31 märts 2010

Palvetajaritsika õpilane / Tang Lang(1978)

Uus keiser kardab, et vana keisri toetajad võivad äkki mingit salaplaani pidada ja saadab noore õpetlase, kes veidi ka kung-fud mõikab, asja uurima. Motivatsioonipaketis sisaldub muuhulgas ka lubadus läbikukkumise korral ta vanemad maha lüüa. Sileda välimusega noorukil õnnestub õigele neiule külje alla pugeda ja nii oletatavasse ussipessa sissepääs tagada. Amatöörlik eksimus paneb tüdruku karmi käega vanaisa aga poissi kahtlustama ja ainult neiu lubadus nooruk meheks võtta ja teda mitte kunagi majast välja lasta takistab vanatoil oma mõrvaplaani teoks teha. Mure vanemate saatuse pärast paneb meie kangelase aga ühel hetkel tegutsema.Kõlab rohkem nagu mingi perekonnadraama, kui kung-fu film. Ja esimene pool täpselt nii ongi. Madinat ainult näpuotsaga, veidi huumorit ka õnneks. Alles siis, kui poiss koju hakkab sättima läheb möll lahti, esmalt tuleb end majast välja murda ja pärast sisse tagasi saamine on veelgi raskem.
Küllalt pikale draamaosale lisaks teeb filmi eriliseks ka see, et peategelase kung-fu on suhteliselt kehvake. Vaid tänu abilistele saab ta vahimeestest jagu. Üks ühele võitluses ei oleks tast neile mingit vastast. Et siis kui mõni aeg tagasi vaadatud Kättemaksuhimus Kotkas olid enamikes võitlusstseenides pahad mehed enamuses, siis siin on lugu vastupidine. Head on ülekaalus. Ja isegi nii saavad napilt valvuritest jagu ja mõnest ei saagi.Madinaosa poole peal tuleb seega meie kangelasel mõni uus nipp selgeks õppida. Ning metsas redutades saab talle õpetajaks, täpselt nagu pealkiri lubabki, palvetajaritsikas. Täitsa meeldiv oli vahelduseks halli habemega vanakese asemel kedagi teist näha. Isegi kui see teine on putukas. Kahju ainult, et tegemist oli ilmselt isase isendiga. Väga lahe oleks olnud, kui lõpulahingus oleks kuri vanaisa ära söödud.

25 märts 2010

Pügatud! / Blow Dry (2001)

Kunagine staarjuuksur Phil (Alan Rickman) on kolinud väikelinna, pügab sealt 7.50 eest meestele kõrvad välja ja tagant sujuvalt ning ei taha kuuldagi linnakese esindamisest Briti Staarjuuksurite Konkursil. See tähendaks ju muuhulgas ka koostööd eksnaisega, kes kümnekonna aasta eest armukesega jalga lasi ja Phili enne tähtsat võistlust näppu imema jättis. Võimalus aga kunagisele kõvale konkurendile, Rayle (Bill Nighy), koht kätte näidata, meelitab mehe aga vähemalt konsultandi rollis siiski erust välja.Ühelt poolt võiks öelda, et mõttetu film. Üks klišee teise otsa. Surmahaigus, mis pere taas kokku toob. Antikangelane, kes iga hinna eest võitu püüab. Armuliin, mis tuttav juba Romeost ja Juliast.Teiselt poolt, mõnus meelelahutus. Paari väikese krutskiga (Shelley armuke näiteks oli naine. Phil jäeti maha teise naise pärast. Mõelge korraks selle peale). Film, mis ei pretendeerigi mingile erilisele kunstiväärtusele, mida vaadates võib aju rahulikult välja lülitada, aga mille lõppedes on muhelus näol ja ei ole vähimatki tahtmist blogis tatti pritsida. Süüdistan selles põhiliselt brittidest koosnevat meeskonda.Veidi ka seda, et lõpp ei valmistanud pettumust. Total look, mida pool aastat välja nuputati nägi piisavalt vägev välja nagu teda oleks pool aastat välja nuputatud. Nurga peale poodi piima ostma minna ehk vähe ekstravagantne, aga lava pealt vaadata polnud paha.
muusikavalik on ka kõrvale meeldiv

Kus Guffman on? / Waiting for Guffman (1996)

Blaine, Missouri kultuurieliit otsustab linnakese 150 aastapäeva tähistamiseks tuua lavalaudadele monumentaalse tantsu- ja lauluspektaakli "Punane, Valge ja Blaine." Osatäitjateks kohalikud tipptegijad ja eestvedajaks kunagi peaaegu Broadwayl etendusi lavastanud Corky St. Claire. Kõik läheb hästi seni, kui Corky saab teada, et keegi härra Guffman saabub esietenduseks linna. Teatrikriitik Guffman. Sellest hetkest hakkab kõik veel paremini minema, sest nii lavastaja kui näitlejad taipavad, et tegemist on nende elu võimalusega ja kui kriitikuhärrale peaks etendus meeldima on piiriks vaid taevas. Väikeseks takistuseks osutub muidugi kohaliku linnavalitsuse põikpäisus, kes mingile nõmedale eelarvele viidates keeldub trupile vajalike ressursse võimaldamast.Üldistavalt võiks öelda, et seekord naerab Cristopher Guest väga maitsekalt ja peenelt kohalike superstaarikeste üle, kes pärast naabrimeestest ja -naistest koosnevalt publikult sooja aplausi välja teenimist end ka päriselt superstaariks pidama hakkavad. Ma olen kunagi kooli näitemängunädala raames Tuhkatriinut esitanud grupi koosseisus parima etenduse auhinna võitnud. Ei tekkinud meil kellelgi ületamatut soovi Kroonikasse helistada ja endast esikaanelugu tellida. Kuidas täiskasvanud inimene ühel hetkel leiab, et nüüd ma olengi staar. Miks ei võiks lihtsalt rõõmu tunda sellest, et naabrimees, kelle pagana koer sinu aias häda tegemas käib, publiku seas istub ja plaksutab. Põhiliselt küll tänu sellele, et sa teise vaatuse keskel selili käisid, mitte sellepärast, et sa suurepärane näitleja oleksid.Cristopher tegelikult selliseid selili käimise nalju ei tee, mis on väga meeldiv. Tekst mida amatöörnäitlejaid kehastavad näitlejad räägivad on piisavalt naljakas, ei rikuta seda kulissidesse koperdamiste ja tekstiga puterdamisega. Üks eriti hea detail oli ka orkester, korralik orkester, mitte kaks külameest viiuli ja parmupilliga.Veidi saab filmile saatuslikuks pratchetti-efekt. Guesti kõik nähtud filmid on täpselt ühe šablooni järgi vormi valatud ja ka näitlejatetuumik on sama. Hea komöödia aga uudsusest jääb vajaka.
Tapper Kullisilm

23 märts 2010

Suletud saar / Shutter Island (2010)

Valitsuse agendid Teddy ja Chuck sõidavad praamiga idüllilisele saarele puhkusereisile. Ajavad aga kogemata midagi sassi ja maabuvad saarel, kus hoitakse kampa hullumeelseid. Juhuslikult on seal üks poolearuline just oma kongist putket teinud ja abivalmis agendid pannakse kohe rakkesse. Tänu personali ja paari mõistlikuma hullu kaastööle püütakse põgenik kiiresti kinni, paljastatakse möödaminnes ühe hirmsa natsitohtri salaplaan ja seilatakse filmi lõpus kahekesi päikeseloojangusse.No ja nüüd mõelge välja, palju sellest sisukirjeldusest tõele vastas. Treeninguks või nii. Film ise keerutab veel rohkem. Lausa nii silmnähtavalt, et küllalt kiiresti saab selgeks, et minnakse lõputünga peale välja. Ning tähtsaks muutub see, kas tüng on piisavalt ootamatu ja lahtised otsad piisavalt korralikult kokku seotakse. EI ja JAH.
Tõsi, ma ei arvanud seda tünga ära, aga mingist üllatusest ka juttu ei olnud. Esimene ja kõige ilmsem idee oli projekti MK-ULTRA field test. Ja kuna ma ei pea viisakaks seitsme erineva idee välja käimist lootuses, et üks ikka pihta läheb, siis ma jäin kuni lõpuni selle juurde. Eksisin. Aga täppi panemiseks ei oleks seitset katset kindlasti vaja läinud.
See oli vähemalt tore, kuidas enamik eelnevast tõtt teades uude valgusse asetus ja piisavalt tõepärane tundus. Ühe pisikese erandiga. Kuidas nad kõik hullud täpselt õiget juttu ajama said, nii et keegi midagi liigset välja ei rääkinud?Ning üks asjatu ja minu meelest põhjendamatu detail veel. Milleks need šokimomendid vajalikud olid? Miks pidi natsiohvitser endal põse küljest ära laskma? Miks ta ei oleks lihtsalt vereloigus lamada võinud? Miks pidi ema, kes oma kolm last ära uputas, filmis seisma küünarnukkidena verisena, verest läbiimbunud riietes lapsed jalge ees?
Pagan, napilt oleks unustanud. Ben Kingsley oli ka alakasutatud. Mitte ühtegi mehe väärilist stseeni, kus ta oleks saanud kellegi peale karjuda, higipiisad kiilaspeal pärlendamas. Andestamatu.Nimetatud, mõned nimetamata jäänud väikesed detailikesed veel, üllatus mis väga ei üllatanud ja ongi jälle üks film juures, mille eest Scorsese taas absoluutselt ebaõiglaselt Oscarist ilma peaks jääma.

22 märts 2010

Pele Kosmoses / Once in a Lifetime: The Extraordinary Story of the New York Cosmos (2006)

Henry peatas otsajoonel palli, söötis selle Gallasele, mees lõi värava ja Iirimaa vaatab suvist MM-i kodust vesise suuga pealt. Jama selles, et Henry mõlemad puuted olid käega.
Robben lõi peale, väravavaht tõrjus, aga õiges kohas olnud Olic lükkas palli peaga Klosele ette, mees lõi värava ja veerandfinaali pääses Bayern. Jama selles, et Klose seisis paar meetrit suluseisus.
Ja ühe vanema näitena. Geoff Hurst lööb palli latti, see põrkab sealt maha ja tagasi väljakule. Kohtunik otsustab, et pall käis üle joone ära ja Inglismaa läheb 3:2 juhtima. Mängu viimasel minutil lööb sama mees kiirest vasturünnakust ühe värava veel ja Inglismaa võidab maailmameistritiitli. Jama selles, et terve pall väravas siiski ei käinud.Oma määratus tarkuses otsustas FIFA aga mõned nädalad tagasi, et videokordused jalgpalli ei sobi. Teevad mängu aeglaseks ja lõhuvad rütmi ära. Mängule tuleb palju rohkem kasuks, kui nädalaid, kuid ja aastaid hiljem saab filosofeerida teemadel, aga mis siis kui... Tõsisasi, et näiteks jäähokis on videokordused väga edukalt kasutusel, ei loe ka midagi. Olümpiaturniiril võeti näiteks Kanadalt üks värav ära, peale situatsiooni põhjaliku üle vaatamist, sest litter ületas väravajoone sekundi peale sireeni. Ja hoki on kordades kiirem mäng kui jalgpall, mehed palju üle minuti järjest jää peal ei viibi.
Nii et kui keegi tuleb rääkima sellest, kuidas jalgpall on 2 x 45 minutit kõva, pausideta kütmist ja teised meeskonnaspordialad koosnevad põhiliselt mängukatkestustest, siis tahaks kõva häälega PULLIKAKA karjuda. Sellest 45 minutist parimal juhul 30 on pall mängus - küljeaudid, väravalöögid, karistuslöögid, kohtunikuga vaidlemised, vahetused, vigastused.Ning olengi jõudnud otsapidi vaadatud filmini. Siin rääkis üks naisterahvas, Pele kunagine mänedžer, umbes sellist juttu. Kuidas ameeriklastele jalgpall selle pärast ei meeldi, et seal on liiga vähe pause. Keskmine ameeriklane lihtsalt ei suutvat nii pikalt keskenduda. Millest võib siis ilmselt järeldada, et staadionile ja spordisaali läheb üks ameeriklane esmajoones hotdoge pugima ja tantsutüdrukuid vaatama, mäng ise on kauba peale. Ning kuna jalgpallis tuleb tantsutüdrukute nägemiseks tervelt 45 minutit kannatada, siis on tegemist ühe nõmeda mänguga. Ehk oli asi aga hoopis selles, et nende Pohlakud tegelesid korvpalli ja pesapalli ja ameerika jalgpalliga? Lihtsalt selline mõte.Ühe erandiga. Suurusehulluse käes kannatava erandiga, kellel oli piisavalt raha oma hulluse elluviimiseks. Steve Ross. Jalgpalliliiga oli juba olemas, liiga mis kellelegi korda ei läinud. Steve aitas luua klubi, mis samuti kellegile korda ei läinud. Seni, kuni saabus Pele. 35 aastaselt mitte enam elu parimas vormis, aga liiga üldist taset arvesse võttes - mees teiselt planeedilt. Nii nimekas mees, et inimesed tulid isegi siis staadionile, kui ta vigastuse tõttu ka lihtsalt varumeestepingil istus.
Sellega oli ots lahti tehtud ja nipp käes. Tippliigades mängimiseks jalad veidi töntsid? Tule Ameerikasse! Ja mehed tulid. Franz Beckenbauer, Johan Cruyff, Carlos Alberto, Johan Neeskens, Alan Ball, Bruce Grobbelaar, Gordon Banks, George Best ja Gerd Müller mõne näitena. Ja muidugi ka Giorgi Chinaglia. Minu jaoks kõige tundmatum mees siin nimekirjas, aga filmis vähemalt sama oluline tegelane kui Pele. Itaallane, kelle kaela aeti nii otseselt Cosmose allakäik, kui kaudselt ka kogu liiga oma, sest Cosmos oli meeskond kes rahva staadionile tõi, liiga glamour team. Lõpliku paugu pani küll väidetavalt FIFA, kes '86 aasta MM-i Mehhiko korraldada andis.
Alternatiivse variandina võib muidugi kaaluda ka seda, et lihtsalt mängijate sisseostmine ei ole mitte kõige jätkusuutlikum strateegia. Noortetöö ja amatöörliigad on see vundament, millele korralik jätkusuutlik elujõuline tippliiga ehitada tuleks, mitte ühe mehe kuulsusesärale. Jällegi minu isiklik arvamus.
Korraliku murukattega staadionid tuleks ka kasuks
ja mõistlik majandamine ka. Erinevad allikad andsid erinevaid numbreid, aga Pele teenis vähemalt 5 korda rohkem, kui üks pesapalliliiga superstaar. Ning vaevalt, et need teisedki kuulsused heast tahtest platsile jooksid.
(Ses mõttes tehti Beckhamile täiega tünga, vaeseke saab aastas närused 6.5 miljonit, samas kui Alex Rodriguez teenib 10 aasta eest 275 milli.)

