02 august 2013

Vundamendita uusehitis / Paperhouse(1988)

Tirts joonistab paberile maja. Aia ümber ja paar kivi ka. Kukub nats hiljem mingis haigushoos maha ja leiab end nurme pealt lebamas, taamal seesama maja. Leiab et üksi on igav ja joonistab aknast vaatava poisi ja apelsinipuu ja jäätisemasina ja igast vidinaid veel. Ja siis mõtleb, et joonistab enda isa ka. Aga nägu läheb sassi, kukub välja hoopis üks mitte väga sõbraliku näoga mees. Ja kustukumm ei tööta. Sodib näo täiega üle... See oli üks väga kõhe stseen.
Ja film ise väga lubav. Kogu aeg ootasin, et nii ja mis nüüd edasi teeme, kuhu suunda pöörame? Kuradi juraks. Reaalsus ja fantaasia saavad põimuda küll, aga filmi tehes tuleks sellele fantaasiamaailmale loojatel kasvõi enda peaski mingid reeglid paika panna. Kas tüdruk on kõikvõimas ja saab paberile joonistada asju mis fantaasiamaailma tekivad või ei ole. Miks peaks suvalise tüdruku fantaasiamaailma tekkima mingine suvaline kööbakas, kelle olemasolust tal halli aimugi ei ole? Hingesugulased? Miks pildilt väljarebitud tegelane ära ei kadunud? Kuskohast see kopter välja hüppas ja mis tema ilmumine muutis? Kuidas need vanemad talle järgi teadsid joosta?
kes selle ratta siia joonistas?
väga sümboolne stseen, millegi poolest, arvatavasti
hekt tagasi on poiss päris pika vahemaa hämmastavalt kiirest läbinud, ilma et hingeldamagi oleks ajanud, nüüd on jälle abitud konn
kes kurat selle pildi veel joonistas, igavlev majakavaht?
Paljulubav jurts.