30 november 2009

Karmid naised karmis maailmas karme tegusid tegemas

Digirevolutsioon on lõpuks ka meie kaunisse puukastis telerisse jõudnud. Elion mängis oma paketid nii kenasti ringi, et nüüd ma saan sama raha eest kiirema neti ja mingi hulga telekanaleid. Ja digitaalse videolaenutuse. Nii paljukest kui ma teda uurisin, siis porri näeb ainult raske raha eest, aga karaokevideod on tasuta. Tasuta saab ka paari (loe: viit) filmi vaadata.
Kui see Tarantino/Rodrigueze lovechild Grindhouse(2007) kunagi kinodesse jõudis, siis Planet Terrorit ma käisin ausalt vaatamas. Oli täitsa kobe film. Ahnete kinoärimeeste kiusuks aga rohkem oma raha kulutada ei tahtnud ja Deathproof oligi mul siiani nägemata. Kuni Elion selle kandikul ette tõi.Diplomaatiliselt väljendudes - Tarantinol on ka paremaid filme. Ausalt öeldes - päris igav oli. Lap dance tõi Sin City meelde, kokkupõrkestseen oli kenasti filmitud, kahe võmmi vestlus haiglas ajas muigama, kapotil kõõluv naine oli natukese põnev ja lõpustseen meenutas Faster, Pussycat! Kill! Kill!-i. Selgelt vähe ju.
Kõige rohkem toriseks aga selle üle, et Tarantino mobiiltelefonid stsenaariumisse sisse kirjutas. Ühelt poolt püüad jätta muljet, et film on kunagi ammu odava kaameraga odavale filmilindile üles võetud, värvid kaovad ära, mingi jupp on välja lõigatud, säbru käib vahel üle ekraani ja siis võtab üks neiuke mobiili välja. Miks ta ei oleks võinud baari taksofonist helistada. Oleks palju stiilsem olnud.Progress on muidugi võimas asi, aga filmikunstile mobiili leiutamine küll kahjuks tulnud. Kui mitmes filmis on nahkkindas käsi noaga telefonijuhtme läbi lõiganud ja kangelanna paaniliselt äkitselt tummaks jäänud torusse karjunud. Või siis on telefoniaparaat lihtsalt puruks löödud/aknast välja visatud/katki tulistatud.
See viimane õnnetus juhtus näiteks Fair Game(1986) peaosalisega. Sisust niipalju, et kolm meest ahistavad vaprat looduskaitsjat. Sisu ei ole selles filmis aga üldse mitte oluline. See on ainult ettekäändeks erinevate lahedate võttenurkade ja ideede katsetamiseks. Naine on loll ja mehed on lollid ja käituvad nad kõik absoluutselt ebaloogiliselt, aga no seda on tõsiselt lahe vaadata.
Üks lahedaid stseene oli naise kapotikaunistuseks asetamine. Stseen mis, informeeritud allikate sõnul, Tarantinol ihu imelikuks oli ajanud (kerisin kiirelt NqH doki läbi ja leidsin viidatud koha täitsa üles, mees oli tõesti kihevil). Veidi mugandatud kujul suskas Quentin selle siis Deathproofi ka sisse (jälle üks kasutu, aga põnev fakt).

see pilt on pärit Deathproofist
ja see Fair Gamest.

25 november 2009

Juudipoisist hitlerinooreks / Hitlerjunge Salomon(1990)

Europa Europa on üks suhteliselt lame ja mittemidagiütlev filmipealkiri. Eriti kui arvesse võtta, et alternatiiviks on Hitlerjunge Salomon. Huviäratav, aga samas mitte liiga paljastav. Film osutus veel palju mitmekihilisemaks.
Põhiteemaks ellujäämine. Teismeline Salomon saadetakse sõja eest pakku, poiss satub aga esmalt pioneerilaagrit meenutavasse orbudekodusse ning kui sõda talle ka sinna järgi jõuab siis saatuse vingerpussi tahtel sakslaste küüsi. Kogemata kombel saab temast seal sõjakangelane ja vapper sõdur komandeeritakse tulevaste tippnatside kooli. Kuidas sa käid dušši all, kui midagi puudu on?Selliseid koomilisi elemente on filmis veel. Vaatajale koomilisi. Peaosalise seisukohast on tegemist elu ja surma küsimusega. Ellujäämise küsimusega. Üks filmis väga valjult kõlav küsimus on, et kas ellujäämine pühitseb abinõud? Jumalasalgamine, kodumaasalgamine. Oma rahvust maha salata sama ränk on nagu orjaks müüa end. Filmi finaalist jääb mulje, et Salomonil endal on oma ellujäämise pärast häbi. Mina vaatajana leian, et koonduslaagris olid sa lihtsalt leheke tuules. Mingit kontrolli sul oma saatuse üle ei olnud. Kui vedas jäid ellu. Salomon pidi aga stalkerina ise mutrikesi loopima ja oma rollis püsima. 24/7. Teismeline poiss. Ei tundu just meelakkumisena selline elu. Ei saa kuidagi öelda, et üks põrgu on kuumem kui teine põrgu. Nii et pühitseb küll. Sõjas. Mingi piirini. Salomon oli sellest piirist aga veel kaugel.Variant on Hitlerjunge Salomoni ka hoopis teise nurga alt vaadata. Armastusfilmina. Mitte elujanu ei olnud edasiviivaks jõuks, vaid hoopis armastus. Armastus kenade tüdrukute vastu. Olenemata rahvusest. Armastus päästab maailma. Las need moraalsed dilemmad olla, poiss tahtis lihtsalt armastada ja olla armastatud. Kõik muu on taustaks, ebamäärane hägu.
Mis iganes küljest seda filmi aga vaadata, hea on ta igatepidi. Komöödia, sõda, draama, romantika, need kõik on suurepäraselt kokku sulatatud.

Öised unelmad / Nightdreams(1981)

Nightdreams on kahtlemata palju rohkem pornofilm kui Cafe Flesh. Nii seksistseenide pikkuse, kui ka detailsuse osas. Vereringe ümbersuunamise ülesandega kukkus aga veel suurema kolinaga läbi. Ma ei oleks eluski uskunud, et ühe panofilmi vaatamine võib nii tüütu ja piinarikas kogemus olla.
Filmi esimene pooltund veel hukku ei kuulutanudki. Algas nagu Devil in Miss Jones ja läks edasi nagu üks suvaline lõdva süžeega pornokas. Stseen ei alga mitte sellega, kui alasti naine diivani juurde tuleb ja alasti mehega seksima hakkab, näidatakse seda kuidas mees ja naine diivanil istuvad, klaasi veini võtavad ja siis riiete eemaldamise juurde siirduvad. Selline põhimõtteline vahe.
Mingil hetkel sattus aga keegi oluline asjapulk filmitud materjali üle vaatama ja kukkus pröökama. Midagi stiilis, et miks nii vähe sümboleid on. Keskpäraselt alanud pornofilmist sai jäle kunstipunnitamine.
Kujutage endale ette seksistseeni kaerahelveste pakki kandava neegriga.
Kujutage, kujutage.
Kujutage lisaks veel ühte meest poroloonist röstsaia kostüümis.
Ei, see ei olnud isegi mitte naljakas. Deep Throat oli naljakas. See oli lihtsalt igav.Kusjuures natuke naljakas on see, et kunstipunnitamine üksi ei olekski ehk pornopunnitamist ära nullinud. Selleks võeti appi veel muusikataust. Ei hakka siia mingit graafikut joonistama, aga üldiselt on nii, et kui film on mõeldud rohkem mehisemale vaatajaskonnale, siis mingi muusikaga heliriba üldse ei lörtsita, kui tegemist on kogupere pornofilmiga, siis toimub ühe saksofonimuusika taustal. Industrial ja elektroonilised helid sobivad pigem ulme- või õudusfilmi. Samas, ega see Nightdreams üks paras õudus oligi, nii et mis siin ikka.

17 november 2009

Mängud maanteel / Roadgames(1981)

Roadgames(1981) kõlab umbes nii nagu oleks austraallased otsustanud Dueli(1971) kängurukastmes uuesti üles võtta. Sellega on ära öeldud kõik see, mis ma selle filmi kohta vaatamist alustades teadsin. Väga üllatunud ei oleks ma ka Mad Maxi klooni nähes olnud, aga nagu selgus siis esimene aimdus oli tõele lähemal.
Vaataja on seekord aga veoauto kabiinis koos seda veoautot juhtiva Patricku ja tema dingoga. Ühel hetkel korjatakse teekõrvalt ka nooruke hääletaja Pamela peale ning asutakse siis oma kodanikukohust täitma. Seda kodanikukohust, et väga kahtlase mikrobussiga sõitev väga kahtlane mees, kes võib täiesti vabalt olla see väga kuri sarimõrvar, kes väga noori hääletajaid peale korjab ja viiulikeelega väga julmalt ära kägistab ja väga külmavereliselt tükkideks lõigub ja tükid väga kõrvalistesse kohtadesse maha matab tuleb väga kiiresti ja väga otsustavalt väga pikaks ajaks ühiskonnast eraldada. Ilmselt tahtsid nad vennikesest rekkaga üle sõita. Nii igaks juhuks, kui ta äkki tõesti on see sarimõrvar. Või no kui ei olegi, siis teine kord on targem ja ei näe nii kahtlustäratav välja.Inimjaht hoolitses põnevuse ja värvikad kõrvaltegelased huumoripoole eest, nii et kokku sai ühe väga maitsva kompoti. Tasub vaid minevikuta mehel, võõramaalasel kõigele lisaks, vaid baari astuda, kui jutuajamine poolelt sõnalt vaikib. On ta nii rumal ja püüab oma kahtlusi mikrobussiga sõitva härrasmehe suhtes ühe kohaliku memmega jagada ning see paneb joonelt punuma. Austraalia tundub kogu täiega olema local place for local people.
Suurima huumorilaengu sai aga Duellist tuttavast stseenist, kuidas jobust sõiduautojuht veoautol möödasõitu teha ei lase. Karistus oli aga kiire tulema ja jobukakk pääses vaid napilt vardasse ajamisest. Vestlus võmmidega jäi napilt teisele kohale.
Täispunktidest jäi ainult natuke puudu, nii kümme minutit. Lõpp tundus kuidagi kiirustades ja ülejala tehtud olevat, varasem pingutus väärinuks paremat. Happy end tundus kohatu, stsenarist oleks võinud lihtsalt otsad lahti jätta, kui mõrtsukat ära lasta ei tahtnud. Patrick võmmidele seletamas, miks ta oma veoautoga sinna sõitis kuhu ta sõitis ja miks ühe searümba kärisevatest õmblustest naisterahva käsi paistab kõlab ka vähemalt mu arust paremini, kui see millega tegijad välja tulid.
Aga üldiselt siiski hea tempo ja laheda olemisega linateos.

Surmavaikus / Il Grande Silenzio(1968)

Ning ega siis pühaduseteotaja ainult näitlejatega ei piirdunud. "Ega sel Leonel jah midagi väga häda tõesti ei ole, aga no tõeliselt rafineeritud maitsele mul on midagi hoopis paremat välja pakkuda. Ega ma igaühele seda ei näitagi, aga sul on kohe sellised silmad, et ma ei suuda midagi nii hiilgavat enam vaka all hoida."* No ja Metsavana on ju kohe nii usaldav ja eks see Xipe oskab seda mesijuttu ju ajada kah, ei olnud ka kedagi, kes oleks kõrvalt käratanud, et mis Corbucci, mis Il Grande Silenzio(1968), Leone dollaritriloogiat hakkame vaatama.
No ja Metsavana vana vembumees mõtles, et miks tema üksi pidi kannatama ja kiitis mulle ka, et Great Silence ja Great Silence. Praktiliselt sama film mis Django, ainult lume sees müttavad. Lasi siis tule ära ja irvitas rahulolevalt, et piinle nüüd.
Hea küll, võibolla see viimane osa oli nüüd vähekese liialdatud. Nii see, et Metsavana kannatas ja mina piinlesin ja et see oli sama hea film kui Django. Müttasid küll lume sees, pahad pearahakütid ja head pearahakütid ja juhmid külaelanikud ja kuri liigkasuvõtja ja klounist šerif. Aga päris nii vahvasti ei mütanud kui Djangos.Mõned tähelepanekud siiski. Filmi peategelane on tumm pearahakütt, kes tapab raha eest enesekaitseks teisi pearahakütte. Kui teine mees esimesena relva tõmbab, siis võib ta maha lasta, seadus on sinu poolel. Lihtsalt kiire pead olema. Üks halb pearahakütt ampsab aga selle plaani läbi ja ei kavatse nimetule tummale seda meelehead valmistada, et ennast maha tappa laseks. Täiesti loogiline, rohkem küsimusi ei ole, vaatame nüüd filmi. Selgus aga et kuskil on keegi, kes kogu vaatamise aja kärsitult niheles, kannatas vaevalt lõputiitriteni ära, hüppas siis püsti ja kirjutas sellise blogipostituse, et hoia ja keela. Ning keegi leidis, et see on hea ja kirjutas selle põhjal wikisse artikli, mida ma lugesin ja mis mulle ei meeldinud. Meie püssikangelane oli tegelikult Jeesus, Martin Luther King ja Che Guevara, kõik ühes isikus. Mida veel.
Ja tegelaskuju oli tumm sellepärast, et prantslane ei viitsinud hakata itaalia keelt purssima. Kõik, kogu müsteerium. Ei olnud mingit hiilgavat masterplani seal taga.
Jätkaks ka eelmine kord alustatud filmimaailma paremaks paigaks muutvate reeglite välja pakkumist. Võiks olla selline komisjon, kes saaks inimesi filmimaailmast bännida. Kas vähe on inimesed nuttes kinosaalis välja tormanud, kui lemmiknäitleja kehvasti kirjutatud stsenaariumi tõttu täieliku jobuna paistab. Stsenarist kaheks aastaks katusekambrikesse luku taha, koos piiramatu varu küünalde ja hanesulgedega. Hüpper-supper plahvatus jättis mulje, et õhku lendasid mudelautod mõõtkavas 1:16 ja legoklotsidest torn, eriefektide poiss aastaks ajaks plastiliinist kujukestega stop motionit harjutama. See idioot kes ütles, et teeks GSile õnneliku lõpu, eluks ajaks üksikule saarele. Kui loll peab olema, et millegi sellise peale üldse tulla. Kogu filmi mõte oleks ju sinna ära kadunud, õnneks oli kellelgi piisavalt tervet mõistust ja lavastaja tahe jäi peale.Et siis siis päris hea vestern tegelikult. Lõpp oli ikka lahe. Ja Klaus Kinski oli ka lahe. Tegelikult siis peaaegu nii hea vestern, nagu üks lihtsurelik (loe: Corbucci) suudab vändata. Mõni lihtsurelik (loe: Leone) suutis lihtsalt veel paremini.

*ärakiri diktofonilt. absoluutselt täpne. ausõna.

Doktorihärra õuduste maja / Dr. Terror's House of Horrors(1965)

Noorus on ikka hukas. Isehakanu käib ringi ja jutlustab valepühakutest. Nõelaga sõrme torganud koduperenaiste pühaku Lee ja elektrišoki saanud laipade kaitsepühaku Cushingu on ta altarile tõstnud. Tules põlenud näoga kättemaksuhimuliste skulptorite peapühakust Pricest hea sõna, tema kogub kooripoiste konkus tolmu. Aga nagu juba Konfutsius ütles: "Ega Xipe siis filmidest midagi ei tea, tema pärast ma küll mingit mõttetera välja mõtlema ei hakka, võid ju muidugi neid Cushingu ja Lee film vaadata kah, midagi halba sellest tõsiusklikule ei sünni", keeras end ringi, nipsutas sõrmi ning telgiseinal hakkas jooksma Theater of Blood.
Mina võisin aga rahuliku südamega Metsavanale märku anda, et ohtu pole, võime neid šarlatane vaadata küll. Dr. Terror's House of Horrors(1965). Mis nimi see siuke üldse on, Dr. Terror(Peter Cushing), ei mingit stiili. Aga olgu, jätkame. Mis nüüd, kuus võõrast meest ronivad ühte pisikesse kupeesse, pead jalad segamini, nagu põrssakari ja Dr. Terror hakkab meestele kaarte panema.
Nii et tegelikult on meil viis lühilugu ja Dr. Terror üritab neid kuidagi kokku traageldada. Ainult et nagu lõpuks selgub, siis jäid need traagelniidid kõik näha. Ei olnud ükski neist põhilugudest ka väga suurepärane, naerda sai, aga muidu ei midagi erilist. Libahunt, tapjataim, kuri voodoojumal, surematu käsi ja vampiiride surmaheitlus. Oma taseme mängisid küll välja, aga paremaga harjunud filmisõber tundis meistrikäest puudust.
Ma ise juurdlesin pärast veel natuke selle üle, et miks noored näitlejahakatised küllalt tihti just õudusfilmides kätt peavad harjutama. Selles filmis Donald Sutherland, Johnny Depp Elm Streetis, Drew Barrymore pärast E.T. tegemist kahes Kingi adaptsioonis, Jennifer Aniston Härjapõlvlases, küll leiaks neid näited veel. Miks peaks üks lavastajahakatis just õudusfilmiga enda karjääri käima tõmmata tahtma. Sain Kultuurkapitalist raha, lavaka esimese kursuse tudengid mängima ja ma kohe tunnen, et maailmale on vaja üht järjekordset sitta õudukat, mille tegemist ma ise ja kõik selles osalenud kakskümmend aastat hiljem salgame või siis üleolevalt naerame, et sai jah proovitud. Võta mõni raamat ja tee selle järgi. Ei, on vaja ikka kõige raskemast žanrist alustada. Väljakutset on vaja. Välja tuleb aga nagu tavaliselt. Peaks äkki Kellavärgiga apelsinist tuttavaid meetodeid rakendama. Pulgad silmade alla ja 24 tundi halbu õudukaid kütta, nii et järgmine kord hakkaks mees ülekere värisema, kui tuleb mõte, et teeks ühe filmi, kus inimnahkadesse mässitud ebard mootorsaega ringi tuiskab. Sest ühele näitlejale peaks ju ka vähe suurem väljakutse olema Hamleti isa vaimu mängida, kui mootorsaega maniaki eest põgenevat teismelist.
Algse teema juurde tagasi pöördudes, siis päris niikaugele ma ei läheks, et seda Dr. Terrori filmi sitaks filmiks nimetaks. Seltskonnaga vaadata ja õlut libistada ja vahele jaurata käras küll. Nii palju, kui üks Lee/Cushingu film kärada saab.

Lihaturg / Cafe Flesh(1982)

Kõigile pornosõpradele ütlen kohe ära, et Cafe Flesh on panofilmina teisejärguline. Kokku oli ekraanil kas neli või viis suguühet ja päris hardcore andmist kokku vast kümme minutit. Softi amelemist küll natsa rohkem, aga tõstejõudu siiski suhteliselt kasinalt. Mõni allikas räägib mingist 80 minuti versioonist ja kinode tarvis nuditud versioonist, võibolla ma siis sattusin selle variandi peale, mille kallal kärpekäärid usinalt välkuda olid jõudnud.
Ja isegi kui oleks vanainimeste asja viis minutit pikemalt suurplaanis näidanud, siis pornofilmiks ta ikkagi ei kvalifitseeruks. Peene nimega avant-gaaarde, informatiivsem nimetus oleks poosetamine. Sisuliselt võttis terve seltskond 74 minutit lihtsalt erinevaid poose, olles mõnel juhul eelnevalt riided seljast heitnud. Mõni oli klassikaline pornofilmi poos, piimamehe ja koduperenaise poos, sekretäri ja ülemuse poos, mõni veidi raskemini haaratavam. Ning nende visuaalsete kujundite vahele pikitud konferansjee kõnekujundid, mu arust see kõikse parem osa filmist, vaadata kuidas keskealine mees üksinda lava peal seisab ja räägib.
Milleks siis üldse need lähivaates penetratsioonid? Tri kui veider see tegelikult on, ma tõstatan praegu üles teema, et miks on selles filmis nii palju seksi. Põhimõtteliselt ma nagu väidaks, et ühes filmis saab olla liiga palju seksi, täielik lollus ju. No aga ikkagi, selle sümboli, et lihakeha on lihtsalt lihakeha ja akt iseenesest on lihtsalt akt, vaatajani viimiseks on ka rafineeritumaid meetodeid, kui erekteerunud peenise näitamine. Väikene küünik minus mõtleb, et äkki oli lihtsalt tegemist labase trikiga, meelitad pornoga vaataja/lugeja kohale ja siis keskendud hoopis millegile muule. Nii ei ole ju ilus. Eesmärk küll pühendab abinõu, aga seksihuvilist on just tillist veetud.
Lihtsalt filmihuvilisele üldhariv vaatamine. Poosid olid huvitavad.