Dunwichi õudus

Jätkame siis memuaaridega noore Blondi lugemisharjumuste teemal. Seoses teatavate murranguliste sündmustega nimetati Pioneer ümber Põhjanaelaks ja jutud rõõmsate punapõseliste pioneeride tegemistest asendusid lugejate murekirjadega suhete ja seksi teemadel. Jutte avaldati õnneks ka edasi, nii ulmelisi kui vähem ulmelisi. Muuhulgas ka üks H.P. Lovecrafti lühijutt "Dunwichi õudus", mis lugejate ärritamiseks mitme ajakirjanumbri vahel tükeldati.
Vaatamata oma lühikesel vormile on Cthulhu mütoloogia põhiteesid vist enamikus äramainimist leidnud ja nii ei ole imestada, et filmitegijad, kes niigi Lovecrafti nime kuuldes märjaks lähevad, ka selle teksti filmiks vändanud on.

Selle asemel, et lugu pikemalt ja põhjalikumalt rääkida on Dunwich Horror(1970) võtnud hoopis mõned märksõnad ja lustib siis nendega, tegelaste nimed on samad, tegevuspaik samuti, Arkhami ülikooli raamatukogus lebab aga Necronomiconi originaal ja Wilburist on saanud noor südametemurdja. Vanaisa, kes külarahva pidevast kõõritivaatamisest väsinud on, püüab Wilburit üldse Iidsetest lahti ütlema sundida ja Wilburi ema vegeteerib Arkhami vaimuhaiglas.

Paras segapudru, mis filmina küll täiesti kõlblik, aga endiselt ei ole mina veel näinud ühtegi sama edukalt soontes verd tarduma panevat filmi kui on Howardi tekstid. Cool Air(1999) oli küll täpselt õige atmosfääriga, aga seal ei olnud väga õuduse peale rõhutud.

Unenäokaadrid tuletasid meelde ühe suhteliselt valusa fimielamuse - Wicker Man(1973)

Kaameramehel oli mõningaid päris lahedaid ideid, läätse riidega katmist ei mäleta et kuskil mujalt näinud oleksin.

PS. Huvilised ilmselt teavad niigi, aga selgus, et kohe kohe on Jeffrey Combsi osalusel valmimas ka uusversioon, elame näeme.