Reeglina õnnestub mul küll filmivaatamist vältida pugedes mõne hea raamatu taha peitu ja nii oli ka seekord plaanis, kuid et oodatud pisarakiskuja asemel pakuti midagi hoopis tummisemat tuli Stephensoni "Lumevaringul" oma järge ootama jääda.
W.Somerset Maugham kirjutas raamatu, Ron "Philadelphia" Nyswaner kõpitses selle stsenaariumiks ja John Curran juhatas vägesid. Tulemus? Painted Veil(2006).
Edward Norton ja Naomi Watts kehastavad abielupaari, kelle niigi ülepeakaela sõlmitud abielu ähvardab kohaliku seelikuküti abil täielikult koost laguneda. Muidu tasase mulje jätnud mees otsustab seepeale karmimad meetmed tarvitusele võtta ja sõidab koos naisega kuhugi pärapõrgusse kooleraepideemiaga võitlema. Edasi järgneb (loomulikult) leppimine ja (veel loomulikumalt, epideemia?) ühe abikaasa surm.
Mis Painted Veil'i aga venetsueela tüüpi melodraamast kõrgemale tõstab, on see et need kohad kus tavaliselt annaks emotsionid ebanormaalselt kõrgele tõsta, on selles filmis hoopis peenemalt lahendatud: ukselingi liikumine delikaatsel hetkel, läbi ukse kostev nutt pärast lepituskatset mõne näitena. Tekitas igatahes huvi ka raamatu enda vastu, kes teab, järgmisel täiskuuööl ongi võibolla mõni W.S.M. kirjatükk see, mille taha end peitma hakkan. Ehtinglaslikult (vabandan stereotüüpide kasutamise eest) kuiv, aga pisikesi detaile, mis maitsemeele oi kui head, täis pikitud.
Kõige tipuks on Painted Veil ka ülemõistuse kaunis kaeda, mulje on lausa selline, et see ei olnudki mõeldud erilise rahateenimisprojektina, lihtsalt hulk inimesi, kes olid siis kas raamatut lugenud või Gretaga filmi näinud, tahtsid sellest loost oma versiooni esitada. Ja see on tõesti üks hingematvalt ilusate loodusvaadetega versioon.
Kokkuvõtteks siis, kui peaks nimetama ühe romantilise draama mida elu jooksul kindlasti vaatama peaks, võiks see täitsa vabalt Painted Veil olla.
0 comments:
Postita kommentaar