sina hääletad, mina vaatan

09 märts 2010

Surmajärv / De dødes tjern (1958)

Sellest äraneetud õuduse, Kollegiet(2007), vaatamisest oli vähemalt nii palju kasu, et sain sabast kinni ühel teisel põhjamaisel hirmulool. See saadananahk keeras end aga ringi ja hakkas pudrutama sellist teksti, mis mingi nurga alt arusaadavaks ei osutunud. Nii ta siis istus ja ootas, vahel tuli jälle meelde, et selline film on vaatamata, aga kõik respektaablid ümberjutustusi pakkuvad leheküljed kehitasid kollektiivselt õlgu ning nii jörises film ikka omas keeles ja mina vandusin omas keeles ja kasu ei midagi.
Aga mälestus kunagi telerist nähtud Det okändast(2000), mis mulle toona meeldis ja mille põhiliin Dødes tjerniga sarnanes, sundis lõpuks ekstreemse sammuni*. Registreerisin end norra keele kursustele, ostsin koju mäe sõnaraamatuid, õpikuid ja keeleõppekassette (mida kusagil mängida ei õnnestunud. Isegi Atlantise diskor peletas mu eemale, hoolimata sellest, et pilet oli mul ostetud ja oli soovilugude küsimise aeg) ning võtsin ette ka kahenädalase (keele)kümblusreisi Tromsøsse.Grupp seltsimehi ja -naisi võtab ette väljasõidu rohelusse. Kuus ja metsa, kui täpne olla. Metsamajakeses ootama pidanud mees jääb aga leidmata. Ning pärast seda, kui kohalik konstaabel ühe vana legendiga seltskonnal kõhud lahti on ehmatanud, minnakse ringi vaatama ja leitakse järve kaldalt otsitava koer, relv ja joonelt vette suunduvad jalajäljed. Enesetapp, mõrv või üleloomulikud jõud? Igal variandil on oma toetaja ja välistada ei saa neist ka ühtegi.
leia pildilt tont

Rämedat õudust ootav vaataja pettub kindlasti, osaliselt süüdi selles filmi kõrge vanus, aga tundus et lavastaja oligi pigem psühholoogilise pinge peale rõhunud. Verd näiteks ei pillatud piiskagi ja puhta õuduse stseene oli täpselt üks (aga see eest mõjuv). Pigem klassifitseeruks ta õudussugemetega põnevikuks.Mis veel äramärkimist väärib on peategelaste valik. Rahulikult olukorda vaagivad keskealised mõjuvad oluliselt häirivamalt, kui suvaliselt ringi tormavad teismelised. Kuidas püütakse kõigele loogilist seletust leida ja mitte lasta oma fantaasial lendama minna.
Uurisin ka millega 50. inimesi veel hirmutada oli püütud. Hammeri esimesed pääsukesed (Frankenstein ja Dracula loomulikult) olid väljas ja hiigelkollid (Blob ja Them ja Godzilla mõne näitena) tükkisid uksest ja aknast sisse. Selliseid, mis suuremas osas ebamugavustunde peale mängiksid väga palju rohkem ei paistnudki. Bad Seed ja Invasion of the Body Snatchers ehk. Diabolique muidugi ka.

*Põhimõtteliselt ma oleks olnud valmis seda ekstreemset sammu astuma, kui see oleks mulle pähe tulnud ja need ingliskeelsed subtiitrid, mis lõpuks näppu juhtusid filmiga kokku poleks istunud ning Norra välisministeerium oleks kirjaliku tõendi väljastanud, et kõik Norra neiud umbes sedamoodi välja näevad.

0 comments: