sina hääletad, mina vaatan

21 juuli 2011

Surmahädised, teist korda / Harry Potter and the Deathly Hallows: part 2 (2011)

Koos Filmiblogide Teise Ajastu lõppemisega vajus unustusse ka ühisvaatamiste, -blogimiste traditsioon. Kuid õlleuimases nostalgiahoos välja käidud idee, vana komme kasvõi ühekski korraks elule äratada, tundus piisavale hulgale blogimishuvilistele täpselt niipalju huvitav, et nad järgmisel päeval kinosaali istuma meelitada ja hiljem juba blogi vahendusel potteriaana viimase filmi muljed enamvähem üheaegselt lugejateni tuua.
Saaga lõppakord, kus väikene võlurpoiss lõplikult mehistuma ja Voldemortil nina kukla taha keerama peaks. Või no kui meenutada talvel nähtud esimest poolt, siis niikauaks nukral pilgul kaugusse vaatamise jätma, kui sellel-kelle-nime-lõpuks-nimetada-võis sõõrmed kinni teipida õnnestub.No ei olnud hea. Kõik oli nii pagana etteaimatav ja lohises õieti kiirust üles võtmata oma vääramatu lõpu poole. Eriline haltuura maik oli mitmemahlamögina abil Gringottsi infiltreerumisel. Eelmises osas kasutati seda jooki niigi juba kahel korral, esmalt Harryde kloonimiseks ja hiljem Võlukunsti ministeeriumisse pääsemiseks. Pealegi, kas mitte selle konkreetse võlujoogi tegemiseks üksjagu kaua aega ei kulu? Kellel on Saladuste Kamber käepärast, otsige välja.
Jah, tõsi, see on detailide kallal norimine (ja seda ma teen hiljem veel), põhiline etteheide tuleb ikkagi venitamise eest. Esmalt lähme sinna ühte kohta ja otsime sealt ühte tähtsat asja, siis läheme teise kohta ja otsime sealt veel teist tähtsat asja. Ning siis tuleb välja, et on ka kolmas tähtis asi ning rosinaks kirsil selgub, et on ka üks selline salajane tähtis asi. No ja sinna vahele heietused Ollivanderi ja Dumbeldori venna ja Halli Leediga. Välja jätta ilmsesti küll midagi ei saanud (tõsised fännid oleks raamatuga lavastajale pikku pead äsanud), aga vähe tempokamalt oleks võinud liigutada küll.Sest kui lõpuks tegudeni jõuti, lammutati kohe täitsa mõnusalt. Mõni lohe oleks võinud ikka ka lennata, aga muidu oli lahing Sigatüüka all päris kenake kaeda. Hiiglased ja savist vahimehed ja sähvivad võlukepikesed. Koolimaja maa pealt pühkimine paistis ainult aja küsimus olevat.
Aga siis tõmmati jälle käsipidurit ja asuti unelema. Pakun, et kui Rowling oleks esimest raamatut kirjutama asudes teadnud, mismoodi see suur vastasseis seitsmenda köite lõpuks välja mängitakse, siis vaevalt et ta edasi kirjutama oleks vaevunud. Oodatud eepilise kärtsu asemel käis üks väike suts ainult.
Vähemalt on selle saagaga siis nüüd kõik. Vähemalt mõneks ajaks. Nii lahtised otsad kipuvad tihtipeale edasi hargnema. Aga kuna viimased kaks filmi kumbki väga muljet ei jätnud, siis minupärast mingu Potteri poeg või Sipelginimestega kokku.

on selline tore komöödia nagu Beerfest.
õnnetu juhuse läbi upub seal üks tegelane, Landfill, õlle sisse ära, kuid õnneliku juhuse läbi on tal vend, kes näeb välja täpselt nagu tema, kõlab nagu tema ja oskab õlut juua isegi sutsuke paremini. tuli selline seos Dumbeldori venda nähes pähe.

ehk oskab mõni potterofiil heita valgust küsimusele, kes siis õieti Harry isa ikkagi oli? kas tõesti ohverdas Snape ennast suvalise lapse pärast? no ja see ühesuguste patronuste teema ka. väga kahtlane.

ning ehk teab ka keegi kuidas täpselt see kivike töötas, mille Harry metsa alla poetas, kas sellega ei oleks näiteks saanud lahingus surnuid tagasi ellu äratada?

sa oled oma suurima varanduse osadeks jaganud ja need erinevatesse, enda arust, kindlatesse kohtadesse ära peitnud. üks mölakas on aga kõik need kohad välja nuhkinud ja varandusele käpa peale pannud, nii et sul on veel üksainuke tükike järel. ja siis ja jätad selle viimase tüki suvalisesse kohta vedelema ja lähed omi asju ajama.

lihtsalt tähelepanekute valdkonnast. Kohutavalt koomilise 19 aastat hiljem stseeni ajal vilksatasid kaadris kolm lendluupalli võistlusvormis sportlast, kõik tumedanahalised. ja nii ongi. tegemist ei olnud mitte poliitilise korrektsusega. jäähoki on veel ala, mida üks vana kooli lõunaosariiklane oma pere vaatama saab viia.

0 comments: