27 september 2016

Secret agent man and wordsmith / Luuraja ja luuletaja (2016)

"Luuraja ja luuletaja" ei ole "Seenelkäik II". Hoiab ilmselt nii mõnegi pettumise ära. Naerda saab, selles pole küsimustki. Aga nagu Elektriteatris toimunud seansi järel toimunud vestlusringis Toomas Hussar ise ütles, siis kui kirjutamise ajal tundus talle, et nalja on parasjagu, siis filmimise käigus olevat mees leidnud, et huumorit on liigagi palju ja montaaži käigus vastavalt tegutsenud.

"Luuraja ja luuletaja" on üks korralik spioonifilm. Selline, mis eeldab, et vaataja jälgib ja loob ise seoseid. Kus mõni filmi keskpaigas toimuv stseen aitab mõista filmi alguses öeldut/nähtut. Kus kohe hommepäev maailma paremaks muutva luulekogu trükki andev boheem saab selle eest ketuka, et julgeb kahelda Vabadussõja mõttekuses. Kus öökapisahtlis erootikaajakirja hoidev militaar ei oska naisterahvale muudmoodi läheneda, kui kutsuda teda kappi vaatama. Nii et no mitte päris John le Carrè stiilis spioonifilm, aga selline meie oma, kodumaine. Silmapaistvalt hea kaameratöö ja õnnestunud võttepaikade valikuga. Heas mõttes kodumaine. Kas seda on üldse Eesti filmi puhul vajadust rõhutada, et näitlejatööd on tasemel? Igaks juhuks vast siiski. Näitlejatööd on tasemel. Jan eriti.


Mul tegelikult on üks ainuke tõsine etteheide. Või no võibolla siis minu isiklik eriarvamus. Etteheiteni jõudmiseks tuleb alustada aga sellest, et eelnevatest kogemustest on õppust võetud ja vestlusringide toimimist ei jäeta enam ammu juhuse hooleks. On moderaator, kel on mingi hulk valmismõeldud küsimusi ja no mõned tekivad jutu käigus ja mõni eriti julge küsib ka publiku hulgast. Seekordset vestlust juhtis naisterahvas, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud, aga kes muuhulgas kiitis väga "tule vaata kappi" stseeni. Et olevat väga naljakas olnud. Teatud piirini ma nõustun, seni kui Jan üksinda kappi jõllitas ja teise tuppa huikas oligi naljakas. Edasi ei olnud, edasi oli üle piiri. "Lembestseen" ei läinud ülejäänud filmi tonaalsusega kokku. Oskamatus naisterahvale läheneda võiks väljenduda kohmakuses, see ei tohiks väljenduda vägivaldsuses.


Jättes aga selle ühe maitsevääratuse kõrvale, siis tasub kindlasti vaatamist. Lõpuks on meil spioonifilmide žanris ka midagi vaatamiskõlblikku. Senini ju õnnetu "Agent Sinikael" üksinda. Ja keda huvitab, mida Ivo Felt oma värskeima produktsiooni kohta arvab, siis esmapäeval vudinal Elektriteatrisse.

22 september 2016

Hirmu palk

Ma olen ikka ja jälle jauranud teemal, et küll ühe või teise filmi stsenaarium üldse ei kanna ja oma ideelt täitsa lubav linateos seetõttu lati alt läbi jookseb. Stsenaarium on see vundament millel film püsib (kes soovib võib minna endale meelepärasesse otsingumootorisse sisse lüüa sõnad "vundament" ja "stsenaarium" - kui mõni mu varasem postitus sellega välja ei tule, on otsingumootor katki). Aga, jätkates ehitusteemadel (sest toidumetafoorid on nii eilne päev) - ka maailma kõige kaunima vundamendi peale on võimalik säärane putka püsti panna, mida üks rahvasaadik isegi kuluhüviste eest nõus üürima pole (see hinnang vihjas, et see peab üks väga kole putka olema*).

Alati on aga võimalus, et kõik peaks nagu olema muinasjutuliselt hästi, aga tegelikult ikka ei ole. On raamat, selle alusel on kirjutatud stsenaarium, lavastab väga nimekas mees, peaosas on staarnäitleja, aga tulemus ühel juhul absoluutselt suurepärane "Le salaire de la peur" (1953) ning teisel võrdlust mittekannatav "Sorcerer" (1977) Lavastajaks siis vastavalt Henri-Georges Clouzot ja William Friedkin ning staariks Yves Montand ja Roy Scheider. Ning vanem selline, kus sa elad hinge kinni pidades tegelastele kaasa, sind ei huvita see et nende tausta väga lahti ei seletata ja et nad inimestena pole ehk kõige toredamad, Clouzot paneb su neist hoolima. Nende tegude ja käitumise läbi mis nad teevad jooksvalt, oma missiooni käigus.

"Sorcereril" on aga fookus paigast nihkunud. Mind vaatajana taheti jõuga panna tegelastele kaasa elama. Enne kui nad üldse jõudsid pärapõrgusse, millest pääsemiseks nitroglütseriinilaadungiga teele asuti, kulutati aega nelja juhi kurva elusaatuse näitamisele. Ma vaatasin neid filme suhteliselt järjest ja nii oli päris mitmel korral reaktsioon, et "oh see stseen on ju üks ühele üle võetud" eksiti just sellega, et taheti rohkemat. Ekstreemsed loodustingimused ja see õnnetu sild. Ma naersin selle stseeni ajal. Ilmselt ei olnud tegu reaktsiooniga mida filmimise ajal loodeti saavutada. Ning võibolla kõige parem näide "vähem on rohkem" paikapidavusest - plahvatust, mida ühes filmis anti edasi maa värisemisega näidati teises kogu hiilguses. Ühe korra võib pakkuda, kumb stseen emotsionaalsel tasemel mõjusam oli.
 

Võibolla täiesti eraldivõetuna on võimalik "Sorcereri" kiita, vahetus võrdluses on tema ainus väärtus huvilistele õppematerjaliks olemine. Ei ole olemas hea filmi valemit. On mingid eeldused, mille täitmisel on veidi paremad šansid läbikukkumist vältida, aga garantiid ei anna ka need. Rõõmustada tuleb aga hoopis selle üle, et vahel juhtuvad kokku täpselt õiged komponendid ja sünnib filmimaagia. Veenduge ise, vaadake "La salaire de la peur" ära (kellele see film ei meeldi, peab tõsiselt oma filmimaitse kvaliteedi pärast muretsema :).

*Kes soovib selle ehitise koleduse enda peas täies ulatuses visualiseerida võib kasutada järgnevat tehnikat. Mõtle end üheks täiesti suvaliseks rahvasaadikuks. Homme on tšekkide esitamise tähtaeg. Mingi arvutusvea tõttu on sul tervelt 834€ kulutamata. See mure surub sind ligi maad ning hooliv valija, kes loeb su nägu nagu avatud raamatut astub sulle ligi ja pakub suurepärast diili. Tal on juhuslikul kombel välja üürida üks kena pleiss, mille hinnaks on õnnekombel just täpselt 834€. Sa vaatad seda ehitist ühe korra ja ütled: "Ei, ma jätan selle 834€ seekord kulutamata."

Midagi toimub

Näedsa siis, sügis käes nigu nipsti. Vahepeal on Reaktori augustinumber ilmunud, septembri oma juba paistab. Napilt jõudsin ikka sünnipäevaõnnitluse sisse torgata.
Elektriteater kolis ka lageda taeva alt tuppa tagasi. Väga võimas avapaukki kinohooajale antud. Kui sama kvaliteediga edasi kütetakse tuleb üks vägev kinoaasta. Esmaspäeval muide on Hussar kohal ja räägib luuramisest ja luuletamisest.
Ma niblisin blogile värskema kuue ka selga. Järjekindlal püsilugejal veidi vaheldusrikkam käia piilumas, et  äkki nüüd on üks laisk suutnud ennast kokku võtta ja lõpuks midagi uut genereerida.

31 juuli 2016

Juulikuu kokkuvõte blogielust

Märkamatult on kätte jõudmas august ja lootus, et blogipostituse kirjutamiseks rohkem aega tekib, järjest suureneb. Kes see suvel neid lugedagi jõuaks, kõigil ju vaja rannas mulistada või festivale väisata. Täitsa jõude ma tegelikult istunud ei ole, õnne soovisin nii Reaktori juuninumbris ja tasub oodata ka kohe kohe ilmuvat järgmist väljalaset.
Muide, Elektriteater teeb nüüd väikse vahe sisse, et mitte Tartuffilt rahvast minema tõmmata, aga näitavad välikino veel nii augusti lõpus kui ka septembri alguses. Minge kaege kindlasti perra. 

12 juuni 2016

Filmiblogimisest suvistes tingimustes

Tere? Keda Te otsite? Praegu? Jalgpalli EM käib ju, 10. juulil on finaal. Ma muidugi ei välista, et mind ühel hetkel hirmus usinus tabada võiks, kuid võib ka juhtuda, et filmiblogimine peab seni kannatlikult oma järge ootama.
Suured ja siirad tänud aga praegu kõigile neile 159 inimesele, kes mingeid kanaleid pidi sattusid EBA 2016 hääletamisele ja seal sellesinatse blogi kiituseks oma sõna andsid. Järgmine aasta teen reklaami ka ja saame 160 täis nagu nipsti. Sügav kummardus Teile (ilma igasuguse tavapärase irooniata).
Praegu aga mingi lugege Reaktorist, kellel oli eelmisel kuul sünnipäev ja kaaluge tõsiselt võimalust Elektriteatri Suvekino toetada.

21 mai 2016

Kellel oli sünnipäev?

Kergitan koera saba ja ühtlasi tõestan oma lugejatele, et ma päris talveunes ei ole. Eesti suurima lugejaskonnaga igakuiselt ilmuvas ulmeajakirjas Reaktor, mille mainumber on juba paistmas ja aprillinumber siia vajutades lahti hüppab, on traditsiooniline sünnipäevaõnnitlus ühele minu meelest tähtsale isikule(kaks korda on juba traditsiooni ju?). Ruttu nüüd lugema, enne kui maikuu number oma uue õnnitletava platsis on.


06 mai 2016

HÕFF 2016 pühapäev

Pühapäeva avas vististi hetkel Eestis tuntuima Hollandi lavastaja Alex van Warmerdami Schneider VS Bax. Tema on see mees, kes Borgmani tegi (film päädib sellega, et töösturist pereisa annab oma tehased töölistele ja jookseb alasti, kõigist ühiskondlikest sidemetest vabanenuna, karjudes mööda kõrbe). Schneider VS Baxis kõrbe ei ole, on märgala, millel väike maja, kus üks mees ootab teist. Lihtne kahe muutujaga võrrand, mille teevad nauditavaks lisanduvad muutujad, omadega puntras tütar, parim enne tähtaja ületanud prostituut, Ühe-Pöidla-Jules jpt. Täpselt paras selleks hommikuks kui mitu päeva festivalitamist on juba selja taga. Huumor on must, aga teistlaadi must, kui eestlaste lemmihuumor - briti must huumor. Ning võrrand lahendatakse lõpuks elegantselt ja ootamatult.

Ning ootamatult olemegi jõudnud sellesse hetke, kus aasta aega pikisilmi oodatud üritus on jõudnud lõpusirgele. Lõunaosariiklastele sümboolse pealkirjaga Southbound. Pigem neli kui viis omavahel servapidi ühendatud tugeva videvikutsooni tundega lugu. Ükski neist mitte ülemäära õudne, aga pigem selline, et sa elad kaasa neile pahaaimamatutele tegelastele, kes on reaalsuselõimest maha jooksnud. Minu isiklik lemmik neist autojuht, kes meeleheitlikult ühe tütarlapse elu üritas päästa. Ärge seda kodus järgi proovige.

Mõned festivalil linastunud filmid õnnestus mul juba ka ette ära vaadata ja nende osas omi mõtted kirja panna. Elutööpreemia saanud Karel Zemani loomingust tuli näitamisele kolm filmi (vaatasin neist kahte), Mart Sander pidas pika kõne, Jüri Kallas veidi lühema.
Ameerika peaaegu et peavoolukino, aga natuke teravamalt esindasid Kutse ja Kullake.
Austraalia väga kuradi veidra panuse eest seekordse festivali kavva hoolitses Ballaad Haigest Kassist.

Nii et filmidega on nüüd peaegu et kõik. Meeldiva ja uurimist vääriva üllatusena avastasin aga kodus festivali kava sirvides, et selle lõppu on peidetud nimekirjad eelmise aasta Meliesi festivalide võidufilmidest. Pikkadest ja lühikestest. Mehed ja Kanad ning Rebashaldjas Liza on ka seal nimekirjas, nii et kindlasti tasub uurimist.


Kui märkus selle kohta, et žanrimääratlust ekstreemhorror sel aastal tõesti ei kasutatud ja Pumppüssiga Parmu laadset sündinud klassikut ka selle aasta programmi ei olnud valida, siis üldpilt oli mu meelest paremini tasakaalus kui mõnel varasemal aastal. Ei õnnestunud mul Haapsalus näha halba filmi, aga õnnestus näha mitmest erinevast žanrist mitut vägagi heal tasemel tööd. Kui ses osas on ikkagi väike kurbus, et festival kolme päevaga peetud sai ja uut terve aasta oodata tuleb, siis üldises plaanis (taaskord vaatajarekord) tuli see otsus pigem kasuks. Kolme päeva ja kahe saali süsteemi rakendamine sundis meeskonda ilmselt pikemalt vaidlema ja kaaluma, millist filmi võtta ja millist jätta. Uuele tegevjuhile saab julgelt soovitada: "Nii hoida!"

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - Babak Anwari "Under The Shadow"(publikulemmikut Ülima Seksi Otsingut ma ei näinud, aga et tema võistleb Leedi Terminaatori kategoorias, siis sellist õõvatunnet nagu Varju All ta vaevalt tekitaks)

Tigeda Ahjualuse eripreemia (parimale lühifilmile) - (pärast mõningat kaalumist nõustun rahvusvahelise žüriiga) "The Black Bear" (Juliet saab eripreemia ergutuspreemia)

HÕFF 2016 laupäev

Laupäeva hommik sai alguse tunde järgi kõige keerulisemate küsimustega filmiteemalise mälumänguga HÕFFi ajaloos. Seda uhkem tasub olla selle üle, et meie trio kenasti lõpuni vastu pidas, saavutades peaaegu auhinnalise koha.

Kamaluga auhindu (mida ma siin ühtegi nimetada ei oska) on teeninud kodumaise lühianimatsiooni programmis linastunud Riho Undi Isand. Enne selleni jõudmist näidati aga veel Pianot, Põhjatähte, Alateadvuse maja ja XYZtopiat. Ning ilma keerutamata - oli väike hirm et need neli on lihtsalt ajatäiteks. Tegelikkus kujunes aga hoopiski selliseks, et neid nelja (eriti Pianot) oli põnevamgi vaadata. Kui ühed on joonisfilmid ja Isand nukufilm, siis tehniliselt poolelt neid loomulikult võrrelda ei saa, minu põhiline pettumuse allikas on see, et novelli lugemine pani mind siiralt ja südamest Popi allaheitlikkuse pärast ärrituma. Filmi vaadates seda tunnet ei tekkinud.

Filmitegija seisukohast vaadatuna võib see tegelikult päris nõme olla, ponnistad nii kuis oskad, paned hulga (kellegi teise) raha magama, visuaalselt on täielik komm, vaataja (st. mina) ütleb aga lihtsalt et ei haara.
Halvem variant oleks siin aga tegelikult see, et mingi asi on nii valesti, et kõik head küljed jäävad täielikult selle varju. Sobivaks näiteks siinkohal võistlusväliste lühifilmide hulgas linastunud Zero. Mind kohe väga häirib, kui mind jõuga tahetakse tundma panna. Väikse poisi ema sai autoavariis surma. Poiss on endast väljas, isa on stressis, autojuht läheb kahetsusest lõhki. Ning sinna otsa seletamatu gravitatsioonikaotus, mis viib välja moraalini - koos oleme tugevad. On põhimõtteline vahe, kas sellist labast pisarakiskumist üritab koomiksifilm, mis küll tahaks ainult kakelungi näidata, aga no peab natuke tegelasi ka arendama või tehakse seda teadlikult. Ma tunnen end vaatajana alandatuna, justnagu filmitegija arvaks, et ega ma keerukamatest konstruktsioonidest ju niikuinii aru ei saa. Sellesamas programmis linastus aga õnneks paremat kraami rohkem. Eraldi tooks välja ja kiidaks Julieti. Robotkaaslane, kelle saab endale poest soetada. Suuteline sooja toitu serveerima, sulle komplimente tegema ja seksi ajal surnud konnaks kehastuma. Kõige põnevam ulmežanr mu meelest. Peaaegu võimalik fantastika. Pigem on Julieti puhul küsimus kunas, mitte kas.

Ma mõtisklesin enne filmi nägemist veidi aega selle üle, et mida Devil's Candy küll tähendada võiks. Nüüd tean ja jagan seda ka teiega. Lapsed, suupärasteks tükkideks lõigatud. Ning seda rasket ja tänamatut tööd teeb metsalise hüvanguks Identiteedist tuttav Pruitt Taylor Vince.
Laste õudusfilmis kasutamine tundub praegu veel julgete pärusmaa. Tunnetuslikult on vahe, kas hullunud maniakk tapab täisealisi süütuid ohvreid või alaealisi. Küllalt suurel osal vaatajatest läheb ilmselt kaitserefleks tööle ning üks keskmine filmitegija ei julge riskida selle ventikasse lendava roojaga, kui keegi haavub ekraanil kunstverega kaetud kümneaastase näitamise pärast.

Seekordse festivali kõige võikama filmi Baskin lavastaja/stenarist Can Evrenol lapsi ei kaasanud (Põhimõtteliselt. Ma seda vastsündinut ei oska liigitada). Ülesehituselt mõneti Inceptionit meenutav film politseinikest, kes osutusid absoluutselt saamatuteks halbade ennete lugemisel ja ronisid tuuseldama majja, mis tegelikult oleks tulnud orbiidilt maatasa pommitada.
Ega ta sisu poolest ei üllata ja seda ilmselt ei olegi loodetud. Loeb visuaalne pool ja minu jaoks tegi selle eriliselt mõjusaks see, et kollid suutsid vältida kiusatust nurga tagant välja hüpata ja bööö karjuda. Sulle näidatakse midagi, sa tead mis hakkab juhtuma, aga sa ei saa seda muuta.

Can Evrenoliga olen ma Alucarda osas niipalju nõus, et tõesti veidi meenutab Ken Russelli Saatanaid. Filmi headuse osas jään eriarvamusele. Kuna ma filmi olin juba varem näinud, siis tegelikult huvitas mind filmile eelnenud sissejuhatus Jüri Kuuskemaalt. Täiesti fantastiline. Ma ei oleks elus suutnud uskuda, et nõiaprotsesside teemal on võimalik nii rääkida, et kuulajal (st. minul) tuleb uni peale ja ma poole sõnavõtu pealt saalist lahkusin.
see mees näeb välja nagu ta oleks Manose võtteplatsil ära karanud

05 mai 2016

HÕFF 2016 reede


Faktiliselt täpne on alustada sellest, et paremaks aklimatiseerumiseks saabusime Haapsallu juba neljapäeval. Aasta tähtsamaile filmifestivalile viitas siis ainult üksik reklaamtahvel linna sissesõidul.

Umbes 24 tundi hiljem oli aga nii suminat, tuttavaid nägusid ja ka plakateid juba oluliselt rohkem. Ning selleks ajaks kui tavapärast avarongkäiku asendanud tantsunumbriga algust tehti oli usinamatel juba paar filmi vaadatud. Ametlikuks algusfilmiks seekord aga Inglismaal elava iraani juurtega lavastaja Babak Anvari Jordaanias rahvuvahelise seltskonnaga filmitud Under The Shadow.
Djinnilugu (mitte sellise djinni keda hõõrudes soovid täituvad) Iraani-Iraagi sõja ajal Teheranis meeleheitlikult tervet mõistust säilitada püüdvast naisest, kelle mees saadeti rindele haavatuid tohterdama ja tütar nõuab oma kaotsiläinud nuku ülesotsimist. Toeks vaid Jane Fonda aeroobikavideo. Kõige paremini näitab filmi kvaliteeti see, et paari koha peal lehvis kaamera eest läbi voodilina ja see ei ajanud naerma. Kõhe algusest lõpuni. Tipphetkeks stseen trepil, kus oli vaja valida, kas jääda selle tütrega, kes trepist alla sammus või minna selle tütre juurde, kes korteris appi karjus. Filmi lõppedes rahvas plaksutas ja lavastaja/stenarist Babak tunnistas peale pinnimist, et talle selline reaktsioon meeldis.

Puuduvad andmed selle kohta, kui palju Quentin Tarantinot pinnima pidi, et ta Green Roomi kohta "the most sensational out-of-the-blue film I've seen" ütleks. Viimatine film mille kohta kuulsin Quentinit arvamust avaldamast oli Big Bad Wolves, nii et võib järeldada, et päris tühja koha pealt ta selliseid kiitusi vast ei jaga. Igatahes, terasmunadega punkbänd alustab oma esinemist paksu metsa vahel, tanksaabaste ja lühikeseks pöetud juustega meeste peopaigas lauluga Nazi Punks Fuck Off ja täiesti imelisel kombel ei ole see saabuva verevalamise ajendiks. Praegu tagasi mõeldes, on filmis tegelikult mitmeid päris räigeid vägivallastseene, vaatamise ajal olin vist veel liigselt eelmise filmi varju all ja siis tundus Green Room kuidagi pehmo. Ses mõttes, et väiksed valesti olevad detailid ei lasknud korrakski unustada, et tegemist on väljamõeldud filmiga. Näiteks see praktiliselt juppideks hakitud käsi, ilma toestava lahaseta ma ei suutnud leppida sellega, et see tegelane edasi funktsioneerib.

Kes soovib võib aga nüüd väikse pausi võtta ja mõtiskleda teemal, kuidas funktsioneerib Aaaaaaaaah! maailm. Milline näeb välja näiteks pesumasina parandamisjuhend? Luc Besson on kunagi teinud filmi (La Dernier Combat) mille tegevus toimub postapokalüptilises maailmas kus ei olevat üldse dialoogi. Steve Oram on kampa võtnud mõned veidi tuntumad (seriaalidest Green Wing, Mighty Boosh) ja vähemtuntumad näod ja lubab neil vähemalt erinevate röhitsuste vahendusel oma seisukohti üksteisele ja vaatajaile selgeks teha. Ja kui häälitsustest väheks jääb siis on alati võimalus söögiga pilduda (päris sitaga loopimiseks ei lähe) ja uriiniga oma piire märgistada. Nii et võimalus on vaadata täiesti omal soovil kas lihtsa jaburdamisena või peene satiirina.

Kellele eelnevast ajugümanstikast väheks jäi võivad nüüd proovida Lady Terminatorit peene satiiri võtmest analüüsida. Ma annan juba ette alla ja tunnistan ausalt, et midagi nii hoogsalt jaburat on suurelt ekraanilt koos hulga teiste vaatajatega, kes seda jaburust täielikult nautida suudavad üks neist põhjustest miks aastast aastasse HÕFFil käia. Neiu sukeldub, satub suurele voodile käsist jalust seotuna, õrnalt fallilist sümbolit meenutav South Sea Queeni vaim läheb tema sisse ja neiu muundub nii haavamatuks, et kuulid ei suuda ta nahka isegi mitte kriimustada. John Connoril vedas et seda Terminaatorit teda tapma ei saadetud. Mulletid, plahvatused ja one-linerid. Ja mõned stseenid, mis võibolla et dramaturgiliselt ei ole väga põhjendatud ja võivad tähelepanelikumale vaatajale meenutda stseene Arnoldi Terminaatorist. I'm not a lady, I'm an athropologist!

13 aprill 2016

Kohustuslik kino: Lift tapalavale

Täna on selline väikeste reklaampostituste õhtu. Homme linastub koos sissejuhatusega Tiina Põllu poolt Elektriteatris järjekordne film Kohustusliku kino sarjast.
Mulle väga meeldib selle sarja idee ja kuna ma seda filmi näinud ei ole ja suurt muud temast ei teagi, et on peetud piisavalt oluliseks sellisse programmi lisada, siis kavatsen ma 14.04.2016 kell 19.00 aadressil Lai 37, Tartu kohal olla. Tulge ka.

HÕFFi ajakava...

...on üleval, lühifilmide programm välja kuulutatud ja natu rohkem kui kahe nädala pärast on vaja Haapsalus kohal olla.
Pikema mäluga lugeja ootab ehk siinkohal nüüd ajakava millisest saalist mind mis kella ajal otsida tasub. Lähtudes sellest, et igal aastal on elu omad korrektiivid teinud ja kõige parem on film, millest sa mitte midagi oodata ei oska, aga mis osutub vägagi nauditavaks, siis kavatsen end sel aastal rohkelt üllatada lasta.
Jah, ma olen kava läbi sirvinud, treilereid vaadanud ja mingi plaani paika pannud. Aaaaaaaah! tahaks näha, sest seal on Ekskursantide mees, Baskinit kiitis Ralf, mitut filmi lähen vaatama, kuna samal ajal teises saalis linastuvat olen juba vaadata jõudnud. Lühifilme pole ka paaril aastal vaatama jõudnud, see aasta ju võiks. Mõned treilerid siia veel vihjeteks.