Lilled Algernonile (Rakvere Teater, 2012)

Ilma igasuguse iroonia või liialduseta võib „Lilled Algernonile“ nimetada kultustekstiks. Seega ei olnud pikka mõtlemist, kui teada sain, et Rakvere Teater oma uuslavastuse praktiliselt koju kätte toob.

Charlie Gordoni iga lugemiskorraga paremaks muutuva loo oli lavale seadnud Kertu Moppel ja mängis Lauri Kaldoja. Tartlasena ei ole Rakvere Teatriga varemalt kokkupuudet olnud, nii et ega need nimed mulle miskit ei öelnud. Aga nüüd on põhjust nad meelde jätta, sest kuigi „Lilled Algernonile“ edasiviivaks jõuks on tekst ja mina oleks ilmselt plaksutanud ka siis, kui Lauri oleks lihtsalt istunud oma laua taga ja raamatust ette lugenud, siis Kertu napid aga mõjuvad sümbolid ning Lauri hääletoon ja kehahoiak panid Charlie tunniks ja neljakümneks minutiks elama. Hiljem kodus loo ülelugemise järel tulebki tegelikult näitlejat hea mälu eest kiita. Väga vähe oli teksti, mis saalis ette kandmata jäi.

Etenduse alguses käis muidugi peast läbi mõte, et kas ei võiks rohkem rõhuda keelelise konarlikkuse peale. Komade puudumist on muidugi raske välja mängida, aga lauseehituse ja sõnadega koperdamist oleks saanud rakendada küll. Lauri rõhus siiski intonatsiooni ja välise hoiaku peale. See nõudis lihtsalt natuke harjumist.

Küllalt minimaalne lavakujundus toetas näitlejat täpselt parasjagu. Kui loo alguses istus ta hämaras toas kapuuts silmile tõmmatud, siis loo arenedes keerati valgust tasakesi juurde ja kookonist välja pugev Charlie vahetas jope noobli pintsaku vastu. Operatsioonisaali valgusti etteaste etenduse finaalis kinnitas aga seinal ripuva püssi paugupotentsiaali elujõulisust.

Negatiivseim märkus käib aga selle 15 minuti pihta, mille osa teatrikülastajaid kohvi, konjaki ja koogitüki alla kugistamise peale kulutasid. Arusaadav, et kohvik tahab ka tulu teenida ja mingi kopikas pudeneb sealt ka teatrile, aga lavastuse dünaamikaga ei läinud see kohe üldse kokku. Paus tehti küll enamvähem loogilise koha peal, aga pigem oleks ta võinud olemata olla. Minu mõte jõudis küll selle ajaga vähe rändama minna ja osa teisest niigi lühikesest vaatusest kulus uuesti Charliega sama laine peale saamiseks.

Aga ärge laske sel pisukesel miinusel end tagasi hoida. „Lilled Algernonile“ on raudselt väärt vaatamist ja enne või pärast etendust üle lugemist.

Lauri Kaldoja: Mulle tundub järjest enam, et mul polegi võimalik Charlie Gordonit mängida, paremal juhul ainult Charlie Gordoni lugu. Ja see lugu ei jää tegelikult alla Mõškini või Kristuse loole, olgugi selle žanrimääratlus ulme.