sina hääletad, mina vaatan

21 jaanuar 2009

Das Cabinet des dr. Rotwang

Oleks äärmine ülbus arvata, et üks keskmine filmihuviline on võimeline kirjutama paremat arvustust filmide kohta, millest on kirjutanud tosinad pika halli habemega kinoajaloolased. Samasugune ülbus oleks arvata, et need tundmused mis ühel keskmisel filmihuvilisel neid filme vaadates tekkisid on senikogematud ja ükski teine vaataja pole midagi sarnast juba mõelnud. Filmid on siis Das Cabinet des dr. Caligari(1920) ja Metropolis(1927).
Aga ma kirjutan ikkagi, sest nad on seda väärt. Mitte küll väga pikk ei saa see jutt olema (või samas kes teab ehk kukun heietama), sest keda teema huvitab vaatavad niigi ja loevad mujalt juurde (nagu ma isegi).

Ei tahaks nüüd aga ketserina kõlada, kui kuulutan, et kui mõlemist visuaalid maha arvata, siis suurt midagi järgi ei jää. Väidetavalt olla Caligari küll alguses plaanitud puhta mõrvahorrorina ja see unenäo raam pandi produtsentidele meeldimiseks ümber, aga poolearulise hullumeelse unenäo kohta sai sisu liiga loogiline. No et jampsiv hullumeelne mõtles küll majad vildakaks aga inimesed käitusid nagu inimesed ikka. Ja Metropolis pakkus sellist naiivset muinaslugu, kuidas kõik inimesed on tegelikult vennad, tuleb lihtsalt nad üksteist kuulama panna. Kõige suurem käkk oli see, kuidas kõik need tuhanded verejanus emad ja isad oma lapsed All-linna maha jätsid ja hurraa hüüdes lüüse avama tormasid.

Samas meenutades kuidas ma Rahvuse Sündi vaadates rahutusest rähklesin ja muudkui leidsin põhjuseid pausi vajutamiseks siis ehk oligi niipidi parem. Winamp mängis taustaks, aju puhkas ja silmad sai rahulikult pakutavat vaatemängu nautida. Üldises plaanis ma saan küll aru, et need visuaalsed sümbolid ja tehnikad mida Metropolises kasutatakse viisid filmikunsti rohkem edasi kui dr. Caligaris pakutav vildakas maailm, aga minu eelistus läheb ikkagi viimasele. See on siis minu täiesti subjektiivne arvamus.

Sellega nõustumiseks või mittenõustumiseks tuleb teil need filmid ise ära vaadata, aga see peaks igaljuhul olema ajendatud sisemisest sunnist, mitte tahtmisest eputada, et ohh lugesin siin ükspäev Kissingeri "Diplomaatiat" ja vaatasin meelelahutuseks selle saksa ekspressionistide dr. Caligola ka ära.

5 comments:

metsavana ütles ...

Okei lüüside teema oli tobe küll aga ulmeline osa oli väga mõnus.

Kalver ütles ...

krt ma võibolla keskendusin liiga palju laulusõnade kuulamisele ja pildi nautlemisele, aga ulmeline osa piirdus ju suures osas roboti olemasoluga. ülejäänu oli põhimõtteliselt vanast Roomast kopeeritud, orjad ehitasid akvedukte, ülikud pidasid olümpiamänge, näpuotsaga piiblimüüte ka.

metsavana ütles ...

Nii võttes pole robot ka ulmeline osa vaid üks suvaline alkeemiku loodud deemon-golem.

metsavana ütles ...

Kulla sõber, minuarust sa ikkagi üldistad liiga. Teraskäsi - videotelefone vanas roomas ikka polnud ja need hiiglaslikud masinad linna all minuarust ka akveduktidega võrdlust nüüd ei kannataks.

Pealegi, kuigi ajaloos seda vist ükski sündmus siiani ei tõesta, pigem vastupidi. Siis kas sa ei tahakski uskuda ,et pööbel ja ülikud suudaksid ka mõnikord rahumeelselt enda erimeelsused ära lahendada :)

Kalver ütles ...

kubjas oli videotelefon ja üheksasabaline kass teraskäsi :)
aga ma ikkagi oleks leian, et kõik need elemendid millest siin juttu on tehtud olid küll ilusad kaeda, aga sellist ahhetamapanevalt head sisulist tervikut neist kokku ei tulnud, siuke kaapekakk rohkem.
ehk siis üldistavalt võib öelda,et mõlemad filmid vääriks sama muljetavaldavat sisu kui vorm on.