sina hääletad, mina vaatan

23 jaanuar 2009

Veriselt lihtne

Vaatan, et vennad Coenid on ootamatult kuumaks teemaks osutunud, nii et kasutan ka võimalust ja räägin veidi sellisest filmist nagu Blood Simple(1984).
Debüüt ja eelinfo kohaselt vägagi viisakas debüüt. Aga lühidalt kokkuvõttes, siis taaskord eelinfo pettis. Miks taaskord? Aga sellepärast, et samamoodi sai juba mõniaeg tagasi ka Cronos(1993) ära vaadatud. Eelinfo lubas vaat et läbi aegade parimat horrorit, aga mind pani suures osas ükskõiksusest õlgu kehitama. Blood Simple oli küll vähe teisest žanrist, aga lõpptulemus ikka sama, ükskõikne õlakehitus.
No et on sellised pühad lehmad, kelle kohta lihtsalt ei sobi halvasti öelda, kui ei saa aru, siis järelikult on viga vaatajas, sest tegijad on ju geniaalsed ja paugutavad aiva kümnesse. Vendade Coenite töödega on mul siiani aga läinud nii, et Fargo(1996) ajal ma jäin lihtsalt poole filmi ajal magama ja O Brother, Where Art Thou?(2000), pani pikalt mõtlema, et huvitav mis mul nüüd siis viga on, kõik ju kiidavad ning Ladykillers(2004) oli kohe äärmiselt mannetu, eriti kui originaaliga võrrelda. No Country for Old Men(2007) oli siis lõpuks ka selline, mis positiivsed emotsioonid esile kutsus.
Mis siis täpsemalt BS'i juures kriitikuhärrale ei meeldinud. Kui ma panen filmi käima ja tekib tunne, et ma olen seda kõike kuskil juba näinud, siis hea märk ei ole see kunagi. Eriti kehva oli aga see, et BS ei olnud mitte mitmest filmist kokku lõigatud, vaid ma ei saanud kuidagi lahti tundest, et ma olen täpselt sellist filmi, täpselt selliste tegelastega kunagi varem näinud, Emmet Walsh veel see kõige tuttavama näoga, aga no loomulikult ei mäleta ma selle teise filmi nime :)

Seegi kord saab aga suurima miinuse kirja stenarist, kui ikka lugu edasiviivaks jõuks on puhas inimlik lollus ja veereva lumepalli saaks lihtsalt peatada sellega, kui peategelased omavahel natukenegi rääkiksid, mitte ainult ei oletaks kõikse aeg kõiki asju, siis mis põnevusest me siin räägime. Suurem osa aega kulub vaatajal hoopis mõtisklemisele, et kas mind tõesti peetakse nii lolliks ja arvatakse et ma jään midagi sellist uskuma.

Püsilugejale, kellel ehk on jäänud mulje, et ma ainult sellepärast filme vaatangi, et saaks stsenaariumikäkkide kallal joriseda, siis päris nii see ei ole. Lihtsalt et ilmselge vaataja mõtlemisvõime alahindamine või teiste sõnadega filmitegijate laiskus häirib mind palju rohkem, kui näiteks tossudes Nicolas Cage Windtalkers'is(2002).

girl next door, kõigi linna meeste lemmik ja ihalusobjekt
vot see möll selle aknaga, see pani tunnustavalt noogutama, aga kogu filmi päästmiseks jäi sellest väheks

0 comments: