Ooperimaja luupainaja / Phantom of the Opera (1989)

Kui ma ta tavaliselt mingi filmi mingi konkreetse stseeni kallal vingun, siis jätan selle lugeja otsustada, kas ta viitsib järgi uurida, millest see blond õieti undab või ei viitsi. Kuna seekordne postitus keskendubki sellele ühele stseenile, siis näen ma ise vaeva ja panen selle siia üles. Ja et oleks vaadatud! Enne edasi ei loe! (Soovi korral võite te filmi joutuubist ka täispikkuses ära vaadata.)

Ameerikas on film rated R, mujal maailmas umbes sama. Mis tähendab, et alla 17 aasta vanune pääseb filmi vaatama koos täisealise saatjaga. Teoorias. Seda ma tean küll, et kinos pileteid kontrollitakse, aga dokumendi küsimise mälestust ei tule nagu ette. Loogika ütleb ka, et teismelised noormehed võiks olla sellise filmi sihtrühmaks, nii et vaevalt, et kinoomanikud eriti pingutavad nende saalidest eemal hoidmisega.
Aga isegi kui võtta eelduseks, et seansil on kõik vähemalt 17+ vanuses. Naise bitchiks nimetamine on lubatud (isegi kui ta seda noris), nülitud mehe näitamine lähivõttes on OK, aga paljas ihu on tabu. Isegi täieliku šokis olles ei unusta näitlejanna oma alastuse varjamiseks patja katteks tõmmata, kuigi ta on ruumis üksi. Kui nülitud mees välja arvata. Ja ma millegi pärast arvan, et paljad tissid oli viimane asi, mis teda sel surmaeelsel hetkel huvitasid. Samas hea samariitlasena oleks naine võinud ju mehe sellise meeldiva mälestusega ära saata.
Loomulikult ei ole see muidugi mingi revolutsiooniline avastus, on inimesi veel kes on märganud, et ameerika kinos on vägivald rohkem tolereeritud kui alastus. Päris palju inimesi.

you don't say?

Film ise on tegelikult päris kehva. Ei liha, ei kala. Ei tõsiseltvõetav horror, ei arvestatav uusversioon. Seda oleks vist tahtnud enne teada, kui joutuubist ta ära vaatasid? Ajas hüppamine kõige suurema süüdlasena. Ning ka muusikaliselt on Andrew võimekam kui Misha Segal.