Ning veel üks film, mis trükisõna visualiseerida üritab. Turundati seda kui vana loo hoopis uue nurga alt näitamist. Jäneseurgu kukub noore tüdruku asemel noor naine. Fenomenaalne. Tabusid murdev lähenemine. Teate mis oleks absoluutselt šokeeriv lähenemine olnud? Kui Tim Burtoni filmis poleks mänginud Johnny Depp ja Helena Bonham Carter. See oleks alles publiku segadusse ajanud. Sest kuigi täpselt sellist lugu Lewis Carroll kunagi kirja pannud tõesti ei ole, siis tänu tuttavatele tegelastele ei olnud kordagi hopsassaa-mis-elegantne-süžeepööre tunnet.
Hüsteeriline Märtsijänes jooksis pintsakuhõlmade lehvides ringi, Hull Kübarategija õigustas oma nime sada kümme protsenti, Irvik Kassi naeratus oli nii lai, et suunurgad ei mahtunud kuidagi kaadrisse ära, vaid veidi ekstsentriline Ärtuemand hoidis end pea-maha-tal mantra kordamise osas tagasi. Lihtsalt sihitult ringikondamise asemel pidi Alice seekord Valge Kuninganna eest käed mustaks tegema ja Jabberwockyl pea maha võtma. Valge Kuninganna oli aga iseenesest filmi kõige lahedam karakter üldse. Ühelt poolt kõige vägevam jõud mängulaual, teisalt aga nii ilmsüütu olemisega, et igasugune mõte vägivallast temaga sugugi kokku ei läinud. Lisaks veel silmale päris kena kaeda.
Silmailu pakuti õnneks rohkemgi. Sellist lopsakate värvidega kaetud. Kohe algusest lõpuni. Ühele fantaasiafilmile täpselt passivas vormis. Pastelsed toonid jäägu indiedraamadesse, lasteraamatu adaptsioon peabki ereda päikesevalguse käes kenitleva paabulinnuna särama.Nii et mõtisklus teemal, kui uues kuues ja kas üldse meile Alice lugu räägitakse on täiesti akadeemiline. Lugu on korralik, kulgeb punktist jäneseurg punktini lossitorn kordagi takerdumata ja näeb seejuures kena välja. Mis ühest filmist veel tahta.
... ja kui sa nüüd kohe magama ei jää, tuleb Irvik Kass ja hammustab su pooleks.
Nii, konnad. Keda ma teist suudlema pean, et ta Johnny Deppiks muunduks?
0 comments:
Postita kommentaar