Päikesetõus: Kahe inimese laul / Sunrise: A Song of Two Humans (1927)

Aus põllumees langeb kurikavala linnapreili võrku. Hiilib õhtuti toast välja järvekaldale amelema, seeaeg kui oma naine köögis õhtusööki valmistab, paneb lehma panti, et preilile küla pealt ilusaid asju osta ning lõpuks laseb end ära rääkida õnnetuses osalemises. Sellises õnnetuses, kus kallis abikaasa kogemata kombel keset järve paadist välja kukub ja murest murtud leskmees linna teise naise õla najale nutma putkab. Läks aga sedapsi, et õnnetus jäi toimumata ja abikaasad puhusid linnas oma armuleegi uuesti lõkkele.

Tummfilmi kohta juba ses mõttes väga tubli saavutus, et kannatas ilma pingutamata lõpuni vaadata. Lihtne lugu, aga parasjagu lõbus. Natuke sellist maakas suures linnas huumorit, ei osanud noored seal istuda astuda, mees võttis ka ühel hetkel käänispeaga väitsa välja. Vähe ka lihtsamat slapsticki (õnneks joodeti põrsas lihtsalt täis, teda ei sunnitud kellegagi ühtima, ega kõhugaase väljutama).

Janet Gaynor oli täpselt nii ilmsüütu olemisega kui sahvris koorekirnule üks-null teinud kõuts ja mida aeg edasi seda rohkem lõi ka abikaasa selja sirgu. Selle maailma esimese rom-com'i kõige suurem üllatus oli aga lavastaja. Vägesid juhatab nimelt Nosferatu mees Murnau. Üldse mitte halvasti, trikitab nagu oleks aasta 1937.

Mispoolest peaks see film aga veel tänapäeval soovituslik vaatamismaterjal olema ei mõista küll kosta. Minu romantiliste filmida pagas on küll suhteliselt väike, aga no kui tahate, et naispool teie õla märjaks nutaks vaadake Notebooki ja kui tahate ka ise ekraanil toimuvat jälgida võtke ette Love Actually.