Aeg tappa

Ega üks korralik filmipost enne ei sünni, kui ei oska oma heietust kuskilt pihta hakata. Kui juba mõttelõnga otsast kinni saad, siis edasi on lihtne. Vahel koguni nii lihtne, et tahaks juba punkti panna, aga avastad, et filmist endast pole veel midagi rääkinud.
Igatahes, A Time to Kill(1996) sai vaadatud juba vanal aastal, aga kirjutada ei saa, mitte ei oska miski nuka pealt kinni haarata. Kuigi tegelikult ju nagu oleks teemat küll, kaks rednecki vägistavad väikse neegritüdruku, tolle isa laseb tolgused maha ja noor advokaat peab nüüd vanamehe toolile minekust päästma. Klann äratatakse varjusurmast üles ja ristid pannakse põlema ja rahvuskaart pekstakse kohale suuremat verevalamist ära hoidma. Peaks olema ju materjali priske essee jaoks vabalt.

Aga läks vaja Jack Nicholsoni ennast (nägin nimelt vilksamisi telerist A Few Good Men(1992) lõppu), et Blond aru saaks, millest Aeg tappa filmil vajaka jäi. Meeldejäävast ja jõulisest ja enegiast pakatavast ja tatti pritsivast ja ostaesisel veresoont tukslema panevast näitlejatööst nimelt. Punt oli muidugi nimekas, aga McConaughey eeskätt jättis mulje, et tema oli seal filmis vaid oma lõunasosariigis paikneva sünnikodu tõttu. Samas, ega talle ei olnud kirjutatud ka ühtegi sellist episoodi, kus ta oleks saanud kellegi (tunnistaja, süüdistaja, kelle iganes) peale võidukalt karjuda. Millest on tegelikult päris kahju, potensiaali ju oli, aga veeretati see potensiaal lihtsalt imala lõpuni välja.

Mis pagana riik see selline on, kus suvaline tont saab minna koju, tirida voodi alt välja täisautomaatse M16 ja sellega linnapeale täristama minna

SPOILER (kuigi vaevalt see kedagi üllatab)

ja mis pagana riik see selline on, kus mees laseb kohtumaja trepil kaks meest täisautomaatse M16 maha ja ta mõistetakse õigeks.

Kui panna ühte filmi mängima isa ja poeg Sutherlandid, siis peab see stsenarist peast ikka täitsa soe olema, kes neid ka filmis perekonnaks kokku ei kirjuta.