28 august 2020

Olen suvel usin olnud

Alles oli HÕFF ja nüüd on juba Tartuff möödas. Ootamatult kombel avanes mul võimalus täiesti oma maitse järgi festivali kavast kuus filmi valida ja neist etteantud tähemärkide piires Tartu Postimehele ülevaated kirjutada. Kolm neist kuuest on nüüd ka siin blogis loetavad, kõik kuus kenasti toimetatult ja komastatult digitellimuse omanikele Postimehe veebist kättesaadavad.

Sama ootamatult olen ma nüüdseks kahel korral Sirpi üksjagu mahukamad tekstid kirjutanud ja need on täiesti tasuta kujul veebist kättesaadavad. Keda huvitab kuidas Elektrikino ERMi taga välikino näitas või mis mõtteid minus dokfilm Quentin Tarantinost tekitas, siis tasub minna ja lugeda.

No ja siis on muidugi ka "Reaktor". Vahepealsetes numbrites on "Palju õnne" rubriik ilusti sees olnud, aga et lisaks Tartuffile toimus augustis palju ja põnevaid jalkamänge, siis nüüd kohe kohe ilmuvas numbris Takashi Miikest juttu ei tule. Vaatamisplaan on aga paigas, nii et tulemata see jutt ei jää.

Kinos käisin ka siin üks päev. Maru head filmi nägin. Spike Lee "Do the Right Thing" (1989). Aeg kulgeb seal lihtsalt ja selgelt, tegevus algab hommikul ja kulmineerub õhtul. Ma ei olnud selleks kulminatsiooniks üldse valmis, kõik see eelnev tühikargamine uinutas ja pani arvama, et lähebki sedasi ladnalt lõpuni välja. Et no on jah mingid pinged, aga see pitsaputka on seal juba 25 aastat olnud, küll läheb ka see mats mööda. Aga piisab ainult sellest, kui muidu mõistuse häält kehastanud mees korra ei suuda oma emotsioone kontrollida ja vimm prahvatab kontrollimatult.

"Tenetit" vaatasin ka. Ei tunne vajadust tast kirjutada.


Autoportree / Self Portrait (2020)

Silmad on hinge peegel. Enam selgemalt ei ole võimalik seda ütlust visuaalselt tabada kui stseenis, kus Lene Marie pärast arstliku ülevaatust koridoris kaamerasse räägib. Temas oli hirm, et läheb nii nagu alati on läinud ja ta jäetakse mingiks ajaks ravile, aga see puhas kergendus tema silmis sel hetkel on tõeliselt helge moment. Oma osa selles, et Lene Marie silmad on nii väljendusrikkad tuleneb otseselt tema haigusest. Noor naine on anorektik. Ja tema silmad on ta näo ja keha suhtes ebaproportsionaalselt suured. Ja enamasti on neis silmis väsimus ja kurbus ja ebakindlus.

Tema haigus ei defineeri aga Lene Maried inimese ega loojana ja ta ise ütleb selle samuti korduvalt välja, et ta soovib, et teda hinnataks ainult ta ande põhjal. Lene Marie on nimelt väga andekas fotograaf. Kellele, nagu ilmselt enamikule loojatele on oluline, et hinnataks mida ja kuidas ta pildistab, mitte kes pildistab.


Lene Marie puhul muudab selle muidugi keerulisemaks fakt, et ta on päris tihti ise oma kaamera ees. Ja need on väga ausad ja mõjusad pildi. Tema teostest näituse kokku panna aidanud fotograaf näeb neis seoseid Caravaggio maalide ja rõhutab piltide religioosset efekti. Naine ise soovis lihtsalt aega peatatada ja leidis lahenduse fotograafias, sest hea foto suudab aega nii peatada, et tabatud hetk hiljem selle foto vaatajat kõnetab ja selle hetke peale mõtlema panna. Tunnistan ausalt, et minu esimene reaktsioon Lene autoportreid nähes oli uskumatus. Need ei saa olla päris pildid. See seal ei saa olla päris inimene. Need tundusid liiga unenäolised, pigem maalid kui fotod. Isik neil fotodel oli pigem pärit vaimude maailmas kui siit, meie elavate hulgast. Ja alles siis jõudsin ma selleni, et märkasin valguse ja värvi ja ruumi kasutamist, mis kõik aitasid Lene Mariel neil fotodel veelgi rohkem esile tõusta.

Kindlasti ei ole „Autoportree“ selline helge film, mis toob päikese pilve tagant välja, aga Lene Marie lugu oli selles mõttes õnnelik, et tal oli sedavõrd palju sisemist jõudu ja tuge oma lähedastelt, et ta leidis selle ühe asja, mille abil lootis oma haiguse seljatada. Ja see on kõige olulisem, mis sellest filmist kaasa võtta. Olge vajadusel see tugi või otsige seda tuge.


*tekst ilmus 13.augusti Tartu Postimehes

Hüvasti! / House of Hummingbird (2018)

Hommik. Sa kiidad tööl kohvimasina juures eile nähtud Brasiilia draamat. Kolleeg kuulab sind huvitatult ja küsib siis soovitust tänaseks õhtuks. Hmm, kavast silmi üle lastes jäi Sulle silma üks kentsaka nimega Lõuna-Korea film. „House of Hummingbird“ Ütled selle enesekindlalt välja ja loodad salamisi, et kolleeg täpsemalt ei päri. Sisu oli ju tal tegelikult selline lihtsake. Noor tüdruk, esimene armastus, perega keerulised suhted. Klassikaline teismeline.

