18 august 2014

Vihakobarad / Grapes of Wrath (1940)

Steinbecki Vihakobarate ekraniseering (üllataval kombel ainuke suure lina ekraniseering, isegi lühiromaani "Hiirtest ja inimestest" on kinosse kaks ja telekasse veel mitmeid kordi uuesti lavastatud. Süü ilmselt sellel õitsval kommunistliku kallakuga rakukesel, mille rüpes perekond Joad tröösti leidis) on igati hea film.
Vägesid juhatab John Ford, kes eeskätt tuntud muidugi vesternimehena, aga kes ka sellesse rännakusse Oklahomast Californiasse ikkagi parasjagu üldplaane sisse on susanud. Peaosaline Henry Fonda, kes minul endal esmajoones ühes teise vesternimehe eepilise "Once upon a time in the west" filmiga seostub, aga kes siingi tublit tööd teeb. Ning kõige olulisem tegelane matriarh Jane Darwell, keda ilmselt mitte tema kena välimuse pärast mitmes kuulsas ja veidi vähemkuulsas filmis näha võib. Näitleb siin igatahes kogu ülejänud seltskonnal sokid jalast.
Kuri pank viskab perekonna kodust välja ja need peavad elatise teenimiseks kaugele maale rändama, kus pudrumäed kõrguvad taevani ja sulavõi voolab ojasängis. Nii et eestlasel polegi mõtet seda filmi vaadata, neid on ju tuhandeid kes sellist elu elavadki. Perspektiivi mõtes aga äkki ikka peaks vaatama. Sest tegelikult on ikka hirmus mis asjade peale on võimalik närvi minna. Otsin mina poest küpsetuspaberit, esiteks oli see kuskile nurgataha ära peidetud ja kui ma ta lõpuks leidsin, siis oli neil ainult see pika poogna formaadis, millest ise peab sobivas pikkuses jupi lõikama, aga mina tahtsin ju juba sellist mis mõõtu lõigatud. Mul saab ahjupraad kohe varsti valmis, laps teeb lõunauinakut, Spotify lõõritab kõlarites ja ikka leiab asju mis tatistama ajavad. Üks põhimõttelisem on see, kui keegi kuskil tuleb välja umbes sellise mõtteavaldusega, et "Eesti on üks täiesti kasutu riik ja hommepäev sõidan Soome, kus lihtsalt tagumiku sügamise eest sotsiaaltoetused uksest ja aknast sisse pressivad". Mulle soomlasest maksumaksjani käiks vägagi pinda, kui mingeid töllakaid minu maksurahadest üleval peetakse ja need teised, kes miinumpalga eest musta töö ära teevad ajaks ilmselt muigama.
Kust on tulnud see arusaam on Riik on umbes nagu Smaug, kes kullast ja teemantitest asemel püherdab ja vaskmüntigi ei täi surnu silmade katmiseks loovutada? Ma võtaks hea meelega iga kuu tagasihoidlikud 2000 euri selle eest vastu, et ma olen viitsinud kuskil e-riigis teha linnukese lahtrisse "jah, tahan" ja ülejäänud aja tegeleks asjadega mis mulle meeldivad. Olen nõus, et et asju annab teha paremini, ja et ma täpselt ei saa aru, miks on 7000 elanikuga linnal vaja kolme abilinnapead ja võibolla ühte igaks juhuks veel juurde. Aga Superstari baaris Sinerbrychoffi libistades kurta kuidas Eesti on kõige mõttetum riik maailmas ja paksud sead Toompeal söövad maksumasja raha eest ainult kaaviarit ei ole väga konstruktiivne. Ei seedrid, ei palmid, ei naftamaardlad kasva me maal. Ja ilmselt - kui just kolmikute sündide sagedus plahvatluslikult ei kasva, jääb Eestis elavaid eestlasi järjest vähemaks ka ilma parema elu otsijaid arvestamata. Seniks aga - Riik ei ole need rahva poolt valitud 101 kuskil mäe otsas.
Ja Californias maksti ainult kolm senti kasti eest, sest neid kes selle raha eest olid nõus tööd tegema oli rohkem, kui neid kes arvasid, et selle töö eest oleks kuus senti õiglasem tasu.
Hea film.