Nädalavahetuse saak

Due Occhi Diabloci(1990) - mingi austus võiks mr. Poe vastu ikka olla. Mõlema kuulsa režissööri käekiri oli küll äratuntav, Romero toimetas oma zombidega ja Argento näitas inimkeha vigastamisel üles tavapärast leidlikust, aga nagu filmis endaski öeldi, lõppude lõppuks on raha see mis loeb ja see film oli küll puhtalt raha pärast tehtud. Ütled aga ühes lauses Poe, Argento ja Romero ja sirutad käe pikka. Poe novellikogumik on eesti keeles täitsa olemas, lugege parem seda.

Romero stiilinäide
ja Argento vastulause

Cani Arrabbiati(1974) - oleks oodanud rohkem sellist pingest tiinet kassi hiire mängu, Bava pakkus aga tõelisi marukoeri. Jama on siin aga selles, et see mis siis mõjus šokeerivalt, tänapäeval mitte enam nii väga. Oli sihuke keskpärane viltuvedava röövi lugu, Doktor, tema kaks koera ning 3 õnnetut pantvangi. Lubavaid hetki muidugi oli, väike plekimõlkimine ja maisipõllul madistamine näiteks aga tipphetke millest silmade särades aastaid hiljemgi rääkida, minu jaoks ei olnud. Lõpplahendus oli ka kraadi võrra lahjem, kui me vaatajatena filmi jooksul ise välja mõtlesime.

algussteen oli küll hea, aga mis naine see oli ja mis ta seal nuuksus...

Bank Job(2008) - dokumentaalfilm professionaalsetest pangaröövlitest. NOT! Tegelikult siis niipalju on õige, et Lloyds'i panka tõepoolest rööviti ja Michael X oli püsti pöörane, aga tõsised ajaloohuvilised vaevalt et seda filmi vaatama satuvad, nii et lasta olla. Meelelahutusena ei olnud vigagi, kui muidugi välja arvata see, et röölikamp oli valusalt käpardlik. Õige hoog tuli filmi sisse siis, kui järjest ja järjest hakkasid inimesed avastama, et midagi valgustkartvat on kaduma läinud. Statham sai lõpus ikka kakelda ka, ilmselt käis Rogerile seni pinda kuni see järele andis. No ja siis veel muidugi see, et ainus õigustus Gale Bensoni tegelaskuju olemasoluks on see, et tema oli ka päriselt olemas.

autod olid vanasti ikka ilusamad
f.... A-team

Fracture(2007) - Mõra on selline film, et ameerika kohtusüsteemi eripäradega peab päris täpselt kursis olema, et Hopkinsi ja Goslingu vägikaikaveost täit mõnu tunda. Stsenaarium oli küll mõnevõrra kunstlik aga oli ka tõeliselt elegantseid liigutusi, nii et peaaegu et võiks mehi kiitma hakata, kui ainult see lõpp ei oleks nii pagana moraliseerivaks ära kiskunud. Igaks juhuks tuleb muidugi ära mainida, et mulle reeglina kohtudraamad meeldivadki, Few Good Men(1992), 12 Angry Men(1957), Perry Masoni raamatud.
Filmi juurde tagasi tulles, siis võibolla tõesti et minul on midagi viga, aga kas mitte eluaegne vegeteerimine ei ole julmem nöök kui kiire surm? Filmi seisukohast oli muidugi vaja juhe seinast välja tõmmata, aga Anthony/Hannibali süda tilkus ilmselt sel hetkel verd.
Heaks filmiks olemisest jäi natukese puudu.

põnevad konstruktsioonid, ilmselt mõeldud vihjena kurjategija mõttemaailmas valitsevale korrale, mis siis tavapärast korraliku kodaniku südamepõhjani hirmutama peaks

tahan koju