selle filmi peale nii kuri olnud, aga kohe otsa vaadatud Red Sonja(1985) trampis oma kuulsamast eelkäijast lihtsalt nii julmalt üle. Esiteks ei püüdnud tegijad, väga nimekas seltskond muideks, kivist vett välja pigistada. Story oli niru (seltskond läheb kurja kuninganna käest rohekalt kumavat pallikest ära võtma), poolteist tundi täitis kuidagi ära, rohkem oleks juba liiast olnud. Maailma kujutamisel oli aga fantaasial mõnusalt lennata lastud. Amatsoonide hõim, modifitseeritud Buddha, robotkrokodill, hiid-ükssarvik. Väiksed asjad, aga palju väikseid annab kokku ühe suure mõnusa fantasyelamuse.
Lisaks veel huumor, Conani filmist peaaegu et täielikult puudunud tahk. Ega Red Sonjas just mingit erilist kvaliteetnalja ei tehtud, aga natuke siiski ja jälle plusspunkt lisaks. Täielik pärl oli aga see, et Arnold sahmis Stallone tulevase naisega. Oi saatuse irooniat. Kaks musklimäge niigi tögasid üksteist vastastiku (Demolition Manis on Arnold vist lausa presidendiks ülendatud), aga see on ju absoluutne trumpäss, kui saad teisele öelda, et ah mis Brigitte Nielsen, sa oled temaga abielus või, oh küll meil ikka sai Red Sonja võtteplatsil nalja.
Kokkuvõtteks siis las need Barbarianid ja Destroyerid olla, mõnusat fantasyt tahate vaadake hoopis Red Sonja ära.

see idee on mulle Conanist küll eluaeg meeldinud, ei löödud lihtsalt laksti ette kirja 20 aastat hiljem, mindi veidi originaalsemat rada pidi

olete just varastanud maailma ühe suurema ja kuulsaima kalliskivi ja siis sa riputad selle endale kaela???

ambitsioonikusest ei ole Arnoldil kunagi puudust olnud, vähemalt okaskrooni ei olnud talle siin pähe topitud

korraks mulle nagu tundus, et Arnoldil on näol mingigi ilme, aga see oli vist varjude mäng lihastel

seekord väike viide Atlasele

seda pilti vaadates, siis Red Sonja kostüüm oli küll lubav aga sellele jääb veidikese alla. Ahjaa ÖÖ-TV jättis toona eriti kustumatu mälestuse veel ka seetõttu, et lisaks Conanile jupitati ka mingit pornokat.

Diabolik

Nõukogude ekskursioonigrupp on Pariisis ringkäigul. Kohalik giid juhib kodanike tähelepanu esmalt paremale, kus kõrgub Eiffeli torn ning siis vasakule grupile müüdavatele naistele. Pisukese jalutuskäigu järel osutab giid käega paremale poole Triumfikaarele ning seejärel vasakule, grupile müüdavatele naistele. Seltsimehed muutuvad rahutuks. Ning kui järgmises peatuspunktis imetletakse esmalt paremal käel seisvat Louvre ja giid taas vasakul pool seisvatele müüdavatele naistele näitab katkeb ühe mehe kannatus ja ta küsib suhteliselt teravalt:"Ei tea kas Pariisis mõni korralik naine ka on?" "Loomulikult, aga nad on palju kallimad."Selline habemega nali tuli Danger:Diaboliku(1968) vaatamise ajal meelde. Sest need kaks on ju raudselt vennad. Ei viita ainult välimusele siin, Diabolik ja Fantomas on ka tegude osas mõlemad samas kaalukategoorias. Eriti vingete superkurjategijate kaalukategoorias. Minu isiklik sümpaatia kuulub aga Diabolikule ja seda tänu sellele tohutule enesekindlusele, mis filmist ja selle kangelasest läbi kumab. Vaatajale ei jäetagi võimalust kahtlemiseks, et kas nii ikka saab? Muidugi saab, milles küsimus. Suitsukate on, kraana on, auto varastamine on sedasi käkitegu. Iminapad on, tahtmine on, püstloodis seinast üles ronimine on nii puhtalt kätte võtmise asi. Katapult lossitornis lausa anub, et teda hulljulge põgenemise korraldamiseks kasutataks. Ning samas stiilis lõpuni välja.Sellises mõnusalt ladnas kergelt pilves stiilis. Diabolik varastab 10 miljonit taala selleks, et saaks oma naisega dollarikuhjas armatseda. Armastus & Anarhia. Caligula vaataks juhmi näoga kõrvalt ja pobiseks midagi stiilis, et kuhu küll maailm jõudnud on.

Loomulikult ma saan aru, et mulle tegelikult puhutakse hambasse. Aga seda tehakse niivõrd ladusalt ja sellise enesekindlusega, et kui Diabolik oleks käe välja sirutanud oleks ma vennale patsi löönud ja ulatanud toa võtme, kus raha on. Sest selle hambasse puhumise käigus ei ületata kordagi naeruväärsuse piiri. Põhimõtteliselt sama olukord, mis köieltantsija etteastet vaadata. Astub vennike korra valesti ja ongi metsas, aga kui kui õnnelikult teisele poole jõuab, siis kõik plaksutavad.
Bava ja sõbrad on küll aplausi ära teeninud.

näitleja John Phillip Law on osaline ka Barbarellas(1968). ühe aasta jooksul kaks täistabamust, pole paha.

Päikeseloojangu bulvar

Billy Wilder teeb seda jälle. Näitab kohe alguses ära millega film lõppeb. Sunset Blvd(1950) on film rahahädas kirjanikust, kes pargib oma auto valele sissesõiduteele. Ja saab selle eest lõpuks kuuli selga. Väga enesekriitiline meenutus vanadest headest aegadest, enne kui helifilm tuli ja kõik ära rikkus.

"June Lincoln?" His eyes sparkled, and he smiled. "She was the queen of the silver screen. She was finer than any of them: Mary Pickford or Lilian Gish or Theda Bara or Luise Brooks... She was the finest."... ..."June Lincoln, she was the best of them. I told my grandson about her, he tried to find something for the VCR, but no go. Nothing out there anymore. She only lives in the heads of old man like me."... The Stars of the old times. They was giants, painted in silver light, big as houses... and when you met them, they were still huge. People belived in them.
-Neil Gaiman, "The Goldfish Pool and Other Stories."

...Some of his money-making movie stars were getting older now. Without the help of special lights and genius makeup men they looked their age. They were having problems. They had also become, to some extent, desensitized physically and mentally. They could no longer "fall in love." They could no longer assume the role of hunted women. They had been made too imperious; by money, by fame, by their former beauty. Woltz gave his parties so that it would be easier for them to pick up lovers, one-night stands, who, if they had the stuff, could graduate into full-time bed partners and so work their way upward... ...These were women Nino had seen on the darkened movie screens when he had been a teenager. They had played their part in his erotic dreams of adolescence. But seeing them now in the flesh was like seeing them in some horrible makeup. Nothing could hide the tiredness of their spirit and their flesh; time had eroded their godhead. They posed and moved as charmingly as he remembered but they were like wax fruit, they could not lubricate his glands...
-Mario Puzo, "The Godfather"

Selline film siis. Suurest staarist, kes keeldub vanaks saamast. Võimas, nii visuaalselt kui ka dialoogi poolest. Selline mõte ka veel, et kas narrator helifilmis oma sama, mis tekstitahvel tummfilmis. Kas Wilder selle seose loomiseks kasutas pealelugejat?

vangikongi uks lajatas just kinni

Tramm nimega Iha

Kodanik Männikesel oli kunagi sõber, kes ei saanud sugugi viina juua. Lihtsalt ei seisnud sees. Kodanik Männike siis õpetas, et võtku suu täis, aga ärgu alla neelaku. Nipp töötas. Sõbra abikaasa olevat pärast lubanud kodanik Männikese ära kägistada. Et mul esimene näidendipõhine adaptsioon päris kenasti alla läks võtsin kohe järgmise ka ette. Streetcar Named Desire(1951).
Vanatüdrukust õpetaja sõidab õele külla. Õe abikaasaga ei saa nad algusest peale eriti läbi ja lõpuks läheb olukord päris käest ära. Noor Marlon Brando on mees kui metsapull, õbluke Vivien Leigh on temaga ikka püsti hädas.
Alustaks oma jutuga aga lõpust. Sisaldab spoilereid. Originaalses etenduses jäetakse vägistamisepisood lahtiseks, võibolla Stanley läks lõpuni välja aga võibolla ka mitte. Blanche side reaalsusega oli juba nii õrnake, et see oleks ka õrnemast puudutusest purunenud. Filmis mindi aga lõpuni. Ning pärast seda, kui Blanche oma viimase repliigi ("I have always depended on the kindness of strangers") ütles ja ekraanilt ära talutati, pööras Stellagi oma mehest ära.
Sellega keerati aga fookus paigast ära. Stanley kes alguses oli lihtsalt tahumatu, otsekohene mehemürakas, kes oma naist väga armastas muudeti koletiseks. Jah, vägistamine on tõesti koletu tegu, aga kas see oli tõesti see moraal, milleni välja taheti jõuda?
Blanchest sai nüüd ju õnnetu kannataja. Kitsarinnalisest manipuleerijast tehti märter. Ei sobinud talle õe kodu, ei olnud õe mees piisavalt haritud. Oma loodetud tulevasel abikaasal aeti pea valedega sassi ja kui mees valskusest teada sai ja enesestmõistetavalt endast välja läks ei paistnud küll, et naine midagi väga kahetsenud oleks. Ehk ainult seda, et vale välja tuli. Ning kõige tipuks "deliberate cruelty is unforgivable, and the one thing of which I have never, ever been guilty of." Kuidas su esimene mees suri, Blanche?
Aga ehk siiski andestada? Ehk ei peagi oma mineviku pattude pärast elu lõpuni kannatama ja häbi tundma. Kes see ikka oleks sellist lörtsitud minevikuga naist tahtnud. Võibolla oligi tõe mitterääkimine ainuke võimalus veel kunagi õnnelikuks saada. Egas siis tema süüdi olnud, et tal hea haridus oli ja standardid sellevõrra kõrgemad. Kaasamõtlemiseks ja arutlemiseks teemasid nagu muda.
Elia Kazan jõudis aga välja selleni, et Stanley Kowalski on mölakas. Ja ütles selle nii kõvasti välja, et varjutas kõik muu.

minu arust päris kena koht elamiseks, nikerdustega trepp ju lausa

Kass kuumal plekk-katusel

Võibolla küll mitte päris mustvalge, aga draama kohe kindlasti. Cat on a Hot Tin Roof(1958). Ei löödud kellelgi pead otsast ega kellelgi naljaga pooleks pead otsast. Inimesed käivad ringi, räägivad üksteisega, röögivad üksteise peale, viskavad vihast asju puruks, nutavad kurvastusest, õnnest, kadedusest. Puhas emotsioonide laviin. Mõnulesin nagu kass koorekirnu ääres.
Vana patriarhil on sünnipäev. Ning pidutsemiseks on veel ka teine põhjus, arvatav vähkkasvaja ei ole seda mitte. Vähemalt nii arst talle ütleb. Mehe kaks poega on abikaasadega kohal ning stardipauk pärandusejooksuks on antud. Võitjas erilist küsimust ei teki, ühte paari mängisid Paul Newman ja Liz Taylor, aga see ei olegi oluline. See kuidas joosti on. Kõik need jänesehaagid ja tõketel koperdamised ja rajalt eksimised.Näitlejatööd oli võimsad, sest tekst oli võimas. Puudus mittevajalik jahumine, ainult vajalik info. Killuke siit, teine sealt. Mis kokku andsid ühe lihtsa pildi, analoogseid pilte võib igaüks oma suguseltsi kohta joonistada. Keegi on ikka edukam kui teine, keegi ikka vaatab kadeda pilguga kõrvalt, ühe alkoholiga kimpus sugulase oskab ka vast igaüks nimetada ja samas vaimus edasi.Ahhaa, aga miks siis üldse seda filmi vaadata? Vanaema sünnipäeval saame ju kokku. Keegi võtab kaamera välja ja ongi meil oscarimaterjal olemas. Või siis mitte. Ulata palun sinepit ja ära aja kartulisalatit lina peale ja kui viinapudel juba otsa hakkab saama, siis äkki julgeb mõni mees teisele öelda, et sa oled ikka tropp küll. Jääb siis aga kohe magama ja esimese mehe naine hakkab vabandama, et näed võttis pitsikese üleliia ja et ega ta seda tõsiselt ei mõelnud. Ning kümme aastat tagasi korraldatud sigadus, mis väärib oluliselt rohkemat, kui purjus peaga tropiks sõimatud saamine, jääb seegi kord selgeks rääkimata.Mr. Brooks või õigemini küll Mr. Williams aga seda viga ei tee, et näoli rosoljekausis maanduks. Sõna saavad kõik ja kõik kasutavad seda võimalust ka viimseni. Selle perekonna kappi ei saanud küll rohkem ühtegi luukere jääda.

Newmani ja Taylorit vaadates püüdsin ette kujutada, kas keegi näiteks hakkaks Pitti ja Joliega sellist filmi väntama. Enne jäätub põrgu ära. See oleks ju puhas ressursi raiskamine. Mõttetu Mr ja Mrs Smith toob palju rohkem inimesi kinno.

Horrorist

Sai ikka ülehinnatud enda võimeid. Mõtsin jah, et mis see õudukavaatamine siis ära ei ole, aga kui juba lihtsalt korraliku näitlejatööd vaadates silmad rõõmust niiskeks lähevad, on see juba tõsine ohumärk. Umbes sama tõsine, kui sushibaari külastades mõtled natuke teravaid elamusi otsida ja tellid fugut ning pärast eine lõpetamist kuuled omaniku köögis kõva häälega kärkimas ning uksevahelt sinu poole murelike pilke heitmast. See on umbes see koht, kus sa mõtled, et äkki oleks ikka pidanud koju jääma ja vorstivõileiba tegema.
Äkki horror ja mina lihtsalt ei sobi kokku, äkki ma olen selline mustvalge-draama-mees. Igatahes selle isikliku õudukaprojektiga on praeguseks kõik. Tahan häid filme.
Ühtlasi avaldan kaastunnet neile meestele, kes Hõffi kava kokku peavad panema. Neil sellist võimalust ju ei ole. Kaugelt maalt kohale sõitnud vaataja tahab ju rahuldamist. Iga aasta viska jälle tosin rasvast konti hambusse.
Minu saagiks jäi hetkel neliteist filmi, millest kolme (neli kui Frostbiten ka arvesse võtta) puhul ma ei jookseks pärast seansi lõpu piletiraha tagasi nõudma. Blood: The Last Vampire, Babysitter Wanted ja I Sell the Dead. Stiilipuhas õudukas on neist aga ainult üks. Ja väga eredalt ei sätenda neist ükski.
Kui kellelgi huvi on siis lisan siia nimekirja filmidest mis veel kavas olid. Disappeared(2008), Doghouse(2009), Carriers(2009), Collector(2008), Face Eater(2008), Infestation(2009), Linkeroever(2008), Paranormal Activity(2007) ja Sexykiller, morirás por ella(2008). Eks ma vaatan ikka need ka ära. Kunagi. Ühekaupa. Pärast tosina mustvalge draama vaatamist.

Laibamüüja

Oli kunagi aeg, kui meditsiinitöötajad ja hauaröövlid töötasid meie kõigi parema tuleviku nimel käsikäes. Värsked laibad oli kõrges hinnas ja rupskitest ei jäetud isegi nii paljut järele, et niru kass omal kõhu täis oleks saanud.
I Sell the Dead(2008) räägibki sellest toredast ajastust kahe laibakoguja silme läbi.
Võtab üks vana ja kogenud seltsimees noore poisi endale õpilaseks ja pühendab aastate jooksul teise kõigisse ameti peensustesse. Töö nagu töö ikka, kergemad ja raskemad otsad, jobust ülemus, konkureerivad grupeeringud, palk on ka siuke niruvõitu. Ühel ööl kaevavad vennikesed maa seest aga tõelise kullapoti välja. Ristteele maetud neiu, küüslaugust vanik ümber kaela ja puust teivas rinnus.Film kus Ron Perlman mängib ei saa ju kindlasti lootusetult halb olla ja õnneks ei olnud ka. Mitte ei oleks suutnud järjekordset junni vaadata. Ja kuigi midagi väga hiilgavat ei pakuta, siis ühtegi tõsist äralangemist ka ei toimunud, nii et ma ütleks, et ühtlaselt hea film. Perlman on tegelikult kõrvalosas, millest on küll natukese kahju, aga kobeda näitlejatööga sai ta maha igaljuhul. Peaosas oli hoopis üks neist kääbikutest, Dominic Monaghan ja ega ei ole temagi toimetamiste kohta halba sõna öelda. Äärmiselt tervistav nähtus näha filmi, kus näitlejad on tasemel, mille kohta saab kasutada sõnapaari kobe näitlejatöö.
Ahjaa, väga tõsiselt tegijad teemasse ei suhtunud, nii et pigem on rõhk mitte tülgastust tekitavatel tükkideks lagunevatel laipadel, vaid oma rasket tööd tegevate meeste pisimurede ja rõõmude näitamisel. Südantsoojendav stseen, milles mehed elegantse liigutusega laibale juba enne maha matmist küüned taha said, või südantlõhestav olukord, kus pärast tõsist töö-ööd konkurent nende tööviljale käppa peale üritab panna.
Otsus: Suhteliselt piiripealne olukord. Hea film küll, aga kas nüüd lausa nii hea, et seda hõffile soovitada julgeks? Pigem vist jah. Kasvõi öösel hilja, ekraanitäiteks. Ma vaataks küll ise vabalt uuesti.

selle House of Murphy teemaga oleks võinud natuke rohkem süviti minna, aga ilusad joonistuse olid vähemalt