sina hääletad, mina vaatan

30 märts 2009

Lahtimurdja

Peter Yatesi vändatud Breaking Away(1979) on üks ütlemata kobe noortefilm, midagi John Hughesi tööde klassi. Selline film kuhu on kokku sulatatud taevas ja pörgu ja need kaks poolust mitte ei vastandu teineteisele, vaid elavad rahus ja üksmeeles igas tegelaskujus, kord üks esiplaanil, siis teine.
Keskendutakse nelja just keskkooli lõpetanud sõbra tegemistele sellel viimasel suvel, kus saab veel süüdimatult päev otsa kupsu hüpata ja päikese käes lesida, samas kui vanem generatsioon leiab, et poisirajakad peaksid kas kolledžisse minekuks valmistuma või siis töökoha leidma. Kas või sellessamas kivimurrus, kus nad ise oma töömehepõlve alustasid ja mille valvuriputkale võiks olla vabalt maalitud sõnad: "abandon all hope, ye who enter here".

Enim ekraaniaega saab neist neljast Dave, kelle arusaam kvaliteetajast hõlmab kitsa sadulaga jalgratast, sileda asfaldiga teejuppi ja mõnd autojuhti, kelle tuules siis head sõitu saaks lasta. Ning kuna maailma parimad jalratturid on itaallased, siis ka kõigi sõprade/sugulaste/tuttavate kannatuse proovile panemise oma itaaliapärase aktsendi ja mõttemaailmaga. Sellest tulenevad siis enamik filmi naerukohtadest.

Tõsisemad teemad aga nagu ka juba vihjatud sai tulenevad sellest survest, mis noortele peale pannakse. Poisid ise tahaks küll veel lihtsalt elust mõnu tunda, aga vähe sellest, et ea poolest kõvasti vanemad oma tahtmist ja arusaami peale suruda üritavad, ka napilt aasta paar eakamad neiud noormehed, kes juba kolledžiseinte vahel tarkust omandavad, suhtuvad neisse pehmeltöeldes põlgusega. Ning kui siis veel ühel võistlusel Dave iidolid äärmiselt ebasportliku käitumisega silma paistavad, puruneb ta mojo sealsamas maanteekraavis kildudeks.

Õnnetuseks tuleb selles stseenis ka filmil endal kett maha ja edasi lastakse vabakäigul sõbralikus üksteisemõistmise ja eneseületamise õhkkonnas. Viisakas vaatamine aga sellegipoolest.

0 comments: