Vee peal / On the Water (2020)

Kuidas keegi, aga mina olen Eesti filmi suhtes absoluutselt erapoolik. Ma lähen teda alati vaatama selle ootusega, et näen midagi head. Ja isegi kui film tervikuna on kaheldava väärtusega, siis midagi toredat või positiivset temast ikka leiab.

Seda enam hea meel on selle üle, et värskelt „Vee peal“ näinuna ei pea hakkama kivist vett välja pigistama. Siin ei ole kahelda ega kõhelda midagi. Algusest lõpuni väärt vaatamine. Arvestades milline hulk kvaliteetset kodumaist kino on üldse viimaste aastate jooksul kinodesse jõudnud, siis ehk on nüüd aeg lõplikult loobuda mõttearendustest igavast ja hallist Eesti filmist, mis venib ja venib lõputult ja kuhugi välja ei jõua. Näiteid hoogsatest, sisukatest ja mis kõige olulisem, vaatajaile korda minevatest filmidest on sedavõrd palju.

Ajal kui kilekott oli staatusesümbol ja järjekorras seismine eestlaste rahvusspordiala elab Andres vanaema-vanaisa hoole all ühes väikses eesti linnas. Poisi isa jäi Venemaal kadunuks, ema on Rootsis ja poiss ise ei suuda kuidagi õppimisele keskenduda. Vähemalt järv lähedal, kuhu saab koos maailma kõige targema lollipaberitega mehega kalale pageda. Sest vee peal on lihtne, aga vaat', maa peal, siin saab elu su kohe kätte.

Ja seal elus on kõike – surma ja valu ja kadedust, aga ka siirust, rõõmu ja armastust. Olgu siis „Huckleberry Finni“ lugemise pärast pahandustesse sattunud Valter või järvepõhjast välja tõmmetud autoraadio elule putitanud Kolla või malemängu entusiast ja masturbatsioonivastane Papa kui nimetada vaid mõned värvikatest tegelastest, kes kõik Andrese kasvamist ühel või teisel moel mõjutasid. Nende kõigi elud läksid mulle korda, keegi neist ei mõjunud kohatäitena ja kellegi osas ei tekkinud tunnet, et on ikka jobu.

Ekraanil toimetasid päris inimesed oma päris tegemistega ja vaatajana sa oled kurb kui neil läheb halvasti ja rõõmustad kui midagi õnnestub. Nemad ei muuda maailma suurte otsuste ja tegude läbi, aga nad mõjutavad oma igapäevaste tegemistega ümbritsevate inimeste elusid ja et nad keegi ei ole oma põhiolemuselt halvad ega taha teistele halba, siis pigem on see muutus positiivses suunas.

Kõige parem reklaam filmile on minu meelest aga see, et näitlejad ise nautisid niiväga loomisprotsessi, et vähemalt kahes stseenis ei suutnud nad kaamera ees oma rõõmu peita ja naeru pidada.

tekst ilmus 27. novembri Tartu Postimehes