Näotu lugu

Öisel maanteel sõidab üks närvilise olemisega naine, tagaistmel loksumas ilmselgelt elutu keha. Sobivas kohas poetab naine aga surnu jõkke ja edasi hüppame ajas juba hetke kui sandarmid ootavad oletatavat isa tuvastamisele, tegelikult küll kahte oletatavat isa, aga et esimene laibas oma tütre ära tunneb ei lasta teist eeskottagi. Loomulikult ei ole aga asjad nii nagu nad alguses paistavad ja selgub kurikaval plaan, mille eesmärgiks on autoõnnetuses viga saanud tütrekesele näo külge tagasi kõpitsemine.
Selline siis on lühidalt Les Yeux Sans Visage(1959) sisukokkuvõte. Sisu iseenesest selle filmi kõige tugevam külg muidugi ei ole, see on küll korralik ja areneb suht koht loogilist rada pidi aga üllatusi praktiliselt ei olegi, kui ikka filmi alguses puuris koeri näidatakse, siis on selge, et kellegi need elukad filmi lõpus maha murravad.
Kiita tuleb aga prantslasi õhustiku eest, mustvalge film võimaldab väga meeldivalt igasugu varjudega mängimisi ja must verd kasutatakse ka palju kokkuhoidlikumalt kui punast. Õõvahetki on üldse loetud hulk, kuid need on mõjusad ka tänapäeval, võibolla just tänu sellele, et ei ole välja mindud verega mökerdamise peale. Õhustikust rääkides ei saa kuidagi mööda ka helitaustast mille on filmi tarbeks kokku pannud Maurice "Jean Micheli isa" Jarre, muusika ei hüppa küll näkku vaid püsib diskreetselt tagaplaanil, kuid annab siiski oma hindamatu panuse kõheduse tekitamises.
Mis mind vaevama jäi on küsimus, et äkki see autoõnnetus ei olnudki päris õnnetus, sest selline maniakk kes käib ringi ja noortel neidudel näost nahka maha nülib ei sünni mitte päris üleöö. Oli ju doktor ise see kes roolis istus ja kihutas kui pöörane. Ehk mõtles vanamees, et loomkatsed lähevad juba päris hästi, paras aeg on ka inimeste peal kätt proovida, aga korraliku pereisana ei tahtnud naise ja lapse seljataga susserdada ja kaasas ka nemad oma hullumeelsusesse.
Üldiselt aga prantslased on juba vanadest aegadest osanud inimesi hirmutada, nii et kui À l'intérieur(2007) teile liiga verine tundus siis alternatiiv on Eyes Without a Face näol täitsa olemas.

rääkides liikusid vaid silmad, samas et mask oli väga loomulik oli tulemus küllalt sürr

halastajaingel laskus maale ja päästis kõik rõhutud ikkest vallale...
lõpp oli natuke ülepingutatud