Nähtu põhjal oli Chinaglia üks suuremat sorti jobu tõesti, aga selline süüdlase otsimine ja eneseõigustamine, mis filmi teises pooles toimus jättis kehva mulje. Arhiivikaadrid lisavad mõnevõrra väärtust ja näpuotsaga infot antakse ka, aga üldises plaanis siiski pettumus. Öelnud lihtsalt välja, et meil on omad mängud ja soccer on nõme, selle asemel et üht kehva iseloomuga ründajat süüdistada.

PULLIKAKA. Liiga loomine oli eeltingimuseks, et MM korraldusõigus üldse endale saada.

21 märts 2010

Film, milles ühtegi trolli ei ole / Troll 2 (1990)

Uuema aja katsetuste kõrvale ka üks klassikalisem kolefilm. Tabeleid uskudes grammi võrra halvem film kui American Ninja V, aga sutikese parem, kui Hottie and the Nottie. Tegelikult on meil tegemist klassikalise karjainstinkti ilminguga. Tänaseks päevaks ilmselt kultusfilmi staatusesse tõusnuna kükitab ta rahulikult, kedagi häirimata, plaadilaenutuse riiulil ja ootab kuni järjekordne vaataja, kes on juhtunud seda püha-jumal-stseeni nägema, ta sealt kaasa haarab.

Perekond Waits sõidab maale elama. Vahetuse korras. Teravate elamuste jahil ja perepea sunnil. Viimane nimelt arvab, et maaelu on üle kõige. Kohaliku linnakese nilboG elanikud siis püüavadki kõigest väest, et linnavurlede kohalviibimine võimalikult meeldejäävaks muuta.Mis siin salata, eks ma isegi põhiliselt selles lootuses end vaatama sättisingi, et selliseid OMG (high five, Soprano) hetki üksteise otsa laotakse. Laoti küll jah, aga kas oli mört pude või meistrimees eelmine õhtu kõvasti küprokit pannud, aga kippus see eeskujulikult halbadest momentidest ehitatav monument vähe kiiva kiskuma ja ringi vahtima ajavasse keskpärasuse sohu vajuma. Lihtsalt tuima näoga ette loetav tekst on ainult piiratud arv kordi naljakas. Vahelduseks ja oma näitlejavõimete proovile panemiseks oleks võinud iga tegelane selliste parajate 10 minutiliste intervallide tagant OMG või DVDSCR või FTW või RTFS karjuda.Igatahes nii räägibki, ehk elus esimest korda üht odava väljanägemisega filmi näinud vaataja järgmine kord mingi suvalise hiigeleelarvega blockbusteri piletisabas seistes sõpradele, et Troll 2 oli ikka hirmus saast. Puistab veel varukast trivia fakte lisaks oma väite tõestuseks ja lubab, et vaataja aju purtsatab kõrvade kaudu välja ja silmad jooksevad kolju sisse peitu. Ma ei vaidle vastu, et tegemist on halva filmiga, aga temast jääb vähemalt midagi meelde. Seksistseen popkornikuhjas, OMG!!!
Tänu mõningasele ebaühtlusele kahjuks mitte tõeliselt hea halb film*, aga kindlasti mitte halb halb film**. 0% fresh ja keskmine hinne alla kahe on ülekohtune, 2012 näiteks on tervelt 39% fresh ja hinne kuue kandis.

* hea halb film - säravalt halb, pidevalt ja ühtlaselt. Täis stseene mis panevad su oigama/naerma/juhmilt jõllitama/uskumatusest silmi pööritama ja mille meenutamine sulle aastaid hiljem naeratuse näole toob.

** halb halb film - hale läbikukkumine. Film, mis omab potensiaali olla hea film ja/või mida tehes punnitatakse hea filmi tegemise nimel, aga mis imeb vilinal. Komöödia, mis ei aja naerma; draama, mille tegelaste käekäik sulle huvi ei paku; põnevik, mis hoiab sind ärkvel vaid regulaarselt toimuvate plahvatuste abil.

17 märts 2010

Mega Shark vs. Giant Octopus (2009)

Üle oja mäele, läbi oru jõele. Kõlab hästi küll. Peaaegu, et sama hästi kui Mega Shark vs Giant Octopus. Krt, ma näen elavalt vaimusilmas etlemiskonkursi, kus noormees astub lavale, kummardab, lausub: "Mega Shark vs Giant Octopus" ning žürii esimees tõuseb püsti ja aplodeerib. Pinge, ähvardus, ootusärevus, hirm - need ja veel palju teisi omadussõnu on sellesse pealkirja peidetud.
Kahjuks on kogu aur kulunudki selle geniaalse pealkirja ja samaväärselt suurepärase treileri välja mõtlemisele. Lubatud kahte giganti ja nende vahelist surmaheitlust näeb häbiväärselt vähe. Suurem osa filmist askeldavad perverdist vanamees, realiseerimistähtaja piiril naisteadlane ja poliitilise korrektsuse huvides kaasatud asiaat niisama odavate kulisside taustal. Ajades suust välja teksti, mis isegi kaasnäitlejate arvates on kergelt naeruväärne. Mitut puhku mõni tegelane ütleb midagi ja kaadris olev kaaslane jääb teda korraks juhmi näoga vaatama. No ja loomulikult lööb filmis kaasa Lorenzo Lamas.Stsenarist on ilmselt Jääaega vaadanud ja mõelnud, et mis siis saaks, kui sellest jääpangast midagi tõeliselt põnevat välja sulaks. Nende mõttetute loomade asemel võtan hoopis paar oma tuttavat ja Lorenzo Lamas on mulle kah paar võttepäeva võlgu. Ning hai võiks lahingulaeva pooleks hammustada ja kaheksajalg puurtorni peal pingeid maandada.Kõlab nii paljulubavalt, aga vaadata oli suht igav, sest hiilgavalt halbade stseenide vahel oli liiga palju tavalist halli keskpärasust. Madusid kah ei olnud ja need harvad korrad, kui kaks peategelast ekraanile lasti, oli tihtipeale kogu stseen arvutis valmis joonistatud. Neil puhkudel, kui oldi CGI reaalsete kaadritega ühendatud oli tulemus superlahe, ülejäänutel oleks nagu mingi 90. keskpaiga arvutimängu cutscene vaadanud.
Kuskilt oli Asylumi poistele näppu juhtunud ka materjalid mingi teise filmi võttepaigalt, ju oli montaažiruumi koristaja oma jope. Kokkuhoidlike meestena pisteti stseenid oma filmi joonelt sisse. Kopteriga tiirutamine ja seina sõitmine näiteks. Piloot jäi magama vä? Isegi selle filmi kontekstis oli tegemist küllalt mõistetamatu seosega. Piisavalt kummalisega, et segama jääks.
sõidaks õige seina. nii pulli pärast. las siis nuputavad.

Ja need kenad näpud klaviatuuri klõbistamas (korduv stseen). Kelle käsi see on? Teadlasepiigal on ju küüned värvimata. Kelle pikk karvane käsi siis ikkagi nuppudele vajutab ja tegevust kontrollib. Jälle üks põnev kõrvalliin juures.

Roojased roomajad roomavad rongis / Snakes on a Train(2006)

Loobi siga pärlitega palju tahad, tema vaatab ikka jahuroka poole. Pärl lebab rahulikult sõnnikuhunnikus ja inime vaatab, et vahi raiska, kus haiseb. Kivikese olemus sellest harjumatus keskkonnas viibimisest ei ole aga ju muutunud.
Selle filmi pärlid on maduussid. Loomaaias on roomajate maja mu lemmikkoht, aga ainult tänu sellele, et minu ja nende vingerdiste vahel on loodetavasti* kuulikindel klaas. Igas teises keskkonnas mõjuvad nad värinaid tekitavalt**.Mul on sügavalt ükskõik, et iidne maajade needus pannakse tütarlapsele peale asja eest teist taga. Et tütarlapse saatja on karjuvalt ebastabiilse närvikavaga. Et rongis viibib rohkem jäneseid, kui piletiga sõitjaid. Et ameerikamaa pinnale astudes omandab seni vaid hispaania keelt mõiganud paar ka inglise keele oskuse. Et vagunisaatja on kas a) uskumatult külma kõhuga b) elus juba kõike näinud c) pime. Osaliste näitlejavõimest ja dialoogi lõikavusest (põhiliselt lõikas muidugi kõrva) rääkimata.Seda kõike ma ka ootasin ja lootsin ja eelnev ei ole kindlasti mitte etteheitena mõeldud. Maailma on ka halbu filme vaja. Ning selle halva filmi muudavad eriliselt heaks maod. Mitte küll nii palju, kui lubatud oli, aga enamik neist olid päris, mitte kohmaka CGI abil ekraanile manatud. Ning need paar mis olid arvuti abil loodud, muljetavaldavalt suured, ehk siis neil postkasti spämmivate imeriistade müüjatel ongi õigus, size does matter***.

*Kui ei ole, siis tuleb Mati Kaalul kiiresti meetmed tarvitusele võtta. Ei ole sugugi võimatu, et kultuuripealinna Tallinna saabuvad tõsimeelsete kunstinautlejate kõrval ka rahvusvahelised terroristid (a.k.a Greenpeace aktivistid), kes küll Mupo koordineeritud rünnakute turmtule all taanduma lüüakse, aga kelle viimne vastuhakk just loomaaia territooriumil aset leiab.

**Kunagi mõtlesin, et igale filmile saab ainult kasuks tulla kui seal keegi kahekäemõõgaga ringi sahmib. Madudega sama lugu. Warholi Sleep(1963) paneks ärevusest diivani pealt maha kukkuma, kui magaja peal mõni uss ringi roomaks.

***Muuseas, on välja pakkuda täiesti mõistliku hinnaga paar vähekasutatud 10 kilost hantlit väikemehe külge riputamiseks. Ei oska öelda, kas neist kasu on, aga seltskonnas oleks üks põnev jututeema küll juures ja hind on tõesti soodne.