Varateismelise poisi isa on Falklandi sõjas surma saanud, koolikaaslastega ei ole suhted just kõige soojemad ja ootamatult sõbruneb ta kamba neonatsidega.
Seni kui noored omapead majandavad ei olegi kõige hullem, (hea küll, laamendavad mahajäetud majas ja joovad õlut, aga ikkagi) kuid kui vanemad ja radikaalsemad seltsimehed juhtimise enda kätte võtavad on allakäik kiire järgnema.
Tegelikult on õigem Woody, Milky, Lol ja Co kohta punknoored öelda ja kui nüüd päris aus olla, siis Combo on ju ka lihtsalt üks suvaline pätt, kes iseenda suutmatust oma eluga hakkama saada, kõigi teiste kaela püüab ajada. Räägitakse jah uhkusest ja kodumaa-armastusest, aga kohe kui tekib võimalus mõne nõrgema kallal ülbitsemiseks, seda kasutatakse. Kaastundliku inimesena võiks ju tõesti vett sogada ja süüdistada valitsust ja vanemaid ja keda kõike veel aga no kurat, kui ikka täismehel pole muud teha kui teismelistega koos savu tõmmata, siis f.ck kaastunne. Aga see on küll õige, et kui sa tahad inimesi midagi üheskoos tegema panna, siis anna neile ühine vaenlane.
Mis selle üksjagu masendavat vibe edastava filmi väärtust minu silmis tõstis oli suhteliselt positiivne lõpplahendus, just see et kergestimõjutatavas eas nooruk vajalikul hetkel iseloomu suutis näidata. Vahelduseks on tore näha draamat, mille lõpus positiivsel kangelasel hästi läheb.
The Smithsi "Please, Please, Please, Let Me Get What I Want" on ka üks igavesti hea laul, selle valiku eest ka kiitus.
natsionaalsotsialislik rakuke miitinguks valmistumas
armuloo algus
mölakad
vaikus enne tormi
0 comments:
Postita kommentaar