Nõukogude ekskursioonigrupp on Pariisis ringkäigul. Kohalik giid juhib kodanike tähelepanu esmalt paremale, kus kõrgub Eiffeli torn ning siis vasakule grupile müüdavatele naistele. Pisukese jalutuskäigu järel osutab giid käega paremale poole Triumfikaarele ning seejärel vasakule, grupile müüdavatele naistele. Seltsimehed muutuvad rahutuks. Ning kui järgmises peatuspunktis imetletakse esmalt paremal käel seisvat Louvre ja giid taas vasakul pool seisvatele müüdavatele naistele näitab katkeb ühe mehe kannatus ja ta küsib suhteliselt teravalt:"Ei tea kas Pariisis mõni korralik naine ka on?" "Loomulikult, aga nad on palju kallimad."
Selline habemega nali tuli Danger:Diaboliku(1968) vaatamise ajal meelde. Sest need kaks on ju raudselt vennad. Ei viita ainult välimusele siin, Diabolik ja Fantomas on ka tegude osas mõlemad samas kaalukategoorias. Eriti vingete superkurjategijate kaalukategoorias. Minu isiklik sümpaatia kuulub aga Diabolikule ja seda tänu sellele tohutule enesekindlusele, mis filmist ja selle kangelasest läbi kumab. Vaatajale ei jäetagi võimalust kahtlemiseks, et kas nii ikka saab? Muidugi saab, milles küsimus. Suitsukate on, kraana on, auto varastamine on sedasi käkitegu. Iminapad on, tahtmine on, püstloodis seinast üles ronimine on nii puhtalt kätte võtmise asi. Katapult lossitornis lausa anub, et teda hulljulge põgenemise korraldamiseks kasutataks. Ning samas stiilis lõpuni välja.
Sellises mõnusalt ladnas kergelt pilves stiilis. Diabolik varastab 10 miljonit taala selleks, et saaks oma naisega dollarikuhjas armatseda. Armastus & Anarhia. Caligula vaataks juhmi näoga kõrvalt ja pobiseks midagi stiilis, et kuhu küll maailm jõudnud on.Loomulikult ma saan aru, et mulle tegelikult puhutakse hambasse. Aga seda tehakse niivõrd ladusalt ja sellise enesekindlusega, et kui Diabolik oleks käe välja sirutanud oleks ma vennale patsi löönud ja ulatanud toa võtme, kus raha on. Sest selle hambasse puhumise käigus ei ületata kordagi naeruväärsuse piiri. Põhimõtteliselt sama olukord, mis köieltantsija etteastet vaadata. Astub vennike korra valesti ja ongi metsas, aga kui kui õnnelikult teisele poole jõuab, siis kõik plaksutavad.
Bava ja sõbrad on küll aplausi ära teeninud.
Bava ja sõbrad on küll aplausi ära teeninud.
näitleja John Phillip Law on osaline ka Barbarellas(1968). ühe aasta jooksul kaks täistabamust, pole paha.
0 comments:
Postita kommentaar