sina hääletad, mina vaatan

19 märts 2009

Katharine lugu

Tegelikult ma eeldasin Philadelpia Storyt(1940) vaatama asudes, et pakutakse midagi Ninotchka(1939) või Bringing Up Baby(1938) klassist huumorisaavutust. Ma ei oodanud sugugi, et Katharine tuleb ja mängib terve ekraani konkurentidest puhtaks. Head meelelahust ootasin, mitte jõudemonstratsiooni. See on aga minu isiklik tragöödia, film ise sellest halvemaks ei muutunud.
Päris ilma huumorita küll ei saadud, esimesed pooltundi oli põhjust muigamiseks omajagu, täitsa põnev oleks näha seda alternatiivset versiooni, kus hullumeelsete aristokraatide teemat filmi lõpuni arendataks. Ühel hetkel tehti aga koomuskiga lõpp ja edasi arendati tugeva isepäise naise teemat, kellel tarvis kolme potensiaalse peigmehekandidaadi hulgast valik teha.
Väike möödalask nende kandidaatide osas muidugi oli, kui ühte kehastab John Howard, suhteliselt tundmatu nimi, teist oluliselt tuntum James Stewart, kes aga kannab lohmakat ülikonda ja silmile tõmmatud kaabut ning kolmandat keegi Cary Grant. Vast ei riku kellegi vaatamiselamust ära, kui paljastan et Johniga Katharine ei abiellu.
Erilist sõnaõigust neile kolmele igatahes ei anta, Cary peamine ülesanne on näiteks taustal one-linerite pildumine, Jamesil on veidi tummisemat teksti ka, aga Katharine vastu ei saa nad kuidagi. Vähe sellest, et ta väga vastumeelselt üldse mõnes stseenis fookusest välja jääb, tekstiraamatus on ta ka kõik teised nimed markeriga üle sodinud.
Aga seekord veel ma annan selle egoistliku eneseupitamise andeks, sest vaatasin korraks huvi pärast, et kes siis viimasel kümnendil on parima naisnäitleja kuldmehikese koju vedanud. Nii palju kui ma neid rollisooritusi näinud olen, siis Hepburn mängis nad kõik üle.

0 comments: