sina hääletad, mina vaatan

16 jaanuar 2009

Ali vs Foreman

Alustaks seekord arvamusavaldusega, et poks pole mingi õige sport. Poksifilmid omavad aga teatavat võlu, kõik see tuhast tõusmine ja eeldatavalt tugevama vastase pudruks tampimine, nende vaatamise vastu pole mul midagi. Praegugi paar tükki oma järge ootamas. Aga kõigi nende suuremal või väiksemal määral tõsieluliste filmide (Rocky, Cinderella Man, Raging Bull) kõrval on ka üks kuulus dokumentaal - When We Were Kings(1996).

Don Kingi geniaalne skeem pakkuda Muhammad Alile ja George Formanile mõlemale viis miljonit taala mida tal ei olnud ja siis leida keegi kes oleks nõus maksma kümme miljonit selle eest, et matš rahastaja poolt valitud kohas läbi saaks viidud kandis vilja ja tulemuseks kõigi poksifännide märg unenägu: Rumble in the Jungle.


Mees kes nii lahkelt oli valmis sellisest summast loobuma? Mobutu Sese Seko. Samas kui arvestada millise meediatähelepanu see võitlus neile tagas, siis money well spent. Sest ega siis poksijad üksi Zairi ei sõitnud, publiku pidid käima vedama veel sellised muusikalised suurkujud nagu B.B. King ja James Brown ja veel mõned väiksema kaliibri tähed.

Selline lugu siis. Film ongi kokkuvõte kogu sellest möllust, treeningutest, muusikalistest numbritest, Ali ja Foremani väljaütlemistest enne matši ja loomulikult kulminatsioonina võitlus ise.Mis minule alul kergelt vastu hakkas, oli see lõputu jutuvada, mis kaasnes alati kui Ali ekraanile ilmus, kuid nagu ta ise ütles, mölise aga ole valmis oma sõnade eest ka seisma. Aga üllatus üllatus, lolli sportlase kohta oli seal mölinas ka suht palju asjaliku, kõige suurem šokk aga tabas mind siis, kui Don King Shakespeare tsiteerima hakkas.

Kuna film keskendub rohkem Ali portreteerimisele, siis matši võitja ennustamine väga palju raskusi ei tohiks valmistada. Eriti veel kui arvestada, et kõigile oma saavutustele vaatamata (mees võitis veel 45 aastasel IBF'i ja WBA raskekaalu maailmameistritiitlid) on George Foreman siiski spordivõõrikule suhteliselt tundmatu nimi.

Siiski tuleb oma esialgne pakkumine pärast Formani treeningu nägemist ümberhinnata ja Alile paistab et jääb pigem jutustamise rõõm, ringis vananevast staarist nooremale, tugevamale ja veidi pikemale mehele vastast ei tundu olevat.

Nii et kui gong kõlab siis on trummipõristamine ja kehaväristamine ja kogu see ümbritsev atmosfäär läbi ekraani ka tuppa kandunud ja ei jää midagi muud üle kui päranisilmi ja hinge kinni hoides vaadata kuidas amfiteatri põhjas kaks hiiglast üksteist tümitavad. Eriline tänu sellele kommentaatorile, kes ilusasti lahti seletas mis nende, minu silmis suvaliste, löökide taga tegelikult oli.
Minu poolt raudne vaatamissoovitus. Killuke (spordi) ajalugu.

0 comments: