Vanapaha

Sheitan(2006) juhtus mulle näppu täitsa kogemata ja kui tiitrites poleks vilksatanud Vincent Cassel'i nimi oleks ta minust pikaks ajaks tolmu koguma jäänud. See seik aga ajendas teosele võimalust andma ja nagu selgus siis aimdus osutus tõeseks. Vincent teeb väga meeldejäävat rolli, aga see ei ole õnneks ainus mis Sheitanist meelde jääb.
Filmi visuaal oli nii mõjus ja lahe, et sunnib mind sedakorda pildimaterjaliga heldemalt ümber käima kui tavaliselt, aga lühidalt enne sisust ka. Seltskond noorukeid satub jõuluõhtut veetma juhututtava majja, lootes selles üksildases paigas ühtlasi ka ohtralt kehevedalike vahetada. Majahoidja, tema naine ja kohalikud külaelanikud ajavad aga selle kauni plaani täiega lörri.
Sheitan ei ole mitte selline näkkukargav jäleduste paraad, vaid selline kus kogu aeg on tunne, et midagi on valesti aga täpselt ei tea kunas ja millise nurga alt esimene hoop tuleb.
Aga aitab nüüd mölast.

päris algus

sõbralik ja abivalmis majahoidja

tüüpidel õnnestus oma golfiga külavaheteele kinni jääda

nooruk rahuldab oma himusid diivanipadjaga

kohalik neiu hirmutab linnavurlesid

püha õhtusöömaaeg

värvitud näoga portselanist nukk = kindla peale minek

käsi peseb kätt

ainult prantsuse filmis (pildil on neli inimest, ausõna)

peaaegu kohal

üks suur õnnelik pere