31 märts 2012

Märkimisväärsete filmide tagasitulek

Kuldsete Vaarikate eri.

Sedasi ei ole ilus, seltsimehed filmiblogijad. Oscarite jagamise eel ja järel võtsite enamik sõna, aga Razziede jagamisest ei paista kellelgi sooja ega külma olevat. Isegi fakt, et Adam Sandler püstitas uue rekordi 11 nominatsiooniga 10 kategoorias, sealhulgas ka Worst Actress, ei ole leidnud kõlapinda, mida selline saavutus väärib.

Sest kui vahel võib tunduda, et Vaarikate jagajad lihtsalt ei salli ühte või teist filmi, siis Jack and Jill (2011) väärib kõiki neid auhindu, mis talle omistatakse. Ma ütleks lausa, et kui J&J ei võida kõigis kategooriates, kus ta nomineeritud on, siis tasuks komiteeliikmete kontoväljavõtteid uurida. Raudne korruptsioonicase.
Minu isiklikus tabelis tõukas J&J igatahes S&C troonilt. Tegemist on halva filmiga, mis ongi otsast lõpuni halb. Ta ei muutu kordagi nii halvaks, et oleks hea, ta lihtsalt lohisebki algusest lõpuni justkui koolisöökla piimakissell, mis vaksturenni pidi kõrvalistuja sülle voolab.Täpselt sama naljakas kah. Piimakisselli valgumise jälgimine oleks ainult põnevam. Kogu filmi naljakaim koht oli tualettruumi puhastusoperaatori poolt Jilli Jackiks pidamise stseen. Ta sättis naist mängiva Adam Sandleri rinnad õigeks. Ja ma olin juba nii nüristatud, et ma muigasin selle peale. Isegi halvas filmis kohustuslik peerunali ei suutnud mind letargiast üles raputada. Ma küll ei suuda endiselt mõista, kelle arvates selline huumor mingilgi määral meelelahutuslik võiks olla, aga Jilli häälekas peldikuskäik tundus tegevuse loogilise arenguna. Üllatav oleks olnud selle nalja filmist puudumine.
Väheke on muidugi kahju, et kunagi täiesti vaadatavaid ja parasjagu naljakaid filme (või siis oli mu kriitikameel toona välja arenemata) teinud mees on jõudnud Eddie Murphy ja Martin Lawrence'i tasemele. Kahju on ka muidugi sellest, et Eddie ja Martin on sel tasemel (Norbit, Big Mommas), kus nad on. Tasemel, et kui need kolm meest otsustaksid koos ühe filmi teha, siis on aeg Apokalüpsise ratsanikel sadulasse tõusta.

tüüpiline filmikülastaja J&J seansil


Nii et kuigi Bucky Larson: Born to be a Star (2011) on rangelt võttes samuti otsatult halb, siis õrn varajaste Farrelly vendade filmi hõng ja otsene võrdlus J&J-ga rääkisid kõvasti jänesehammaste, suure südame ja genitaalselt piiratud pornostaarihakatise kasuks. Täpselt nii ropp ja hea maitse piiri ületav ongi, kui sellest peategelase kirjeldusest välja lugeda võib. Erinevalt aga näiteks Kingpin-ist, millega ma ise Buckyt võrdleksin, siis jäi see roppus nats üheülbaliseks ja fantaasiavaeseks. Suund oli õige, aga hoogu üles ei saadud. Pagana Sandler, ajan ka selle tema kaela.
postrid pornotöösturi seintel olid ka samm õiges suunas


Ning järjest paremaks läheb. Three Musketeers (2011) oli hoogne algusest lõpuni. Hoogsalt jabur ning jaburalt naljakas. Loodetavasti Metsavana ei pahandanud, aga pool aega oli naljakas vaadata seda sahmerdamist, mis ekraanil toimus ja teine pool aega oli naljakas vaadata, kuidas MV järjekordse jaburuse peale oigas. Õhulaevad, mis manööverdasid justkui oleks Topper Harley isiklikult komandosillal seisnud. Mileedi, kes La Femme Nikitat põlastavalt amatööriks kutsuks. D'Artagnan, kes võitlemise vaheajal kuningale armunõu jagas. Ning Cristoph Waltz. Selline mees, sellises filmis? Ma tahaks loota, et tegemist oli lihtsalt mehe unistuste rolliga, millesse ta meelitati samalaadse mahhinatsiooniga, kui Malcolm McDowell, Peter O'Toole ja Helen Mirren Caligolasse.
Paul W.S. Anderson: "Hei, Cristoph, ma siin mõtlesin, et kaua ma neid Resident Evili  filme ikka väntan, tahaks vähe suuremat väljakutset, võibolla Shakespearelt miskit või Dostojevskilt, äärmisel juhul Kafka ka, aga Bayl on Protsessi stsenal vist juba käpp peal. ... Ah, mis? ... Poisikesena mängisite naabertänava poistega musketäre ja kaardiväelasi. Sina tahtsid iga kord Kardinal Richelieu olla? Sul on isegi punane keep olemas, sa võiks selle võtetele kaasa võtta. Kuule, sitaks lahe. Teeme ära. Ma siin õhtul kõpitsen natuke stsenaariumi ja homme hakkame filmima. ...Jõu Milla, sa Mileedit tahaks mängida vä?... Hei, Cristo, kuulsid? Milla on ka käpp. ... Ei, ei, mis sa põed. Loomulikult ajastutruu. Türi, ma jäin ikkagi neljanda B klassi ajalooviktoriinis poiste arvestuses ainult poole punktiga teisele kohale. Vannun 300 spartalase nimel. Imepisikesed parandused."
kosmeetilised
On vähemalt mingigi teoreetiline võimalus, et umbes sedamoodi Waltzile idee maha müüdi.
ja igavesti vinged tinasõdurid kauba peale
Aga ma tahaks teada, kuidas õigustavad enda osalust J&J-is Johnny Depp ja Al Pacino ning BL-is Christina Ricci, Don Johnson ja Stephen Dorff.
actual caption from the motion picture Jack and Jill
Kuidas sa suudad öelda kaamerasse teksti "Nothing grows in my cock shade" ja loota, et sul veel kunagi mingis normaalses filmis mängida õnnestub?

28 märts 2012

Lilled Algernonile (Rakvere Teater, 2012)

Ilma igasuguse iroonia või liialduseta võib „Lilled Algernonile“ nimetada kultustekstiks. Seega ei olnud pikka mõtlemist, kui teada sain, et Rakvere Teater oma uuslavastuse praktiliselt koju kätte toob.
Charlie Gordoni iga lugemiskorraga paremaks muutuva loo oli lavale seadnud Kertu Moppel ja mängis Lauri Kaldoja. Tartlasena ei ole Rakvere Teatriga varemalt kokkupuudet olnud, nii et ega need nimed mulle miskit ei öelnud. Aga nüüd on põhjust nad meelde jätta, sest kuigi „Lilled Algernonile“ edasiviivaks jõuks on tekst ja mina oleks ilmselt plaksutanud ka siis, kui Lauri oleks lihtsalt istunud oma laua taga ja raamatust ette lugenud, siis Kertu napid aga mõjuvad sümbolid ning Lauri hääletoon ja kehahoiak panid Charlie tunniks ja neljakümneks minutiks elama. Hiljem kodus loo ülelugemise järel tulebki tegelikult näitlejat hea mälu eest kiita. Väga vähe oli teksti, mis saalis ette kandmata jäi.
Etenduse alguses käis muidugi peast läbi mõte, et kas ei võiks rohkem rõhuda keelelise konarlikkuse peale. Komade puudumist on muidugi raske välja mängida, aga lauseehituse ja sõnadega koperdamist oleks saanud rakendada küll. Lauri rõhus siiski intonatsiooni ja välise hoiaku peale. See nõudis lihtsalt natuke harjumist.
Küllalt minimaalne lavakujundus toetas näitlejat täpselt parasjagu. Kui loo alguses istus ta hämaras toas kapuuts silmile tõmmatud, siis loo arenedes keerati valgust tasakesi juurde ja kookonist välja pugev Charlie vahetas jope noobli pintsaku vastu. Operatsioonisaali valgusti etteaste etenduse finaalis kinnitas aga seinal ripuva püssi paugupotentsiaali elujõulisust.
Negatiivseim märkus käib aga selle 15 minuti pihta, mille osa teatrikülastajaid kohvi, konjaki ja koogitüki alla kugistamise peale kulutasid. Arusaadav, et kohvik tahab ka tulu teenida ja mingi kopikas pudeneb sealt ka teatrile, aga lavastuse dünaamikaga ei läinud see kohe üldse kokku. Paus tehti küll enamvähem loogilise koha peal, aga pigem oleks ta võinud olemata olla. Minu mõte jõudis küll selle ajaga vähe rändama minna ja osa teisest niigi lühikesest vaatusest kulus uuesti Charliega sama laine peale saamiseks.
Aga ärge laske sel pisukesel miinusel end tagasi hoida. „Lilled Algernonile“ on raudselt väärt vaatamist ja enne või pärast etendust üle lugemist.
Lauri Kaldoja: Mulle tundub järjest enam, et mul polegi võimalik Charlie Gordonit mängida, paremal juhul ainult Charlie Gordoni lugu. Ja see lugu ei jää tegelikult alla Mõškini või Kristuse loole, olgugi selle žanrimääratlus ulme.

25 märts 2012

Karatevõmm / Karate Cop (1991)

Kunagi ammu ammu näitas Kanal 2 filmi, mis söövitas mu mällu suurepärase stseeni. Kangelane jookseb üle platsi, milles ääres on majad, mis on täis hambuni relvastud mölakaid, kes annavad relvadest nii kiiresti tuld, kui vähegi padrunisalvi vahetada jõuavad. Kangelasel on käes kaks automaati, millest ta täiskäigult üksiklaskudega vastu laseb. Iga lask tabab mõnda töllakat silma, aga peategelane ise ei saa isegi mitte kriimustada. Selline mees. Ja aastaid oli mul meeles ainult mehe perekonnanime esimene täht M.
Mõned päevad tagasi sai aga mälestus endale nime tagasi. Ron Marchini. Haavamatu mees. Aitäh, Cracked. Ning vana tutvuse värskendamiseks sai valitud loomulikult (lugege artiklit) film Karate Cop. Marchini Mad Max Beyond Thunderdome rip-off. Kõik on perses, miski ei tööta, gängid valitsevad, noorel naisterahval on plaan, kuidas lapsed mingisse hoopis paremasse paika toimetada ja maailma viimane võmm satub teda vastutahtsi aitama. Ainult kurja kääbust pole hiiglase õlgadel.
selle pärast ta nii kuri ongi
Salamisi lootsin, et ehk on umbes Cynthia Undefeatable klassi teosega tegemist, aga jäi vähe tuimaks. Üks ootamatum hetk oli siis, kui Ron kuuli põlve sai, aga tuli välja, et Marchini oli lihtsalt Rambo II-te näinud ja tahtis ka endal ühe haava püssirohuga kinni põletada. Mingit füüsilist vaevust see haav talle igatahes ei tekitanud. Kui oli meeles, siis lonkas, aga kui olukord nõudis, siis lõi takka üles nagu noor sälg.
One-linereid oli, aga jällegi, ei miskit erilist. Pealegi, Ron põhiliselt ühe lause kaupa häält tegigi, nii et raske oli aru saada, kas ta ütles midagi tõsiselt või tegi huumorit. Suurepärase näitlejana ei andnud ka ta hääletoon mingeid vihjeid. Assholes to ashes, dictators to dust!
Igatahes, kui selle filmi või Ron Marchini loomingu vastu üldisemalt huvi tekkis, siis tuleb teil joutuubi siirduda ja VHS tõmmiste kvaliteediga leppida või Kanal 2-le palvekiri saata.

teksti kirjutades ei tulnud mulle pähegi, et ehk on keegi sellele filmile ka järje teinud, veel vähem  see, et selles Cynthia üles võiks astuda.
kõigile neile, kel Karatevõmmi vaatamise järel jäi sisse tunne, et tahaks Carrie Chambersi filmograafiaga end veidi rohkem kurssi viia

23 märts 2012

HÕFFile saabub Eesti juurtega õudusfilmide lavastaja Bill Rebane

27.-29. aprillil toimuvale Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile saabub elutööpreemiat vastu võtma USAst pärit Eesti juurtega 75-aastane filmilooja Bill Rebane, kes on kultusfilmide “Hiidämblike sissetung” ja “Monster A-Go Go” autor.


Jälle see lahe sõna - "kultusfilm". Aga no kui ikka MST3000 on võtnud Hiidämblike dubleerida, siis võib ta vast kultusfilmiks lugeda küll. Ja Monster A-Go Go tundub ka päris mõnus bekat olevat. 3494 imdb hindajat ei saa ju eksida. See tuleb küll kahjuks endal hankida ja Hõffi soojenduseks endal kodus ära vaadata. Aga festivalil näitamisele tulev Verine Lõikus kõlas ka päris hästi. Üleüldse tundub neid selles voorus väljakuulutatud filmide pealkirju uurides, et eelmise aasta Hobo edust on kõvasti innustust saadud ja friigifilmide (hoopis teine asi kui kultusfilm) sektsioonis tuleb palju toredat ajuvaba kraami näitamisele.


HÕFF pakub Haapsalu Kultuurikeskuses filmisõpradele vaatamiseks kahte Rebase filmi: “Hiidämblike sissetung” (1975) ja “Verine lõikus ehk Tiny Tim on Pervo-Mervo” (1987). Rebasele antakse üle ka elutööpreemia pikaaegse loomingulise panuse eest. 
HÕFFi programmis linastub tänavu 21 täispikka filmi kogu maailmast. Lisaks varem väljakuulutatud filmidele on festivalile lisandunud kõrvalprogramm “Friikidele”, mille raames näidatakse uudse ja originaalse lähenemisega madalaeelarvelisi B-filme “Tulnukbikiinide sissetung” (Lõuna Korea), “Deadball” (Jaapan), “Manborg” (Kanada) ja “Vaginal Holocaust + Lesbos Caged Go Go” (USA). Friigifilmide sektsioonis leiab aset ka Jaapani linateose “Henge” rahvusvaheline esilinastus.
Meeldetuletuseks siis ka veel see, et vaid seitse päeva veel on võimalus aasta ühe lahedaima festivali pass soetada 25 euri eest ja kulutada see 5 eurot, mis sedasi säästetud saab näiteks Haapsalu linnuse hoovil õlut libistades ja   oma uuele tuttavale Bill Rebase filmi eredamaid kohti meenutades. Sest uusi tuttavaid kohtate sel festivalil kohe kindlasti.

19 märts 2012

Emarebane! / Vixen! (1968)

iidne võrgutustants: "Heeringas Vixeni pihus"
Kui on reegel, on loomulikult ka erand.
Erand nimega Russ Meyer. Suure südamega mees, kes kunagi näitlejannat selle pärast võtteplatsilt ära ei ajanud, et tol loomingulise põlemise tuhinas riiete selga panemine ununes.
Asjaarmastajast meyeroloogina ütleks, et siiani nähtud filmidest oli siin tasakaal kõige paremini paigas. Oli nii rohkelt alastust kui ka toona väga aktuaalne probleem (Russ Meyeri kastmes).
...ja see pole film ega midagi kui motikaid ei ole
Nipp on selles, et need kaks hoiti täiesti lahus. Esimene kolmveerandtundi süütu seksikomöödia, edasi lajatati siukese maailmavaluga, et ugri doom ei saa ka rinnale. Iirlasest kommunist üritab neegripoissi Kuubasse talupojaks meelitada, aga rinnakas rassist räägib poisi ümber. Kohe nii hästi räägib, et to paneb jooksuga värbamispunkti poole jooksu, sest 50000 musta meest on juba Vietnami kaevikutes ootel.
pigem ma ootaks järgmisest stseenis seda, et mees hüppab kännu peale püsti ja kukub dziigi vihtuma, kui et ta kommunismuse hüvedest pajatama hakkab
Kõigi suurte ja väikeste pervertide innu jahutamiseks on aga aus ära mainida, et kuigi ühe käe sõrmedest jääb vajaka kõigi filmis nähtud seksistseenide üles lugemiseks ja muu hulgas astuvad ühtesse ka õde ja vend, siis erutavaks võib seda filmi pidada 12 aastane poiss, kelle kokkupuude vastassugupoolega piirdub pesukataloogi kriitpaberiga. Ja tegelikult ei tohiks ta seda filmi üldse vaadatagi, sest MPAA on Vixenit õnnistanud X-reitinguga. Sest miskit ei kahjusta noore inimese maailmapilti rohkem kui paljad rinnad*.
Kahjustage terviseks.


neiu on hetk tagasi ise enda rinnahoidja puruks tõmmanud. milline rollile pühendumine!
silmarõõmu kõigile semiootikutele

 *hea küll, lisaks katmata ihule näidati ka vägistamiskatset, alkoholitarbimist ja vihjati uimastite kasutamisele.

13 märts 2012

Ooperimaja luupainaja / Phantom of the Opera (1989)

Kui ma ta tavaliselt mingi filmi mingi konkreetse stseeni kallal vingun, siis jätan selle lugeja otsustada, kas ta viitsib järgi uurida, millest see blond õieti undab või ei viitsi. Kuna seekordne postitus keskendubki sellele ühele stseenile, siis näen ma ise vaeva ja panen selle siia üles. Ja et oleks vaadatud! Enne edasi ei loe! (Soovi korral võite te filmi joutuubist ka täispikkuses ära vaadata.)
Ameerikas on film rated R, mujal maailmas umbes sama. Mis tähendab, et alla 17 aasta vanune pääseb filmi vaatama koos täisealise saatjaga. Teoorias. Seda ma tean küll, et kinos pileteid kontrollitakse, aga dokumendi küsimise mälestust ei tule nagu ette. Loogika ütleb ka, et teismelised noormehed võiks olla sellise filmi sihtrühmaks, nii et vaevalt, et kinoomanikud eriti pingutavad nende saalidest eemal hoidmisega.
Aga isegi kui võtta eelduseks, et seansil on kõik vähemalt 17+ vanuses. Naise bitchiks nimetamine on lubatud (isegi kui ta seda noris), nülitud mehe näitamine lähivõttes on OK, aga paljas ihu on tabu. Isegi täieliku šokis olles ei unusta näitlejanna oma alastuse varjamiseks patja katteks tõmmata, kuigi ta on ruumis üksi. Kui nülitud mees välja arvata. Ja ma millegi pärast arvan, et paljad tissid oli viimane asi, mis teda sel surmaeelsel hetkel huvitasid. Samas hea samariitlasena oleks naine võinud ju mehe sellise meeldiva mälestusega ära saata.
Loomulikult ei ole see muidugi mingi revolutsiooniline avastus, on inimesi veel kes on märganud, et ameerika kinos on vägivald rohkem tolereeritud kui alastus. Päris palju inimesi.
you don't say?
Film ise on tegelikult päris kehva. Ei liha, ei kala. Ei tõsiseltvõetav horror, ei arvestatav uusversioon. Seda oleks vist tahtnud enne teada, kui joutuubist ta ära vaatasid? Ajas hüppamine kõige suurema süüdlasena. Ning ka muusikaliselt on Andrew võimekam kui Misha Segal.

12 märts 2012

Keelekümblus / Pontypool (2008)

Võtan mina rahulikult kena tüki liha kahvli otsa, torkan ta esmalt sinepisse, teen juba suu lahti ja siis jäängi sedasi suu lahti ja lihatükk kahvli otsas vahtima. Vot selline film on Pontypool kohati. Raadiosaatejuhist, kes kohaliku raadiojaama keldristuudiost hirmkoleda viiruse leviku kohta reportaaži teeb. Seltsiks raadiojaama kaks naistöötajat ja abiks püstolreporter, kellega suhtlemine toimub telefoni vahendusel.
Lõin kohe meelevaldse seose mõned aastad varem tehtud Primeriga. Väga piiratud vahenditega tehtud ulmelood mõlemad. Ja head ulmelood, sellised mis nõuavad kaasmõtlemist. Primer muidugi vähe rohkem. Aga no näiteks see hetk, kui loetakse ette hoiatustekst ja nimetatakse sõnu mida ei maksa vestluses kasutada. Puhas kuld. Ühe laksuga seoti ära südamekestega kaardid ja viiruse levik.
Nii paljukest kui uurisin siis enamjaolt, kiidetakse (või sõimatakse) filmi originaalse idee eest. Ja vaatamise ajal mõtlesin ka ise, et tõesti lahe mõte. Ja ongi lahe, aga Neal Stephenson on seda mõtet juba 92. aastal päris põhjalikult mõelda jõudnud. Ta ei kirjutanud küll väikelinnas möllavast "zombie"armeest, aga ka Stephensoni viirus levis kõneledes. Ja Stephensoni välja mõeldud viiruse ümber toimuv trall ei pane sind mitte ainult suud lahti unustama, vaid lubaks ka oma võimalust haistval kassil kahvli otsast lihatüki tähelepanu äratamata rotti panna, see aeg kui sa ise Lumevaringusse süvenenud oled. Nii et ütleks Pontypooli kohta piisavalt originaalne.
Vaid punkti panemisega jäi stsenarist Tony Burgess vähe hätta. Kiss-kill-kiss. Tundub nats punnitatud ja random lahendus.
Aga igaljuhul väärt vaatamist.


08 märts 2012

See päev / One Day (2011)

Isegi ilmataat tähistab naistepäeva, päike sirab taevas ja mingi hull lind lõõritas puu otsas. Inimesed on kõik sõbralike nägude ja ootamatult heatahtlikud. Tänan, palun, head naistepäeva. Mis siis muud, kui väike naistepäevafilmisoovitus. Selline film mille saab veini ja viinamarjade taustaks käima panna ja samal ajal diivanil miilustada.
Ma küll oskan peast nimetada ühe neiu, kes suudab neid filme tosina jagu rohkem nimetada või no vähemalt on näinud mitmeid tosinaid rohkem naistepäevafilmisoovituse kandidaate, aga Onu Kalveri filmiblogi romantikanurk on veel arendamisstaadiumis, nii et hetkel kirjutan siin siiski mina ühest romantilisest filmist, mida mõnda aega tagasi vaatama juhtusin ja mis skaalal Sex and the City - Notebook asetub rohkem Notebooki poole.
Ühes peaosas Anne Hathaway, kes (vihjeks meessoost vaatajaile) ei pane küll prilliklaase hõõguma, aga meenutab naeratades veidi noort Julia Robertsit. Ning naisterahvaste pilke on pandud püüdma keegi Jim Sturgess, kes küll väidetavalt on mänginud filmis Across the Universe ja mõnes teiseski veel, aga olen valmis ohtralt tugrikuid mängu panema selle peale, et järgmine kord teda kuskil näitlemas nähes kehitan jälle õlgu.
Need kaks noort inimest said ühel suveõhtul tuttavaks ja ühe või teise osapoole põikpäisuse või rumaluse kulutasid aastaid selleks, mida kasvõi ühtegi romantilist draamat näinud vaataja neile kohe öelda oleks osanud. She/He is the one. Nende teineteise leidmine käib aga üksjagu originaalselt moel. Suure osa aastast elab kumbki oma elu, vaid esmakohtumise tähtpäeval 15. juulil saadakse kokku ja reeglina minnakse vähekese tülli.
Selles originaalsuses peitub aga ka filmi suurim miinus. Tegelaste areng toimub ajal, kui kaamerad ei käi. Me näeme tegelasi punktis A ja punktis B, aga me ei näe ja väga ei seletada, kuidas ta ühest teise liikus.
Aga ei midagi sellist, mis veini ja suupistete nautimist segaks.

04 märts 2012

Passid müügiks!

Ei ole põhjust muretsemiseks, Raudne ja Stelmach ei ole siin jälle trikitamas. Hoopis HÕFF on varasemate aastatega võrreldes palju varem olulist infot tilgutama hakanud.

Müügile tulid Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali (HÕFF) sooduspassid! Sooduspassi hind 25€ kehtib 31. märtsini. 1. aprillist kuni festivali alguseni saab passi soetada 30€ eest.

Vilunud internetikasutaja leiab aga sellele infole lisaks HÕFF-i kodulehelt piletite kohta uurides teavet ka päevapiletite kohta. Ehk siis, kui tervet festivali ei jõua, on võimalik ka pool teha. Reedel ja pühapäeval maksab päevapääse 10 eurot ja laupäeval, kui ilmsesti päev otsa kino tehakse, tuleb selle lõbu eest 15 eurot välja käia. Soetada on neid kõiki võimalik Piletilevi müügipunktidest ja kohapealt. Mõne aasta taguse kogemuse järgi ajab Statoilist HÕFF-i piletite küsimine teenindaja parasjagu segadusse. Hea et ei küsinud kas sinepit ka soovin.

Programmilise poole pealt, kui keegi tõesti selle järgi oma tulemist/mittetulemist sättima peaks, on korraldajatel aga sellisid uudiseid.

Lisaks Poola-Eesti koostööl valminud seiklusfilmile „Madude Oru needus“ (1987) tulevad näitamisele ka kaks Moskvas filmimehe ametit omandanud Raul Tammeti praktiliselt suurel ekraanil seninäitamata lühifilmi „Soolo“ (1979) ja „Pulmapilt“ (1980), mis ühtedena esimestest käsitlesid Nõukogude Eesti filmis UFO ja tulnukate temaatikat. Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm“ alusel vändatud „Soolos“ astub ühe ufonaudina üles Gunnar Graps, aasta hiljem valminud „Pulmapildis“ mängib koos Rein Areniga „tulevikumeest“ aga Lembit Ulfsak.


Mulluse festivali filmi „Saatana maja“ režissöör Ti West tuleb seekord publiku ette lausa kahe teosega. Lisaks mõnusaid võpatusmomente pakkuvale kummitusfilmile „Kummitav võõrastemaja“ (The Innkeepers) osaleb ta ka ühena kuuest tänavu Sundance'i festivalil esilinastunud found-footage (lavastatud videomaterjalalažanri alla kuuluvas antoloogiapõnevikus „Videokassett“ (VHS).

Rahvusvahelist esilinastust ootab HÕFFil mainekal Austini SXSW filmifestivalil linastuv verine põnevusfilm „Agression Scale“

Mõned nädalad siis veel oodata. Aprilli lõpp on praktiliselt käega katsuda.

01 märts 2012

Reaktsioon V(äheke rahulolematu)


Häbi mulle. Keskendusin eelmisel kuu Reaktsioonis rohkem Veskimehele ja libisesin ülejäänud materjalist liiga põgusalt üle. Koostajad on seepeale selja kohe sirgu ajanud ja köie natuke lohisema lasknud. Pole viga, kasevitsad on soolvees leotatud ja hakkavad kohe virtuaalsetel turjadel tantsu lööma.
Kellele see ajakiri siis nüüd õieti suunatud on? Kooliealistele või hallhabemetele? Raamatuarvustuse põhjal arvaks, et esimestele, teadusartikli põhjal, et viimastele. Mõistetav, et igakuiselt Hargla mõnest uuemast tööst kirjutamine muutuks kiiresti ühekülgseks ja lugejatele tahetakse tutvustada siiani tundmatumaid suurusi, aga kas ei võiks ajakirja esimene pikem lugu olla mõnest olulisemast ilmumisest. Nagu üle-eelmise numbri Nõidur?
Ma ei tahagi, et toimetus hakkaks igakuiselt mõnd ulmemaailma suurnime intervjuu saamiseks kirjadega pommitama. Kõik senised intervjueeritavad on ennast põnevate isiksustena tõestanud. Kiitus muidugi ka intervjueerijale.
Mulle aga meeldiks, kui artiklid omavahel veidi rohkem haakuks. See muidugi eeldaks seda, et vähemalt osaliselt oleks järgnevate numbrite materjal kuskil juba olemas. Praegu tundub, et ei ole, sest kuidas muidu seletada, et eelmise numbri teadusjutt rääkis kosmoselendudest, aga kosmoselendudest rääkiva lauamängu ülevaade ilmub selles numbris.
Teadusujutu juures tahaks norida ühe suure lõpetamata jäänud liini pärast. "...NASA on sedalaadi (ennast taastootvate masinate) projekte päris tõsiselt juba ammu kaalunud...tekkis jänkide sellelaadne huvi 1980-nendatel aastail, mil NASA alustas uuringuid loomaks Kuule ennast lõputult taastootvat tehas..." Kus see projekt praegu on, mingeidki tulemusi? Kui ei tea, ei leidnud, siis oleks sellegi võinud ära mainida. Praegu jäi selline rasvane kont lõpuni närimata (päris maha maetud seda idee igatahes ei ole, http://www.geek.com/articles/geek-cetera/nasa-director-self-replicating-robots-could-explore-mars-2009077/ ).
Lauamängu jutu lisaks, et Ove ei luiskagi. Näeb sunnik tõesti parasjagu keeruline välja, aga kannatas mängida küll ja oli täitsa põnev ka, kuigi Ove lõpuks ikkagi võitis. Aga ma sain endale vähemalt ühest tehasest parasjagu vinge mootori.
Baka aastapäeva jutu olen juba varasemalt lugenud ja mõtlesin sellest lihtsalt üle libiseda, aga kogemata kombel käsi ikka vääratas ja mõtsin natu mälu värskendada. Ja mis ma näen. Kellegi vilkad näpud on teksti kõvasti kohitsenud. Kui just autor ise sellele kategooriliselt vastu ei seisnud, siis oleks ju võinud kasvõi lingigi originaaltekstile panna.
World Wide Webi võimalusi võiks üks võrgus ilmuv ulmeajakiri tegelikult ju rohkemgi ära kasutada. Kasvõi Surelike masinate jutus viidatud joonisfilmikatsetuse lingi näol. Nüüd ma pidin jälle ise minema joutuubi tuhnima.  Viitamine ju ei riku autoriõigusi?
Kõige suurem haltuura ses numbris on aga veebruarikuu kirjastuste uudised. Kaks korda üks ja sama pilt ning  ma oletan, et raamatu tagakaanelt ümber löödud tekst.

Jutud.
Surnud mehe kirjad - kui puänt juba pealkirjas sedasi ära anda, siis peaks selle välja mängime tehniliselt väga hea olema, et jutt toimiks. Ei toiminud. Või no, toimis pauguga. Ühes kirjas veel õnnis teadmatus ja teises plaks "kallis, ma olen surnud".
Lõpp tuli ootamatult - huvitav idee.
Plagiaator - "tegemist üsnagi tavaliste genereeritud teostega, mis lohaka ülesehituse ja arvutile ettesöödetud poolikute ideega kippusid olema maotud, hambutud ja munadeta". Metsavana oskab paremini. Praegu jäi mulje toorikust, mis ajapuudusel viimistlemata jäänud.
Lihtsalt lima - kõige põnevam jutt selles numbris. Hea stiiliga ja selline mille läbi lugemise järel tahaks sellest maailmast ja rotlastest ja Kamnetskist rohkem teada. Uudishimu on äratatud. Õrna  pan Krpowski hõnguga.
Vanemate nimel - Hirmu ja hallutsinatsioone põhjustav kiirgus on idee, mis vääriks klassikalisemat Maniakkide Tänavat ja kesksemale kohale tõstmist.
Nõiaring - ajastute vahel hüplemist oleks võinud rohkem olla. Samasugune lineaarne storyline, aga üks lõik tegevusest ühes ajastus, teine kolmandas, kolmas teises, neljas kolmandas...
"Ilus on surra hommikuselt karges hiiemetsas, halja raua helina saatel..." ja kogu sellele järgnev lõik 5+. Kasvõi juba selle lahingukirjelduse pärast tasub seda juttu lugeda.
Teejuht postaposse - Eesti algupärast koomiksit tuleb ikka kiita. Meenub mustvalge "Munakollane kuldajastu" ja ilus värviline "Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid". Ses mõttes võiks ka Eva Liisa natuke rahvuslikust oma tulevastesse töödesse sisse susata. 

Klassikalise Stirlitzi anekdoodi vaimus lõpen aga kiitusega. Kaanepilt on vägev.

Reageerimiseni.