Häbi mulle. Keskendusin eelmisel kuu Reaktsioonis rohkem Veskimehele ja libisesin ülejäänud materjalist liiga põgusalt üle. Koostajad on seepeale selja kohe sirgu ajanud ja köie natuke lohisema lasknud. Pole viga, kasevitsad on soolvees leotatud ja hakkavad kohe virtuaalsetel turjadel tantsu lööma.
Kellele see ajakiri siis nüüd õieti suunatud on? Kooliealistele või hallhabemetele? Raamatuarvustuse põhjal arvaks, et esimestele, teadusartikli põhjal, et viimastele. Mõistetav, et igakuiselt Hargla mõnest uuemast tööst kirjutamine muutuks kiiresti ühekülgseks ja lugejatele tahetakse tutvustada siiani tundmatumaid suurusi, aga kas ei võiks ajakirja esimene pikem lugu olla mõnest olulisemast ilmumisest. Nagu üle-eelmise numbri Nõidur?
Ma ei tahagi, et toimetus hakkaks igakuiselt mõnd ulmemaailma suurnime intervjuu saamiseks kirjadega pommitama. Kõik senised intervjueeritavad on ennast põnevate isiksustena tõestanud. Kiitus muidugi ka intervjueerijale.
Mulle aga meeldiks, kui artiklid omavahel veidi rohkem haakuks. See muidugi eeldaks seda, et vähemalt osaliselt oleks järgnevate numbrite materjal kuskil juba olemas. Praegu tundub, et ei ole, sest kuidas muidu seletada, et eelmise numbri teadusjutt rääkis kosmoselendudest, aga kosmoselendudest rääkiva lauamängu ülevaade ilmub selles numbris.
Teadusujutu juures tahaks norida ühe suure lõpetamata jäänud liini pärast. "...NASA on sedalaadi (ennast taastootvate masinate) projekte päris tõsiselt juba ammu kaalunud...tekkis jänkide sellelaadne huvi 1980-nendatel aastail, mil NASA alustas uuringuid loomaks Kuule ennast lõputult taastootvat tehas..." Kus see projekt praegu on, mingeidki tulemusi? Kui ei tea, ei leidnud, siis oleks sellegi võinud ära mainida. Praegu jäi selline rasvane kont lõpuni närimata (päris maha maetud seda idee igatahes ei ole, http://www.geek.com/articles/geek-cetera/nasa-director-self-replicating-robots-could-explore-mars-2009077/ ).
Lauamängu jutu lisaks, et Ove ei luiskagi. Näeb sunnik tõesti parasjagu keeruline välja, aga kannatas mängida küll ja oli täitsa põnev ka, kuigi Ove lõpuks ikkagi võitis. Aga ma sain endale vähemalt ühest tehasest parasjagu vinge mootori.
Baka aastapäeva jutu olen juba varasemalt lugenud ja mõtlesin sellest lihtsalt üle libiseda, aga kogemata kombel käsi ikka vääratas ja mõtsin natu mälu värskendada. Ja mis ma näen. Kellegi vilkad näpud on teksti kõvasti kohitsenud. Kui just autor ise sellele kategooriliselt vastu ei seisnud, siis oleks ju võinud kasvõi lingigi originaaltekstile panna.
World Wide Webi võimalusi võiks üks võrgus ilmuv ulmeajakiri tegelikult ju rohkemgi ära kasutada. Kasvõi Surelike masinate jutus viidatud joonisfilmikatsetuse lingi näol. Nüüd ma pidin jälle ise minema joutuubi tuhnima. Viitamine ju ei riku autoriõigusi?
Kõige suurem haltuura ses numbris on aga veebruarikuu kirjastuste uudised. Kaks korda üks ja sama pilt ning ma oletan, et raamatu tagakaanelt ümber löödud tekst.
Jutud.
Surnud mehe kirjad - kui puänt juba pealkirjas sedasi ära anda, siis peaks selle välja mängime tehniliselt väga hea olema, et jutt toimiks. Ei toiminud. Või no, toimis pauguga. Ühes kirjas veel õnnis teadmatus ja teises plaks "kallis, ma olen surnud".
Lõpp tuli ootamatult - huvitav idee.
Plagiaator - "tegemist üsnagi tavaliste genereeritud teostega, mis lohaka ülesehituse ja arvutile ettesöödetud poolikute ideega kippusid olema maotud, hambutud ja munadeta". Metsavana oskab paremini. Praegu jäi mulje toorikust, mis ajapuudusel viimistlemata jäänud.
Lihtsalt lima - kõige põnevam jutt selles numbris. Hea stiiliga ja selline mille läbi lugemise järel tahaks sellest maailmast ja rotlastest ja Kamnetskist rohkem teada. Uudishimu on äratatud. Õrna pan Krpowski hõnguga.
Vanemate nimel - Hirmu ja hallutsinatsioone põhjustav kiirgus on idee, mis vääriks klassikalisemat Maniakkide Tänavat ja kesksemale kohale tõstmist.
Nõiaring - ajastute vahel hüplemist oleks võinud rohkem olla. Samasugune lineaarne storyline, aga üks lõik tegevusest ühes ajastus, teine kolmandas, kolmas teises, neljas kolmandas...
"Ilus on surra hommikuselt karges hiiemetsas, halja raua helina saatel..." ja kogu sellele järgnev lõik 5+. Kasvõi juba selle lahingukirjelduse pärast tasub seda juttu lugeda.
Teejuht postaposse - Eesti algupärast koomiksit tuleb ikka kiita. Meenub mustvalge "Munakollane kuldajastu" ja ilus värviline "Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid". Ses mõttes võiks ka Eva Liisa natuke rahvuslikust oma tulevastesse töödesse sisse susata.
Klassikalise Stirlitzi anekdoodi vaimus lõpen aga kiitusega. Kaanepilt on vägev.
Reageerimiseni.
4 comments:
Tekkis küsimus, et kumb raamatuarvustus nõnda kehvakesena tundus? :)
Teemade haakumatuse kaitseks ei saa kahjuks miskit öelda - kuna ajakiri ilmub kollektiivse töö tulemusena, peame kollektiivina ka selle laituse vastu võtma...
Aga hea kuulda, et animatsiooni mainimine ajas su niikaugele, et läksid omal käel tuubi sorama. Järgmine kord mõtlen ka kasutajamugavuse peale :)
Okultismiklubi raamatuarvustuse sisulise külje pealt ei ole kobiseda miskit. Mind jäi häirima see, et mitte just kõige olulisema raamatu arvustamiseks nii palju leheruumi kulutati. Selle võiks näituseks palju lühemalt intervjuu algusesse või lõppu susata.
Eestimaa kirjanikud vajavad samas rohkem tuge ja vastukaja kui välismaa omad ning samuti tutvustamist.
Täitsa nõus, ma lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et igas numbris on juttude kõrval keskkeltläbi kuus pikemat artiklit ja neist kaks tutvustavad ühte eestimaa kirjaniku ja tema raamatut.
Aga samas ma muidugi teadvustan endale, et toimetus ei ole süüdi selles, et igakuiselt mõni Eesti kirjanik Düüni ei avalda.
Postita kommentaar