11 juuni 2014

300: Impeerium Tõstab Pead / 300: Rise of an Empire (2014)

Milline terve mõistusega inimene läheks nihikuga relvastatult kontrollima kas kahe kilomeetriposti vahe on täpselt 1000 meetrit või hoopis törtsuke peale? Või kui mõistlik on vihastada selle peale, et päike iga kuradi hommik just idapoolsest aknast silma hakkab paistma?
Ma olen seda vist korduvalt kirjutanud, aga siia sobib jälle. Enesekindlus on oluline. See on minu film. Kui mina ütlen, et  mees läheb ühest otsast sisse ja jumal tuleb teisest otsast välja, siis nii on. Kui ma hakkan vaatama filmi pealkirjaga 300: Rise of an Empire, siis ma põhimõtteliselt olen valmis uskuma, et nii need asjad vanasti käisidki. Mis need vanad legendid tõepäraemad on? Iidsete Aegade lugudes Hephaistos Zeusi pea vasaraga lõhki lõi ja sealt Pallas Athena välja hüppas, siis ei läinud keegi kuskile piketeerima, et Stephanides on mingeid seeni suitsetanud ja soga kokku luuletab.

Ei, ma ei püüagi väita, et tegemist oleks miski kandi pealt hea filmiga, aga tal on palju põhimõttelisemaid vigu, kui loominguline ajalookäsitlus ja kaheldavad lahingutaktikad. Alustaks sellest, et minu üllatuseks selgus kontrollimisel, et 300 on pikem film kui 300: Impeerium Tõstab Pead. Vähem möla rohkem tegutsemist. Suvist möllufilmi vaadates ei huvita ju kedagi see lugu mida räägitakse. Kui su stsenaristil ei ole just Terminaatorit ja Alieeni mapi vahel, siis võtke ometi käärid kätte ja lõigake seda sõnamulinat vähemaks. Themistokles näiteks ainult kõnesid pidaski ja oi tal oli neid igaks elujuhtumiks. Ma oletan, et kui ühes vähemkuulsas lahingus, Kepsleva Ninasarviku kõrtsi väljaviskajaga tekkinud erimeelsus kohaliku õlle kvaliteedi osas, kaotatud nibu tema sõjamehekarjääri lõpetas, siis võttis ta endale uueks nimeks Cicero.

On asjad mis passivad omavahel kokku, võibolla isegi täiendavad üksteist ja siis on igast katsetused. No proovige näiteks huumor ja tõsist õõvatunnet kokku segada. Naerad nii et tilk püksis ja samal ajal on hirmuhigi otsa ees. Ei toimi ju. Samamoodi ei toimi see, kui tahad et su film oleks ühelt poolt hullult brutaalne ja teisalt teed vere rõhutatult digitaalseks. Kui meestel on ikka Hattori Hanzo mõõgad, siis need lõikavadki ihu nagu paberit. Kreeklastel ju põhimõtteliselt võis olla mingi sama pädev mõõgameister. Aga kui sa tahad jätta vaatajale muljet, et sul on nii karmid mehed võitlemas, kes muud tapmisviisi peale viilutamise ei tunnista, siis ei saa sellesamas kaadris olla midagi, mis näkku karjub, "ma ei ole päris, it's only a movie"

Artemisia tegelane kerkis muidugi esile. Mõeldi talle ju lausa mingi taustaluguvälja. Aga, miks oleks keegi pidanud suvalise tänavalt leitud neiu peale hakkama sellisel määral ressursse kulutama. Hei hopsti, kes siin rentslis lebab, ma arvan, et sellest saab mu armaada tulevane ülemjuhataja. Ning Artemisiaga seotud ka kõige ilmsem ja lihtsam näide, mis juhtub, kui hakata sellist tüüpi filmis karakteriarendusega tegelema. Meile tehakse filmi alguses väga üheselt selgeks, et naisterahvas valdab hiilgavalt erinevate torke- ja lõikerelvadega tapmise kunsti. Ja finaalis, kus temal on kaks mõõka ja Themistoklesel ainult üks, võidab kahevõitluse Themistokles. Mehed võtavad lahingumöllus ikka kiivreid peast ära, higi valgub niigi silma ja siis see kuradi metalltorbik ka veel rõhub peas. Aga kaks mõõka vs üks. Ilma raudrüüta, ilma kilbita. Themistokles ei ole ka mingi Björnarsson. Kuidas ta saab võita. Kui ei oleks seda stseeni, kus Artemisia üles kiidetakse, sellist küsimust ei tekiks, aga stsenaristil oli vaja karakaterit arendada.
Ja see mõttetu seksistseen. Andis ta tõesti neile tegelastele sügavust juurde ja viis lugu edasi? Eva Greeni tisse sai näidata. Kui lavastajal tõesti selline salasoov oli, siis oleks võinud oma stseeni ära filmida ja pärast uncut versiooni sisse lükata.
palun - an important plot point
Üldises plaanis töötab selle filmi kahjuks ka see, et arengut ei toimu vastaste osas. Mehed on laevade peal, raiuvad üksteist tükkideks, paus, mehed on laevade peal, raiuvad üksteist tükkideks. 300-s olid erinevad raskustasemed. Ühte tüüpi vastastega saadi hakka, järgmine level ja raskemad vastased.

Kaks positiivset momenti mainin ka siiski ära. Esimene lahing laevadega. Üks suur ja tugev ning mitu väikest ja väledat. See jõud ja võimsus ja puruneva puu ragin. Uuhh-uuhhh. Ürgmees kiidab. Ning teiseks lõputiitrid. Sellist filmi ma vaataksin hea meelega. Kas selles stiilis täispikk animatsioon oleks tõesti kallimaks läinud? Aga kurat, see taustamuusika. Räme alaealistele ligipääsetavasse blogise mittesobiv sõim. Kaverdamine ei ole automaatselt halb. Aga see peab siis originaalile midagi juurde andma. See mis Junkie XL Black Sabbathiga tegi... Mingi kaja oli sinna külge poogitud ja mingi autotunega hääled veidi siledamaks roogitud. Mingi kuradi pehmode variant raisk.

10 juuni 2014

Harold and Maude (1971)

Aegade suurima detektiivi (ei, mitte inspektor Clouseau) Pat Healy hinnangul aegade suurim armastuslugu (ei, mitte Zeus ja Roxanne) Harold ja Maude. Tõsi, Patrickut võis selleks avalduseks motiveerida võimalus romantilise kangelanna Mary ihupesu kallal nokitsema pääsemine. Tähelepanuväärne on kahekümnendate alguses Haroldi ja kaheksakümnele läheneva Maude lugu aga kindlasti. Noormees, kelle hobide hulka kuuluvad matustel ja lammutustöödel kiibitsemas käimine ja enesetappude lavastamine ning vitaalne memm, kes ta elu nautima õpetab.
Eeskätt muidugi see vanusevahe. Sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Ega ma ise ka ei kujuta ette end nii väärikas eas daamiga intiimses suhtes olevat, aga ma oletan, et kui saada üle reaktsioonist, i would be remiss in my duty if I did not tell you that the idea of intercourse... the fact of your firm young commingling with the withered flesh sagging breasts and flabby bu...buttocks makes me want to vomit, siis on tegemist lihtsalt ebaratsionaalse ressursi raiskamisega. Noor täies elujõus mees ja sünnitamiseast kaugel väljas naine. Kuidas peaks sugu sedasi kestma jääma? Ma arvan, et ühiskonnal oleks palju kergem seedida seda, kui Harold oleks ühe neist pruudikandidaatidest ära võtnud, talle lapse teinud ja Maude armukesena pidanud.
Teine oluline naine Haroldi elus ja põhjus miks poiss (no ta ei näe sugugi 20+ välja) ennast üles poob, maha laseb, põlema paneb... on Haroldi ema. Ma ise pean hästi oluliseks teha vahet hoolimise ja hoolimatuse vahel. Ema olematud reaktsioonid "enesetappudele" ja kuldaväärt ankeedi täitmise stseen viitavad nagu küllalt selgelt sellele, et emal pole pojast väga sooja ega külma. Ma arvan aga, et ta lihtsalt ei oska paremini. Tahe, olla hea ema, on olemas, aga välja tuleb nii nagu alati. Nii et Harold on tegelikult ka parasjagu isekas jõmpsikas. Ei saa just öelda, et tal mingid põhivajadused täitmata oleksid. Olgu, emal on emotsionaalse läheduse jagamisega probleeme, aga no näiteks need tütarlapsed. Esimese asjana oli vaja nad poolsurnuks ehmatada (mis, tunnistan ausalt, oli üksjagu naljakas). Neiu Sunshine samas reageeris ju parasjagu huvitavalt, et Harold oleks võinud temagagi tutvust süvendada.
Hea film ei ole alati meeldejääv. Harold ja Maude on heade näitlejatöödega ja märkimisväärselt terava dialoogiga film, aga minu jaoks teeb ta meeldejäävaks heliriba. Cat Stevensi lihtsad folklaulukesed sobisid tegevusega lihtsalt suurepäraselt. Isegi finaalis kõlanud Trouble tekitas tahtmise aeda lõke üles teha, vahukomme kõrvetada ja vaikselt  kaasa joriseda. Absoluutselt positiivsed. Täpselt nagu Maude.