Cat Sick Blues on nende Kickstarteri kampaanialehe
järgi lavastaja Dave Jacksoni, stsenaristi Andrew Gallacheri ja
peaosalise Matthew C. Vaughani armulaps. Soojenduseks tehti mõne aasta
eest lühivorm, mille vaatamisvõimaluste kohta mul info puudub. Heade
inimeste abiga saadi aga valmis ka täispikk versioon, mida on kõigil
huvilistel võimalik HÕFFil kaeda. Pööran aga igaks juhuks tähelepanu
sellele, et film linastub friigifilmide alamkategoorias. Absoluutselt
põhjendatult, tegemist ei ole Wyrmwoodi laadis huumorit ja goret segava
koguperefilmiga.
Mehe kass sureb. Mees keerab peast
sutsu sassi ja tellib tuttavalt meistrimehelt kassiküünised ja -peenise.
Tõmbab kiisumaski pähe ning läheb plastmannerguga linna pealt
veredoonoreid otsima.
Mõõdukal sammul, mitte ülemäära
kiirustades ega rapsides, märkimisväärselt hea helitaustaga*. Selle
aeglasemat sorti tempo tasakaalustamiseks on aga filmi üldine visuaal
selline, et sa tahad näha mida tegevuse arenedes veel välja mõeldakse.
Tegijad on nimelt väga konkreetselt välja öelnud, et CGI on saatanast,
nemad tahavad kõik oma efektid käsitsi teha. Äärmiselt kena neist.
Kipskujuga pead katki pekstes reaalselt lenduvaid osiseid ei asenda
miski. Ja kirstust välja ronivat veidi ülekaalus kõutsi ei kujuta ka
arvuti poolt genereerituna ette. Kui mehed ise viitavad inspiratsiooniallikatena Maniac'le ja Bad Boy Bubby'le, siis ma jäin küll suhteliselt hätta. Mõned üksikud elemendid lõid ilmselgeid seoseid - Of Mice and Men, Se7en, Red Dragon ja Fight Club, aga ei ole sellist filmi mille kohta ma oskaks öelda, et näedsa, Cat Sick Blues on umbes selline.
Tervikuna julgen sekundeerida lubadusele - võib paljudele kujuneda üheks lahedamaks avastuseks tänavusel HÕFFil. Väga kuradi veider film Austraaliast.
*helitausta tähtsust ei ole õudusfilmi puhul võimalik alahinnata. Heli loob meeleolu.
0 comments:
Postita kommentaar