Vanal heal VHS ajastul ei tulnud keegi selle pealegi, et mingit filmi võiks ainult ühe korra vaadata. No et vaatad ära, paned karpi tagasi, viskad kuskile riiulisse ja sinna ta jääbki. Kassettikarp oli elutoas aukohal, sellelt võeti kaks korda nädalas tolmu ja iga kord kui keegi külla tuli pandi mängima. Tulemus on see, et tõeliselt häid filme olen ma vaadanud halvimal juhul ainult korra, aga mõnegi kaheldavama väärtusega teoste vaatamiskordade üle lugemiseks tuleb mõlemad käed appi võtta. Ulmevallast tuleb meelde selline katsetus nagu Freejack(1992). Kaunis lapsepõlvemälestus, mida ei taha ülevaatamisega ära lörtsida. Aga mitte sellest filmist ei tule täna juttu. Võtsime Metsavanaga hoopis ühe teise blogimaastiku korüfee vana lemmiku ette. Ganheddo aka Gunhed(1989).
Algas nagu Termika remake, arvuti mis on eneseteadvuse omandanud ja inimkonna vastu sõda alustanud. Edasi läks tegevus õnneks teist rada pidi, pudelike texmexiumi vahetab korduvalt käsi ning lõpuks ei headel tegelastel muud üle, kui vana roostes Gun UNit Heavy Elimination Device üles putitada ning sellega superarvuti kaitsesüsteemid põrmuks lüüa. Väike lonks viskit võitlusvaimu ülal hoidmiseks ja Geronimo!
Ehk olin mina juba liialt palju õlut libistanud, võibolla oli viga subtiitrite tõlkijas, kes mõnegi koha peal oli oma töösse loominguliselt suhtunud (tegelased pidasid pikka vestluse maha, tõlkija piirdus esimese lausega), aga rohkem märkimisväärseid subplote minu silm ei märganud. Mis ei jäänud aga märkamata, olid need vahvad masinad. Tõsi, veidi kandilised ja kohmakad, aga no mis inimene see on, kellel robustsed roomikutel rauakolakad nägu naerule ei vea? Nii kui Brooklyn Gunhedi peale ronis jäin hiidmasinate surmaheitlust ootama ning heitlust vaatajale ka pakuti. Nii kuulipildujate tärinat, kui käsitsivõitluse kolinat.Ehk siis kõik mu ootused said täidetud, aga kahjuks mitte ületatud. Sisu jäi rauamassile alla.
0 comments:
Postita kommentaar