Ignorance is bliss (teadmatus on õndsus vms). Ses mõttes, et küll tahaks võtta mõne hea raamatu või filmi ja seda uuesti lugedes/vaadates kogeda seda esimese korra katarsist/vaimset orgasmi/mida iganes tunnet. Kui seebiseriaale uskuda, siis piisab korra trepist alla viskumisest, et eelnevad mälestused peast pühkida, aga enesealalhoiuinstinkt astub siinkohal vahele ja nii tulebki leppida sellega, et eelnevad kogemused ja mälestused ja teadmised hakkavad midagi senitundmatut kogedes usinalt seoseid looma ja kõrvutama ja lahterdama ja analüüsima.Ja siis hakkadki mõtlema, et kui ma oleks History of the World, Part I(1981) vaadanud ära enne Silent Movie(1976) nägemist, siis äkki ta oleks parema mulje jätnud. Või vastupidi, kui ma oleks Silent Moviet pärast Historyt vaadanud, ehk oleks ta veel parema mulje jätnud. Ehk siis Silent Movie on väga hea ja History of the World suht keskpärane. Kohe selgitan.
Juba see idee üksi, teha 49 aastat pärast helifilmi sündi Chapini/Keatoni/Lloydi/vendade Marxide vaimus üks tõupuhas tummfilm on kiitust väärt. Veel suuremat kiitust on väärt see, et sellega ka kenasti hakkama saadi, sest hetkel ma ei oska küll nimetada staari ja stsenaristi, kes oleks suutelised konstantselt naljaka, mitte hetkeliste naerupurtsatustega hiilgava, tummfilmi välja vedada. Ma läheks lausa nii kaugele ja ütleks et üldse on selliste tõeliselt heade naljafilmide osas põud. Simon Pegg ja Nick Frost kahekesi hoiavad veel žanri elus.
Aga tagasi Silent Movie juurde tulles, siis Brooks on siin tõesti omas elemendis, moodustavad Feldmani ja DeLuise'ga väga hästi funktsioneeriva kolmiku. Eriliste näitlejavõimetega pole Mel mulle küll kunagi silma jäänud, aga siia filmi ta sobib. Kõrvalpõikena avaldan kiitust selle eest, et ta oma edevust niipalju taltsutada suutis ja Young Frankensteini endale rolli sisse ei kirjutanud.
Natukese on muidugi kahju, et kõigist neist austusavaldustest erinevate legendide suunas aru ei saanud, oli mõni koht, kus meenus et seda stseeni ma olen ju varem näinud, aga veel rohkem oli kindlasti kohti mis selliseks inside joke'ks jäid. Filmi vaatamist ja kõva häälega naermist see muidugi ei seganud.
History of the World erineb Silent Moviest aga mitmeti ja kahjuks on need erinevused negatiivset laadi. Mel käsib, poob ja laseb, ehk siis lavastas, kirjutas stsenaariumi, mängis enamike peaosi ja produtseeris. Mitte et see automaatselt halba tähendaks, aga mulje jäi, et eelnevatet filmidest oli hulk sketše üle jäänud ja neist traageldati siis miski film kokku, haltuura maik jäi sest kõigest. Nalja sai ikka, aga vähem kui ärahellitatud vaataja ootas ja lootis, samas püha õhtusöömaaja nali konkureerib edukalt Monty Phytoni samateemalise huumorikilluga.
See jääb juba spekulatsiooni tasemele, aga ehk oleks aidanud, kui Mel osa oma kohustusi kas Wilderile või Feldmanile edasi oleks delegeerinud ja ise rohkem stsenaariumi sujuvuse kallal nokitsenud.
Küll jah täiesti vaadatav meelelahutus, aga lõppude lõpuks on ta ise lati nii kõrgele ajanud, et selline keskpärasem saavutus paremaga harjunud filmisõbrale pisukese pettumuse valmistab.
selline näeb välja üks eneseiroonia
fags, aga vähemalt Feldman on rõõmus
järeltulevatele põlvedele jääb mõtisklemiseks, mis põhjusel leidis Marcel Marceau äramärkimist mõlemas vaadatud filmis ja kas ta on ehk äramärkmist leidnud ka varasemates ja hilisemates Brooksi töödes.
tuletas meelde ühe vana nalja, kuidas ime pärast 2 nädalat paistes oli ja käimist segas
0 comments:
Postita kommentaar