sina hääletad, mina vaatan

14 november 2009

Ahvide planeet / Planet of the Apes(1968)

Ahvide planeedi uusversioon(2001) sai omal ajal suhteliselt kõvasti materdada, põhiliselt selle pärast, et originaal oli mäekõrguselt parem olnud. Mina vaatasin Burtoni katsetust ja ei saanud aru midagi, täitsa tavaline film, ei midagi hiilgavat, aga mitte ka karjuvalt halb. Tõsi, ega ma originaali loomulikult näinud ei olnud.
Nüüd olen. Võtsin üks õdagu ette ja vaatasin ära. Ja ei saa enam midagi aru. Äkki keegi targem oskab öelda, kas saksa ekspressionistid on sellest Boulle raamatust 22. aastal oma versiooni teinud. See 68. aasta oma mis mina vaatasin oli ju jura. Mingi mõttetu seiklusfilm. Mitte et seiklusfilmid a priori mõttetud oleksid, aga no kõrvutada algmaterjali ja tulemust on mu arust piinlik. Nagu saadaks Usain Boldi Võrtsjärve suvemängudel Tarvastu valla dressis starti. Ja siis ta jääb kolmandaks, et mitte kahtlust äratada.
Vaprad ameerika astronaudid maanduvad mingile planeedile, kus looduse krooniks on (üllatus üllatus) tõusnud ahvid. Šimpansid ja gorillad (raamatus küll vastupidises järjekorras, aga et filmis seda teemat ei arendatud, siis las olla sedapidi). Ning meie blond vägilane püüab paari avatud mõtlemisega ahvi kaasabil ellu jääda, kastreerimist vältida ja brüneti neiukesega inimtsivilisatsiooni taasluua. Lihtne ja loogiline seiklusfilm. Ahvide asemel võiks olla ükskõik mis tulnukrass.
Ega ei olekski pidanud raamatut sõna sõnalt ekraanile üle kandma (kuigi päikesepurjekat oleks hea meelega vaadanud), aga tegijad viskasid ju põhiidee nurka. Pierre kirjutas sisuliselt hoiatusromaani, et kui inimkond korralikuks ei hakka, siis me tapame end ise ära ja keegi, näiteks ahvid, tõuseb meie asemele. Filmi kandev idee oli aga, et egas loom inimese vastu saa. Hestoni astronaut oli kõige targem, kõige tugevam ja raudselt Liivimaa parim ratsutaja. Ahvid olid lollid. Kohtuprotsess filmi keskel tampis selle teadmise ka kõige tihkema peaga vaatajale kohale. Kulla vaataja, sina oled ikkagi targem kui ahv, söö nüüd kenasti oma popkorni edasi ja ära karda.Lõpustseen oli tõesti hea, selle vastu ei vaidle. Mitte küll väga üllatav, aga hea ikkagi. Samas, kas loodeti, et see nüüd heastab kõik eelneva? Palun, siin on teie manitsussõnad. Katsugu keegi kobiseda, et me raamatu pealkirja ainult publiku meelitamiseks näppasime.
Isegi kui ma püüan seda filmi ühe tavalise filmina võtta, siis heaks ma teda kuidagi nimetada ei suuda. Aga ma isegi mitte ei püüa ja lajatan subjektiivsusega. Rämedalt halb oli.


ehk on kellelgi huvi

2 comments:

Forza ütles ...

hmm, olen sinuga nõus, et Burtoni versioon oli tavaline versioon, mitte midagi erilist, aga tänan sind, et kirjutasid sellest saagast üleüldse, sest peab ikka selle Hestoni variandi kah ära vaatama, et tekiks võrdlusmoment.

Kalver ütles ...

oma silm on ikka kuningas jah