Mis ei ole klassikaline ja mis selle pealtnäha lihtsa filmi eriliseks muudab on taustsüsteem. Ehk on sealsamas kohvimasina juures mõnda aega varem jutuks tulnud artikkel „Jaapani kontorirott naljalt selget päeva ei näe“, mille sisu lühidalt kokku võttes on selline, et kuigi kontoritöötajate jaoks on töövälisel ajal ülemuste ja kaastöötajatega koos joomas käimine praktiliselt et kohustuslik ja igapäevane, siis alkoholismi kui sellist Jaapanis ei eksisteeri. Tegemist pere siseasjaga ja pere siseasju teistele ei näidata ega räägita. Ma usun, et olulist erinevust ses teemas nende kahe riigi vahel ei ole. Pigem kehtib pereasjadest mitte rääkimise reegel palju laiemaltki. Isegi perekonnaringis sees.


Filmis kujutatud põhjal on olulisem perekonna au ülahoidmine. Emotsioonide väljanäitamine on ühtviisi nii ebaviisakas kui ka lugupidamatu. Ja nii ongi tegelaste käitumine mingites olukordades ja nende reaktsioonid keeruliselt mõistetavad.. Kui keegi nutab, siis on ootus, et mõni perekonnaliige läheb ja paneb vähemalt käe lohutuseks ümber. Ei, kogu pere istub õhtusöögilauas ja vaatab seni kaugusse kuni ebasobival käituv pereliige enda emotsioonidest võitu saab. Samas põhjust emotsionaalne olla on seal kõigil. Enamasti ei näidata tundeid aga välja ja kui vahel toimubki plahvatus, siis hetk hiljem käitutakse juba selliselt nagu polekski midagi juhtunud. Lihtsalt killud tuleb kokku korjata.

Võrdluses näiteks „Nähtamatu eluga“ on film muidugi hoopis vaoshoitum, väga keerulistele teemadele kas vihjatakse või mainitakse kuidagi möödaminnes. Aga sarnaselt „Nähtamatu eluga“ on ka Sun-hee ideeaalne tulevik juba väga pikalt teiste inimeste poolt ära planeeritud, samas kui tüdruk ise ootab kannatamatult hetke, kui tema elu võiks särama lüüa.

Ja nii Sa vaatadki seda filmi ja võibolla jääd ka ühel hetkel mõtlema küsimusi ühest stseenist „Täis inimesi, kelle näod on tuttavad, aga kui paljusid neist me tõeliselt mõistame?“


*tekst ilmus 11.augusti Tartu Postimehes


Nähtamatu elu / Invisible Life of Eurídice Gusmão (2019)

Hommik. Sa istud köögilaua taga, värske leht ees ja aurav kohvitass käeulatuses. Kannäe, Tartuff algab täna. Mingi Brasiilia film. Lavastaja Karim Ainouzi. Kahte peategelast kehastavad Carol Duarte ja Julia Stockler. Põhineb Martha Batalha raamatul. Täiesti võõrad nimed. Aga kohvi lõhnab hästi. Kohvioad tulevad ju ka Brasiiliast. Raadios mängib Singer Vingeri „Mina pean sambat tantsida saama“. Ümised seda kaasa ja otsustad, et aitab sellest kehvast suusailmast küll. Õhtul ootab Sind Raekoja plats, Suhkrupea mägi ja Copacabana rand. Vihmakeebi peab muidugi kotti pistma.

Õhtu. Film läheb käima. Hmm, oodatud karnevali ei paista kusagilt. On hoopis kaks õde, kes peavad hakkama saama sellega, et nende unistustel ei ole selles eelmise sajandi keskpaiga Rio de Janeiros kohta. Guida julges unistada armastusest ja nüüd ei ole tal enam oma koduski kohta, sest tema isa ütles nii ja tema ema ei öelnud midagi. Euridice on lootustandev pianist, kes unistab Viini Konservatooriumist, aga tema koht on seal kus tema abikaasa ütleb, et see on. Meeste tehtud otsuste tõttu lahutatakse õed teineteisest ja nüüd peavad nad hoidma kinni ja leidma lohutust lootusest, et teine elab oma unistuste elu.

Filmid, mille vaatamist tuleb alustada küllalt puhtalt lehtelt sunnivad minu kogemuse põhjal keskmisest rohkem keskenduma. Kui ei ole varasemast tuttav lavastja käekirja või näitlejate mänguga tuleb looga kaasas püsimiseks ja oluliste detailide tabamiseks kogu tähelepanu filmile suunata. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Guida suur armumine lõppeb nii nagu ta lõppeb. Huvitav on aga jälgida kuidas kojusaabumise stseen välja mängitakse. Mina näiteks ei ole nii intensiivset kala rappimist varem näinud.


Ühest kokkuvõttest jäi filmi žanrimääratlusena silma melodraama. Melodraama vihjab minu hinnangul aga emotsioonide forsseerimisele. Samas ei tundnud ma küll vaatamise ajal, et siin nüüd kuidagi üle pingutati, et päris inimesed päris elus nii ei reageeri. Jättis väga elulise filmi mulje. „Nähtamatu elu“ kangelannad püüavad mitte lasta elul endast üle sõita. Ja just see elulisus võikski vaatajana kaasa haarata. Sa tahad, et õdedel läheks hästi, tahad, et Euridice saaks konservatooriumisse sisse, tahad et õed saaksid uuesti kokku, tahad, et need lollakad mehed leiaksid endast niipalju jõudu ja julgust, et tunnistada oma vigu.

*tekst ilmus 10.augusti Tartu Postimehes 


17 mai 2020

HÕFF 2020

Kas klaas on pooltäis või pooltühi? Et kui õiget HÕFFi kogemust ei saa, siis ei ole mõtet ka selle veebivariandiga ponnistada? Sõltub, kas sa oled Urmas E. Liiv või Mart Sander. Täpsed tsitaadid võite järelvaatamisest järele vaadata, aga Urmase arust oli tegemist super asjaga ja Mart leidis, et festival jäi olematuks. Eks see Discordis filmide vaatamise taustaks jutustamine natuke aitas, muidu oleks tõesti olnud suvaline diivanil vedelemise ja filmivaatamise nädalavahetus.

Aga kuna festival oli põhimõteliselt valmis ja leiti ka toetaja, kelle abil filmid vaatajateni toimetada, siis pigem on ikkagi heameel, et selline katsetus on tehtud ja nähtud. Korraldajate endi lootused on eeskätt sellel, et inimesed, kes muidu ei oleks Haapsallu kohale tulnud nüüd oma õdusast kodust mõne filmi ikka ära vaatasid ja võibolla järgmisel aastal otsustavad päriselt kohale tulla. Minu enda arvates oli selline formaat eeskätt hea selleks, et nüüd järgmine kord kui lastakse päriselt keldrisaalis mõnda friigifilmi vaadata, oskad eriliselt hinnata seda füüsilist kohalolekut. Ja seda, et sinu ees ja taga ja külje peal on inimesed, kes täpselt õigete kohtade peal naerda oskavad ja mõne täpselt õige koha peal hiilgavalt vaimuka märkusega vaatamiskogemusele lisa annavad.

Ehk et jääb igaveseks teadmata, kas mõni neist filmidest, millest treileri või sisukokkuvõtte põhjal oodatud elamus reaalsusega kokku ei läinud oleks kohapeal hoopis parema mulje jätnud. Aga las need filmid olla. Räägin hoopis neist filmidest, mis jätsid ühel või teisel põhjusel praegugi hea mulje.

Ukraina film "Võõras" / "Сторонній" oli silmale ilus. Kannatas küll selle all, et lavastaja suskas sisse mingeid elemente, mis jäid kuidagi ripakile ja mõnedki dialoogid läksid väga unenäoliseks ära. On küll originaalne mõte panna peategelane ühele kõrvaltegelasele sellega muljet avaldama, et morses number 136 kopsida, aga rohkem see morsepüss pauku ei teinud. Värvide kasutamine ja stseeni komponeerimine oli lavastajal aga käpas.

See viimane kehtib ka "Neela" / "Swallow" lavastaja kohta. Film, mida ma esiti ei planeerinud vaadata. Kartsin et läheb liigselt bodyhorrori radadele ja enamik auru kulub selle kujutamisele, mida kõike on võimalik alla neelata. Ei läinud, läks hoopis seda rada, et neiu, kel kõrvalseisjate arvates oli kõik olemas, mida üks neiu ihaleda võiks, täitis oma päevi sellega, et valis tulevasse lastetuppa kardinaid. Ja ühel hetkel asus tühjust endas täitma erinevate mitteseeduvate esemetega. Üks eriti meeldejääv kõrvaltegelane oli selles filmi ka, mees, kes tuli peol juurde ja palus end kallistada, sest ta tundis end üksi. Täitsa jabur ju. Kes teeb nii? Keegi, kes tunneb end nii üksi, et on soovib ükskõik kellelt kallistust, et end korrakski veidi vähem üksi tunda. Päris hiilgavast saavutusest jäi puudu ainult hiilgav lõpp. Praegune vihjas minu hinnangul sellele, et nüüd ongi korras. Minevik on selle teoga selja taha jäetud.

Mineviku, ehk siis kaheksakümnendaid, embas aga kahel käel selleaastane suurim üllataja "VHYes". Täiesti juhuslikult vaatamisse sattunud film oskas hiilgavalt kombineerida nostalgitsemist ja üllatamist. Minu jaoks on need vastandlikud mõisted, nostalgiline on ju midagi vana head, lapsepõlvest tuttavat ja see peaks olema selline soe ja turvaline tunne, mida mingid ootamatused ei lörtsi. Aga kui seda lörtsimist teha nii elgantselt vinti peale keerates, siis on see ainult kiitust väärt. Dennis Rodmani ma ei saa enam kunagi sama pilguga vaadata.

Minu jaoks väga üheksakümnendate hõnguline "Õiglus" oli mõnes mõttes täpselt selline nagu ühelt õhinapõhiselt amatöörfilmilt oodata võibki. Adi dress ja narmastega nahkjakk ja vana hea jätan- pättidele-mulje-et-lasin-oma-tüdruksõbra-maha süžeepööre. Aga kurat, seda õhinat ja hoogu oli siin ikka mitme filmi jagu. Selle ajaga, mis mõni lavastaja oleks alles üldplaaniga jahmerdanud on Toomas Arial kolm stseeni läbi mängitud nagu niuhti. Eriti kiidan pätibande bossi pühendumist oma personaalse oliivivaru stseenist stseeni kaasa tassimisel.


Minu isiklik lemmik Lovecrafti sulest on küll "Hullumeelsuse mägedes" ja ma sinisilmselt loodan, et vast del Toro ikka ühel hetkel kaamera kuumaks ajab ja selle filmimatu loo üles filmib, aga ega "Värv ilmaruumist" / "Color out of Space" filmimatu olemises palju maha ei jää. Loo peategelaseks ongi ebamaine värv. Kirjeldamatult ebamaine. Aga Richard Stanley sai sellega hakkama. See oma põhiolemuselt lilla toon mõjus täpselt piisavalt ebameeldivalt. Stanley on selles vastikult võõriku tunde tekitamises üldse osav.
Tema M.A.R.K. 13 ajaks ilmselt T-800'lgi une ära. Ja M.A.R.K. 13 ei saa magada, sest tal on hirm, et kohe tuleb voodi alt välja Nicholas Cage ja näitleb endal põrna pooleks. Kuigi, mõne Not-the-Bees-Nicki  võimsama rollisoorituse võrdluses võtab mees siin filmis ikkagi suhteliselt rahulikult ja olukorra tõsidust arvestades üldse mitte põhjendamatult hooti hulludes. Kui su lemmikalpakad ikka Norra teadlaste poolt jää seest välja kaevatud olendit meenutama hakkavad ajab kopsu üle maksa küll.

Ning viimase äramärkimisena saagu siia kirja türgi "Mõõk ja Lõvikäpp" ehk "Lõvimees" / "Kiliç Aslan" ehk "The Sword and the Claw" ehk "Lion Man". Klassikaline näide kulunud käibetõest, mille kohaselt on heal lapsel mitu nime. Sellest, miks see ja paljud teised toredad filmid on head saab kuulata vaadata siit. Siin praegu arendaks boonusena ehk lõpuni mõtte, et miks hästi tehtud halb film võib olla huvitavam ja ootamatusi rohkem täis, kui üks traditsioonilisemas mõttes hea film. Halva filmi tegijad ei lase end mingil igapäevaelu loogikal segada. Kui lavastajal on ikka silme ees mingi eepiline stseen, siis ta filmib selle üles ja teda ei huvita seejuures, mida härrased Newton, Einstein või Darwin sellest arvavad. No et kui väga Andres ka ei sooviks endale nelja kätt, et veel rohkem künda ja külvata, siis Tanel Toom enda filmis sellist asja lubada ei saanud. Mina isiklikult vaataks aga hea meelega versiooni "Tõest ja Õigusest" kus Krõõt tuleb Vargamäele perenaiseks tagasi.

Järgmine HÕFF on muideks välja kuulutatud ja toimub 30.04 - 02.05 loodetavasti taas Haapsalus. Nägemiseni.

06 mai 2020

HÕFF tuleb

Inimene on ikka veider. Mõistuse hääl ütles kohe, et sel aastal Haapsallu asja ei ole, aga majutuse tühistamisega ootasin ikkagi viimase hetkeni. No et äkki. Ime jäi aga sündimata ja sel aastal on HÕFF veebis. Loomulikult ei ole võrreldavad HÕFF kevadises Haapsalus ja HÕFF omas kodus diivani peal lösutades, aga keskendume siiski sellele, et näitamisele tulevad mitmed päris huvitavad filmid ja teatava nipitamisega ehk õnnestub ka kodustes tingimustes ikkagi veidi festivalitunnet luua.

Voogedastus formaat annab usinamatele võimaluse end päris katki vaadata, ma ise olen planeerinud kolme päeva peale umbes üheksa filmi ära mahutada. Kindlasti pöörake tähelepanu sellele, et päris paljudele filmidele järgnevad vestlused filmitegijatega, et oma vaatamiskava koostamisel soovitan sellega arvestada. Ja muidugi toimuvad ka eriüritused, mälumäng tuleb ja raamatuesitlus ja mõnedki vastlusringid. Halbade filmide sõpradele soovitan näiteks arutelu "Kui halb film on hea".

Kogu kavast saab kõige parema ülevaate siit.

Ma ise asetan hirmus olemise osas erilised lootused näiteks sellele.


Aga kõigile tublidele hääletajatele annan teada, et tulemused on lukus. "Irishman" võitis, aga see raibus on kolm tundi pikk, nii et ma lihtsalt ei ole jõudnud ta vaatamiseni ja kirjutamisega on üldse selline lugu, et lugege Reaktorit/Erektorit. Mul on juba järgmise kuu õnnitluski valmis ning lähimas tulevikus lähebki ikkagi nende õnnitluste peale ka suurem osa energiast. Mis ei tähenda, et vahel siin blogis ei võiks ootamatuid postitusi tulla. Aga selliseid lühemaid ja tihedamaid purskeid leiab endiselt twitterist @OnuKalver ja et veel rohkem valikuid ja killustumist oleks siis juba paar nädalat ka keskkonnast letterboxd.


11 veebruar 2020

The Nun (2018)

Üldiselt mulle see Conjuringi maailm täitsa meeldib. Need põhifilmid on kohe täitsa kõhedad. Nii et kuigi mu eemisest postitusest võis jääda mulje, et "The Nun" täiesti juhuslikult hääletusnimekirja sattus ja mul tema vaatamise vastu mingit huvi ei ole, siis see mulje ei vasta päriselt tõele. James Wan ise natuke asjatas ja Valakist oli mul ka väga teravad mälestused. No ei saa ju väga halb olla. 2018 aasta kõige edukam õudusfilm Eestis pealekauba.

Täiesti kohutavalt halb film.

Kuidas üldse on võimalik nii filmi teha, et paned kokku kõikvõimalikud õudusfilmide stamplahendused ja arvad, et see kedagi veidigi hirmutab. Tegelikult on ju väga lihtne kontseptsioon. Hoia pinget ja siis raba vaatajat ootamatust suunast. Ma tegin seda filmi vaadates kaks lehekülge märkmeid (tavaliselt kulub sellise koguse ülestähenduste tarbeks kolm-neli filmi). Ja need kaks lehekülge on täis emotsionaalseid kiljatusi stiilis, et "nüüd nad lasid müstiliselt riiuli pealt kõigil nõudel maha lennata" ja "nüüd jäi selle salapärase oma nägu varjava naise kuivetunud käsi meie kangelasele pihku".

Rämedalt igav on nii filmi vaadata. Lugu ei arene mitte dünaamiliselt tegelaste otsustest või tegevustest lähtuvalt, vaid on plaan, et on vaja näidata mööda pikka koridori põgeneva kangelanna taga ükshaaval kustuvaid tulesid. Järelikult tuleb see kangelanna sinna koridori panna. Sisulist vajadust tal seal koridoris olla ja joosta ei olnud. Kui Valak sai tulla ja ukse lukust lahti keerata, siis oleks ta võinud sellesama soojaga ka uksest sisse astuda. Mis see mõtteprotsess või Valaki peas olla - keeran ukse lukust lahti, siis jooksen lossi teise otsa oma tuppa ja jään pöidlad peos lootma, et kangelanna just sinna luusima tuleb. Aga kui kangelanna oleks juba maganud?

Üldisem etteheide käib liigse keerutamise kohta. Üldisem selles mõttes, et seda teevad päris paljud žanrifilmid. Lugu püütakse ajada maru tihkeks. Erinevad liinid ja vihjed ja seletused, mis idee poolest ilmselt peaks põnevust looma. Pigem aga jätavad mulje sellest, et põhilugu kirjutati valmis ja siis keegi avastas, et see on kuidagi niru ja on vaja tasandeid ja kihte juurde saada. Praegusel juhul siis isa Burke'i origin story, mis teda just selle ülesande ajal taas vaevama asus. Miks just nüüd? Ja kuidas see Valaki loo jutustamisel oluline on? Väga norivalt võiks isegi küsida, et mis see isa Burke Valaki loo jutustamisel oluline oli. Tema peamine panus oli selles, et ta Irene nunnaks pühitses. Ja hauda jäi kinni, sest stsenarist oli kuskilt lugenud katkukellade kohta ja soovis neid filmis kasutada. Nii et oli ikka Burke'i vaja.

Aga, kuna eesmärgiks ei ole siin lehekülgede kaupa viriseda, mis oli halvasti (isegi kui film lahkelt sellist võimalust pakub), siis oli ka head. See stseen kus nunnad seisid peakotid peas. Suurt midagi ei toimu. Vaatajal aga lähevad häirekellad tööle, kas on nüüd vaja põgeneda või võidelda. Kus suunast litakas tuleb. Miks juba ei tule. Võidelda tegelikult väga ei tahaks, aga selga pöörata ja põgeneda ka mitte. Kurat. Kus see litakas nüüd on juba.

Ja filmi parim stseen oli palvetava Irene seljale pentagrami lõikamine. Jah, ma teadvustan, et tegemist oli filmitrikiga. Et reaalselt ei käidud talle noaga seljale sisselõikeid tegemas. Näitlejanna pilgust paistnud sihikindlus ja pühendumus olid aga sellised, et mul ei olnud probleemi uskuda, et ta oleks rollis püsinud ka siis, kui lavastaja oleks otsustanud selle piisakese realismi oma filmi lisada. Hästi näideldud.

Sedasi siis. Ma praegu ei suutnud leida kui palju vaatajaid kogus eelmisel aastal "La Llarona needus", aga tegemist oli oluliselt hirmutavama filmiga, nii et kui on vaja kolmanda Conjuringi ootuses midagi vaadata, siis võtke hoopis see ette.


06 veebruar 2020

Serva pidi Rutgerist

Ma imetlen teie kannatust, kallid lugejad. Käesolevat aastat on juba sedapalju käinud, et viisakamad kuukirjad on kaks korda ilmuda jõudnud. Ma jõuan aga alles nüüd selleni, et esimese väikse uudisnupukese valmis trein. Uus tase filmibloginduse maailmas. Filmipostituse tiiser. Ehk et hääeltustulemused on kokku arvutatud ja ma pean poolenisti naljaga hääletusse pandud filmi reaalselt vaatama hakkama ja selle ainetel enamvähem sisuka kirjutisega maha saama. "The Nun". Päriselt vä? Valikus oli Nicolas Cage oma võimete tipul ja poolakate oscarifilm. Võitis aga ühe õudusfilmi spin-off. Pagana internetitrollid. Hakkate mul siin edaspidi kõik ID kaardiga autentima.

Tegelikult tulin ma aga siia seekord hoopis ühe teise mõttega. Eelmisel kevadel katki jäänud õnnitlemiste traditsioon on jätku saanud. Reaktori juubelinumbris on muuhulgas võimalik lugeda ka pistelist ülevaadet Rutger Haueri filmipärandist.


Vajalik ja informatiivne osa on sellega kaetud. Edasi lugemine ei ole kohustuslik.

Ma tegelikult ei plaaninud sellist pausi ja veel vähem plaanisin ma teda nii pikaks. Aga vahel asjad lihtsalt jooksevad kokku. Erinevate ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu. Ja siis on vaja teha midagi muud ja laadida ja leida põhjus jätkamiseks. Osad lugejad vast teavad, aga üks osa laadimisest oli suvel Elektriteatri välikinos vabatahtlikuna toimetamine. Äärmiselt glamuurne täispuhutava ekraani ülesupitamise ja kokkuklapitavate toolide lahti ja kokku klapitamise töö. Superlahe seltskond ja head filmid. Ja pitsakoolitus ja ripptelgis magamise kogemus. Päris mõnus oli anda reaalne panus sellesse, et inimesed saaksid sumedas (sel suvel reeglina küll pigem sitaks külmas) suveöös mõnda väärt filmi nautida. Tundub kuidagi kasulikuma tegevusena kui siin jaurata, et inimesed "The Nun" poolt kõige rohkem hääli andsid.

Mitte et ma tegelikult võtaksin seda kirjutamist mingi kohustusena või arvaksin, et nende tekstide lugemisest inimestele tohutu kasu peaks kerkima. Kohustus on ta niipalju, et kui ma ise olen võtnud endale eesmärgiks, et uues Reaktoris mu kirjutatud õnnitlus ilmuks, siis tuleb mul toimetaja seatud tähtajast kinni pidada või siis ainult paari päevaga üle lasta. Ja kasu kerkib sellest kirjutamisest ikkagi kõige rohkem mulle endale. Mulle meeldib süsteem ja mulle meeldivad seosed. Kui ma saan enda jaoks mõne olulise filmiinimese loomingust enamvähem süsteemse ülevaate, siis olen ma juba võidus. See, kui keegi teine seda teksti loeb ja sealt midagi enda jaoks vajaliku üles nopib on juba puhta boonus. Ja kui ka ei nopi, siis vähemalt niipalju ma võin küll püüda, et see lugemine natukenegi meelelahutuslik on. Lõppeks olen ma ju ikkagi parima filmiblogi kahekordne laureaat.

Kõige olulisem erinevus saab edaspidi olema selles, et võib juhtuda et mõni õnnitlus saab olema žanriväline. Ehk et ulme või õudusega ei ole õnnitletaval midagi pistmist. Avaldamiskohast tulenevalt selline piirang alustades seatud sai, aga edaspidi jääb see toimetaja otsustada, kas valminud kirjatükk ka Reaktoris avaldada passib. Mulle endale sobib selline vabadus subjekti valimisel rohkem. Ja ma tänan siinkohal Reaktori toimetust toetavate sõnade ja kannatlikuse eest ja luban, et ma ei hakka meelega igakuiselt mingit ähmast serva pidi ulmega seotud isikust kirjutama.

28 detsember 2019

Kassid / Cats (2019)

Pere väiksemad kinohuvilised ronivad vahepeal sülle ja nõuavad treilereid. Mina olen just maha istunud, et nüüd kohe hakkan lõpuks seda pikalt edasi lükatud filmipostitust kirjutama, aga võta näpust, hoopiski ühe kinoketi kodulehelt tuleb kõik olevad ja tulevad multikaõrritid ära vaadata. Või siis vastselt nähtud multika värvimislehti otsida ja printida ja hiljem värvitud pildile oma hinnang anda. Sellistest tingimustes eesti kümne loetuima blogi hulka ei jõua. Kümne loetuma filmiblogi hulka vast küll. Tegutsevaid või enamvähem tegutsevaid filmiblogisid vast kümme tükki kokku lugeda õnnestub. Rohkem küll mitte. Ja no eks ma muidugi olen laisk ka ja lasen end kergesti eksitada, nii et reaalselt ma laste multikalembust harvade blogipostituste vabanduseks ei too.

Peamine on siiski see, et juba filmi vaatamise ajal peab tekkima see tunne, et oh sellest filmist ma tahan selle nurga alt kirjutada. Sest mulle ei meeldi need laisad filmipostitused, no sellised, kus kirjutajal on ees "How to be a film critic for dummies". Ehk et kui tõesti tahaks ja viitsiks, siis oleks küllalt lihtne treida postitusi stiilis, kus ma palju- ja pikasõnaliselt kirjutan lahti filmi süžee. Kreisiraadi Alaska 4Ever stiilis. Tuleb tunnistada, et ma isegi mõned (kümned)korrad olen selliseid postitusi kirjutanud. Lihtsalt ühtegi paremat mõtet või nurka lähenemiseks ei ole pähe tulnud. Ja no ega see automaatselt muidugi halb ei ole, piisava tahtmisega on ka sisukirjelduses võimalik oma meelsus filmi kohta välja tuua, aga minu enda jaoks on see ikkagi selline laisk lähenemine. Võtad kõige ilmsema, nähtavama ja keskendud sellele.


Põhimõtteline vahe on aga siin selles, et mina kirjutan seda blogi eestkätt ikkagi enda kehva mälu toetuseks. Keegi kahjuks ei maksa mulle selle kirjutamise eest, nii et ma võingi olla täpselt nii laisk kui süda lustib. Aga. Tulles nüüd tagasi sissejuhatuse juurde. Ma ise vaevalt et oleks "Kasse" kinno vaatama läinud. Kaisa nägi aga pilti, nõudis treilerit vaadata ja otsustas, et tuleb minna. MS-6 reiting, nii et enamvähem kvalifitseerus. Ning nüüd oleks hästi laisk ja raha eest oma filmiülevaateid kirjutavate inimeste poolt laialt kasutust leidnud nurk "Kasside" kallal ilkuda nende katmata kubemete ja inimnägude kassifiltrist läbi laskmise pärast. Mõned lumehelbekesed kasutavad ka väljendit "halvas unenäos" või "nightmare-inducing". Mul on tegelikult hea meel, kui kellegi kõige koledam unenägu on Judi Denchi ülahuulel kasvavad vurrud või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube. Ja natuke kurb, et Judi Denchi ülehuulel kasvavad vurru või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube kellegi ööund segab.

Mis mind aga nendele kahele detailile (vurrudele ja kubemetele) keskenduvate arvustuste juures eriliselt häirib on see, et need on ju treilerist näha. Või no kui sa ei viitsi niipalju eeltööd teha, et kulutada kaks minutit treileri vaatamise peale ja lähedki kinno õndsas teamatuses ja arvamises, et Hollywoodi imetaltsutajad on õpetanud päris kassid raudteerööbastel stepptantsu lööma ja hääletreenerid tublimad kiisud "Memoryt" kräunuma saanud, siis kino sissekäikude ees on ju suured filmipostrid. Need vurrud ja kubemed on sealt näha. No et selleks, et kirjutada sellest, kuidas sind häiris, et Judi Denchil ülahuulel kasvavad vurrud (vanadel naistel kipuvadki vuntsikesed kasvama, isegi ilma CGI abita, mis paneb mõtlema, et millised naiste karvakasvu puudutavad uudised veel mõnd algajat filmikriitikut häirida võivad) või et Idris Elba sootunnusteta kube oli katmata, ei olnud üldse vaja seda filmi vaadata. Kui see just ei ole sellest tohutust pettumusest tulenev kirjutis. Et kriitikul oli lootus, et filmi peale ikkagi üks kube on, millelt sootunnuseid näha või et mõne emase kassinimese rinnakarvadest midagi välgatab ja et see välgatus juhtub Taylor Swifti mitte Judi Denchi tegelaskujul. Sellise pettumuse pinnalt tulevast virinast ma saaks isegi aru. Aga siis kirjutagi ausalt ja avameelselt, et Taylor Swifti karvad olid liiga tihedad.

Ma olen Kasse kunagi muusikalina Vanemuise laval näinud. Mulle need laulud toona üldiselt meeldisid ja üldiselt meeldisid ka nüüd. Ian McKellani esitus näituseks eriti uhke. Nii et minge seda filmi vaatama sellelt lähtepunktilt, et tegemist on filmiga, kus lauldakse ja tantsitakse. Ja need tegelased, kes laulavad ja tantsivad on kassid. Ning et päris kasse on keeruline laulma ja tantsima saada, siis täidavad kasside rolle inimesed. Ehk et minge kinno realistlike (l)ootustega. See oli tänase kirjutise lähtepunkt.

31 oktoober 2019

Enne... / Before Sunrise (1995), Before Sunset (2004) ja Before Midnight (2013)

See on küll natuke üllatav. Miks ei huvita kedagi kuidas Jesse ja Céline uuesti kokku said? Nende juhusliku kohtumise ja armumise lugu sai tublisti hääli ja triloogia viimane, korralikult karile jooksnud suhte lugu samuti, aga selle juhusliku taaskohtumise ja üheksa aastat ootel olnud tunde taaspuhkemise lugu ei saanud ühtegi. Aga pole põhjust muretsemiseks. Erinevalt koalitsioonilepingutest ei pea ma kompromissidele minema ja võin kõigist kolmest filmist kirjutada. Sest ma vaatasin nad tegelikult ju kõik ära. Jah, see ei ole kohustuslik ja ilmselt on triloogia teist ja kolmandat võimalik vaadata ka nii, et eelmisi näinud ei ole, aga kindel soovitus on vaadata esiteks "Before Sunrise" (1995), sellele otsa "Before Sunset" (2004) ja lõpetuseks "Before Midnight" (2013).
Üks kino kirjutamata reegleid on "näita, ära räägi". Sellele on loomulikult võimalik tuua tohutus koguses vastuväiteid ja -näiteid (enamik õudusfilme ja nende koledad CGI kollid näiteks), aga üldiselt on see selline reegel, mida tohib väga teadlikult rikkuda. Vastasel juhul sünnib jõletis nagu "Destination Wedding" (2018).

Pealtnäha väga sarnased filmid, kaks inimest saavad kokku ja räägivad. Vahe on selles millest ja kuidas need vestlused toimuvad. Päikesetõusu eel kaks inimest kohtuvad ja liiguvad läbi öise Viini ja nende vestlus on orgaaniline ja elav ja õrritav ja üksteist proovilepanev. Nad räägivad selleks, et üksteist tundma õppida, mitte selleks et vaatajat lõbustada.
Filmi (ja terve triloogia) üks paremaid stseene leiab aset aga siis, kui kumbki ei räägi. Sõnadega vähemalt mitte. Plaadipoe kuulamisnurgas panevad Jesse ja Céline ühe vinüüli mängima ja kuulavad seda. Räägivad aga näoilmed ja silmad. Vilksamisi heidetud pilgud ja suul värelevad naeratused. Vaatajana sina juba tead, mida need kaks seal ekraanil veel ei ole julenud välja öelda või milles nad ise veel päris kindlad ei ole. Et side on olemas.

Ja kuigi see üks ühine öö saab otsa, mida nad kumbki magamise peale ei raatsinud raisata ja vaksalis sõlmitud kokkulepe ei toimi ja mõlemad elavad üheksa aastat oma elu eraldi, siis üheksa aastat hiljem enne päikeseloojangut uuesti Pariisis kohtudes on see side endiselt olemas. Oluline vahe on aga selles, et kui Viinis kohtudes oli ainuke kohustus millele mõelda see, et Céline peab hommikul rongi peale jõudma, siis nüüd üheksa aastat hiljem on muutujaid oluliselt rohkem. Céline on suhtes ja Jesse on abielus ja poja isa. Ehk et lisaks ajalisele piirangule hakkab mängima ka see teadmine, et võibolla on nende võimalus juba möödas, täiesti kindel on aga see, et rohkem võimalusi neile kahele ei tule. Jällegi on vaataja väikeses eelisseisus, sest suhteliselt kiiresti saab selgeks, see mida Jesse ja Céline tahavad. Mängu ilu ja valu saab tulema sellest, kas ja mida nad selle tahtmise saamiseks on valmis ohverdama. Ja kuidas otsuse tegemist järjest ja järjest edasi lükatakse, kuidas aega venitatakse. Kuidas tegelikult on otsus tehtud, aga hirm hoiab tagasi.

Sest üheksa aastat hiljem on argipäev kohal. Varasemad teod ei ole Pariisis tehtud otsusega olematuks muutunud ja enne keskööd peavad Jesse ja Céline jõudma selgusele, kas see ebatäiuslik elu on selline, mida nad teineteisega edasi tahavad jagada. Ma ei usu, et mingite asjade mõistmiseks on vaja need ise läbi elada, aga näiteks Sophie valik sai kohe hoopis teise dimesiooni juurde, kui mul endal lapsed sündisid. Filmis on Jessel ja Célinel kaks tütart ja Jessel poeg eelmisest abielust ja Céline kaalub töökohavahetust ja neil mõlemal on oma nägemus sellest, kuidas elu peaks edasi kulgema. Kindlasti ei kujutanud aga kumbki toona Viinis ega ilmselt ka Pariisis ette, et nende elud selliseks kujunevad. Ning just see vahe nende unistuste ja lootuste ja reaalse elu vahel on see, millega mõlemil on keeruline toime tulla. Kuidas sa lähed edasi, kui mälestus Viinist on tuhmunud?

03 oktoober 2019

Seisund: muundunud / Altered States (1980)

Pikema mäluga lugeja ehk mäletab, et enne seda hääletust, mis praegu veel käib, oli ka üks teine hääletus. Ja selle eelmise hääletuse võitis Altered States (1980). Ausõna. Mul oli kuskil hääletustulemustest kuvatõmmiski olemas, aga olen selle kuskile ära asetanud.
Üldiselt mul ei ole sellesse hääletusse filme valides väga mingeid tagamõtteid. Põhiliselt toimub see nii, et võtan oma vaatamisjärjekorras olevad filmid ette ja valin sealt mingil täiesti subjektiivsel põhjusel kolm välja. "Altered States" osutus valituks, sest mulle meeldib Ken Russell. Ja mulle meeldib, et ta ka hääletajatele meeldib. Mul on tegelikult lausa natuke kahju inimestest (kui neid muidugi leidub), kellele ei meeldi Ken Russell.

Igatahes, kui on vaja teha film raamatust, mis mingis osas on saanud inspiratsiooni John C.Lilly katsetustest, kus inimesele antakse natuke LSD või meskaliini ja pannakse ta siis kinnisesse tünni vette hulpima, siis on Ken Russell see mees, kellele mina helistaksin. Ilmsest on küll tegemist kunstilise liialdusega, aga selle konkreetse kinofilmi puhul olevat Ken olnud umbes 27. mees kellele helistati. Ja seda ka alles siis, kui esimene reaalselt filmimisega pihta hakanud lavastaja stsenaristiga tülli läks ja lahti lasti. Ken osutus aga kogunisti nii kõvaks meheks, et läks ka stsenaristiga tülli, aga filmimise juurest laskis jalga stsenarist Paddy Chayefsky, kes ootamatul kombel kippus omama päris palju sõnaõigust, mis ja kuidas täpselt võtteplatsil toimuma saab. Ühelt poolt muidugi teenitult, sest tal on kodus kuskil kindlas kohas kolm parima stsenaariumi kuldmehikest sõnadele kaalu lisamas, aga vähegi kindlameelsema lavastajaga tähendas see samas automaatselt kokkupõrkekurssi. Juttude järgi oli selle konkreetse filmi juures õlekõrreks isolatsioonipaagi värvilahendus, mille osas mehed kokkuleppele ei saanud.

Tähendab siis nii, "Altered States" on film teadlasest, kellele pakub huvi teada saada, mis juhtub siis, kui inimene panna pimedasse tünni vee sisse hulpima, aga enne veel tema teadvust natuke stimuleerida. Soojenduseks käib teadlane ühe Mehhiko hõimu juures inspiratsiooni hankimas ja saab seal tuttavaks Esimese Lille tinktuuriga. Giuseppe Perverdi Big Bandil on üks tore laul, millel väga kaasahaarav refrään - "Poisid sööge seeni, hallutsinogeeni."  Ma arvan, et kui Giuseppe teaks millise laksu selle Mehhiko taime juurikast saab, kupataks ta oma kuulajad kõik maad kaevama. Eriti efektne on näiteks Komodo draakoni alasti naiseks muundumine, mida rohkemat ühelt tripilt veel tahta. Kogu see hallukate nägemine on tegelikult aga ligemale viis minutit pikk ja on ilmselt kõige lihtsam näide sellest, miks Ken Russell on eriline. Mingisuguse soperdise suudaks vast minagi kokku pusida - õun kukub mahab, puruneb kildudeks ja laialilendavad killud muunduvad inimpeaga nahkhiirteks. Ja sinna vahele mõned kiired lõiked hakklihamasinast, mille ühest otsast lähevad redised sisse ja teisest tulevad tinasõdurid välja. Aga see olekski selline puhas möhh stseen. Visuaalselt võibolla natuke huvitav, aga sisu mitte kopika eestki. Ken Russelli stseenid on aga nii visuaalselt huvitavad ja samal ajal lubavad ka aimata, et nende kiirete lõigete taga on ikkagi mingi sügavam mõte peidus. Sellest mõttest ei pruugi küll aru saada, aga pigem on siis tunne, et tegemist ei ole lihtsalt trikitamise või šokeerimise eesmärgil ritta laotud kaadritega ja arusaamine jääb iseenda piiratuse taha. Võibolla ühe lonksukese taimejuure tinkuuri taha.


Ma olen kunagi Kosmoseodüsseia vaatamise ajal magama jäänud, selle ülivärvilise ussiaugu retke ajal. Vaatasin muidugi hiljem üle. Altered States jõuab filmi lõpuks ka minu jaoks analoogia loonud punkti välja, kus meie peateagelase teadvus on lõhustumas mingis ürgmateeria supis, aga leiab siis ikkagi selle pidepunkti, mille abil end füüsilisse maailma ankurdada. Ja see on jällegi stseen, mida on väga lihtne halvasti teha. (Halvasti siis selles mõttes, et vaatad ja mõtled, et siin ei ole ju mingit mõtet taga, lihtsalt mingi poosetamine. Mõelge näiteks Blairi Nõiafilm 2 peale, aga mitte väga pikalt, see oli päris halb film). Ken Russell saab aga sellegi keerulise ülesandega nii edukalt hakkama, et magama ma ei jäänud ja austus mehe visuaalselt efektse käekirja vastu sai ainult kinnitust juurde.

Nii palju siis sellest filmist praegu. Ma planeerin siin lähimas tulevikus, võibolla isegi et oktoobrikuu jooksul, ka hetkel aktuaalse Before triloogia hääletuse võitja väljakuulutamist ja ülevaate kirjutamist, nii et ärge kaugele minge.