sina hääletad, mina vaatan

03 mai 2015

Friigifilmide öö vol.2


Reede õhtul Elektriteatrisse sisse astudes tervitas mind vaikus. Ühele neiule näitasin oma piletit ja teise käest lunastasin Tõmmu. Sain maha istuda ja väikse lonksu võtta, kui trepist hakkasid alla pudenema rõõmsate nägudega inimesed, kes ennast õigeks ajaks kohale olid vedanud ja Birdemicut ilmselgelt nautinud olid. Neid võis olla mõned vähem, kui esimesel sarnasel üritusel, aga õues on ikkagi kevad, mätas kannatab istuda. Aga meid oli piisavalt palju ja läbiv meeleolu tundus olevat: "Miks te tihedamani selliseid üritusi ei tee?" Nii et ei jää see kolmas ka tulemata, materjali kindlasti leiab.

Eriti, kui suudetakse ka edasipidi välja tulla sellise kraamiga, milles varem kuulnudki pole, aga mis on sama pöörane, kui An American Hippie in Israel (1972). Mike sõidab Iisraeli, sest Roomas üks tuttav oli sedasi soovitanud, kohtub Elizabethiga. Peab talle sütitava kõne Vietnami sõjast ja neiu andub talle sealsamas vaibal. Võtavad käest kinni, lähevad kepsutavad mööda tänavat, ehmatavad keskealised kombekad juudid kõhust laht, kohtuvad samasugust kepsutavat paari, siis kohtavad veel nelja hipinoort ning järgmiseks juba kaheksat. Siis tantsivad kõik kuhugi loahoonesse, kus Mike peab järgmise sütitava kõne, lauldakse üks laul ning nimetu paarike andub Mike heakskiitva pilgu all. Siis tulevad kaks valgete nägudega meest, lasevad peaaegu kogu rakukese maha, Mike karjub neile järele: "Mõrtsukad" ja edasi läheb natuke veidraks. Igatahes on kõik ilusad, vabad, emmatakse ja "it's a wonderful feeling", kuni saabuvad haid.
Nii halb film, et on suurepärane. Ma põhimõtteliselt saan aru, et tahetud on midagi äärmiselt sümbolistliku teha, aga filmi üldine toon on selline, et nii kõik vägivallastseenid kui ka ilmselt dramaatiliselt mõjuma planeeritud stseenid paremal juhul panevad ohkama, pigem aga häälekalt naerma. I can't get you man stseen kõige parema näitena.

Nii et Dünyayi Kurtaran Adam (1982) tuntud ka kui Türgi Tähesõjad mis on eeskätt samuti tuntud selle tõttu, et on nii halb, et on hea, ebaõnnestus eelkõige positsioonivaliku tõttu. Hipi oli tempokam ja rohkem "no see ei saa päris film olla".
Tähesõdadega oli filmil pistmist umbes niipalju, et paar kosmoselahingu stseeni oli laenatud, ülejäänu meenutas 4. C klassi jõuluetendust. Nii kostüümide kui näitlejameisterlikkuse osas. Tagantjärele targana on muidugi hea, et niigi läks. Piirid olid kinni, aga kinos oli midagi vaja näidata. Samas viimane kord, kui Hollywoodi stsenaristid streikisid, sündisid tõsielusarjad ja need tundub et ei kavatsegi kuskile kaduda. Türgi kinodes näeb aga vist isegi halle varjundeid.

0 comments: