sina hääletad, mina vaatan

31 oktoober 2015

Muinasjutuline

Kes on tark ja ütleb ära, mis hetkel käis plõks ja Kuri Hunt sai lihtsalt pahandada ja kalpsas metsa häbenema ja oma tegude üle järele mõtlema. Ma nagu mäletaks oma esimeset kokkupuudet selle konkreetse looga veel selles versioonis, kus kõht lõigati lõhki, topiti kive täis ja uputati susi kaevu (mis muidugi joogivee kvaliteedi seisukohalt kõige targem tegu ei olnud). Kaua läheb selleni, et rüütel Sinihabe laseb oma eksnaiste pead 3D printerist välja?
Lugesin nooruses Grimmide muinasjutte ilmselt suhteliselt tsenseerimata kujul, päris selliseid küll meenutada ei suuda, aga see võib olla ka sellest, et ahmisin silmadega illustratsioone. Olude sunnil puutun aga kokku ka nende uuema aja muinasjuturaamatutega. Ajab tatistama. Ühelt poolt liigume järjest lähemale Bradbury ennustatud kokkuvõtete kokkuvõtete suunas ja teisalt roogitakse välja kõik, mis vähegi mingite tädide arvates noort süütut hinge mingilgi viisil traumeerida võiks. Järgi jäävad kolmerealised lood, kus silmipimestavalt kaunis kuningatütar langeb esmakohtumisel kaela sõnulseletamatult kaunile printsile ja nad elavad muinasjutuliselt rikastena oma elupäevade lõpuni. Sest see on ju muinasjuttude juures kõikse tähtsam iva, mis tuleb ellu kaasa võtta. Ilus ja rikas on hea.
Üks õige muinasjutt võiks midagi rohkemat pakkuda ja teha seda ilma keerutamata. Kui kuri saab kolakat, siis olgu nii et enam ei tõuse, et ei jää õhku klassikaline õudusfilmistsenaariumi puänt, et tasub viimasel ellujäänud teismelisel vaid kergendatult ohata kui see hetkega surmaeelseks korinaks muutub, sest koll ei olnudki päriselt surnud. Ja kui hea saab üle kukla, siis olgu ka asja eest, lollust/ahnust/upsakust tulebki karistada. Kui sa ikka hundi juttu usud ja ainult täiad kubemessed saad, siis lase aga tänusõnadel voolata, et niigi hästi läks. Halltoonid las jääda rikutumale publikule, muinasjutul piisab mustast ja valgest. Teoorias võib see olla muidugi päris üllas plaan, et hoiame kõiki noori ilmakodanike nii kaua kui võimalik halvast ja näitame ainult helgemat poolt, aga jätad Jukule Vankumatu Tinasõduri loo lugemata ja esimese idast tuleva kõvema köhatuse peale on Juhan mererannas parve ehitamas. Turvatunne peab lastele mujalt tulema kui roosamannavahulistest jutukestest.

Ei ole küll sugugi kindel, kas mõni filmihuviline lugemisega üldse niikaugele jõudnud on, aga tegelikult mul oli plaan filmidest rääkida. Õnneks blogis ruumi on, nii et palun, muinasjutufilmid.

El laberinto del fauno / Pan's Labyrinth (2006) - on vististi del Toro kõige kõrgemalt hinnatud töö ja üks tuntumaid ja kõrgemalt hinnatumaid muinasjutufilme üldse sel aastatuhandel. Vaatasin selle hiljuti teistkordselt läbi, olles täiesti veendunud, et esmavaatamise tuhmunud mälestused on seotud vanuseliste iseärasustega. Väga ilus ja fantaasiarikas ja brutaalne.
Mis aga filmi minu jaoks lootuselt ära rikub on Ofelia surm. See ei vii lugu kuidagi edasi, Ofelia sureb, et pakkuda vaatajale üks emotsionaalselt pingestatud stseen. Ta ei kaitse oma kehaga venda, oma hingepuhtust on ta juba tõestanud. Ta võiks saada lihtsalt haavata ja näha ikkagi oma ulma. Partisanid võiks jõuda minutikese varem sündmuspaigale, selle asemel et eemal dramaatilist poolringi moodustada. Mis iganes variant. Ofelia ei pea surema.

Kuskilt jäi silma, et Tom Cruise väga meeleldi filmist Legend (1985) ei räägi. Nii et võtan siis ise natuke sõna. Visuaalselt on tegemist vägagi nauditava teosega. Kuvatõmmiseid saaks mitme blogipostituse jagu. Mis alt veab, on suutmatus otsustada, kellele seda filmi siis täpselt tehakse. Pealiskaudse uurimistöö tulemusena võib üks põhjus olla selles, et polnud väga kelleltki malli võtta. Tuntumad ja tunnustatumad muinasjutufilmid tulid hiljem - Willow, Labyrinth, Princess Bride. Neverending Story ainukesena aastake varem kinno jõudnud. Nii et Legend ei suudagi lõpuni ära otsustada, kellele ta mõeldud peaks olema. Romantikasõpradele armuliin, nooremale koolieale Gump, kes muuhulgas napsu võtta armastab, goreaustajatele  inimsööming ning lõpetuseks ka väike SM. Jutuna võibolla annaks selle kokku kirjutada, filmina need tükid ei sobi kuidagi kokku. Lõpp on vähemalt konkreetne. Kurjast jäävad vaid täpid tähistaevas.

Hundijutuga alustasime, hundijutuga tõmbame seks korraks ka otsad kokku. The Company of Wolves (1984) on veidi inspiratsioon Punamütsikesest ammutanud, aga suures osas on ikkagi fantaasial kalpsata lastud. On raamlugu, mille sees räägitakse lühijutte ja hundid askeldavad neis kõigis. Põhiliselt loeb vanaema Angela Lansbury lapselapsele sõnu peale, et võõraste käest ei tohi asju vastu võtta ja kokkukasvanud kulmudega mehi ei tasu usaldada.
Kõige tähelepanuväärsemad on filmi juures eriefektid, veidi vähem ikoonilisemad kui An American Werewolf in London, aga toonilt süngemad. Piimapütis hulpiv pea peaks olema üks filmi kuulsamaid stseene, see ei ole aga isegi mitte esimese pooltunni kõige häirivam kujutis ning ega filmi meeleolu ülemäärase positiivsusega hiljemgi hiilga. Täpselt paras sügisõhtune vaatamine.

0 comments: