sina hääletad, mina vaatan

16 märts 2009

Anekdoodikangelane?

Töö juures on pidev sõda selle üle, et kes aga esimesena tööle jõuab selle pilli järgi päev otsa tantsitakse. Mina krutin idioodi järjekindlusega keskuse Raadio 2 lainepikkusele, kolleeg eelistab aga Uunot. Põhjenduseks siis, et raadio on ikka muusika kuulamiseks ja kahes ainult mölisetakse kõikse aeg. Ei teagi nüüd, kas see on kuidagi vanusega seotud, aga oli ka aeg, kui siuke mõtestatud mölin mullegi vastukarva käis, tümakat tahtsin, mitte mingeid heietusi.
Nüüdseks olen aga niikaugele jõudnud, et põnevate heietuste otsingul olen sattunud tihedasti Vseviovi Müstilise Venemaa järelkuulajaks. Ja nii pidigi Чапаев(1934) kannatama seni, kui David järjega temani jõudis. Puudutas ka tema muidugi filmiteemat, aga rääkis ka Vassili isiklikust elust, lapsepõlvest, ebaedust naistega ja pahandustest Trotskiga.

Mis sellest jutust aga mulle enim kõrva jäi, oli mõttearendus sellest, kas tänapäeva inimene suudab Tšapajevisse üldse kuidagi teisiti suhtuda, kui anekdoodikangelasse. Kuidas Petka poriste saabastega lauale ronib, Ankal kriitilisel hetkel kuulipildujalint tühjaks saab ja ta ise mauseriga ruudu kolmikliiget taga ajab. Ühelt poolt muidugi mis selles siis halba on? Ise ajad juba ammu allmaailmas valgeid taga, aga rahvas räägib siiamaani heldimusega kuidas oli üks vapper mees ja tentsik ja kiiluks üks naisterahvas ka veel vahel
.Filmi vaatamist see aga segas tõesti, kui aga väiksemgi võimalus tekkis, siis sai kõva häälega naerma pursatud, jõepõhja peidetud püssid, vaikne hetk mõttetööks, kartulid ja lahinguplaan ning samas stiilis lõpuni välja.

Üllatusena tuli aga Vseviovi jutust välja aga ka veel see, et vana filmisõber Stalin, kelle osa piirdus tavaliselt ju vaid sellega, et lubas/ei lubanud filmi kinolevisse, olevat Tšapajevi puhul praktiliselt lavastaja rollis olnud. Esialgne versioon oli talle nimelt täiesti vastukarva olnud ja nii oli tema nõudmisel lisatud nii Petka, Anka ja politruki tegelaskujud. See kõik süvendas minus aga veelgi enam kahtlust, mis juba vaatamise ajal tasakesi idanema hakkas, et kui kaugele siis isake oma masterplaani selleks ajaks juba arendanud oli. Punaarmee "reorganiseerimine" algas ju juba 1936. aastal, et siis suur osa ohvitseridest pandi vangi või löödi lihtsalt maha ja rahva hulgast pidid siis tõusma uued Tšapajevid ja Petkad ja Ankad? Sest ega ohvitserid oma peaga ju mõtlema ei pidanud, keelas ja käskis partei.

Üks detailike millele veel tähelepanu juhtida tahaks on seotud Tšapajevi keevalise loomusega, mida filmis mitmel korral ehedalt kujutatakse. Väidetavalt oligi just see talle lõpuks ka saatuslikuks saanud. Pidas nimelt ka Trotski lojaalsust ühe hea väejuhi parimaks omaduseks, mis sest vaprusest või karismast mis Tšapajevi edu tagas ja ta mehed talle järgnema pani.

filmis vaadates ei pannud tähele või siis ei osanud tähelepanu pöörata, aga see vägi kes peale marssis oli inglise keeles aristokraatideks tõlgitud, vene keeles öeldi aga hoopis intelligendid

0 comments: