28 oktoober 2012

Mängureeglid / La règle du jeu (1939)

Pärast seda kui lendur Andre Jurieux on ületanud Atlandi rekordilise ajaga, teatab ta raadios oma pettumusest, et keegi talle tähis inimene pole teda lennujaama tervitama tulnud. See "keegi" on Christine, austerlane, kes on abielus mehaaniliste lindude kollektsionääri  Robert de la Cheyniest'ga. Octave, nii Andre kui ka Christine'i sõber ja usaldusisik, veenab Robertit, et too kutsuks Andre oma uhkesse La Coliniere maavaldusse jahiretkele, et sel moel oma au päästa; ning Robert omalt poolt loodab, et Andre kohalviibimine juhib kõrvale Christine'i  tähelepanu sellelt, kuidas ta oma kauaaegse armukese Genevieve'iga arved klaariks teeb.*
Ma sugugi ei viitsinud end sellega koormama hakata, et eelnevat teksti veidigi huvitavamaks kirjutada. Äkki keegi veel mõtleb, et on huvitav film. Mille kuradi poolest on oluline see, et Christine on austerlane või et ta mees mehaanilisi linde kogub? Miks peab selle filmi tutvustuses välja tooma? Üks tegelane soovis, et tema toidule riputataks meresoola, alles siis kui toit valmis. Selline pärl veel nende kasutute infokildude kõrvale. Kui filmi finaalis üks mehaaniline lind eneseteadlikuks oleks saanud, mõnel külalisel soolikad välja nokkinud, Christine ta sulametalli sisse kastnud ja ise talle järgi hüpates I'll be back hüüdnud oleks, siis küll. Praegu oli tegemist lihtsat ühe suhtedraamaga, mis isegi filmitehniliste võtetega ei üllatanud. Ma ei oska siit isegi pilte võtta. Lõpp oli natuke põnev.

 imdb pakub La regle du jeu all soovitustena välja ka Being There. Tark masin. Being There on raudselt parem film.

* raamatust "1001 filmi..."

Päikesetõus: Kahe inimese laul / Sunrise: A Song of Two Humans (1927)

Aus põllumees langeb kurikavala linnapreili võrku. Hiilib õhtuti toast välja järvekaldale amelema, seeaeg kui oma naine köögis õhtusööki valmistab, paneb lehma panti, et preilile küla pealt ilusaid asju osta ning lõpuks laseb end ära rääkida õnnetuses osalemises. Sellises õnnetuses, kus kallis abikaasa kogemata kombel keset järve paadist välja kukub ja murest murtud leskmees linna teise naise õla najale nutma putkab. Läks aga sedapsi, et õnnetus jäi toimumata ja abikaasad puhusid linnas oma armuleegi uuesti lõkkele.
Tummfilmi kohta juba ses mõttes väga tubli saavutus, et kannatas ilma pingutamata lõpuni vaadata. Lihtne lugu, aga parasjagu lõbus. Natuke sellist maakas suures linnas huumorit, ei osanud noored seal istuda astuda, mees võttis ka ühel hetkel käänispeaga väitsa välja. Vähe ka lihtsamat slapsticki (õnneks joodeti põrsas lihtsalt täis, teda ei sunnitud kellegagi ühtima, ega kõhugaase väljutama).
Janet Gaynor oli täpselt nii ilmsüütu olemisega kui sahvris koorekirnule üks-null teinud kõuts ja mida aeg edasi seda rohkem lõi ka abikaasa selja sirgu. Selle maailma esimese rom-com'i kõige suurem üllatus oli aga lavastaja. Vägesid juhatab nimelt Nosferatu mees Murnau. Üldse mitte halvasti, trikitab nagu oleks aasta 1937.
Mispoolest peaks see film aga veel tänapäeval soovituslik vaatamismaterjal olema ei mõista küll kosta. Minu romantiliste filmida pagas on küll suhteliselt väike, aga no kui tahate, et naispool teie õla märjaks nutaks vaadake Notebooki ja kui tahate ka ise ekraanil toimuvat jälgida võtke ette Love Actually.

21 oktoober 2012

Reaktsioon duublis

No mis, ei oodanud? Arvasite, et kätes on jõud raugenud ja klaviatuur ammu katkise riiuli remondiks marjaks ära kulunud? Et ajakiri on valmis ja polegi enam mille peale reageerida? Eh, velled...
Alustame oma seekordset duubelväljannet kõige tähtsamast. 12 numbrit Reaktorit on lugejateni jõudnud. Õnnelik 13 ilmselt vaikselt valmimas. Palju õnne! Ja katsuge ainult loorberitele peesitama jääda, esimene aasta on see kõige kergem. Teine on see, mis tugevad ja elujõulised ajakirjad nõrkadest eristab. Esimene entusiasm on ehk pisut lahtunud ja hall argipäev piilub toimetaja akna all. Jälle uus kuu ja jälle tuleb laisku kirjasaatjaid peksma hakata. Aga no keegi peab ka seda tööd tegema. Ja kes ei ise teha ei oska/viitsi see viriseb. Reageerib, kui peenemalt väljenduda.
Kes veel mäletab, siis ajakirja 11. number oli suures osas Estconi vaimust kantud. Ajaloost ja ettekannetest. UG, Sulbi ja Andri artiklid ajaloost. Ajaloohuvilistele. Mulle sümpatiseeris neist enim Baasi helgest minevikust keskpärasest olevikust ja mitte väga lillelisele tulevikule vihjav kirjatükk. Oleks sinna ainult ka paar mediaanväärtust või kaalutud keskmist sisse susatud.
Isegi mina, kelle kokkupuuted millegi mechalaadsega piirduvad kunagi umbes 18 tühja piimapudelit maksnud transformeriga, avaldan tunnustust sellele tööle, millega Mart hakkama on saanud. Jätsin sealt meelde märksõna Evangelion ja kui kunagi peaks olema vaja seltskonnas kellegi möla vaigistada, siis on mul nüüd arsenalis lause: "High-grade gunpla on tittedele, viskasin eile sõpradega köögilaua taga viina ja nokitsesime paar Armored Core master-grade mudelit valmis."
Ulmelise popmuusika jutt oli igati põhjalik ja sidus, aga lõppeks jõudsin ma omas peas välja selleni, et tegemist on defineerimise küsimusega. Mul on juba mõnda aega pooleli Bowie bibliograafia (paks raamat on) ja kuulan siin järjest ka ta albumeid läbi ja no Rise and Fall of Ziggy Stardust ei loo minul küll mingit ulmetunnet. Kuulan albumit ka praegu seda teksti kirjutades ja ei miskit. Õige ja puhas ulmeline muusika on industriaal. Metropolis käima, industriaal taustaks ja ulmelaks missugune.
Uue peatoimetaja Gort Ashyrini triloogia ülevaade ja väga konkreetne intervjuu väga konkreetse Leo Kunnasega on  12. numbri suurim õnnestumine. Hiilgav positsioon, just oled raamatuid arvustanud, mingid asjad jäävad segama ja võtadki kohe kirjaniku letti. Ei mingit keerutamist, kohe puusalt "miks oli vaja seda kuradi tankikirjeldust."
Mängujutu juures oleks ma eelistanud tihedamat sõela. Kuiva uudisnimekirja ju nii ehk naa ei esitatud. Koostaja enda maitse-eelistused paistis siit-sealt selgelt välja. Tegu tundub olevat võrdlemisi konfliktivaba mängiga, kus mängijate ainukeseks eesmärgiks paistab olevat hunniku punktide kogumine... näiteks. Pigem olekski võinud olemasoleva (eel)info alusel terad sõkaldest eraldada ja neile keskenduda.
