Pärast Pauku 2 / After Porn Ends 2 (2017)

"After Porn Ends 2" (2017) on, üllatus-üllatus, järg filmile "After Porn Ends" (2012). On ju intrigeerivad pealkirjad? Ma seda esimest osa näinud ei ole ja teise otsa koperdasin juhuslikult Netflixi sirvides. Mingil põhjusel jääb sedasorti pealkiri aga rohkem silma kui näiteks "The Gardener: How to trim a bush". Hmm, vist ei ole kõige parem näide.

Igatahes, "Pärast Pauku 2" on dokumentaalfilm, kus antakse rohkem sõna oma karjääri tänaseks päevaks juba lõpetanud näitlejatele ja näitlejannadele. Ning veidi vähem lubatakse suud pruukida aktiivselt tegutsevatel staaridel. Lühidalt kokku võttes - teemal oli potentsiaali rohkem, kui lavastaja välja meelitada suutis. Esimene probleem tõusis minu jaoks juba valimist endast. Ma saan aru, et filmi müümiseks on vaja argumente, ehk siis praegusel juhul kõlavaid nimesid. Bellanova nimega vaevalt et filmi Netflixile maha parseldada oleks õnnestunud. Kõlavad nimed tähendavad aga seda, et pigem näeb vaataja tööstuse seda poolt, kus on selles läbi löönud inimesed. Reeglina teadlikult sellise valiku teinud ja oma karjääri suunata osanud artistid.

Hea dokumentalisti sellest aga ära tunnebki, et suudab ka sellised inimesed üles leida ja rääkima panna, kes tegelikult üldse ei ole huvitatud kaamera ees oma elukäiku lahkama. Darren James, kel 1994. aastal HIV diagnoositi oli sunnitud endale uue professiooni leidma, laulugi sisse pandud Chasey Lain tundus oma elu ja valikutega mitte rahul olevat ning Janine Lindemulder kukkus uimastite ja nende tarvitamisest tulenenud lapse hooldusõiguse kohtusaaga tagajärjel auku. Nemad kolm olid sellised, kelle puhul oli veidi intriigi hõngu filmis. Aga Darren tahtis rääkida sellest, et ta teeb kõvasti üldfüüsilist, Chasey ei tahtnud üldse väga rääkida ja Janine kujutas end vaese kannatajana. Oleks kas mõnda teravamat küsimust oodanud või siis vastandamist, näituseks mõne endise töökaaslasega. Ajajoon, mida kaetatakse on filmis küll päris lai, alates kuuekümnendast kuni tänapäeva välja, aga kindlasti oli ju filmis osalisi, kes enamvähem ühel ajal imetegusid sooritasid. Miks neid kokku ei lastud?

Huvitav oli näha ja kuulda seda, et mitut puhku nüüdsed pensionärid kahtlesid, kas nad tänapäeval enam läbi lööksid või kas tahaksidki üldse lüüa. Näiteks seitsmekümnendatel tegutsenud Georgina Spelvin käis muidu kontoritööl, aga kui paluti, siis tegi nädalavahetusel natuke haltuurat. Kaheksakümnendate staar Ginger Lynn kurtis, et tänapäeval istuvad kõik võtte ootuses ninapidi telefonis ja mingit omalõbuks nusserdamist ei toimu. Üheksakümnendatel karjääri alustanud Tabitha Stevens mainis ära, et tema kartis kõige rohkem dialoogi pärast.

Veidi lõi kontrasti tänaste näiteljannade jutt, kes kõik pidid aastakse paari pärast midagi hoopis muud tegema hakkama, aga praegu on vaja kool lõpetada ja natuke kõrvalt teenida ning väga teadlikult oma brändi üles ehitanud Lisa Ann, kes ilma põdemata aktsepteeris seda, mis tööd ta teeb, mis on selle töö eesmärk ja kuidas ta seda kõike enda huvides kõige paremini ära saab kasutada.

Jäi väheks kergekaaluliseks, võinuks rohkem süvitsi minna, aga kordagi ei tulnud mõtet pooleli jätta. Tausta uurides jäi mulje, et esimene osa olevat parem. Kui porno huvi pakub... tahtsin öelda, et kui on huvi oma silmaringi laiendada, siis tasub ette võtta. Ma nüüd lähen postituse ergastamiseks pildi- ja videomaterjali otsima. Nii... crtl+shift+p.

Vaikse Ookeani Võitlus Ei Ole See Mitte: Taassünd / Atlantic Rim: Resurrection (2018)

Merepõhjast ronib välja hiigeltulnukas, kes ihkab ainult veidi rannaliivas paterdada, aga kurjad sõjaväelased ajavad kohe kahurid kuumaks ja kukuvad täristama. Loomulikult ei ole sellest tulejõust kasu mitte kopika eest ja kui ei oleks täiesti juhuslikult olemas kolme hiidrobotit, kel eluka vastu omad nipid, siis võiks juba täitsa paanikasse sattuda.

Tarantinolikus stseenis tutvustatakse meile kolme kangelast, kes mechade juhtimisest vabal ajal kohalikus baaris jengat mängivad, aga kodumaa kutsele kohe joostes vastavad. Mingil põhjusel on aga üks patsiga poiss robotite tarkvara kallal surkimas käinud ja sellest on tekkinud ühilduvusprobleemid, mis liigses viiteajas väljendub. No et kangelane mõtleb, et nüüd võiks siis paremaga äsada, aga seni kui robot liigutama hakkab, on tulnukas juba jõudnud ise vasakuga kaks lööki sisse kütta. Milliste ohverduste hinnaga sellest täbarast seisust välja tulla ja maailm kindlast hävingust päästa vaadake juba verivärskest ulmepõnevikust "Vaikse Ookeani Võitlus Ei Ole See Mitte: Taassünd". Eriti vinge, et filmi alustuseks näidati ilmselt ära kõik esimese filmi vingemad kaadrid.

Tegelikult on päris huvitav, et kuidas selline ärimudel siiani toimida saab? Kõik teavad mille peale "The Asylum" välja läheb, aga lastakse neil ikka omade versioonidega veidi kallimatest filmidest vett segada. Kinodesse need teosed küll reeglina vist ei jõua, aga kuna filme järjest tuleb, siis mingil moel nad stuudiole ikkagi raha sisse peavad tooma.
Mul endal on nende loominguga tutvumise osas pisuke vahe sisse tulnud, nii et ma tegelikult olin isegi nati üllatunud, kui viisakas see konkreetne mockbuster tegelikult välja nägi. Ajaga on ilmselt ka kogemus tulnud, et nüüd osatakse neid sõjaväe promokaadreid ja odavaid CGI efekte paremini monteerida.
Ja kindlasti saaks eraldi väitekirja kirjutada sellest, kui palju kaadreid ja dekoratsioone leiavad mõnes teises filmis taaskasutamist. Kui nüüd ei eksi, siis selles taaskasutamises jättis kunagi kustumatu mulje film "Mega Shark vs Giant Octopus", kus ühte kaunist allveelaevastseeni uuesti ja uuesti näidati.

Et ma ei asunud filmi vaatamata sellelt baasilt, et oh see on ju see del Toro uus möll, siis mul ei olnud ka milleski pettuda. Tegelikult on mul ainult üks etteheide, küll selline natuke suuremat laadi etteheide, aga siiski ainult üks. Olemata jäi see üks hull kaader, mille järgi aastad hiljem "Taassündi" meenutada saaks.

 kinoajaloo üks tipphetki, filmi "Snakes on a Train" kulminatsioon

Allakäigu Lapsed / Children of the Fall (2017)

Kui kuskil seltskonnas peaks juttu tulema iisraeli kinost, siis ma saaks teemale vahele lennata nimedega "Big Bad Wolves" ja Ari Folman. Ja ilmselt kasutaks nende filmide iseloomustamiseks sõnapaari "sitaks head". Sest nagu ma viimaste päevade meedivaatluse põhjal olen selgeks saanud, siis filmidest rääkides tuleb vältida kasutamast sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib (mõtiskleva kõrvalpõikena - ma püüdsin ette kujutada filmiarvustusi lugevat normaalset inimest, kes sõna metafoor tähendust peab ÕS-ist otsima - ebaõnnestusin).

Igatahes, lähtudes loogikast, et iisraeli kino ehk ongi sellisel tasemel nagu mulle teadaoleva kolme filmi tase, siis haarasin võimalusest näha "Allakäigu Lapsi" enne selle maailmaesilinastust naksti kinni.
1973. aastal saabub noor neiu Iisraeli, et anda ühes kibbutzis oma panus riigi õitsenguks. Tema ja tema kaasimmigrantide õnnetuseks peavad kohalikud neid sünnipärast lähtuvalt endist alamaks ja oma nägu kapuutsiga varjav isik läheb isegi niikaugele, et võtab Yom Kippurit rikkuvad isikud ükshaaval vastutusele.

Iraani päritolu Babak Anvari on üsna sarnase nurga alt vändanud filmi "Under the Shadow". Õudusfilm, mille vaataja peaks muuhulgas jääma mõttesse ka taustsüsteemi üle. Otses võrdluses tõmbas iraanlane siin iisraeli lavastajale Eitan Gafnyle aga koti pähe. "Allakäigu lapsed" ei ole slasherina eriliselt silmapaistev.  Kamp noori, kes teevad täpselt seda mida neid keelatakse tegemast, notitakse ükshaaval maha. Kes rohkem, kes vähem silmapaistvalt/originaalselt. Mina ei tundnud küll, et nende taustalood nad kuidagi ühest keskmisest slasheri noortekambast südamelähedasemaks oleks muutnud.

Mis mulle läks korda ja mille peale ma julgelt tunnikese kulutasin olid lõimed, mis hakkasid hargnema wikipedias märksõnade "Six Day War" ja "Yom Kippur" põhjal. Ma pakun, et tipphetkel oli mul korraga avatud vast kümmekond artiklit. Ehk et selles osas toimis film eeskujulikult, et ma läksingi ja lugesin ja mõtlesin ja püüdsin nähtut konteksti asetada.

Tuline kahju, et õudusfilmi osa nõrgukeseks jäi, teada-tuntud puändini välja. Mul on aga idee. Üks ajaloohuviline filmisõber võib selle eeltöö ette ära teha ja minna siis filmi vaatama ning filmi vaatamise järel vestlusringis Eitanile oma teadmistega muljet avaldada. Ja ma luban, et ei sekku sellesse vestlusse Ari Folmani nime hüüdes. Või siiski...

Hing Anumas / Ghost in the Shell (2017)

Ma ilmselt olen sel teemal ka varem sõna võtnud, aga näed, kasu ei miskit. Kallis lavastaja/stsenarist/produtsent - mind väga häirib kui sa pead mind nii lolliks, et mulle peab sinu filmimaailma toimimise reegleid enne filmi algust lahti seletama. Või oled sa lihtsalt nii laisk, et ei viitsi seda seletamist filmi siseselt teha? Mis on ehk isegi halvem variant. Mina olen valmis kulutama oma aega ja võibolla ka raha, et vaadata ühte filmi, aga filmilooja ei suuda/taha pingutada selle nimel, et tema loodud maailm oleks nii loogiline, et ei vajaks lisaselgitust.

Ehk et minu Ghost in the Shell (2017) vaatamine ei alanud just väga paljulubavalt. Eriti kuna ma olin soojenduseks vaadanud ka 1995. aasta versiooni. Niisiis. Tuumasõja järgses maailmas lõi kuri korporatsioon väga raskelt haavatava tehiskeha (shell) ja pani sinna sisse päris inimese aju (ghost)* ja saatsid tulemuse heade poolel kuritegevusega võitlema. Ühel hetkel sekkub mängu korporatsiooni üks eelmistest ebaõnnestunuks kuulutatud, kuid sellevõrra siis ka vihasem looming ja hakkab temale teadaoleva nimekirja alusel tasumisretkele.

Head Majorit kehastab Scarlett Johansson, kelle loomine ja talle ettesöödetud taustalugu jättis vägagi robocopiliku mulje. Ta ise teadvustas endale väga selgelt, et ta on eriline/ainuke, korporatsioon loomulikult suhtus temasse kui omandisse, ehk et küborgiks olemise äng tõsteti esikohale.

Vastukaaluks kirjutati tema vastane, Kuze, frankensteini koletiseks. Lõite, hülgasite, tapan maha. Välimus muidugi ka. Ühelt filmi pöördelisel hetkel pandi ta küll sügavamõttelist monoloogi pidama, aga kahjuks polnud tegemist Rutger Haueri tasemel näitlejaga ja mul on selle monoloogi sisu suuresti ununenud, like tears in rain.

Tegelikult meenutas kogu see maailm, kus need kaks ja väiksemad kõrvaltegelased toimetasid päris palju Blade Runnerit. Hiidhologrammid olid lisatud ja hiidkalad võib toreda detailina välja tuua. Pliiatsi vastu on CGI-l muidugi raske saada, on stseene mis on animatsioonist üksühele üle võetud, aga filmi tumedus/hämarus/suitsus muudavad meeleolu vähekese rusuvaks.

Nüüd aga teavitus. Ma räägin kohe lõpu ära. Major saab iseendaga rahujalale seeläbi, et ta kiidab heaks omakohtu. Filmi lõpuks teab ta kust ta tuleb, kes talle halba tegi ja see halb on nüüd surnud. Kuidas edasi? Mis selle loo moraal on? Kättemaks on inimlikkuse alus?

Ja üks olulisem küsimus veel. Paljastab samuti olulist teavet filmi sisu kohta. Miks oli vaja ajudoonoreid röövida? Kuulutus ajalehesabas - "Me paneme Teie aju praktiliselt hävimatu keha sisse". Vabatahtlike oleks jooksnud kohale nagu murdu. Ja oleks kättemaksumotiiv ära langenud ja poleks seda filmi vaja olnudki.
Ning olengi jõudnud Ghost in the Shell (1995) juurde. Vaadake parem seda. Maailm ise on juba palju värvilisem, sügavam ja filmi toon elujaatavam. Teadvuse tõusmist mingile teisele tasemele nähakse seal kui arengut, mitte kui karistust.

*mulle on nüüdseks hakanud see esiti naljakana tundunud tõlge "Hing Anumas" täitsa meeldima. Anum on ju midagi sellist, kuhu võib mida iganes sisse panna

Vihast punnis Kaheksa / Hateful Eight (2015)

Tere, kallis lugeja, hoiatan ette, et seekord kirjutangi vahelduse mõttes ainult filmist endast.
Ilma pikema sissejuhatuseta. Kurt Russel, Jennifer Jason Leigh, Samuel L., Tim Roth ja Michael Madsen, serifihakatis ja vana kindral, kutsar, Bob ja Channing Tatum. Sain kokku kümme, mööndustega üheksa. Filmi tutvustustes räägitakse kaheksast võõrast, kes on sunnitud üheskoos lumetormi möödumist ootama. Sama mõttetu ja tühine detail nagu kinga sisse kukkunud kruusakivike, mis aga ka kolmanda raputamise peale välja ei tule ja mida ignoreerida ei saa.

Nagu ei suutnud ma ka ignoreerida seda, et mitte ainult ei ole ma seda kõike juba näinud, Tarantino on ise seda kõike juba teinud. Kõige lihtsama näitena, Tim Rothi kehastatud Oswaldo. Ma arvan, et kui viitsiks kontrolliks Django Unchained'i üle vaadata, siis langeks Oswaldol Dr. King Schultziga osa dialoogistki kokku.
Dialoogide ja monoloogidega ei ole muidugi mingi nuka pealt piiri peetud. Ehk peaks mehele kuuldemängude kaunist kunsti tutvustama, seal saaks ju ilma ja maastiku ja ehituskvaliteedi kirjeldamisele kõvasti pihta anda. Tehniliselt võttes oleks muidugi päris huvitav kuulata, kuidas kirjeldatakse kahe sammu pealt mehe pea revolvritega pudruks laskmist.

Mul on mingil põhjusel Tarantino toimetamiste margapuuks Kubrick (ilmselt töötamise kiiruse alusel). Ja praegu on see võrdlus tugevalt vanameistri poole kaldus. Ühe mõjuva põhjusena just ka vägivalla kasutamise käekiri. Mind ei häiri kui üks revolvriga mees laseb maha teise revolvriga mehe, tapa või saa tapetud. Aga mind häirib põhjendamatu julmus. Ilmselge näide Kellavärgiga Apelsin ja Lauldes Vihmas stseen. Nimetatud stseen on aga nii narratiivi mõistes oluline kui ka mõeldud sellisena, et see vaatajat häiriks. Sul peabki vastik ja ebameeldiv olema. Tarantino vägivald on aga tavaliselt selline ülevõlli võltsverega mökerdamine mida keegi tõsiselt ei võta. Marukoerte pealkiri ütleb juba ära mida neist tegelastest oodata, Pruudil peab olema põhjus kätte maksta, natsid on kõik ära teeninud ja neegrid saidki hommikust õhtuni vitsu. Ehk siis ka põhjendamatu julmus omal kohal.
Milleks oli aga vajalik Daisy väntsutamine? Akadeemia poolt muidugi hiilgav lüke, Jennifer Oscarile nomineerida, ehk mingid feministinuustikud julgevad veel piiksuda, et filmi naispeategelase osaks oli lihtsalt igal võimalusel litt kirja saada. No nüüd ma muidugi liialdan jälle, nii mõjuvalt veritseva ninaga naist kehastavat näitlejannat pole tõesti pikalt nägema sattunud. Ja siis veel see väljalöödud hamba suust sülitamine. Meistriklass.

Võibolla on nüüd mõni lugeja jõudnud teha ennatliku järelduse, et Vihast punnis Kaheksat ei maksa üldse vaadata. Tasub ikka, umbes samamoodi nagu tasub lugeda Kettamaailma raamatuid. Tegelased on kõik tuttavad ja ega süžeegi eriliselt ei üllata, aeg läheb aga suhteliselt kiiresti ja lõpuks on kõik surnud. Ei ole kahetsust asjatult raisatud aja pärast, on kahetsus, et Pulp Fictioni taset ei olnud. Lumes sumpamise vestern to beat on endiselt Il grande silenzio.

Muinasjutuline

Kes on tark ja ütleb ära, mis hetkel käis plõks ja Kuri Hunt sai lihtsalt pahandada ja kalpsas metsa häbenema ja oma tegude üle järele mõtlema. Ma nagu mäletaks oma esimeset kokkupuudet selle konkreetse looga veel selles versioonis, kus kõht lõigati lõhki, topiti kive täis ja uputati susi kaevu (mis muidugi joogivee kvaliteedi seisukohalt kõige targem tegu ei olnud). Kaua läheb selleni, et rüütel Sinihabe laseb oma eksnaiste pead 3D printerist välja?
Lugesin nooruses Grimmide muinasjutte ilmselt suhteliselt tsenseerimata kujul, päris selliseid küll meenutada ei suuda, aga see võib olla ka sellest, et ahmisin silmadega illustratsioone. Olude sunnil puutun aga kokku ka nende uuema aja muinasjuturaamatutega. Ajab tatistama. Ühelt poolt liigume järjest lähemale Bradbury ennustatud kokkuvõtete kokkuvõtete suunas ja teisalt roogitakse välja kõik, mis vähegi mingite tädide arvates noort süütut hinge mingilgi viisil traumeerida võiks. Järgi jäävad kolmerealised lood, kus silmipimestavalt kaunis kuningatütar langeb esmakohtumisel kaela sõnulseletamatult kaunile printsile ja nad elavad muinasjutuliselt rikastena oma elupäevade lõpuni. Sest see on ju muinasjuttude juures kõikse tähtsam iva, mis tuleb ellu kaasa võtta. Ilus ja rikas on hea.
Üks õige muinasjutt võiks midagi rohkemat pakkuda ja teha seda ilma keerutamata. Kui kuri saab kolakat, siis olgu nii et enam ei tõuse, et ei jää õhku klassikaline õudusfilmistsenaariumi puänt, et tasub viimasel ellujäänud teismelisel vaid kergendatult ohata kui see hetkega surmaeelseks korinaks muutub, sest koll ei olnudki päriselt surnud. Ja kui hea saab üle kukla, siis olgu ka asja eest, lollust/ahnust/upsakust tulebki karistada. Kui sa ikka hundi juttu usud ja ainult täiad kubemessed saad, siis lase aga tänusõnadel voolata, et niigi hästi läks. Halltoonid las jääda rikutumale publikule, muinasjutul piisab mustast ja valgest. Teoorias võib see olla muidugi päris üllas plaan, et hoiame kõiki noori ilmakodanike nii kaua kui võimalik halvast ja näitame ainult helgemat poolt, aga jätad Jukule Vankumatu Tinasõduri loo lugemata ja esimese idast tuleva kõvema köhatuse peale on Juhan mererannas parve ehitamas. Turvatunne peab lastele mujalt tulema kui roosamannavahulistest jutukestest.

Ei ole küll sugugi kindel, kas mõni filmihuviline lugemisega üldse niikaugele jõudnud on, aga tegelikult mul oli plaan filmidest rääkida. Õnneks blogis ruumi on, nii et palun, muinasjutufilmid.

El laberinto del fauno / Pan's Labyrinth (2006) - on vististi del Toro kõige kõrgemalt hinnatud töö ja üks tuntumaid ja kõrgemalt hinnatumaid muinasjutufilme üldse sel aastatuhandel. Vaatasin selle hiljuti teistkordselt läbi, olles täiesti veendunud, et esmavaatamise tuhmunud mälestused on seotud vanuseliste iseärasustega. Väga ilus ja fantaasiarikas ja brutaalne.
Mis aga filmi minu jaoks lootuselt ära rikub on Ofelia surm. See ei vii lugu kuidagi edasi, Ofelia sureb, et pakkuda vaatajale üks emotsionaalselt pingestatud stseen. Ta ei kaitse oma kehaga venda, oma hingepuhtust on ta juba tõestanud. Ta võiks saada lihtsalt haavata ja näha ikkagi oma ulma. Partisanid võiks jõuda minutikese varem sündmuspaigale, selle asemel et eemal dramaatilist poolringi moodustada. Mis iganes variant. Ofelia ei pea surema.

Kuskilt jäi silma, et Tom Cruise väga meeleldi filmist Legend (1985) ei räägi. Nii et võtan siis ise natuke sõna. Visuaalselt on tegemist vägagi nauditava teosega. Kuvatõmmiseid saaks mitme blogipostituse jagu. Mis alt veab, on suutmatus otsustada, kellele seda filmi siis täpselt tehakse. Pealiskaudse uurimistöö tulemusena võib üks põhjus olla selles, et polnud väga kelleltki malli võtta. Tuntumad ja tunnustatumad muinasjutufilmid tulid hiljem - Willow, Labyrinth, Princess Bride. Neverending Story ainukesena aastake varem kinno jõudnud. Nii et Legend ei suudagi lõpuni ära otsustada, kellele ta mõeldud peaks olema. Romantikasõpradele armuliin, nooremale koolieale Gump, kes muuhulgas napsu võtta armastab, goreaustajatele  inimsööming ning lõpetuseks ka väike SM. Jutuna võibolla annaks selle kokku kirjutada, filmina need tükid ei sobi kuidagi kokku. Lõpp on vähemalt konkreetne. Kurjast jäävad vaid täpid tähistaevas.

 

Hundijutuga alustasime, hundijutuga tõmbame seks korraks ka otsad kokku. The Company of Wolves (1984) on veidi inspiratsioon Punamütsikesest ammutanud, aga suures osas on ikkagi fantaasial kalpsata lastud. On raamlugu, mille sees räägitakse lühijutte ja hundid askeldavad neis kõigis. Põhiliselt loeb vanaema Angela Lansbury lapselapsele sõnu peale, et võõraste käest ei tohi asju vastu võtta ja kokkukasvanud kulmudega mehi ei tasu usaldada.
Kõige tähelepanuväärsemad on filmi juures eriefektid, veidi vähem ikoonilisemad kui An American Werewolf in London, aga toonilt süngemad. Piimapütis hulpiv pea peaks olema üks filmi kuulsamaid stseene, see ei ole aga isegi mitte esimese pooltunni kõige häirivam kujutis ning ega filmi meeleolu ülemäärase positiivsusega hiljemgi hiilga. Täpselt paras sügisõhtune vaatamine.

Ilma naisteta on kurb maailm?

Mu kunagine inglise keele õpetaja küsis mu käest kord, pärast seda kui olin Tiiu Silvese ja Terje Aru väljaütlemiste teemal mõtteid avaldanud, et kas ma vihkan naisi. Ei vihka, minu arust on tegelikult väga kurb, kui Seisukohta, et vägivalla põhjuseks on mõtlematult käituvad naised, kes hääletavad juhusliku auto peale, tarbivad üleliia alkoholi, lähevad kaasa võõraste meestega või muul moel enda hoolimatuse ja rumalusega vägivalla välja kutsuvad, toetas 67–71 protsenti vastanuist. ("Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi")

Mis ma aga kindlalt arvan, et mõnda kohta pole naistel asja. Actionfilmidesse. Kui nad seal just peaosalist ei mängi. Nii et täpsustan. Armastusel pole actionfilmidesse asja. Tõestus. Ühelt poolt Dirty Harry - üks, kaks ja kolm. Teisalt Dirty Harry - neli ja viis, Elysium ja Edge of Tomorrow.
Kes läheb kinno vaatama actionfilmi ja mõtleb, oh ma loodan, et peategelane kõige selle näkkupeksu ja kuulirahe vahepeal ikka oma elu armastuse ka leiab. Mees ju ei mõtle? Ning Mehega kaasa veetud Naine on ju ometi nii intelligentne, et mitte sellist punnitust uskuda? Et kui on film, kus on üks nimeline meestegelane ja üks nimeline naistegelane ning hunnik kahuriliha, siis absoluutselt kindlasti on need kaks hingesugulased. Sest milline naine ei unistaks kodu loomisest mehega, kes suudab selle ajaga, mis oma tolvanil kulub kahe ribitüki ja kolme õlle hävitamise peale, keskmise suurusega Ladina Ameerika riigi sõjaväega sotid selgeks teha.
Või on loogika selles, et klient/kinokülastaja saab sama raha eest rohkem? Viis viiekümne eest kaks tundi filmi on ju automaatselt parem diil kui tund ja nelikümmend? 20% gratis ikkagi.

Loomulikult ei ole.  Actionfilmis on oluline tempo ja tempo selleks allatõmbamine, et saaks sügavalt silma vaadata ja laisale stsenaristile lihtsa motivaatori kätte mängida on inetu. Suuremas osas suudab Dirty Harry seda kari vältida. Aga mida aeg edasi, seda tugevamaks muutub hoovus, nii et lõpuks lööb tüürimees (lavastaja/stsenarist) käega, keerab pudelil punni maha ja seeria viies film jääb õnneks viimaseks. Samas tempos jätkates oleks Harry kuuendas osas ilmselt pensionil pereisa, kelle naine viiendal minutil maha lastakse, lapsed röövitaks ja kes oma kättemaksuretkel maikasärgis amatsooniga kohtuks.

Aga kõigest järjekorras. Dirty Harry (1971) ja Magnum Force (1973) on praktiliselt naistetud. The Enforcer'is (1976) on esimene ohu märk, Harry partneriks on naine. Sudden Impact'is (1983) mängib naispeaosalist Eastwoodi armuke, nii et ilmselgelt on romantikaliini siin tublisti. Ning Dead Pool'is (1988)  jagab Harry ekraani ajakirjanikuga, keda suur ja tugev Mees kaitsma peab.
Lihtsalt filmina on veel ka neljas päris hea. Dirty Harry seeria mõttes tuleks aga joon kolmanda filmi järele tõmmata. Esimesed kolm on üllatavalt hästi vananenud vaatamised - tempokad, brutaalsed, põnevad ja brutaalsed.
Tegelikult seda brutaalsuse osa teevad kõik viis lõpuni välja õigesti. Vähemalt üks selline stseen, mis silmad suureks ajab on neis kõigis olemas. .44 Magnumi pauk otse kulmude vahele, enamasti suhteliselt ootamatult. Esimeses tunnistuse kättesaamine, teises taksostseen kupeldajaga, kolmanda elektrimeeste ots, neljanda vägistamine, viienda harpuun.
Sudden Impact teeb aga põhimõttelise vea, see mille eest Harry Magnum Force's seisis lükatakse Impacti lõpuga kõrvale. Ning Dead Pool on lihtsalt igav. Seeria kohustuslikud elemendid, üldise tegevuse seisukohast täiesti kõrvaline röövistseen, kus Harry saab veidi laamendada ja süütuid kõrvalseisjaid ohtu seada, ning filmist filmi vahelduv fraas (marvellous/swell), millega suvaliste kohtade peal oma meelsust väljendada, olid olemas. Aga selle asemel, et keskenduda Harry ja ajakirjaniku tärkavale armastusele oleks võinud mehele veidi rohkem moona kätte anda ja nõgestega veidi elu sisse nüpeldada.
Muide üks tähelepanek veel. Esimese filmi eest olevat saadud nüplit, et pangaröövel oli neeger. Räme rassism. Nii et järgnevates osades on Harry partneriteks neeger, naine ja asiaat.

 

Lugesin hiljuti Ken Grimwoodi Replay'd, kus põhiline ongi kahe uuesti ja uuesti elava mehe ja naise suhe. Actionit mitte sugugi. Väga hea raamat. Puhas actionfilm Edge of Tomorrow (2014) otsustas aga, et kindlasti on ka suhtedraamat vaja, sest Mees ei või ju lihtsalt Naise ellujäämisest hoolida, selleks peab ta seda Naist armastama ja vaataja ei usu muidu Naise ohverdust, kui ta ei tea, et Naine Meest samuti armastab. Milleks? Et saaks selle halva ette teada positiivse lõpuga välja tulla? Vähegi filme näinud vaataja ju teab, et kui Naine üksi sureb, siis Mees tõmbab korra ninaga, aga kui mõlemad surevad, siis ulmefilmis leitakse mingi lahendus.

filmis on selline naine, aga mingil põhjusel otsustatakse ikka, et mees peab olulised otsused tegema

Ning selles asjatute armulugude sarjamise valguses kõige suurem patustaja Elysium (2013). Kas iseenda elu päästmine ei olnud peategelasele tõesti piisavaks motivaatoriks? Lapsepõlvesõbranna ja tema lapse (kelle isa muide mitte poole sõnagagi ei mainita) oleks saanud ilma eriliselt vaeva nägemata stsenaariumist välja kirjutada. Tulemuseks tempokam ja seeläbi parem actionfilm.
Elysiumi kõige suurem mure on tegelikult muidugi hoopis mujal. Kaks varianti. Kas Elysiumil oli algusest peale võimekus kogu maailma rahvastikku ravida, mis muudaks kogu senise asjakorralduse põhjendamatuks. Või Elysiumil puudub selline võimekus, mis tähendab et nüüd on kõik omadega silmini sees. Sharlto Copley ja actionstseenid päästavad madalaimast hindest.

actionfilmi kohta päris halb näitaja, kui eeskätt jääb meelde ikkagi näitlejatöö

Olen nõus - igal reeglil on erand - Terminator (1984). Mõnel juhul on tõesti võimalik ülevad tunded möllule külge pookida. Enamasti meenuvad aga porutšik Rževski sõnad: "Peale sauna kirikutornis? Huvitav, väga huvitav."

(Au)hinnatud filmid

Kelleks sina väiksena saada tahtsid? Südamekirurgiks? Linnaosavanemaks? Ülemaailmse kuulsusega filmiblogijaks?
Huvitav aga, palju oli neid pisikesi poisse ja tüdrukuid, kes keeleots suust väljas kaustikusse autode/kiisude pilte kleepisid ja oma peas mõtlesid vohh, just seda ma suureks saades teha tahangi. Ning nüüd aastaid hiljem, kuuldes et kuskil mingeid filmiauhindu jagatakse, võtavad nad oma kleepsukladed kaenlasse ja seavad sammud filmipoodi. 4 kuldmehikese nominent, Parim Lavastaja peale Martin Scorseset, Parim Titshot. Ega need kleepsud iseenesest filmikarpide peale ei saa. Sest kleepsud on tähtsad. Kuidas muidu peaks supermarketis kultuurielamuse jahil poodleja teadma millist filmi targad kriitikud kiidavad. Lühike aeg, pikk on film. Ei saa ju mustalt panna. Nagu meil oleks taskust mingi superarvuti laadne toode võtta. Kui ikka auväärsed akadeemikud on nominendi staatuse omistanud, siis peab olema väärt film. Peab meeldima. Kui ei meeldi, siis oled kas troll või troll (no nagu palk ja palk). Eks ma muidugi natuke poosetan ka praegu. Oscari nominent on päris kõva sõna kõhklusteta. Sa paned tähele kui mingi filminimega koos mainitakse Oscareid. Umbes nagu tõttaks mööda tänavat ja keegi lajatab selja taga kõvahäälselt: "Kurat". Jääd seismas ja analüüsid olukorda. Võibolla annad filmile võimaluse, võibolla kalpsad kahe sammuga üle lähima plangu. Ja pärast vaatamist püüad veidi viisakamalt sitasti öelda, kui näituseks ainult Kuldgloobuse nominendiks pääsenud filmi kohta.

Vaatasin enne ja pärast tseremooniat mõne päeva jooksul neli ühe või teise asja eest kandideerinut ära. Parima filmi Birdman (2014), parima meespeaosalise Theory of Everything (2014), kolm väheolulist parimat saanud Whiplash (2014), viis korda nomineeritud Foxcatcher (2014). Põhjendan.

Birdman on põhimõtteliselt filmitud ühe katkematu võttena. Lisaks meeldis mulle Amores Perros ja lõin sisukokkuvõtet lugedes seose Noises Off...-ga. Parima lavastaja auhind - aga palun, selline käsitööoskus on kiitust väärt. Parim film? Lahedaid vihjeid ja muigamiskohti oli, kaasaelamist/haaramist mitte. Jälgisin huviga kaameraliikumist, aga mul oli täiesti ükskõik neist tegelastest seal kaamera ees. Puänt relvaga oli võibolla mõeldud üliterava torkena meelelahutustööstuse pihta, aga mõjus kunstlikuna. Puänt aknaga pani sülitama.

Lugesin mingi aeg tagasi esseed sellest, miks Eddie Redmayne ei tohi Oscarit võita. Antireklaam mõjub vahel pareminigi. Kahjuks. Theory of Everything osutus absoluutselt igavaks eluloodraamaks. Daniel-Day Lewise vasakus jalas oli kordades rohkem elu ja emotsiooni. Ei tundnud ma Stepheni valu järjest kaduva kontrolli üle, ei juletud Stepheni naisele veel rohkem fookust keerata. See ei ole mitte ühelgi juhul hea märk, kui sa poole filmi pealt sirutad käe nutiseadme järgi, isegi kui sa Wikipediast tegelaste lisainfot otsid.

Trummid on lahedad. Jazz ei ole. Aga andsin jazztrummidele ja Whiplashile võimaluse. Sest J.K. Simmonsi seersant Hartmani parimate traditsioonide vaimus rollisooritus ju ka. Polnud üldse paha. Veidi etteaimatav ju muidugi oli, et uustulnuk esmalt näitab potentsiaali, siis kui edu on käega katsuda, kukub kolinal läbi ja lõpuks triumfeerib ikkagi kõigi raskuste kiuste. Otse stsenaariumikirjutamise õpikust. Keskpärase ja hea filmi vahe aga sellest tulebki, et hea teeb lisaks kohustuslikele elementidele ka paar raskema kategooria sooritust.Keskmisest erinev peategelase arengukõver. Väga konkreetselt mutta tambitud suur võimalus. Ning õpetaja Fletcheri motivaatorid.

Mingist arvustusest jäi silma, kuidas keegi rääkis oma esimest kohtumisest John du Pontiga - olevat olnud väga veider. Nii et miks mitte vaadata filmi, kus lihaselised mehed liibuvatest trikoodes mati peal müravad ja ekstsentriline rikkur neid ebakonventsionaalsete meetoditega olumpiavõidu poole tüürib. Ootasin Foxcatcherist täpselt sellist klassikalist spordifilmi, umbes nagu Whiplash oli. Noor anne, läbikukkumine, triumf. Tüng. See ei ole siin mingi Karate Kid.
Lugesin muuhulgas ka kellegi arvamust, et du Ponti tegelaskuju ja motivaatorid jäid liiga pealiskaudseks, et "offers us next to nothing of utility or complexity about du Pont's pathology". Et ei seletatagi lahti kuidas keskmisest veidi teistmoodi mõtleva inimese aju töötab - täielik alatus. Kui du Ponti käitumine oleks olnud ettearvatav, siis oleks ju keegi saanud ses osas midagi ette võtta - mina mõtlen nii.

Mõtlemine on muide seks*. Ehk siis pole midagi halba selles, kui väärt film (näiteks Mandariinid, kelle täiendatud DVD plaadi nägemisest postitus inspiratsiooni ammutas) saab endale kleepsu peale, aga kleeps ei anna filmile hinge, ei pane kedagi kaks korda paremini näitlema ega pane sind jazzi armastama. it's more of a guideline than a rule. 



*Andrus Vaarik

Saatan on detailides / I saw the Devil / Akmareul boatda (2010)

Sarimõrvar tapab naise. Naise mees paneb mõrvarile lutika. Iga kord kui mõrvar pätti tahab teha on mees kõpsti kohal ja kütab teisele sauna. Mõrvar ei ole rahul.
Mind mõned asjad häirisid. Üldist laadi asjad. Sattusin mõned päevad enne filmi vaatamist Anita Sarkeesiani videosid vaatama ja oligi olemas. Märksõnad plaksust meeles. Üks naine külmikusse topitud, üks naine meeste seltskonnas ja liikuma panevaks jõuks vajadus oma mehelikkust tõestada. Kangelane ütleb lausa välja, et ma ei suutnud neid kaitsta. See ei lase rahulikult filmi vaada, kui mingid asjad ebasobivalt näkku hüppavad ja karjuvad: "Vaata mind, ma olen sterotüüp."

Teine, minu jaoks olulisemgi, miinus selle eest, et poole pealt läks igavaks ja tüütuks. Kogenud seksuaalmaniakil on oma väljakujunenud rituaalid, mida järgides ja viimistledes seda esimese korra tunnet saavutada/võimendada püütakse. Ja selle filmi mõrvar oli kogenud seksuaalmaniakk. Olgu, sellega olen nõus, et enamasti jäädakse vahele sellega, et tapmiste vahed lähevad järjest väiksemaks ja nii kuskil ikka mingi viga sisse lipsab. Aga ohvrite valiku süsteem ei muutu, ehk siis kui ühe hetkeni tappis maniakk ainult noori neide/naisi, siis minu jaoks pärast kiibi külge saamist toimunud muutus tundus ikka väga veider. Ebola Syndrome ma ütlen.

Näpuotsaga oli kulda ka. Taksostseen oli sellise mõnusa Oldboy hõnguga.

Üldine ving ja konkreetsed näited

Oscarite jagamine on sedasorti üritus, millest ka selline inimene on kuulnud, kes vabast ajast filmiblogi ei pea. Mis toob endaga kaasa eelduse, et inimene, kes (viimatisel ajal võibolla väikeste mööndustega) filmiblogi peab, on kõik nominendid ammu ära vaadanud ja ruigas nende vaatamise ajal põrandal püherdades mõnust. Ma isegi kaalusin kuskil jaanuaris seda asja. Vaatamist. Seda et ma mõnust ruigan... elu on õpetanud, et seda väga tihti ei juhtu. Praeguseks on seis selline, et parima filmi nominentidest on neli vaadatud ja ruigamist on olnud minimaalselt.

Enne kui hakkan aulise akadeemia hallpeade lemmikute kallal ilkuma, selgitan ka enda lähtepositsiooni. Mis kehtib loomulikult ka selliste filmide suhtes, mida keegi kunagi millelegi nomineerinud ei ole. Käsitööoskus üksi ei loe. Tehniliselt ei ole neile neljale midagi ette heita. Näitlejad oleks ka elukutselised poliitikud valimiste eelõhtul häbisse jätnud, operaatori käsi ei oleks värisenud ka selle peale, kui Jeesuse teine tulemine oleks võtteplatsil kõik neitsid käima peale aidanud ja lavastaja juhtimisoskuste juures vuraks Via Baltica rööbastetagi juba ammu Brüsseli poole.

On olemas hoopis kaks subjektiivset näitajat. Lugu kas haarab või ei haara ning filmi lõppedes on sul sellele kulunud ajast kahju või mitte. Põhimõtteliselt on võimalik, et lugu on sihuke õlgukehitamapanev, aga filmis on miskit muud nii lahedat, et sul on ikkagi hea meel et selle lõpuni vaatasid. Visuaalselt kaunis pilt (Tommy, 300). Kaheksakümnendate märulifilmidest (Predator, Commando, Cobra) ekraanilt tuppa voolav testosteroon. Loomingulisus ja tegutsemislust, mis mõnestki odava rahaga tehtud õudusfilmist (varajane Jackson) paistab. Lihtsamalt öeldes meeldejäävusfaktor.

Gravity - olen näinud ka 3D Blu Ray versioonis. Ilma igasuguste agadeta - on ilus küll. Mõnad agad siiski. Nomineerida film aasta parimaks silmakomm olemise eest on analoogne piltilusa Ellotškaga abiellumisega. Eriti kui 3D oli avaldas rohkem muljet Pacific Rimis ja Predatoris. Produtsentidel muidugi hea meel, et keegi ka lõpuks natuke tõsisema sisuga mitmedimensioonilise katsetuse tegi ja rahva käest veel rohkem raha kätte saab, aga näiteks Terminator 2 ei ole kultusfilm ainult sulametallist Robert Patricu pärast.

12 Years a Slave - Orjandus on pähh, m'key? Iga normaalne inimene saab sellest ilma selletagi aru, kui paha istanduseomanik asja eest teist taga vaese neegritüdruku selja peal Kristuse kannatusi taaskehastama hakkab. Palju kuulsaid nägusid ja mitte midagi uut ega üllatavat. Igaks juhuks kordan üle - tehniliselt 5+. Emotsionaalselt ei miskit.


Captain Phillips - kvaliteetne põnevik. Aga tõsielusündmustel põhinev film, kus ameerika rahvuslik Üksküla Tom Hanks üle mõne aja hea rolli teeb, ei tohiks automaatselt auhinnamaterjal olla. Monster's Ball ei saanud ju kuskile. Ja mul põhimõtteliselt ei ole midagi selle vastu, kui lihtne põnevusfilm millelegi kandideerib. See põnevusfilm peaks siis lihtsalt Voonakeste vaikimise klassi olema.

American Hustle - möhh? siuke film oligi vä? Batman oli endale kõhu ette söönud, muusika rokkis ja kostüümid olid ilusad. Naiskõrvalosatäitjat kiidan. Aga üldiselt vaadake Stingi (1973).

Kokkuvõtvalt - Gravity on Avatari tüüpi verstapost, aga kui need ülejäänud kolm filmi teil vaatamata peaksid jääma, siis ei juhtu mitte midagi. Etteruttavalt ütlen, et on vähemalt üks nominent kelle mittevaatamine oleks tõsine viga.