sina hääletad, mina vaatan

08 jaanuar 2009

Rebecca

Üldiselt olen harjunud onu Alfredilt ikka selliseid tõsisemaid/süngemaid/õudsamaid asju nägema, aga ilmselt oli algmaterjal selline, et päris Psycho(1960) või Birds(1963) klassi Rebecca(1940) ei tõusnud. Samas kui juba tabeli koostamiseks läks, siis Strangers on a Train(1951) on raudselt kehvim töö Sir Hitchcocki filmivaramust (neist mida minu silmad näinud on).
Ma ei hakka küll väitma, et ma kõiki süžeekäänakuid ette nägin, aga midagi väga üllatavat neis ka ei olnud. Pigem oli jälle tegemist sellise juhtumiga, kus väärastunud mõistus (see minu oma) oli jõudnud stsenaristist sammukese ette ja need käänakud mis filmis tehti olid olulised laugemad, kui need mis minu peas vonklesid.
Õnneks peitus Rebecca võlu aga hoopis mujal, näitlejatöödes ja õhustikus. Kusjuures ei sära mitte peaosatäitjad vaid hoopis hirmuäratavalt enesekeskne mrs. Edythe Van Hopper ja õudusttekitavalt ustav mrs. Danvers. Teisalt, ehk tulebki kõige rohkem just Joan Fontaine kiita, tema mrs. de Winter II oli nii lootusetult abitu ja hirmunud ja eager to please.

Õhustiku loomises ei saa muidugi vanale maamõisale miski vastu, aga panna ta niimoodi elama, et vaataja lausa ootab, et uksed aknad iseenesest avaneks või sulguks, see on juba eraldi tase. Helitaust aitas ka muidugi kaasa, selline vaikne orkestrimuusika taustalt, mida enamasti tähelegi ei pannud, see oskus on nüüdseks kadunud, raske rock on muidugi hea küll, aga meeleolu loob viiuli vingumine paremini kui kitarri keevitamine.

sir Olivier nägi välja nagu üks emopoiss, ajastule vastav muidugi

0 comments: