Omast käest mäletan, et kui metsas õppusel olles tekkis väiksemgi võimalus lebosse visata ja silm looja lasta, siis seda ka kasutati. Kõige koomilisem meenutus on ühest kevadisest suurõppusest, kui terve patarei metsas müttas ja minu rühm kõige äärmisem sattus olema, nii et suhteliselt muretult sai pehmel samblal kevadpäikese kiirtes peesitada. Lausa nii muretult, et kui häire anti, siis tuli kaasvõitlejal mind suhteliselt pikalt togida, enne kui silmad lahti ja jalad alla sain.
See pisike detail jäi mind Talvisota(1989) vaatamisest segama. Seal nimelt istusid võitlejad kenasti buržuika ümber kobaras koos, kimusid suitsu ja puhusid juttu. Aga no ma annan endale aru, et palju rohkem oleks segama jäänud, kui kahe lahingustseeni vahele oleks näidatud punkris põõnavaid sõdalasmehi. Ja ega see oli nüüd ka suhteliselt otsitud põhjus virisemiseks, sest üldiselt jätab film päris sõjategevusest vägagi reaalse mulje.
Räpane sebimine, kus taustaks on puutüükad ning mulla- ja lumepuder ja esiplaanil mehed, kes parema meelega oleks hoopis kusagil mujal. Mitte neis neetud kaevikutes istumas või üle välja jooksmas neid pagana kaevikuid vallutama või metsas hinge tõmbamas, et neid kuradi kaevikuid tagasi võtta. Ausalt öeldes ei tulegi aga ette, et oleks sellist kaevikutes madistamist niimoodi varem filmilinal näinud, Call of Dutyst on küll meeles, et esmalt läks käänaku taha granaat ja siis võis ise ka piiluda, et kas on veel elumärki mille pihta automaat tühjaks täristada. Samas eks ta jätab muidugi soome sõdurist veidikese argpüksi mulje ka ju tegelikult, kõhutab laskepositsioonil ja annab valangutega pealetormava vastase pihta tuld, selle asemel et kahe automaadiga täristades samamoodi tormi joosta (iroonia).
Selles osas jooksis Stalini überplaan, millele Tšapajevi arvustuses vihjatud sai, ikka täiega liiva. Neil rahva seast tõusnud väejuhtidel oli ilmselt plaan, et kui nemad kenas sirges lahingurivis soomlastele vastu astuvad, siis sommid teevad aumehelikult sama. Need tõprad tõmbasid aga kuulipildujatule peale ja 126 875 vene vägilast jätsid selle tõttu oma elud, soomlaste endi kaotused hukkunutena oli 100 000 meest vähem.
Venelaste lahinguformatsiooni vaadates tuli aga vägisi meelde Napoleoni mõnevõrra varasem sõjakäik, aastast 1812 täpsemalt, ainult kenad türkiissinised kuued olid puudu. Mis pani aga mõtlema selle üle, et kuidas siis seltsimehed seekord ise sellesama reha otsa astusid. Oleks ju pidanud teada fakt olema, et Soome talv Vene talvele eriti alla ei jää, võinud siis oma välksõja ikkagi suvel ära pidada. Eriti arvesse võttes, et kui sõjaväljal soomlased vastasele millegagi alla ei jäänud, siis pabereid oskuslikult ühest virnast teise tõstes ajasid vene diplomaadid ugrilaste pead nii sassi, et said ikkagi oma soovitud alad kätte. Ehk oleks mõnikümmend tuhat meest suremata jäänud.
0 comments:
Postita kommentaar