Pildimängu õiged vastused on muidugi Clockwork Orange (karjuv mees on Malcolm McDowell, kellel silmi sulgeda ei lasta), Star Trek (Kapten Kirk on R2D2 moondamisülikonna selga ajanud), Knight Rider 2000 (David Hasselhoff nutab naist taga) ja Lord of The Rings (Sauroni silm). Auhinna annetan Reformierakonnale, mul sularaha kahjuks pole riiulist võtta.
Jutud. Tõlkejutud. Lühiduse ja löövuse auhind Poola. Visaduse eest Kristjan-Jaak Rätsepale. Buck Rodgersi seikluste lugemine oli ikka üks väga tuim tegevus. Vaatasin muide hiljuti ära John Carteri filmiversiooni ja see oli kohe palju mõnusam. Ja kas meelega või kogemata, aga lahe assotsiatsioon igatahes, Rafael Kosiku mitte väga helge nägemus Marsi koloniseerimisest ja Metsavana poolt tutvustatud ambitsioonikas Mars One projekt.
Jutud. Algupärased. Nüüd saan aru, mis asi see täpselt Manfredil istuda ei lasknud ja ajas FB seinal märatsema (põhimõtteliselt). Kaks juttu avaldatud, aga tagasisidet tunnustatud autorilt (kahekordne aasta parima filmiblogi laureaat ikkagi) mitte mingisugust. Tehnika on käpas ja ideid oleks nagu ka. Lõppudega tuleks tööd teha. Kui see ei ole nii põrutav, et lugejal sokid jalast lööb võiks selleni kiiremini jõuda (Kosmosekass) ja kui see on lausa selline, et lugeja selle küllalt jutu alguses ära arvab(Loheisand) tasuks kaaluda mõnd teist lõppu. Sest kui lõpp ei raba, peab loo kandev idee ülikõva olema. Ja nagu Triinu kirjutas Tööta läbi. Tööta läbi. Tööta läbi. Anna testlugeda. Tööta läbi. Tööta veel läbi. Kui sul on tunne, et on juba nii hea, kui saab, oota kuu-paar ja tööta uuesti läbi. Ja siis uuesti.
Muide, kas jutulaboris/ulmekirjutamise töötoas keegi selle Kosmosekassi teema all ka Shrödingeri kassist kirjutas?
11. numbri kaks lahedaimat lugu olid Kõik vihkavad arvosid ja Ta näeb sind kui sa magad. Esimene eeskätt selle pärast, et selline tulevikuvisioon ei ole üldse mitte võimatu ja see on kurb. Ning teine lihtsalt lahe olemise eest.
12. numbris lugu Lohe sünnib lugedes mõtlesin aga sellest, et kui kõik need jutud, mis ei olegi nagu päris jutud, mis on mõne potentsiaalse (lühi)romaani katkendid, ka päriselt väljakäidud mütoloogia väärilise pikkuse omandavad on Eesti Ulme või sees. Selles numbris Diana Ostrat. Juulis Triinu Merese Nagu nuga vööl, juuninumbris Toomas Krips, aprillis Lee Leithammel.
Koomiksid. Annet Eva Liisal on, vaadake või veebruarinumbrit. Must muna jääb aga lahjaks. Kui muu maailm võis taotluslikult selline lihtne olla, siis kolli kujutamise peale tulnuks kõvasti kõrgema kaarega lendlevat fantaasiat kasutada. Võibolla ka õppetund toimetajatele, ei maksa tundliku natuuriga kunstnikuhinge väga karmilt tähtaegadega tagant piitsutada. Kondimootor oli aga vägev. Kui peaks Reaktori esimese aasta Best Of numbri kokku panema, siis oleks see raudselt sees. Eesti oma Use of Weapons.
Ning lõpetuseks üks palve. Andke ometi Mahkrale nüplit. Mitu kuud juba luuslanki lasknud. Goresõbrad kõik närivad küüsi.

07 oktoober 2012

Vanad Kõbid II / Expendables 2 (2012)

Expendables 2 on Sylvester Stallone ettekujutus veel vingemast filmist kui Expendables oli. Päris hästi kujutas ette. Niigi pikk nimekiri meestest, kellel sa ilmselt laseks poejärjekorras endast ette trügida on veninud mõõtmeteni, mille ülestähendamisel saakski ma sellele postitusele eraldatud tähemärgid täis. Aga ma usun, et seda polegi tarvis, õiged mehed lõid juba pärast EXP2 esimese treileri ilmumist, kus küll mitte midagi ei näidatud, sõbraga tänaval kohtudes patsu ja kiitsid vitaalseid vanamehi. Seagal üksi ei saanud töö juurest ära ja pidi seeaeg patrullis konutama, kui teised mehed võtteplatsil lustisid.
On kuulda olnud etteheiteid, et EXP2 on ju põhimõtteliselt sama film mis EXP. Vanad märulistaarid on vormi pumbatud, kogu dialoog koosneb one-lineritest  ja paukpadruneid ei loe keegi. Ja halb on see mispoolest? Ma ei leia küll, et kui midagi on hästi tehtud, siis seda uuesti teha ei või. Evil Dead 2 kellelegi? Eeldusel muidugi, et uuesti tegemise ainus põhjus pole raha kokku ajamine. Jah, võib küllalt suure veendumusega oletada, et staarid ainult selle pärast kokku ei tulnud, et saaks pärast võttepäeva üksteisele dušširuumis käterätiga mööda kannikaid tõmmata ja pangaarvetele ikkagi mitme nulliga honorarid liikusid. Aga mehed nägid kaamera ees ikkagi välja sellised, et neile meeldis see, mida nad tegid ja isegi nende kombineeritud näitlejavõimekuse juures ma väga ei usu, et nad sellist rõõmu ja lusti teeselda suutsid.
ma nägin viimati nii palju rõõmu ja lusti ühel pildil siis, kui Teletupsudel koristuspäev oli ja  Noo-Noo Tinky Winky kostüümi puhastas.
Ühesõnaga, kui EXP2 ei pane sul kehamahlu voolama, karvakasvu vohama ja Sean Connery häälega rääkima, oled sa naine.

06 oktoober 2012

Tasujad / The Avengers (2012)

Avatars, ptüi, Avengers on Marveli ettekujutus Expendablesist. Paras punt kuulsad koomiksitegelasi: Thor, Hulk, Iron Man, Captain America, on ühte kohta kokku võetud, pluss keegi kahvatunäoline Winnetou, keda Hawkeyeks kutsutakse, väga plastiliseks tuunitud Scarlett Johansson, kes näitab et meelas saab ka ilma igas stseenis huuli poikvel hoidmata olla ning Mr. Cool Sammy Jackson, kes seda kampa juhtida püüab.
Ning kogu selle tule- muskli- ja latekskostüümide jõule astub vastu kleenuke peadligi võitud soenguga Loki, kes muuhulgas miskit kahe hiigelsuure oinasarve abil kompenseerida püüab.
Mis te arvate kes võidab?
No samas, ega ma nüüd ise ka selle mõttega filmi vaatama ei asunud, et saaks kohe lademes suurepäraseid näitlejatöid ja peamurdmist pakkuvaid süžeepöördeid nautida. Eepilist näopeksu tahtsin näha. Ja no vähekese ikka tümistati küll. Mööbeldati nii maal, õhus kui ka metsasügavustes. Aga ma ei mäleta neist enam väga midagi. Lõhkumine lõhkumise pärast. Ei pinget, ei kaasahaaravust.
Isegi esimesel pilgul vägagi vingena tundunud metallussid jätsid kokkuvõttes Transformerite filmist laenatud mulje. Ja meenutasid ka sellist jubedat käkki nagu Dragon Wars. See ei selline mulje, mida sa tahaks oma filmi tipphetkel luua tahaksid. Rohkem ei ole alati parem. Quality over quantity. Üks metalluss oleks täiesti piisav olnud, kui tema peatamiseks veidi rohkem vaeva, kui üks rohelise rusika matakas kuluks. 
Siriuse juustuburger ma ütlen, kergelt nätske sai kileümbrises, mille sa küll ära sööd, aga viisteist minutit hiljem on mälestuski läinud. 370000+ imdb kasutajat eksivad. Tegemist ei ole parema filmiga, kui Inglourious Basterds, Snatch, Heat, Rebecca, Blade Runner...