sina hääletad, mina vaatan

14 aprill 2018

HÕFF2018 ajakava

Ei ole enam sugugi palju jäänud. Aprilli lõpp ja HÕFF on käega katsuda. Viimane aeg nutulauluks, kuidas kava on üleval ja sigaraske on selliselt oma liikumisi kolme saali vahel sättida, et ükski väärt film nägemata ei jääks. Veidi annavad korduseanssid mänguruumi, aga ega ma vist sellest ei pääse, et mõni asi tuleb kas festivali soojenduseks ette või hiljem, tagasi koju jõudes, järele vaadata. Mnu õnneks on vähemalt lugematu hulk rahvusvahelisi ja kodumaiseid külalisi välja kuulutatud, kelle nägemine valikuprotsessi kahe muidu võrdse filmi vahel veidi lihtsamaks teeb. Aga mis me siin ikka lobiseme.

Reedel saab kell viis vaadata dokki "Forgotten Scares: An In-depth Look at Flemish Horror Cinema", kus oma jao saavad ka kolm festivalikavas olevat teost. Seitsme paiku läheb käima ametlik avafilm "Rock Steady Row", mis treileri põhjal võiks olla parasjagu hoogne sissejuhatus nädalavahetusse. 21.45 linastub pretendent festivali kõige kõhedama filmi tiitlile "Ghost Stories". Südaöö kandis lähevad käima kolm täiesi eriilmelist filmi, puhas komöödiakuld "Top Knot Detective", täielik nostalgiapauk "Сказочное путешествие мистера Бильбо Беггинса, Хоббита" ja vähe karmima olekuga "KFC" Lisaks neile tasub reedeses kavas tähelepanu pöörata filmidele "Zitra vstanu a oparim se cajem" ja "Les mémés cannibales", st. mina pööran neile kindlasti niipalju tähelepanu, et vaatan nad sobival hetkel kodus ära.

Laupäeva alustan ilmselt pool neli: "Pin Cushion" tundub mõnusalt ebamugav vaatamine. Seejärel on jälle keeruline: 19.30 on sakslaste huvitava ideega "Schneeflöckchen". Seal vahepeal aga kolm filmi, millest koguni kahel ("Daughters of Darkness" ja "Keskpäev") ka külalised välja reklaamitud, nii et ilmselt tuleb improviseerida. Kümme algab lavastaja enda sissejuhatusega "Tappev Tartu". Kell kaksteist sätin end ilmselt suurde saali "Victor Crowley" seltsi, kuigi teatav kiustatus on ka "McBeth", mida jällegi lavastaja ise sisse juhatab. No ja päris öösse jääb siis "Maniac Nurses Find Ecstasy"

Pühapäev on õnneks juba lihtsam. "Welp" tuleb kodus ära vaadata, siis saab nii võistlusvälisi kui ka konkursi siseseid lühifilme kaeda. Kell kolm ekstreemfilm "Caniba" ja lõpetuseks siis kell viis "Vuelven".

Tuleb üks tegus nädalavahetus, sest ega ju festival ainult kinosaalis käi. Kõrvalüritused ja tuttavaid näed, kellega muljetada vaja ja kaunis kevadine Haapsalu. Mönus.

09 aprill 2018

Neiu, kes hüppas läbi aja / Toki o kakeru shôjo (2006)

"Neiu, kes hüppas läbi aja" on noore tüdruku esimese armastuse lugu. Natuke naljakas, parasjagu kohmakas ja veidi kurb. Üksjagu armas ka muidugi. Umbes selline nagu üks esimese armastuse lugu ühele kõrvalseisjale paista võikski. Selline film.

Kuidas tundub? Kõik mehised heteromehed, kes naisele toovad lilli seepärast, et toomata jätmise korral on reaalne oht elutoa diivanil öösel elu üle järele mõelda. Kes küsimusele "kas midagi on viga?" vastavad "kallis, kõik on täpselt nii kui peab" ja valavad teeklaasi ülemise randini viina täis. Ning kes viimati poetasid pisara siis, kui nende lemmijalgpallimeeskond kaotas kodumängu liigatabeli eelviimasele satsile. 0:3. Kas on selline film, mida tahaks hirmsasti vaadata?

Nii üllatav kui see ka ei ole, tasub seekord äärmiselt mitteatratkiivsest sisukokkuvõttest üle saada. Üks asi on tõesti see ulmeline element, mis minu jaoks oli konksuks, miks üldse selle filmi vaatamiseks välja selekteerisin, aga vaadates võlus mind hoopis see elurõõm ja positiivsus.

Üks õige, praktilise meelega, eestlane kasutaks ajarännu võimalust ikka esimeses järjekorras ju materiaalse kasu saamiseks. Peategelane Makoto kasutab oma vastavastatud võimet aga näiteks ühe korraliku kümnetunnise karaokemaratoni korraldamiseks. Siiralt hea meel oli näha, et tüdrukul on väärtushinnangud paigas.

Selline üksjagu muretu ja pastelsetes toonides toimetamine uinutab vaataja valvsuse täielikult, nii et kui ühel hetkel tuletatakse meelde, et päris tagajärgedeta ükski tegu ei ole ja kergekäeliselt pillatud võimalusi tagasi ei saa, lööb see päris valusalt. Toonimuutuse ootamatus ja kontrast eelnevaga on see mis mõjub ja paneb lootma, et kui mitte muud, siis äkki üks deus ex machina hetk?

Siinkohal ma aga spoilerdamise lõpetan ja kui on tahtmine teada saada, kas Makoto siis tõesti ajas tagasi hüpates isegi loteriipiletit ei ostnud, tuleb end üht joonistatatud coming of age draamat vaatama sättida. "Neiu, kes hüppas läbi aja" on seda väärt.


31 märts 2018

Seltsimees laps / The Little Comrade (2018)

Linastusele järgnenud vestlusringis nimetas lavastaja Moonika Siimets oma filmi algmaterjaliks olnud Leelo Tungla raamatuid Eesti kirjanduse tüvitekstideks.
Minust kordades sõnaosavam Jaan Undusk on tüviteksti defineerinud sedasi: tüvitekst on eeskätt „rahvust loov tekst”, „rahvuse sakraalne narratiiv”, mille „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelas­struktuurid on rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”.

Filmi on jõutud nimetada juba Eesti filmiklassikaks ning selle avalduse peale ka imestust avaldada, et ootame natukene, enne kui...Ma nägin filmi eile, kuulsin mis toimus saalis seansi ajal ja ei näe mingit põhjust ootamaks dabrood kultuuriministrilt. "Seltsimees lapsest" saab Eesti filmi tüviteos.

Ma olen mitmedki korrad olnud seisus, kus filmid, millest mõni tuttav räägib silmade põledes, panevad lihtsalt õlgu kehitama. Mis haarav stsenaarium või suurepärased näitlejatööd? Käis kah.
"Seltsimees lapsega" oli aga seis selline, et ma "Kinovärgiga mandariini" hindeid nägin juba mõni päev tagasi ning võtsin filmi nägemise järgselt järelkuulamise põhjalikult ette. Positiivsete kommentaaridega oli lugu lihtne, seda on juba korratud ja korratakse kindlasti veel. Noor Helena-Maria oli suurepärane, ekraanikeemia Tambet Tuisuga toimis, muusikapool rohkem kui tasemel, finantse oli keskmisest rohkem ja need pandi kenasti kasutusse.
Huvitas aga just see, et mis negatiivse poole pealt välja tuuakse? Kas mul jäi ehk ähmaste silmadega (ilmselt mingi viiruse tõttu) tõesti midagi olulist nägemata? Debüütmängufilmi puhul rääkida iseloomulikust käekirjast; võrrelda tänapäevaseid kasvatusmeetodeid sõjajärgse pidevas hirmus elava ühiskonna järsema lähenemisega laste kasvatamisse; mängida mõttega, et kas last üldse oli loo jutustamiseks tarvis. Minu jaoks need põhjendused ei pädenud.

Kahe tütre isana oli mul filmi sisse elamine muidugi ka väga lihtsaks tehtud. See korra sõnastatud, aga läbi kogu filmi nähtav abituse tunne oli see võti, mis minusuguse mehe, ennast küünikuks mõelda armastava, emotsioonid lukust lahti keeras. Võibolla, et need ei olnudki mingi viiruse sümptomid, mis vahel silmanägemist ähmastama kippusid.
Eriti mõjuv oli minu jaoks stseen, kus Leelo teeb ülima pingutuse, et olla hea laps ja sellele järgnevas stseenis isaga suunab oma pettumusvalu tema pihta ning isal ei ole oma emotsioone kuskile mujale suunata kui end järgmisel päeval staadionil tühjaks joosta. Kui üks film suudab su panna sedasi kaasa mõtlema ja tundma, siis on kõik hästi.
Meeldiv oli selles tundmuste virvarris seegi, et peeti piiri. Hästi lihtne oleks olnud mitmeski stseenis minna samm kaks või kolm edasi ja emotsioone veel rohkem üles kruttida, aga see jäeti tegemata.

Lavastajaga te neljapäeval küll ilmselt ei kohtu, aga EV100 projekti esimene film on kindlasti väärt vaatamist ja miks mitte vaadata teda Elektriteatris. Kindlasti mitte päris 50. aastate õhustik, aga TÜ kiriku atmosfäär sobib "Seltsimees lapsega" raudselt paremini kui kaasaegse multiplexi õhustik.


20 märts 2018

Meelas Miisu / Bat Pussy (umbes 1970)

On hulk filme, mille kohta on teada, et nad on valmis tehtud ja ka kinos näitamiseni jõutud, aga tänaseks päevaks ei ole neist täies pikkuses enam ühtegi koopiat säilinud. Reeglina tegemist eelmise sajandi kahekümnendatel - kolmekümnendatel vändatud teostega. Parimal juhul on olemas versioonid, mis kokku lõigatud olemasolevatest jupikestest ja ekraanitõmmistest (näiteks "London After Midnight")


Nagu nüüd aga selgus on veel olemas filmid, mis on pärast valmimist kaduma jäänud, mille kohta pole isegi teada et nad olemas on ja mida keegi ei otsi. Üks selline film ongi "Meelas Miisu" Filmitud ei tea kelle poolt täpselt teadmata ajal (oletatavalt kuskil seitsmekümnendate alguses) tundmatute näitlejate (selle sõna kõige laiemas tähenduses) osalusel ja avastatud üheksakümnendate keskel ühe kinoteatri laoruumist.

"Meela Miisu" tähtsus filmiajaloos seisneb selles, et tegemist olevat ühe varajaseima näitega žanrist pornoparoodia. Ja tegelikult on see täiesti piisav teadmine, millega end seda filmi vaatama sättida. Mina täpselt nii tegin ja pean tunnistama, et mind pole ammu ükski film nii pahviks löönud.


Ma tegelikult ei ole isegi kindel, kas "Meelat Miisut" on üldse sobiv filmiks nimetada. Pärast seda, kui olin end koguda suutnud ja suundusin uurima, et mis selle teose kohta teised inimesed arvanud on, siis tundub, et on käimas võistlus, kes suudab oma vaatamiskogemuse kõige ropumate sõnadega kokku võtta. Ma püüan jääda viisakaks ja avaldan oma arvamust, et mitte üks selle projektiga kokku puutunud isikust pole varem mitte ühtegi filmi näinud ning veel hullem, keegi neist polnud ka päris täpselt selle seksivärgiga kursis.

Mul on praegu laua peal Viktor Pelevini S.N.U.F.F. mida jõudumööda loen. Üks asi on see, et kaks kolmandiku "Meela Miisu" peaosalistest on umbes sellised nagu ma Pelevini snuffide peaosalisi ette kujutan, teine mure oli selles, et see ilmselt ergastavalt mõjuvana mõeldud tegevus, millega filmi kulminatsioonis ka Bat Pussy ise liitub, tõi mulle meelde telelavastuse "Juudopoisid". Oli hetki kus ma kartsin, et meespeaosaline saab kohe selle rahmeldamise peale infarkti ja Bat Pussy, kes aiva voodist maha kukkus, peapõrutuse.


Aga ärge nüüd hetkekski arvake, et ma selle kokkuvõttega suutsin "Meela Miisu" vaatamiskogemust sõnulseletada. Kui te selle napi 50 minuti jooksul vähemalt kolm korda uskumatusest silmi ei pilguta ja enda kõrval istuvale sõbrale "mida perset sa oled mind vaatama vedanud" näoga otsa ei vaata, siis oled oma elus ikka päris palju päris veidraid filme näinud.

Ning lõpetuseks tervitan Ivan Dobskyt. Temast ja Bat Pussyst saaks nii dünaamilise duo, et juba selle peale mõtlemine paneb õrnalt värisema.

Mehise juuksekrunniga detektiiv / Top Knot Detective (2017)

Üldiselt on lugu selline, et kui esimese viie minutiga pole film suutnud vaatajat haakida, siis on jama majas. Kui selle ajaga pole suudetud selgeks teha, et lugu mida näitama hakatakse on erakordselt originaalne ja kindlasti väärt vaatamist, siis on vaataja tähelepanu juba lootusetult hajunud.

"Mehise juuksekrunniga detektiiv" püstitas haakimise osas aga ilmselt maailmarekordi. Film on käinud täpselt 22 sekundit selleks ajaks, kui meie kangelane mängib paaniflöödil kutsungi, mille peale maa alt lendab välja tiigerhai ja neelab kangelast ohustava pahalase põlvedeni.

Hiidkorporatsioon Sutaffu otsis endale 70. aastatel väljundit, kuidas võimalikult efektiivselt oma laia kaubavalikut televisioonis reklaamida ja otsustasid selleks juba enda palgal oleva popmuusiku mingisse seriaali peaosaliseks sokutada. Juhuslikult oli tulevasel peaosalisel endal ühe teleseriaali idee täitsa olemas, lavastajatahe samuti ja nii sündiski "Mehise juuksekrunniga detektiiv" . Oma õpetaja surma eest kättemaksu ihkav ronin jälitab arvatavat mõrtsukat mööda Jaapanit ringi ja satub selle käigus nii mõndagi uskumatusse seiklusse.

90. lõpus linastus seriaal Austraalias ja sai seal kiirelt kultuslikuks. Nii ongi kaks noort lavastajat otsustanud seriaali telgitagustest dokumentaalfilmi vändata. Meelitasid kaamera ette nii peaosalised ning külastasid ka erinevaid konventsioone ja lasid fännidel rääkida, miks nad seriaali armastavad. Ning selle jaburavõitu, nii halb et on hea seriaali tagant kooruvad välja ootamatult traagilised sündmused. Rivaalitsemised, õnnetu lõpuga arumulugu ja lõpuks mõrv.

On muidugi ka kuulujutt, et sellist seriaali pole kunagi olnud ja kaks austraalast Aaron McCann ja Dominic Pearce on kogu selle seriaalivärgi ise valmis mõelnud, käinud seda jaapanis filmimas, siis VHSi peale salvestanud ning siis üheks viimaste aastate naljakamaks mocumentary-ks kokku traageldanud. Kes soovib seda versiooni uskuda, siis osalt konsulteeris mehi "Danger 5" looja Dario Russo ja pealelugejaks meelitasid nad Des Mangani, kelle vaimusünnitis on "Hercules Returns".

HÕFFi kogu kava avaldamiseni on veel aega, aga mis iganes film tahab pöörasuse osas "Mehise juuksekrunniga detektiivi" üle lüüa, siis peab ta küll kaheteistkümneni välja minema. Ja nüüd kasutage oma "deductive reasoning" oskust, et välja mõelda, kas üks film saab tõesti nii vaatamist väärt olla, kui sellest postitusest praegu mulje jääb.


07 märts 2018

Palju õnne, Steve Johnson

Märtsikuust on mõned päevad juba kulunud, aga veebruarist on üks võlgnevus veel õiendada. Erinevad kohustused ja kuri haigusevimm võtsid oma, nii et Reaktori EV100 erinumbrisse ma sünnipäevaõnnitlust kirjutada ei jõudnudki. Seal on hoopis üks lugu Marek Piestrakist (ja mitmed teised väärt lood muidugi ka). Et aga mitte väärt järjepidevust katkestada, siis erandkorras ilmub 7. veebruaril oma 58. sünnipäeva tähistanud Steve Johnsoni sünnipäevaõnnitlus siin ja praegu.

Ma ei saa päris 100% veendumusega väita, et sari mida noorest peast televiisorist nägin ja mis ilmselgelt on minu filmimaitset vorminud, oli just "Movie Magic" aga tundus küll täpselt nagu see sari, mis noorele minule toona sedasi muljet avaldas, et siiani praktilisi effekte ülimaks pean.

Steve Johnson oskas aga veelgi täpsem olla, tema nägi noorest peast kuidas Dustin Hoffman oli meigitud 121. aastaseks ja otsustas, et see ongi see mida tema ise teha tahab.

Juhuslikult kohtas noor Steve mõned aastad hiljem ühel Comic Conil meest nimega Rick Baker (kes absoluutselt kindlasti ka kunagi sünnipäevaõnnitletud saab). Rick sirvis Steve portfooliot ja avaldas arvamust, et tehniliste oskuste osas arenguruumi veel on, aga leidlikust on Stevel kuhjaga ja kui keskkool läbi, siis tulgu ja otsigu Rick üles. Steve võttis meest sõnast, pakkis pärast tunnistuse saamist oma asjad ja kõlistas Ricki ukse taga kella. Sõnapidaja mehena viis Rick Steve kokku Rob Bottiniga (kes on samuti absoluutselt kindlasti sõnnipäevaõnnitlust väärt) ning Steve sai muuhulgas kätt harjutada filmi "The Howling" juures. Rick nägi, et siin on tõesti potentsiaali ja kaasas Steve filmi "The American Werewolf in London" erieffektide meeskonda.

Auahne mehena ei kavatsenud Steve väga pikalt kellegi teise käsualuseks jääda ja kui tekkis variant, et tema ise saab olla põhiline efektimees "Ghostbusters" filmi juuures, siis ei olnud pikka mõtlemist. Slimer on puhas tema vaimusünnitis ja teostus.


Sealt edasi läks kõik veel rohkem kui lepase reega, 1986. aastal lõi Steve Johnsoni oma ettevõtte XFX ja tööpuuuduse üle kurta ei saanud. Üks massiivsemaid ettevõtmisi sellest kuldajast James Cameroni "The Abyss" kus Steve nokitses läbi pisarate valmis läbipaistavad ja helendavad tulnukad, kes filmi lõpus vee all ringi lehvivad. Seal vahel filmid "Big Trouble in Little China", "Dead Heat" ja "Nightmare in Elm Street 4" mõne näitena.

Kui Steve enda käest küsida, mis hetkest alates vanker metsa poole hakkas kiskuma, siis ilmselt ei ole vastus eriti üllatav - "Jurassic Park" (1993). Siit algas digitaalsete effektide tõus ja praktiliste efektide langus. Odavus ja kiirus ilmselt siin need võtmesõnad. Keda huvitab, siis on võimalik vaadata, kuidas noorest neiust kolme tunniga põlenud krõnks saab. Kahtlustan, et arvutis sama tulemuse saamine läheb kiiremini.

Üleöö praktilised efektid muidugi ei kadunud ja Steve sai oma oskusi näidata veel näiteks sarja "The Stand" ja filmide "Species", "Anaconda", "Blade II", "The Cat in the Hat" ning "Spider Man II" juures. Viimatises tegutses tema juhtimisel umbes 18 meest sellega, et juhtida dr. Octopuse haaratseid ja muidugi tulid need haaratsid esmalt valmis ehitada.

Filmi "Blade II" vaatasin ma heliribaga, kus lavastaja del Toro ise kommenteeris seda mis parasjagu ekraanil toimus ja mida täpselt ühe või teise kaadriga saavutada tahtis. Sellest kommentaarist jäi mulle kõrva helisema suhtumine, et vähemalt temal endal on küll hea meel, et digitaalselt saab ka igasugu trikke teha ja omavahel erinevaid tehnikaid kombineerida. Praktilisi efekte tundus et võeti iseenesestmõistetavatena.

Steve karikas sai igatahes täis 2006. aastal, kui ta ettevõttele näitasid trääsa nii "Where the Wild Things Are" kui ka "Spider Man III". Mees müüs oma vara suures osas maha ja sõitis Costa Ricale. Proovis seal kätt kirjanikuna ning ei saanud enne pidama, kui kirjutas valmis suurusjärku 800 lehekülge autobiograaafilist materjali. Tänase päeva seisuga on sellest mammutteosest ilmunud esimene osa (neli olevat tulemas) ja kõigil huvilistel on seda võimalik Steve enda käest tellida. Mis selle raamatu minu jaoks eriliselt huvipakkuvaks teeb on pildimaterjal, millega teksti mahlasemaks on muudetutud.

Mul ei jää siit aga rohkemat, kui soovida Stevele jõudu ja meelekindlust ja pidada pöidlaid, et ehk ei ole veel lavastajad, kes praktilisi efekte hinnata oskavad väljasurnud liik. Kel soovi Steve enda käest tudeerida, kuidas täpselt ühe kummikolli loomine käib, siis tuleb aga sammud kooli seada.

22 veebruar 2018

Kummitus kummitas / The Haunting (1963)

Shirley Jackson on traagilisevõitu elusaatusega ameerika kirjanik, kelle kogutud teosed mahult teiste suurte sõnameistritega ei võistle. Stephen King näiteks on võimeline umbes samapalju teksti produtseerima enne hommikukohvi joomist. Umbes. Mina olen teadlikult lugenud ainult ühte Shirley juttu - "The Lottery", see oli nii hirmutav, et rohkem ei ole julenud. Stephen King on aga lugenud ka raamatut "The Haunting of Hill House" ja nimetanud seda üheks möödunud sajandi parimaks õudusromaaniks.

Muuhulgas ka filmid "West Side Story" ja "The Sound of Music" lavastanud Robert Wise luges samuti nimetatud romaani ja otsustas, et sellest saaks hea filmi. Võttis kampa stsenaristi Nelson Giddingu, käisid ja konsulteerisid ka Shirley endaga ning lõpptulemusena valmis film "The Haunting" (1963). Finantspõhjustel Inglismaal filmitud ja põhiliselt inglastega mehitatud film sellest ainult võitis, näiteks kummitava lossi leidmiseks tuli lihtsalt pöörduda ühingu poole, kes sobivatest majadest nimekirja koostas.

Üldjoontes järgivat film küllalt täpselt romaani sisu. Taustalugude osas on veidi koomale tõmmatud, majast väljas käiakse nii harva kui võimalik ja üleloomulikud elemendid püsivad väljaspool kaadrit. Kaadris on pahaendelise mineviku ja väljanägemisega maja, mille seinad olevat meelega veidi nihkesse ehitatud ja sellesse majja õdusat puhkust veetma saabunud neli külalist. Majaomaniku nõbu, kes peab ilmselt jälgima, et kogu lauahõbedat kotti ei aetaks; selgeltnägijavõimetega naisterahvas, kellele meeldivad teised naisterahvad; naisterahvas, kelle vaimse tasakaaluga juba enne majja saabumist kõik päris korras ei ole ning dr. Markway, kes on selle puhkuse korraldanud eesmärgiga üleloomulike jõudude olemasolu tõestada. Nende nelja jaoks saabub tõestus esimesel õhtul.

Sarnaselt raamatule, mida mõnedki teised, Stephen Kingile lisaks, väga kõrgelt hindavad on ka film rohkelt kiitust kogunud. Martin Scorsese on selle 2015. aastal nimetanud koguni kõige kõigemaks õudusfilmiks üldse. Põhjus, miks, minu hinnangul, üks rohkem kui 50 aastat vana film siiani kõhe vaatamine on tegelikult lihtne. Õudus on väga individuaalne. On inimesi, kelle jaoks otsast rebitud jäse on juba liiga palju; teised vaatavad inimese läbi oksapurustaja ajamist ja naeravad kõva häälega. Lisaks on ajul imeline võime kohanduda. Esimene kord läbipaistvat kogu ketikõlina saatel õhus lehvimas näha võib päris kole olla. Paged ummisjalu. Kellel varem, kellel hiljem, umbes kaheksandal korral märkad aga, et krt. see on ju naabertalu Ants, kes on valge laudlina traadijupiga lakke tõmmanud ja ise lehmaketiga nurga taga plekkämbris kolistab ja peenikest naeru pugistab. Ja enam ei ole õudne.

Aga kui sa lavastajana ainult vihjad, et seal seina taga on midagi hirmsat ja kui see peaks siia sinu juurde tuppa pääsema, hakkab midagi hoopis koledat juhtuma, siis ei ole ajul millegi konkreetsega kohanduda, ega mingi konkreetse asja üle naerda. Ajule antakse ette ülesanne "mõtle välja midagi koledat" ja ta hakkab seda ülesannet lahendama. Täpselt igaühe rikutuse piires. Ja siis meie individuaalsus enam ei päästa.

Ning teine võte pinge kruvimiseks, mille "The Haunting" väga efektiivselt ära kasutab on foreshadowing. Idee on selles, et filmi alguses antakse vihje sellele, mis lõpus juhtuma hakkab.
Selle võtte kasutamise ühes äärmuses on Billy Wilder (kas "Double Indemnity" või "Sunset Boulevard") ja teises enamik tänaseid stsenariste, kelle arvates alla kolme puändi filmi lõpus on amatööri tunnus. Ilmselt kartuses, et järjest pikemaks venivate filmide puhul on raske vaataja tähelepanu köita, kui ta juba teab mis lõpus juhtuma hakkab, püütakse just teadmatuses hoidmise ja ootamatute suunamuutustega huvi üleval hoida. Mina olen aga seisukohal, et palju elegantsem on näidata ära, mis hakkab juhtuma ja siis viibata: "tule nüüd kaasa, me näitame kuidas me sellise lahenduseni jõuame."

Puhtalt šokiväärtuse mõistes oleks võibolla tõesti olnud parem, kui "The Haunting" ei oleks alustanud stseeniga, kus Hugh Craini naine surma saab. Hilisem Eleanori surm oleks sedasi mõne vaataja jaoks ehk üllatavam olnud. Selle õnnetu lõpuga kaarikusõidu filmis näitamine annab aga ebamugava teadmise, et lõppude lõpuks läheb ikkagi halvasti. Kui midagi halba on juba juhtunud, siis saab sellega tegelema hakata, selle halva ootamine aga... Suurepärase näitena siia "Mulholland Drive" kus nimetatud võtet on äärmiselt efektselt/kompaktselt ära kasutatud.


"The Haunting" toimib õõvafilmina siiani, sest lavastaja Wise võtab vaataja käekõrvale, viib ta Ettington Parki koridoridesse ja laksab siis rõõmsalt õlale: "Noh, mine nüüd ja katsu ainult hirmsatele asjadele mõelda." 1999. aasta uusversioonile näiteks, kui kohe midagi muud pähe ei tule.


07 jaanuar 2018

Blond Aatomik / Atomic Blonde (2017)

Tundub, et Charlize Theron on võtnud plaaniks oma põlvkonna kõige kõvemaks märulikangelannaks saada. Ohustab tegelikult ka juba Sigourney Weaveri läbi aegade "kõige valema naise, keda peotujus külmkappide vahele meelitada" tiitlit, kaasaegsematest Joliest, Johanssonist ja Jovovichist rääkimata. Varasemast "Æon Flux" (2005), "Mad Max: Fury Road" (2015) ja ega selle "Monsteris" (2003) kehastatud naisega ka ei tasunud väga suud pruukida ning nüüd siis "Atomic Blonde" (2017).

Berliini Müür on veel ühes tükis ja erinevate riikide erinevate eesmärkidega spioonid ja spioonihakatised elavad seal ilmselt suhteliselt mugavat elu seniks kui Nimekiri, milles on kirjas nende kõigi kodused aadressid, loetelu halbadest harjumustest ja algklassides kasutusel olnud hüüdnimi, kaotsi läheb. Charlize kehastab filmis MI6 agenti Lorraine Broughtonit, kes saadetakse Berliini Nimekirja otsima, et see valedesse kätesse ei satuks (st. siis ükskõik kelle teise kui inglased). Sõbrad on vaenlased ja venelased on vaenlased ja need sõbrad kes ei ole vaenlased ega venelased saavad surma, nii nagu see ühes klassikalises külma sõja loos ikka käib.

Sama klassikaliselt on filmis puänte ja paljastusi rohkem kui üks, mis lähtudes sellest, et filmi
stsenarist ei ole John le Carre, tekitab vaatajal, kes selles spioonirägastikus järge jõuab pidada mõningaid küsimusi. No näiteks, miks selline pingutus Pikksilma elus hoidmiseks? Väike pingutus, et mitte kahtlusi äratada, seda küll, aga oma eluga keskmisest rohkem riskida? Ei tundunud mõistlik.

Muus osas ei ole aga midagi öelda. Toby Jones tõi "Tinker Taylor Soldier Spy" (2011) seosega tõsiseltvõetava spioonifilmi hõngu. Kohati sinakas tonaalsus seondus mul absoluutse klassiku "Paybackiga" (1999). Ja muidugi muusika - kui tahaks postituse poole pikemaks venitada, võiks siia umbes 83% filmi heliribal kõlavatest väärt lauludest üles lugeda. Eelmise aasta parima soundtracki osas kõva konkurent "Baby Driverile".

Ning loomulikult ka sissejuhatuse aluseks olnud Charlize/Lorraine rollisooritus, mis äkilisematel hetkedel tõi silme ette Jason Bourne tegelaskuju. Ma vaataks hea meelega filmi, kus need kaks tegelast üksteiselt mõõtu võtavad. Ja panuseid ma seal emmale-kummale panna ei julgeks.

30 detsember 2017

Cujo tuleb, Cujo tapab

See hetk kui Cujo peaga vastu Ford Pinto ust jookseb lõi minul kohe seose ühe teise filmiga. Ilmselt küll mitte kõige originaalsem seos, aga kuna ei leidnud, et keegi oleks vaevaks võtnud ise see asendus ära teha, siis siin ta on

Ja ostke endale ikka suurem auto kui Ford Pinto.

27 november 2017

Allakäigu Lapsed / Children of the Fall (2017)

Kui kuskil seltskonnas peaks juttu tulema iisraeli kinost, siis ma saaks teemale vahele lennata nimedega "Big Bad Wolves" ja Ari Folman. Ja ilmselt kasutaks nende filmide iseloomustamiseks sõnapaari "sitaks head". Sest nagu ma viimaste päevade meedivaatluse põhjal olen selgeks saanud, siis filmidest rääkides tuleb vältida kasutamast sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib (mõtiskleva kõrvalpõikena - ma püüdsin ette kujutada filmiarvustusi lugevat normaalset inimest, kes sõna metafoor tähendust peab ÕS-ist otsima - ebaõnnestusin).

Igatahes, lähtudes loogikast, et iisraeli kino ehk ongi sellisel tasemel nagu mulle teadaoleva kolme filmi tase, siis haarasin võimalusest näha "Allakäigu Lapsi" enne selle maailmaesilinastust naksti kinni.
1973. aastal saabub noor neiu Iisraeli, et anda ühes kibbutzis oma panus riigi õitsenguks. Tema ja tema kaasimmigrantide õnnetuseks peavad kohalikud neid sünnipärast lähtuvalt endist alamaks ja oma nägu kapuutsiga varjav isik läheb isegi niikaugele, et võtab Yom Kippurit rikkuvad isikud ükshaaval vastutusele.

Iraani päritolu Babak Anvari on üsna sarnase nurga alt vändanud filmi "Under the Shadow". Õudusfilm, mille vaataja peaks muuhulgas jääma mõttesse ka taustsüsteemi üle. Otses võrdluses tõmbas iraanlane siin iisraeli lavastajale Eitan Gafnyle aga koti pähe. "Allakäigu lapsed" ei ole slasherina eriliselt silmapaistev.  Kamp noori, kes teevad täpselt seda mida neid keelatakse tegemast, notitakse ükshaaval maha. Kes rohkem, kes vähem silmapaistvalt/originaalselt. Mina ei tundnud küll, et nende taustalood nad kuidagi ühest keskmisest slasheri noortekambast südamelähedasemaks oleks muutnud.

Mis mulle läks korda ja mille peale ma julgelt tunnikese kulutasin olid lõimed, mis hakkasid hargnema wikipedias märksõnade "Six Day War" ja "Yom Kippur" põhjal. Ma pakun, et tipphetkel oli mul korraga avatud vast kümmekond artiklit. Ehk et selles osas toimis film eeskujulikult, et ma läksingi ja lugesin ja mõtlesin ja püüdsin nähtut konteksti asetada.

Tuline kahju, et õudusfilmi osa nõrgukeseks jäi, teada-tuntud puändini välja. Mul on aga idee. Üks ajaloohuviline filmisõber võib selle eeltöö ette ära teha ja minna siis filmi vaatama ning filmi vaatamise järel vestlusringis Eitanile oma teadmistega muljet avaldada. Ja ma luban, et ei sekku sellesse vestlusse Ari Folmani nime hüüdes. Või siiski...

17 november 2017

Aplus / Les Affamés (2017)

Käesoleva filmi põhjal on Kanada umbes nagu Eesti. Samasuguseid udusse mattunu aasu on terve Eesti hommikuti täis, samasuguses metsas võin ma käia vanematekodu lähedal hulkumas, samasuguses autentses laudas võin käia naise vanematekodus. Zombide osas on meil ainult vajakajäämisi.

Selles maailmas liigub nii-halbu-et-on-head anekdoote rääkiv Bonin, Michonnet meenutav pükskostüümis fuuria, Tšehhovi püssi kandev kuhu-ma-olen-sattunud olekuga naine, žanrile kohustuslik pisitüdruk ja mõned veel hammustamisest pääsenud tegelased lisaks.

Lavastaja Robin Auberti varasemate töödega tutvudes ei saanudki enda jaoks selgust, kas "Aplus" jäi juhuslikult poolele teele või taotluslikult. Žanrikino austajana jäi mind nimelt segama see kunstiline ambitsioon, mis ei viinud lugu edasi. Stseenid/kompostsioonid, mis olid küll ilusad vaadata, aga mis tõmbasid tempot alla ja viisid mõtte ekslema. Kui tegevuse taust on ilus, siis see on kindlasti boonus, aga kui sellel taustal tegelased võtavad lihtsalt ilusaid ja oletatavalt sügavamõttelisi poose, siis zombiefilmist ma ootaks ikkagi rohkem dünaamikat.

Aga ärge nüüd eelneva põhjal "Aplust" maha kandke. Žanrikino austajana meeldis mulle väga, et zombide hekseldamine ja peade otsast laskmine oli lahendatud praktiliste effektidena. Alati on ilus vaadata näitleja põselt lahti rebitud rippuvat nahka. Ning kui tänapäeva trendide kohaselt kiired zombid jalad kõhu alt välja võtsid ja muusikataust käima läks tekkis ka filmi kohe pinge sisse. Üsna selge viitamine sellele, et zombied suutsid selles filmis organiseeritult tegutseda sai ekstra mõnusa vindi jahipasuna häält meenutavast taustamuusikast. Kuulake ja mõelge selles suunas läbi metsa kulgeva jälitamise ajal.

Muide, kui on huvi film produtsendi käest uurida, et miks need ema ja tütar seal metsasihi peal sedasi seisma pidid, lootes et sõidab mööda keegi kes nad ära tunneb ja tahab tulla lähemalt uurima, miks nad seal seisavad, siis see võimalus on juba täna õhtul. Vastamise kohta ei oska lubada.
Ja järgmine kord kui kuskil Põlvamaa metsas seenel olles kaugelt jahipasuna häält kuuled, katsu mitte paanikasse sattuda. Kui sa just ei ole mõni hetk varem mänguasjadest laotud hunnikust möödunud.