12 mai 2015

Miljoni inimese surm on statistika

Huvitav et sarnasel teemal tehtud mängufilm mõjub võimsamalt kui dokfilm. Tead küll, et tõsielu sündmustel põhinev draama on ühelt poolt ilustatud ja teisalt dramaturgiliselt pingestatud, et vaatajal ikka täpselt õige koha peal silma märjaks võtaks. Aga mõjub. Eriti kuna dokfilm tundub selline kergekaaluline klounaad.
Hotel Rwanda (2004) on film sellest, kuidas hutud umbes saja päevaga vähemalt pool miljonit tutsit maha nottisid ja kuidas üks tutsi niipalju hutusid kui võimalik päästa üritas. Act of Killing (2012) on dokfilm sellest, kuidas vanad mehed meenutavad, kuidas nad  omal ajal umbes poole aasta jooksul vähemalt pool miljonit Indoneesia kommunisti maha nottisid. Võibolla et kergeks õhtuseks meelelahutuseks ebasobiv vaatamismaterjal. Eriti kui teil on kalduvus filme vaadates kaasa mõelda ja seoseid luua.
Nagu öeldud, siis HR on otsekohesem, rahuvalvajate tegutsemist vaadates on reaalselt häbi. You're not even a nigger. You're an African. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest ininast, mis läheb lahti seepeale, kui eestlased ei tea milleks ei tea kuhu võõrasse sõtta ronivad. Aga dai pohh, kui situatsiooni korral NATO meile appi ei tule ja taktikalise tuumapommiga asju jonksu ei aja. Me oleme ikkagi sajandeid kannatanud ja meil on õigus midagi vastu andmata kõike saada.
AoK mõjub aeglasemalt. Vaadates kuis oma käega umbes 1000 inimest tapnud mees kunagises mõrvapaigas tantsu lööb tundub eeskätt halva unenäona. Ei mingit kahetsust. Uhkus. Ja miks ta peakski kahetsema, kui keegi teda hukka ei mõista. Alles päris lõpus tundub, et midagi oma tegude õudusest hakkab kohale jõudma. Kõige võikam on aga jäetud kõige lõpuks. Tiitrite ajal on poolte nimede asemel kirjas anonymous.
Mine tagasi sinna kust tulid, meil on endalgi raske, iPhonel on veel neli osamaksu maksta ja Sharm el Sheiki saab sel aastal ainult nädalaks sõita, mine tagasi ja lase end machetega surnuks raiuda. Venestamise elasime üle, aga need kümned ja kümned pagulased on kohe kohe Toompead üle võtmas. Aga kui paadiga üle Läänemere aerutamiseks läheb, siis on kõik korraga kallid kadunud sugulased.
Tunnistan et mingi osa eelnevast võib olla liialdatud, aga mitte sisuliselt vale. Pakun et kui panna rahvahääletusele plaan Eesti piir igast võõraste ja muude untsantsakate eest kaitseks üksteist meetrit kõrge müüriga ümbritseda, tullakse hääletama oma paekivilahmakas kaenlas.

03 mai 2015

Friigifilmide öö vol.2


Reede õhtul Elektriteatrisse sisse astudes tervitas mind vaikus. Ühele neiule näitasin oma piletit ja teise käest lunastasin Tõmmu. Sain maha istuda ja väikse lonksu võtta, kui trepist hakkasid alla pudenema rõõmsate nägudega inimesed, kes ennast õigeks ajaks kohale olid vedanud ja Birdemicut ilmselgelt nautinud olid. Neid võis olla mõned vähem, kui esimesel sarnasel üritusel, aga õues on ikkagi kevad, mätas kannatab istuda. Aga meid oli piisavalt palju ja läbiv meeleolu tundus olevat: "Miks te tihedamani selliseid üritusi ei tee?" Nii et ei jää see kolmas ka tulemata, materjali kindlasti leiab.

Eriti, kui suudetakse ka edasipidi välja tulla sellise kraamiga, milles varem kuulnudki pole, aga mis on sama pöörane, kui An American Hippie in Israel (1972). Mike sõidab Iisraeli, sest Roomas üks tuttav oli sedasi soovitanud, kohtub Elizabethiga. Peab talle sütitava kõne Vietnami sõjast ja neiu andub talle sealsamas vaibal. Võtavad käest kinni, lähevad kepsutavad mööda tänavat, ehmatavad keskealised kombekad juudid kõhust laht, kohtuvad samasugust kepsutavat paari, siis kohtavad veel nelja hipinoort ning järgmiseks juba kaheksat. Siis tantsivad kõik kuhugi loahoonesse, kus Mike peab järgmise sütitava kõne, lauldakse üks laul ning nimetu paarike andub Mike heakskiitva pilgu all. Siis tulevad kaks valgete nägudega meest, lasevad peaaegu kogu rakukese maha, Mike karjub neile järele: "Mõrtsukad" ja edasi läheb natuke veidraks. Igatahes on kõik ilusad, vabad, emmatakse ja "it's a wonderful feeling", kuni saabuvad haid.
Nii halb film, et on suurepärane. Ma põhimõtteliselt saan aru, et tahetud on midagi äärmiselt sümbolistliku teha, aga filmi üldine toon on selline, et nii kõik vägivallastseenid kui ka ilmselt dramaatiliselt mõjuma planeeritud stseenid paremal juhul panevad ohkama, pigem aga häälekalt naerma. I can't get you man stseen kõige parema näitena.

Nii et Dünyayi Kurtaran Adam (1982) tuntud ka kui Türgi Tähesõjad mis on eeskätt samuti tuntud selle tõttu, et on nii halb, et on hea, ebaõnnestus eelkõige positsioonivaliku tõttu. Hipi oli tempokam ja rohkem "no see ei saa päris film olla".
Tähesõdadega oli filmil pistmist umbes niipalju, et paar kosmoselahingu stseeni oli laenatud, ülejäänu meenutas 4. C klassi jõuluetendust. Nii kostüümide kui näitlejameisterlikkuse osas. Tagantjärele targana on muidugi hea, et niigi läks. Piirid olid kinni, aga kinos oli midagi vaja näidata. Samas viimane kord, kui Hollywoodi stsenaristid streikisid, sündisid tõsielusarjad ja need tundub et ei kavatsegi kuskile kaduda. Türgi kinodes näeb aga vist isegi halle varjundeid.