Nightdreams on kahtlemata palju rohkem pornofilm kui Cafe Flesh. Nii seksistseenide pikkuse, kui ka detailsuse osas. Vereringe ümbersuunamise ülesandega kukkus aga veel suurema kolinaga läbi. Ma ei oleks eluski uskunud, et ühe panofilmi vaatamine võib nii tüütu ja piinarikas kogemus olla.Filmi esimene pooltund veel hukku ei kuulutanudki. Algas nagu Devil in Miss Jones ja läks edasi nagu üks suvaline lõdva süžeega pornokas. Stseen ei alga mitte sellega, kui alasti naine diivani juurde tuleb ja alasti mehega seksima hakkab, näidatakse seda kuidas mees ja naine diivanil istuvad, klaasi veini võtavad ja siis riiete eemaldamise juurde siirduvad. Selline põhimõtteline vahe.
Mingil hetkel sattus aga keegi oluline asjapulk filmitud materjali üle vaatama ja kukkus pröökama. Midagi stiilis, et miks nii vähe sümboleid on. Keskpäraselt alanud pornofilmist sai jäle kunstipunnitamine.
Kujutage endale ette seksistseeni kaerahelveste pakki kandava neegriga.
Kujutage, kujutage.
Kujutage lisaks veel ühte meest poroloonist röstsaia kostüümis.
Ei, see ei olnud isegi mitte naljakas. Deep Throat oli naljakas. See oli lihtsalt igav.
Kusjuures natuke naljakas on see, et kunstipunnitamine üksi ei olekski ehk pornopunnitamist ära nullinud. Selleks võeti appi veel muusikataust. Ei hakka siia mingit graafikut joonistama, aga üldiselt on nii, et kui film on mõeldud rohkem mehisemale vaatajaskonnale, siis mingi muusikaga heliriba üldse ei lörtsita, kui tegemist on kogupere pornofilmiga, siis toimub ühe saksofonimuusika taustal. Industrial ja elektroonilised helid sobivad pigem ulme- või õudusfilmi. Samas, ega see Nightdreams üks paras õudus oligi, nii et mis siin ikka.
0 comments:
Postita kommentaar