30 märts 2009

Lahtimurdja

Peter Yatesi vändatud Breaking Away(1979) on üks ütlemata kobe noortefilm, midagi John Hughesi tööde klassi. Selline film kuhu on kokku sulatatud taevas ja pörgu ja need kaks poolust mitte ei vastandu teineteisele, vaid elavad rahus ja üksmeeles igas tegelaskujus, kord üks esiplaanil, siis teine.
Keskendutakse nelja just keskkooli lõpetanud sõbra tegemistele sellel viimasel suvel, kus saab veel süüdimatult päev otsa kupsu hüpata ja päikese käes lesida, samas kui vanem generatsioon leiab, et poisirajakad peaksid kas kolledžisse minekuks valmistuma või siis töökoha leidma. Kas või sellessamas kivimurrus, kus nad ise oma töömehepõlve alustasid ja mille valvuriputkale võiks olla vabalt maalitud sõnad: "abandon all hope, ye who enter here".

Enim ekraaniaega saab neist neljast Dave, kelle arusaam kvaliteetajast hõlmab kitsa sadulaga jalgratast, sileda asfaldiga teejuppi ja mõnd autojuhti, kelle tuules siis head sõitu saaks lasta. Ning kuna maailma parimad jalratturid on itaallased, siis ka kõigi sõprade/sugulaste/tuttavate kannatuse proovile panemise oma itaaliapärase aktsendi ja mõttemaailmaga. Sellest tulenevad siis enamik filmi naerukohtadest.

Tõsisemad teemad aga nagu ka juba vihjatud sai tulenevad sellest survest, mis noortele peale pannakse. Poisid ise tahaks küll veel lihtsalt elust mõnu tunda, aga vähe sellest, et ea poolest kõvasti vanemad oma tahtmist ja arusaami peale suruda üritavad, ka napilt aasta paar eakamad neiud noormehed, kes juba kolledžiseinte vahel tarkust omandavad, suhtuvad neisse pehmeltöeldes põlgusega. Ning kui siis veel ühel võistlusel Dave iidolid äärmiselt ebasportliku käitumisega silma paistavad, puruneb ta mojo sealsamas maanteekraavis kildudeks.

Õnnetuseks tuleb selles stseenis ka filmil endal kett maha ja edasi lastakse vabakäigul sõbralikus üksteisemõistmise ja eneseületamise õhkkonnas. Viisakas vaatamine aga sellegipoolest.

25 märts 2009

Võõrolend(id)

Tulnukateema lõpetuseks mainin siis ka ära, et sai juba ei tea mitmendat korda üle vaadatud ka klassikud Alien(1979) ja Aliens(1986). Endiselt head, isklik eelistus kuulub siiski esimesele. Teine on rohkem massiga löömise peal väljas, see mass on küll võimas ja lööb valusalt, aga esimese osa vaikne pingekerimine mõjub mulle paremini.


PS. pigem säästupost, kui üldse mitte midagi

Punase planeedi vaimolendid

Carpenteril on vist aeg hakata pensionipõlve peale mõtlema. Ghosts of Mars(2001) oli kohe nii jube, et pärast seda ongi vana sisuliselt maha kantud.
Esimese hooga viitaks filmi nimi ju nagu Bradburyle, aga selline vaikne melanhoolsus ei lähe Carpenteriga mitte kuidagi kokku, nii et ega see eriline üllatus polnud, et pakuti siukest suvalist futuäktsionit. Vaarao needus vs Escape from L.A. kohtumispaigaks Mars.

Kusjuures kõik õiged komponendid olid olemas, lihtsalt kokk ei osanud neid õiges vahekorras kokku segada. Ja mida aeg edasi seda rohkem kõrbelõhna sellest möginast levima hakkas. Ja no kurat, mis mõtet on üldse neiu Pam Grier endale filmi sebida, kui sa ta esimesena maha lased tappa.

sellise vaikse hulluse eksponeerimine oleks palju paremini mõjunud
kui värvitud ahvide amokijooks

23 märts 2009

Tulnukmees otsib naist

Species 2(1998) püüab üles näidata äärmist kavalust ja originaalsust. Nimelt selle asemel, et jätkata sealt kus esimene lõppes ja lasta muteerunud rotid linnapeale möllama, on stsenaristide mõttelend tuule alla võtnud ja väge kõrgele kandunud. Ameeriklased lendavad Marsile, panevad sinna lipu püsti, ütlevad midagi tohutult patriootilist ja toovad kurja tulnukviiruse endaga maale kaasa.
Rehabiliteeritud Sil'i kloon on seal juba valmis ja esimese hooga võiks ju eeldada, et ees ootab Alien vs Predator laadis surmaheitlus,
siis aga selgub, et kangelaskosmonaudil on plaan lihtsalt terve linna naised üle käia ja omaenese väikene tulnukrass sigitada. Sil on puuris.
Kaldun nüüd teemast kõrvale, aga mind täitsa huvitaks kuhu on Madsenil veel langeda, enne kui talle Wrestler II rolli pakutakse. Igatahes on siis jälle tema see, kes inimtsivilisatsiooni ähvardava ohu eest kaitsma peab hakkama. Sil on puuris.
Sil lasti puurist välja. Esimese asjana võttis ta riided seljast
koheselt järgnes digimuutumine ja karm tentacle pornostseen. Ehk siis millele ma olen üritanud vihjata, siis kui esimeses osa sai Natashast üledoosi, siis seekord näidati teda häbitult vähe, nii riides kui ilma nendeta. Tõsi, seksistseene teiste, olulisemalt koledamate naiste osavõtul oli küll sellevõrra rohkem.
Palvetajaritsika sündroom. Filmi lõpp. Seksi ja CGI-d oli rohkem, sisu vähem. Kolmas osa jääb ilmselt vaatamata.

Imeline miil

Natuke naljakas, et Miracle Mile(1988) vändati nii hilja nagu ta vändati. '88 ei olnud ju külm sõda enam kuum teema. Igatahes, filmike mis algab kui romantiline lugu kahe inimese teineteiseleidmisest
ja mida üks õnnetu juhus nurja ähvardas ajada
võtab järgmise juhuse läbi hoopis põnevama pöörde. Nähtavasti on punase nupukese juures valvate meeste näpud sügelema hakanud ja raketid on siia ja sinnapoole teele pandud.
Salapärane ärinaine haistab kohe võimalust võimu haaramiseks, veel ennegi kui vana ühiskonnakorraldus põrmu varisenud on ja paneb rattakesed veerema.
Armuvalus mees asub aga läbi linna oma südamedaami juurde kulgedes paanikat külvama, kohtudes seejuures erinevate inimestega ja neid muuseas ka põlema pistes.
Eit ostukärusse ja punuma.
Kuna aga selgub, et kopter on küll olemas, aga juhti mitte, siis mis parem koht oleks piloodi leidmiseks kui jõusaal.
Kui aga sündiski ime ja piloot leiti, siis minus tõstis väike äraevuseuss pead. Ilmselt on mul loomupärane umbusk mehe suhtes, kelle poisssõbra arvates on lahe kombineerida peapael nabapluusiga.
Vot umbes see hetk käib peategelase peast läbi mõte, et mis siis, kui see oli nali. Mis siis, kui rakette ei tulegi.
Pinge on haripunktis, deadline läheneb hirmuäratava hooga ja umbes sel hetkel hakkasin ma mõtisklema, et mis tunne oleks võinud olla, kui oleks näiteks Kuuba kriisi ajal sellist fimi juhtunud vaatama.
Lõpetuseks lihtsalt üks hea kaader. Iidvana mammut ja kokkuvarisev maailm.

Kuller, 3 pakk

Vaese mehe James Bond, umbes nii kommenteeriks Transporter 3(2008) onu Raivo. Ja seda isegi võrdluses viimase bondiaanaga. Esimene osa oli hüva, teine selline, millest ma enam midagi ei mäleta ja kolmandat ootab sama saatus.
Teemaks seekord pistame paksule poliitikule tüseda ümbriku põuetaskusse ja poetame tuumajäätmed mingi suvalise sovjetivabariigi kraavipervele ja kui koostööst keeldutakse röövime kalli tütretirtsu.
Enter Mr. Martin. Frank Martin. Kaklusmasin. Siiani meenutan heldimusega esimese osa bussipargis möllamist.
Osav autojuht. A mingil põhjusel muutus kolmandal vaatamisel igavaks kuidas kaks musta autot hästi kiiresti sõidavad.
Ei tule küll meelde mis filmist juba nähtud, aga paistab et trikirattast on saamas uus parkour, mida igas möllufimis näitama peab. Prantsuse äärmiselt ebameeldiv räpp on teine neist kohustuslikest elementidest.
Slaavi tibin kolmas. Oleks ta siis vähemalt nägus.
Oh Knepper, Knepper. Kas suurel ekraanil mõtetut surma sureva pahalase roll oli tõesti nii meelitav? Või mõtled juba pensionipõlve kindlustamise peale?
See ja paar teist huumorikillukest veel päästsid filmi täielikust läbikukkumisest.

Topelthüvitis

Billy Wilder on ikka eriti ülbe kuju. Teised vennad punnitavad terve filmi silm punnis peas põnevust kruttida ja vaatajal pead segamini ajada, et siis filmi eelviimasel minutil lahendus plaksuga lauale lüüa ja rahololevalt toolil tagasi nõjatudas nautida seda kaost mis selle nükkega kaasnes. Pahatihti juhtub aga nii, et taiplikum vaataja on selle kaunilt konstrueeritud umbsõlme juba ammu läbi hammustanud ja igavleb nüüd niisama.
Billy rehmas selle kõige peale aga käega ja näitas kohe Double Indemity(1944) alguses ära, kes on mõrtsukas ja mis tast lõpuks saab. Mis pagana põnevusfilm see selline on, oleks kinos seda vaadanud oleks läinud kohe raha tagasi nõudma. Aga kodus sai tugitoolis mõnusasti tagasi nõjatuda ja mokaotsast muiata, et olgu, natuke veel vaatan, millega siis üllatada kavatsetakse.

Igatahes mitte revolutsioonilise süžeega. Mees, naine ja naisest sissevõetud adonis, mõned väiksemad tegelaskujud ka veel. Naine on ässitaja, mees saab kindlasti surma, teiste saatus sõltub stsenaristi tujust. Klassikaline.

Meeldivalt üllatasid aga peaosalised, kindustusagendist armukest mänginud Fred MacMurray, tolle vaheda mõtlemisega boss Edward G. Robinson ja usutavalt apetiitse väljanägemisega femme fatale Barbara Stanwyck. Mõni aasta tagasi ma oleks öelnud, et Humprey Bogart on see kõige õigem ärakasutatud mehe kehastaja, nüüdseks on mulle jäänud mulje, et ükskõik kes neist 40. näitlejaist oleks võinud kaabu silmini pähe suruda ja suvalises noiris staar olla. Clark Gable ja Cary Grant ehk välja arvatud.

Sellega üllatused aga ei lõppenud. Enamasti panevad mitu-mitukümmend aastat vanad teravmeelsused vaid kaastundlikult muigama, praegusel juhul lõikas aga tekst täpselt sama teravalt kui esilinastusel. Eriti veel sellistes stseenides, kus ühe vestleja kohta oli vaatajal juba teada, et keerutab mis ta keerutab, hapuks läheb tal olemine nii või teisiti.

Aga kui sõnalise poole eest vastutasid Wilderile lisaks veel ka Chandler ja J.M. Cain siis pildimaterjali silmasõbralikuse eest saab Billy kogu au enda kraesse. Ei midagi hirmkeerulist, aga see eest palju mõjusaid kaadreid. Juba mitme(kümne)ndat korda tuleb hardas austuses vanakooli lavastajate ees müts maha võtta. Ei koptereid, ei kraanasid, ei patsiga poisse ja ometi said filmid tehtud ja käravad siiamaani.

- You'll never make the border. - That's what you think. Watch me.
- You'll never even make the elevator.
silmarõõmuks siis mustast lesest veel üks pilt